teisipäev, 11. september 2018

Jaanuar

Jaanuar algas segaste ilmaoludega, vihm ja lumi vahetasid kohti ja sadasid kas siis koos või kordamööda. Mõni päev oli siiski ka kuivem ilm. Ühel sellistest läksime hr. DJga Paljassaae tippu jalutama. Seal on nii ilus laudtee tehtud, et lausa lust oli jalutada ja Tallinna siluetti uudistada.



Siis saime kokku emad-tütred pundiga restoranis Juur. Seekord oli meid rekordarv, 10 inimest, ja seega laud oli nii pikk, et minu ema kes istus teises laua otsas osales hoopis teistes jutuajamistes kui mina. Nii et arutamist jätkus ka koduteele. Restoran ise oli selline, et alguses olid teenindajad veidi ehmunud nähes-kuuldes sellist kõvahäälset seletajate punti, kuid veidi hiljem nad harjusid meiega ja sulasid. Toidud olid head, mõned paremad kui teised, nagu ikka. Üldiselt soovitan seda kohta!


Kuna lastel oli koolivaheaeg, ja ma olin lubanud, et ma millaski lähen nendega Viimsi asuvasse H2O veeparki, siis seda me nüüd ka tegime. Kõikidest torudest me küll alla ei lasknud, kuid mõned said läbitud. Midagi erilist sealt meelde ei jäänud, ehk vaid see, et temperatuur oli suht jahe, mina pidin kogu aeg vees olema, sest muidu oli ikka üsna külm.
Loomulikult käisime ka mitmel korral uisutamas, sõime teiste tehtud pizzat ja tegime ise sushit. Käisime ka laternamatkal, seekord oli teemaks Seewald ja sealne ümbrus. Väga huvitav jällegi, meelde muidugi väga palju ei jää aga väga tore üritus on see laternatega mööda Tallinnat jalutamine. 
Reedaga tegime ka jalutusringi Tädu kuuse rajal - enne sinna jõudmist aga kohtasime tee ääres põtra! Täitsa keset Randvere/Tammneeme küla, seisis teine ja vaatas mööduvaid autosid. Kui me aga juba oma matkarajale jõudsime, siis kuulsime sealt suurt saagimist ja puude mahavõtmist, seega oli sõber põder lihtsalt selle müra ja mööbeldamise eest peitu pugenud tee äärde :)



Kiirelt jooksime veel Reedaga kinno, eesti filmi Tõnu Karguga peaosas olevat filmi vaatama. Oli väga tore jälgimine. Järgmine hommik suundusid kõik kooli ja mina läksin linna peale mr. DJga kohtuma, seekord oli meil deit vanas heas Narva kohvikus, kus on aeg veidi seisma jäänud. Kuid vahest ongi ju mõnus liikuda vanas heas ajas, kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem, ning kohvikud olid ausad. 
Ning oligi jälle nädal läinud ja ma suundusin tagasi lendama. Enne siiski käisin silmaarstil, see siis mu igaaastane kontroll, mille olen siis päranduseks saanud oma vanaemalt ja emalt, ja kuna eestis on minusugusel, graafikuga elaval inimesel, keeruline omale arsti aega saada, siis nüüd käin silmaarstil hoopis selles riigis kuhu ma makse maksan. Ja endiselt oli kõik korras, ei mingeid muutusi! 
Sain kiirelt kokku ka Lucyga, kellega olime koos jõulureisil Beirutisse. Tegime kiire lõunasöögi ja jutustasime kõik rääkimata jäänud jutud. 
Õhtu ootas mind aga juba Roomas. Hommikul kimasin kiirelt Konrad Mägi näitusele, kus leidsin ka ühe eestlase, kellega veidi jutustasime. Tegemist oli siis Roomas elava prouaga, kes oli näituse juures vabatahtlik. Kuid näitus oli väga ilus! Ilus vaadata kui inimene oskab silmaga nähtut käega paberile panna.







Peale kogu selle kunsti vaatlemist, leidisn ühe toreda võileiva baari, kuhu ma maha istusin ja kuna ma ei olnud vist sellele linnaosale vastavalt riides, siis olin seal tükk aega nähtamatu. Ehk siis ümberringi olid kas erinevad advokaadibürood, kohus, ning muud ametiasutused, ja kõik seega kas ülikondades, või korralikes kostüümides. Turistid olid seal kandis puudu, ning mina oma JW matkapükstega olin nagu nähtamatu valge vares :) Aga seda toredam oli jälgida nii teenindajaid kui ka külastajaid. Miskil hetkel ma siiski sain oma tellimuse esitatud ja selle ka kätte.
Sellele Rooma reisile järgnes kohe uus Rooma ööpeatus, seekord ma tegin aga pikniku oma toas, ilma teenindajateta.


Tagasilend oli väga tore, nii meeskonna kui ka reisijate osas! 
Siis saime kokku Johni ja Heleniga, meie vanas tuttavas steigirestos. Ning nagu ikka parandasime veidi maailma ning ka oma prantsuse keelt.
Ühel õhtul käisime Johniga kontserdil, Elvis Presley saatebänd nimega TCB - Taking Care of Business - algliikmetest oli laval lausa 1 pillimees, ning teine tervitas kõiki kohaletulnuid telefoni teel. Tegelikult oli täitsa tore õhtu, muusika oli kaasahaarav ning inimesed rõõmsad. Mina muidugi viisin kohaletulnute keskmise vanuse alla, aga eks ka selles osas on ju veidi vaheldust vaja ;)


Edasi saabus Frankfurt, kus oli üsna külm - ma isegi sulgesin akna ööseks! Samuti hävitasin ma kõik kohvrist leitud söögivarud :) Hommikul varakult suundusin tagasi Londonisse ja siis sain omale hoolealuseks Kätlini ema, kellega me mõlemad ootasime kohti Tallinnasse suunduvale lennule. Õnneks need kohad me ka saime, kuigi üsna viimasel minutil ja seega pidime sprintides läbi lennujaama kimama, et lennule jõuda. Kõik lõppes hästi ja me saime sellega hakkama, maha istudes oli juba väga hea tunne, mis läks veelgi paremaks peale paari klaasi punast veini, mida me ohtralt tarbima hakkasime. Ja no juttu jätkus kauemaks! Tallinnas oli mulle vastu tulnud minu ema, nii tore tunne kui keegi Sulle lennujaama vastu on tulnud!
Kodus olin sunnitud jällegi arsti juurde minema, sest mu vanad-tuttavad kõhuhädad olid hakanud pead tõstma. Arst leidiski erinevaid puudusi ja kirjutas mulle hunniku rohtusid, mida ma kiirelt tarbima hakkasin. Siis saabus meile Reeda sünna, ja see on ju ikka eriti tore kui Su sõbrannad vanemaks saavad! 
Sain kokku Anu ja Lauriga, kellega vahetasime kiirelt vahepeal (oma poole aasta jooksul) juhtunud seigad, ning loomulikult parandasime veidike ka maailma. 
Muidugi sain ka kokku mr. DJga, kelle ma aga ühel ilusal päeval pidin saatma sadamasse, kuna ka tema pidi oma tööpostile suunduma. Siis sain kokku Ita ja väikese Siimuga, kellega muidugi jätkub juttu eriti kauaks.
Ühel ilusal reedel aga tegin omale täiesti kodu päeva, ja jube mõnus oli, lihtsalt mitte midagi teha ja vahtida lolle saateid telekast!
Nädalavahetus kulges aga Reeda ja Anneli sünnipäevi tähistades, seekord siis uisutamisega Matsalu luhal. See oli üks uhke kogemus. Kui me suundusime luha poole, oli veel üsna hea nähtavus kuid ühel hetkel tuli merelt udu ja me olime täiesti piima sees! Tagasitee leidsime vaid enda jälgedes minnes. Väga uhke kogemus! Eriit kaugele mere suunas ei julgenud minna,kuna tundus, et kohe-kohe oleme nii kaugel avamerel, et meie kõrval on miski suur kruiisilaev ;)





Peale uisutamist läksime keha kinnitama Diner’i söögikohta Vabaduse puiesteel - oleme kõik sealt aastaid mööda sõitnud ja nüüd otsustasime sisse astuda ja selle koha järgi proovida. Ning tulemus on, et järgmised aastad sõidame jällegi sealt mööda. Oli tore, kuid ei midagi erilist. Õhtu jätkus Reeda juures, sest nii suuri sünnipäevi tuleb ju tähistada, kokku ikkagi 88! 
Kuna mina olin oma tabletikuuril, siis alkoholi ei tarbinud, ja hommikul tasus see end ära- viisin Rhea Lasnamäele võistlustele ja linnas oli loomulikult üritus “Kõik puhuvad” kuid nagu me teame, siis õige hõlma ei hakka keegi :)
Edasi suundusime Paljassaarde matkarajale, uudistasime kindluse jäänukeid ja jällegi huvitavaid vaateid.



Saatsime Anneli ja Nora laevale, ning suundusime mamma Lea, ehk siis Mia Carla ja Cara Mi vanaema sünnipäevale. 
Hommikul külastasin uuesti arstitädi, kes võttis veel proove ning siis saatis mr. DJ mind jällegi lennule.
Jaanuar lõppes lennuga Barcelonasse, kus mul õnnestus jalutada La Sagrada Familiga juurde ja uudistada kui palju see muutunud on. Kui aus olla, siis näeb kirik välja juba nagu valmis! Ma mäletan kui ma seal esmakordselt viibisin aastal 1994, siis lubati, et ehitustöid jagub veel 150 aastaks...nüüd mulle tundub, et vist saadakse veidi kiiremini valmis :)




Ning ühel jaanuari viimastest päevadest saabus minu õde, üksinda Londonisse, et siis minuga koos suunduda Brasiiliasse - kuid sellest peab tulema hoopis eraldi sissekanne.