Esmaspäev, 13. mai 2019

Detsember

Peale imeilusat Lõuna Aafrikat, sadas kodumaal kogu aeg vihma kuni mina seal viibisin. Õnneks oli tubaseid tegemisi ka tore teha ja vihmasadu ei seganud. Hommik algas Pilatese tunniga, siis tegin omale uued kulmud, käisin emaga poes ja õhtu veetsin hr. DJ juures.
Järgmine hommik algas hästi aeglaselt, nimelt ei olnud hr. DJ juures vett ;) Ilmselgelt oli LAVi kokkuhoid jõudnud ka Pelgulinna. Ma suundusin aga juuksurisse ja siis emaga tema uue ID kaardi järgi ja me kimasime Itikule ja Siimudele külla, nende ilusat uut maja vaatama. Maja on tõesti ilus ja suur ja valgusküllane. 
Sain veel kokku Reedaga – et reisimuljeid jagada, õnneks oli kohal ka Külli, kes neid muljeid siis kuulas.
Siis käisime ema ja Mia ja Cara Miga kinos uut eesti jõulufilmi vaatamas, nii ilus film oli! Meie Mulkaga tegime väikese jalutuse ja sõime Coccodrillos õhtust, et filmist veel muljetada. Esmaspäeval oligi aeg käes, et kohver pakkida ning lennujaama poole minna. Seekord unustasin oma vormiriided sinna kohvrisse lisada – õnneks tuli see mul juba vanadekodu juures meelde, ja suundusin tagasi koju, et need siis sinna juurde lisada. 
Kui lennukisse jõudsin, siis tegi kapten oma tavalist tutvustusjutukest ja muuhulgas vabandas väikese hilinemise pärast mis oli tingitud “Läti lennuameti ootamatust kontrollist”. Briti reisijad naersid, eestlased ei saanud isegi aru, et midagi valesti oleks olnud….mina olin lihtsalt kuri!
Esimene sihtkoht oli mul seekord Genf, kus olin omale välja otsinud ekskursiooni ÜRO majas. See oli täitsa tore tunnine jalutuskäik, kus siis räägiti mida nendes tohututes koridorides asuvates kontorites tehakse ja milliseid jutte millistes koosolekute tubades räägitakse. Mõnda tuba näidati huvilistele ka.





Kõik need koridorid ja koosolekute toad meenutasid Euroopa Nõukogu pikki koridore koos sealsete kontorite ja koosolekute saalidega J
Järgmisel päeval olin Barcelonas, kus jalutasin niisama mööda linna ja uudistasin Arenase ostukeskust, ning kuna talv lähenes, siis soetasin omale sooja särgi. Sõin paellat ja pärast tarbisin kuuma shokolaadi ilusa laudlinaga laua taga istudes.




Londonisse tagasi jõudes oli meil igakuine kokkusaamine Johni ja Heleniga, kellega seekord vahetasime kingitusi seoses saabuvate jõuludega, lugesime veidi prantsuse keelt ning kuna meie ag hakkas otsa saama, siis maailma me parandada ei jõudnudki, nimelt saatsime me siis Johni tema prantsuse keele tundi, ja meie Heleniga läksime omadesse kodudesse – mina siis hotelli. 
Edasi tuli üks hilinemiste jada, mille lõpuks jõudsin Brüsselisse, kus ma hotellitoast ei lahkunud, kuid see on meie Brüsseli hotellis ka väga tore J
Kohtusin veel Alaniga, kellega õhtustasime samuti jõulumeeleoludes, ning siis järgneski viimane tööpäev, ning ma asusin oma koduteele. Seekord olin valinud oma lennufirmaga lennu Brüsselisse ja sealt edasi kodumaise lennufirmaga Tallinna – natuke kartsin küll, et ehk on jälle miski jama minu piletiga ja ma ei saa lennule….kuid kõik läks hästi ja ma sain ilma viperusteta lausa aknaaluse istekoha Tallinna lennule JPardal oli meeskond, kellest ma pooli inimesi tundsin ja seega sain ka väikese tervitusjoogi ;) Nii tore on ikka tuntud olla!
Kodumaal seekord midagi erilist ei teinudki, ning päris jõulude eel suundusin tagasi lendama. Jällegi me suutsime hilineda, ning tänu sellele sain ühe lisa vaba päeva, mida nüüd olin sunnitud Londonis veetma. Tegin kiired ostud ja suundusin siis hotelli magama, kuna mu enestunne oli veidi kehva. 
Ning 25 detsembril ehk siis kõige-kõige jõulupäeval lendasin Barcelonasse ja tagasi Londonisse õhtuks. Meeskond oli väga tore – me olime tegelikult plaaninud kolmekesi ehk siis Lucy ja Aniliga koos seda lendu lennata kuid Anil oli vahepeal haigeks jäänud ja seega olime ainult mina ja Lucy kohal, ning teised kaks olid selle lennu saanud siis omale valvest. Õnneks ei olnud nad väga pettunud, kuna nad ju aimasid ette, et miski lennu nad ikka omale sellel tähtsal päeval saavad. Aga kõik olid ülevas meeleolus ja päevale kohastes dekoratsioonides – algas see üllas meeleolu juba kontoris, lennueelset briifingut tehes:






Ning enne uut kojuminekut jõudsin veel veeta aega Nizzas, kus oli mõnus soe päike ja hea kohv. 
Ning siis suundusingi kodumaa poole, väikese peatusega Porvoos. Ja nagu ikka jõudsin ma kohale Markku sünnipäeval. Tähistasime seda kiirelt ja siis suundusime magama, et hommikul varakult lennule kimada.
Ning lõunaks olin juba restoranis Mantel ja Korsten, koos emade-tütardega. Väga tore oli! Söögid olid suurepärased, ümbrus ilus, teenindus väga hea ning loomulikult oli meil jutte pikemaks!




Õhtul kimasime Reedaga kontserdile, Siiri Sisask ja Tõnis Mägi – mõtlesime, et anname neile võimaluse….seekord pidasime vastu terve esimese osa ja seda vaid seetõttu, et me ei saanud üle teiste inimeste lihtsalt oma kohtadelt välja, muidu me oleksime juba varem jalga lasknud. Ning me suundusime hoopis vanalinna vahele, et leida mõni tore koht veidi veini juua. Ja sattusime Väike Rataskaevu 16, mis asub Niguliste tänaval. Ning see oli üks väga tore koht! Jõime veidi, ning veidi ka sõime, ning teenindus oli lausa suurepärane. 
Ja aasta lõpul jõudsime veel teha väikese vanalinna jalutuskäigu ning uurida üle kõik tagumised nurgad ja ka jõuluturu.






Vana aasta viimasel päeval suundusime Reeda ja tema sõpradega metsade vahele, rabajärvi otsima, lootusega, et saame nende peal uisutada. Paraku uisutada me siiski ei saanud, kuna järvede peal oli veidi kahtlane lumepudru. Aga matkata me saime ja väikese lõkke tegime ka ja grillisime vorste.
Edasi järgnes vana aasta saun, kaunis pidulaud, ja siis saabus ka uus aasta, koos tohutu ilutulestikuga!
Ning meie esimene tegevus uuel aastal oli Eesti Mängu turniir, kus mina saavutasin nagu alati, tubli teise koha J
Jaanuari algusesse mahtus veel uus Lotte film, siis uudistasime, et kas meri on meie rannas ka uuel aastal kohal, loomulikult käisime uisutamas, ning emaga uurisime ka Tädu kuuse matkaraja üle, seekord saime ka veidi kraavide äärest lõigata ja otse läbi metsa minna. Kahjuks ei olnud põder kodus ja teda me ei kohanud. Ning siis oligi käes jaanuari teine nädal ja ma suundusin tagasi Londonisse, et veidi lendamisega tegeleda.


Reede, 10. mai 2019

LAV

Kohvrid vahetatud, kimasime Reedaga laeva peale, et tagasi Helsingisse saada. Oli küll täitsa tavaline tööpäeva õhtu kuid laev oli pungil rahvast täis. Leidsime omale siiski ühe nurgakese, kus mina asusin vaikselt veini jooma ja Reet pidi veidike veel tööd tegema, kuna oli ju käibemaksu aruande kuupäev. Ma isegi lugesin raamatust paarkümmend lehekülge ja need olid vist üsna viimased leheküljed, mis selle reisi ajal loetud sai JLaevareis möödus siiski viperusteta ning peagi olimegi Helsingis, kuhu tuli meile vastu Anneli, ja me suundusime Porvoosse kohvrit pakkima – ehk siis Anneli kohvrit. Kuna ta aga tihti jättis oma kohvri meie juurde, ning ise käis kaugemal asju juurde toomas, siis meie, peamiselt siiski mina, puistasime sinna kohvrisse igasuguseid vajalikke asju nagu nt. Nora hommikumantel, villased sokid, paar puuhalgu, jne. Anneli õnneks ikka sai neile asjadele jaole ja suutis need siiski jälle välja tõsta ning enda meele järgi vajalikud asjad asemele panna. Kuid tema seljakotti suutsin ma siiski panna soolakivist küünlajala, mille olemasolust seal sai ta teada alles lennujaama turvakontrollis. Meil Reedaga oli muidugi nalja nabani kui me teda lennu väljumise väravas ootasime, Anneli oli esialgu kuri aga siis hakkas ka muidugi naerma selle situatsiooni üle JMul oli temast selleks hetkeks juba kahju, sest nüüd pidi ta ju terve reis seda küünlajalga kaasa tassima….


Lend Londonisse möödus ilma vahejuhtumiteta, välja arvatud, et mind oli tabanud miski kõhulahtisus, millega ma juba hommikust saadik võidelnud olin. Õnneks Londonisse saabudes sain sellest võitu ja asusime teele Bushy pargi poole, et seal veidi aega veeta kuna meie Kaplinna lend oli alles õhtul. Ilm oli ilus, buss tiirutas pikalt nagu ikka, kuni jõudsime pargi äärde, kus tegime kõigepealt väikese kohvijoogi, siis kammisime läbi kohalikud kaltsukad, tegime paar ostu ja siis asusime pargiga tutvuma. Pargis oli tohutu elu – oravad, jänesed, mitut sorti hirvi ja loomulikult väikesed rohelised papagoid ehk parakiidid. Ja üllatusena leidsime ka paar pudelit viinamarja mahla, üsna tuttava sildiga:


Läbi Bushy pargi jalutades jõudsime Kingstoni, kus oli parajasti avatud jõuluturg, mida me siis samuti uudistasime. Ning peagi oli aeg tagasi pöörduda lennujaama poole, et siis suunduda pikale lennule, sihtkohaks Kaplinn. Istekohad saime üsna viimasel hetkel, kuid nende asukoht meeldis meile kõigile JLennureis möödus peamiselt süüesa ja magades, ning kui ärkasime, siis oligi juba hommik ja akna taga oli Lõuna Aafrika. 




Saime üsna kiirelt maale, leidsime oma kohvrid, ning suundusime autorendi keskuse poole, kus oli tohutu tohuvabohu ja üsna pikk järjekord. Õnneks liikus see suhteliselt ruttu ja peagi olime juba leti ees ja üritasime aru saada, mida kohalik kaunitar meile rääkis. Üsna keeruline oli temast aru saada, aga peagi saime auto kätte ja suundusime linna poole kimama. Anneli panime rooli, Reet asus kaarti lugema ja mina olin lihtsalt ilus tagumises reas. Peagi leidsimegi oma hosteli, mis asus suhteliselt kesklinnas ning mille ümber oli liiklus üsna tormiline. Me üritasime oma auto hetkeks parkida hosteli ette, et end kiirelt sisse registreerida ja siis uurida, et kus me korrektselt parkida saame, kuid kohe kui autoukse avasime oli parkimiskontroll ukse juures ja nõudis meie lahkumist. Anneli siis suutis proua kontrolli siiski ära rääkida ja nii 40 sendi eest meile 15 minutiks parkimise välja võluda. Reedaga kimasime siis hosteli maja kuuendale korrusele, sellise toreda liftiga, mille mina ristisin kohe šabati liftiks, kuna see peatus igal korrusel, isegi kui keegi maha minna ega peale tulla ei tahtnud. 
Me saime aga omad asjad aetud, soovitused kus parkida, ning kimasime sama liftiga uuesti alla, et Anneli päästa autovalvamisest ning parkida auto teispoole teed asuvasse parkimismajja ning siis edasi mõelda, millega oma aega sisustada. 
Kuna oli alles hommik, siis asusime uudistama linna, suundusime linna jalutustuurile, mille olime reisiteatmikust leidnud. Esimene vaatamisväärsus oli Luteri kirik, kus oli lahke ja ülientusiastlik tädi, kes meile tegi pika ja põhjaliku ekskursiooni. 
Edasi suundusime otsima Bo Kaap linnaossa, mis on siis Kaplinna värviliseim linnaosa.




Majad olid ilusad ja meie pildid on täpselt nagu teiste, tuhandete turistide pildid samadest kohtadest. Leidsime ka Kaplinna vanima mošee, mis nägi välja ka veidi värviline ning sugugi mitte pühakoja moodi. 
Meie linnatuur viis meid mööda kesklinna tänavatest, ning jõudsime väikese pargini, kus uudistasime veidi mida kohalikud keset päeva teevad. Osad magasid murul, ning teised osad olid koolilapsed, kes suundusid kas kogu klassiga mõnda lähedal asuvasse muuseumisse, või siis pigem juba väljusid muuseumist, laulsid rõõmsalt ning asusid koduteele. 
Meie aga tegime väikese esimese söögi, ja loomulikult ka joogi J
Siis külastasime veel piirkond 62 muuseumi, mis oli siis vana “värviliste” linnaosa, kus ühel päeval kohalikud elanikud välja aeti sest nad olid vale nahavärviga. Miskit muud plaani antud linnaosaga tegelikult nagu ei olnudki, aga võimudele ka ei meeldinud, et need inimesed seal elasid. 
Edasi jalutasime tagasi hostelisse, saime nüüdseks kolida ka oma tuppa, enne olime me ju liiga varajased ning meie tuba ei olnud veel valmis. Tegime kiire pesu ja asjade lahti pakkimise, tutvusime veidi oma ümbrusega ning siis pikutasime veidike, et siis jalutada Waterfront linnajakku. Hostelist oli meil soovitatud, et nii kaua kui väljas on valge, siis võite jalutada enamus kohtades suhteliselt rahulikult. Kui aga päikesevalgus kaob, siis pigem ärge jalutage kuskil, vaid kasutage Uberit või kui just peate jalutama, siis tehke seda kesklinnas ja kiirel sammul. Kuna veel oli valge, siis suundusime kiirelt Waterfrondi suunas, et sinna enne pimedat kohale jõuda. Tee peal nägime sellist toredat silda, mis poole peal otsa sai – õnneks meie asusime teisel teel ja nägime seda vaid kõrvalt, kohtasime kahte venelast, kes omavahel kodust sõnasõda pidasid, siis nägime kuidas veespordiklubi treeningut pidas, ehk siis mängiti kanali peal kanuudega veepalli – nii et juba teel sihtkohta oli nii palju uudistamist! Waterfront on ise aga selline meie Rotermani kvartali laadne vana sadama – tegelikult asub sadam sealkandis ka praegu – ning ladudest ümber ehitatud ostukeskuste, hotellide, ning restoranide kvartal – ühesõnaga elustiili keskus nagu tänapäeval öeldakse. Aga see oli väga ilus ja õnneks ei pidanud kuskile ostukeskusesse sisse astuma kui just ostelda ei soovinud, söögi-ja joogikohad olid kõik eraldi ning peale veidikest ringijalutamist leidsime ühe pubi, kus ühemehebänd publikut küttis, ning leidsime omale sinna laua. Rahvast ei olnud just väga palju kuid kõik olid üsna ülemeelikus tujus. Asusime siis ka jooma ja kaasa laulma, julgemad isegi tantsisid veidi J
Kui ühemehebänd lõpetas, asusime meiegi taksojahile, mille me saime üsna kergelt ning onu isegi viis meid õigesse hostelisse. 


Hommik algas hommikusöögiga, meie oma hostelis ning siis suundusime Laudmäele. Kuna me päris hästi ei saanud aru, et kuidas ja kas on võimalik ka jala üles minna, siis igaks juhuks suundusime ka mäkke köisraudteega – järjekord oli umbes sama pikk nagu Wimbledoni esimesel päeval, kui Federer mängis JKuid peagi olime juba gondlis ja tegime 360 kraadise tiiru ning uudistasime vaadet. 
Vaated üleval mäe otsas olid muidugi väga ilusad! Suundusime sealt leitud matkarajale, ning seal oli juba rahvast ka oluliselt vähem ja me saime suhteliselt omaette asju ajada.










Erinevaid taimi, mis kohalikku fünbosi osana teeääri kaunistasid, oli üsna mitu tükki, meie jaoks oli muidugi kõik üks kanarbik J
Ning loomulikult kohtasime üsna mitut sisalikku:



Matkaringi lõpus, õllepeatuse juures kohtasime aga selliseid toredaid, elevantide sugulasi:



Nende kohalik nimi on Dassi – eesti keeles vist mäe mäger – välja nad nägid nagu veidi üle kasvanud merisead JNing hiljem saime Külli käest teada, et need on elevantide lähimad sugulased, seda siis hammaste ja käpa kuju järgi. 
Õllekohviku juures olid ka kurjad harakad, kes tahtsid turistidest varastada nii õlut klaasist, millest turist parasjagu jõi kui ka muid snäkke, mida kohviku ümbruses tarbiti. Ümbrust seal eriti nautida ei saanud, kogu aeg pidi valvel olema ja jälgima, et keegi ei piketeeri. Kusjuures, need linnud väljutasid endast korralikke kakajunne, nii et me hakkasime juba kahtlema, et need üldse linnud on J


Järgmine sihtkoht oli meil Camps Bay rand, kus me pidime tegema väikese päevitushetke, mis meil ka õnnestus. Proovisime ka vette minna, isegi mitte ujuda aga lihtsalt vette minna kuid see meil ei õnnestunud. Ookean oli ikka väga, väga külm!


Õhtu lõpetasime Mojo turul, mis koosnes siis väikestest erineva köögiga söögikohtadest, ühe suure söögisaaliga, kus oli loomulikult ka lava ning seekord oli laval lausa trio, kuigi muusika oli suhteliselt sama mida me olime eelmisel päeval ühe-mehe-bändi esituses juba kuulnud. Söögikohtade vahele olid ka osad kunstnikud ära eksinud oma tooteid müüma. Koht oli väga tore, ning söök suurepärane.
Autosse minnes saime veidi jageleda, et oma parkimiskohast välja sõita, kuna seal kõrval oli post ning ette ja taha oli meile üsna lähedale parkinud teised autod….kuid meeskonnatöö tulemusena saime sealt ikka minema. 
Järgmisel hommikul ootas meid pikem väljasõit Chapman Peak Drive, mis oli veelgi kaunimate ning dramaatiliste vaadetega kui eelmise päeva Laudmägi. 


Kuna see tee on aga suht lühike lõik, siis esimese korraga me päris hästi ei saanud vaadetest aru ning seega keerasime teelõigu otsas auto ümber ja läbisime uuesti, ning kuna meil oli vaja minna teisele poole, siis olime sunnitud läbima seda lõiku ka kolmandal korral J


Edasi viis meie tee Hea Lootuse Neeme tippu, kus oli miljon, kui mitte lausa mitu miljonit turisti, kes kõik sebisid ringi ja üritasid pildistada. Me tegime oma esialgsed plaanid kiirelt ringi ja suundusime lühikesele matkarajale kus eriti inimesi ei olnud Sealt leidsime jällegi kauneid vaateid ja huvitavaid taimi ning loomulikult paar Dassiet.










Edasi suundusime aga Bouldersi randa, et seal uudistada aafrika pingviine. Ja nad olid nii toredad! Veetsime seal nii kaua aega kuni valvurionu meid hakkas välja ajama J













Hostelisse jõudes oli kiire dušš ning riietevahetus, ja siis kimasime jällegi Waterfronti juba tuttavasse pubisse, kus seekord esines lausa 4 liikmeline bänd. Eriti tore oli see, et osad külastajad olid samad, kes seal olid ka kaks päeva tagasi kui ka meie seal olime J  
Järgmine päev oli lausa pühapäev, alustasime hommikut hommikusöögiga, siis kimasime Camps Bay randa, et oma päevitust veidi lihvida, tegime seal ka väikese lõuna, ning suundusime siis tagasi hostelisse, et ennast ilusaks tehaja suunduda Kirstenbochi botaanikaaeda Mango Groove kontserdile. See oli nagu laulupidu, sest botaanikaaias oli korralik, kuigi väike laulukaar, ning rahvast oli kokku tulnud rohkem kui me oodata oskasime. Kontsert oli väga tore, algul küll turvamehed üritasid keelata kaasa tantsimist kuid poole kontserdi peal, kui enamus pealtvaatajaid oli juba tantsuhoos, siis andsid ka turvamehed alla. Kõik olid kohale tulnud oma piknikutekkide ning korralike söögi ja loomulikult joogivarudega, meil olid ka joogid ja snäkid kaasas, milles me aga alla jäime olid lauanõud. Kohalikud olid ikka hõbedast nugade ja kahvlitega ja korralike veiniklaasidega, meie olime aga kaasa soetanud vaid plastik topsid. Õnneks paistsime me seega eriti välja ja ümberkaudsed andestasid meile. 



Peale kontserti tegime ka väikese jalutuskäigu juba suletud botaanikaaias, mille asukoht oli rohkem ehk vaatamist väärt kui taimed, kuna meie jaoks olid ka umbrohuna kasvavad taimed tänavate ääres eksootilised.
Koduteel tegime veel peatuse Mojo turul, lootes seal veel mõnda toredat bändi kuulda, kuid pidime siiski Mango Groovi parimaks tunnistama. 
Järgmisel hommikul kolisime välja oma hostelist ja suundusime kõigepealt Waterfronti, moodsa kunsti muuseumisse, mis asus vanas silo tornis. Muuseumi nimi siis MOCAA, ning kunstist enam oli vaadata siiski seda maja. 

Paar kunstiteost muidugi puudutas ka meid: mulle pakkus huvi installatsioon rinnahoidjatest, saate isegi aru mis põhjusel:


Siis meeldis mulle see kuldne inimene:


Ning ka viimane õhtusöömaaeg uues kuues oli huvitav:


Ning ka maailmakaart oli tore:


Siis jalutasime veel veidi Waterfrondi piirkonnas, sest päevasel ajal me ei olnud seal ju viibinud. Leidsime ka sealt Mojo turu laadse söögikohtade lao, ja sõime seal lõunat, meie Anneliga valisime omale kana aafrika moodi, ja see oli üks üliõnnelik kana olnud, kuna ta oli üsnagi kõva liha ;) Me suundusime selle peale kohvi otsima ja jätsime Reeda hetkeks üksi, kui me ta uuesti üles leidsime, siis selgus, et ta annab kohalikule ajalehele intervjuud - nimelt need uurisid, et mis kandist turiste satub nii Kaplinna kui Waterfronti kui Lõuna Aafrikasse üldse, ja et kuhu need turistid oma edasised sammud seavad. Reet vastas aga lahkelt kõikidele küsimustele ja loomulikult oli ta esimene eestlane keda kohati :)



Meie edasises sammud aga viisid meid Muizenbergi, kus oli meil plaan samuti veidi päevitada, kuid kohutav tuul segas meie plaani, ning me siis uudistasime hoopis värvilisi ja üsna päevinäinud rannamaju ja kimasime siis kiirelt tagasi autosse, et oma teekonda jätkata Hermanuse linnakesse, kus meil oli järgmine öömaja. 


Tee peal möödusime slummidest ning paljudest hääletajatest, kellel aga kõigil olid rahad näpu vahel ja nad lootsid kuhugi selle raha eest saada. Meie kedagi peale ei võtnud :(



Hermanusse jõudes, läbisime jällegi slummi ja olime juba ehmatanud, et meie öömaja ongi seal, kuid keerasime ikka lõpuks ikka tavamajade rajooni. Juba eemalt nägime, et ühe maja värava peal on valgel paberil miski kiri. Lähemale jõudes, selgus, et see kiri oli adreseeritud meile, ning see jagas selgitusi kuidas leiame maja võtmed :)


Meie oma majake oli väga ilus, meil oli lausa kahju, et seal vaid ühe öö veetsime! 
Õhtust sõime pererahva soovitatud mereandide restos, ning jõime vaalaveini :) Linnake ise, Hermanus, oli pimedas väga armas ja väike.
Hommikul suundusime väikesele jalutuskäigule, ranniku ääres. Lootusega, et kohtame ka vaalu....ja me neid ka kohtasime. Mõne koha peal istusime üsna pikalt ja uudistasime vaalade tegemisi.
Linna vahele jõudes, jõime kellaviie kohvi koos scones’idega, siis tegelesime ostlemisega - soetasime hulgaliselt kõrvarõngaid ja mina sain omale LAVi lipuga puffi. Edasi suundusime tagasi oma autosse, mille olime ju matkaraja teise otsa parkinud, tee peal vaatasime veel vaalu, keda nüüd oli koos päikesega rohkem ranniku poole tulnud meid uudistama.


Auto käes, suundusime Gaansbai külakese poole, kus leidsime jällegi ühe vaalapere ranna lähedal hullamas, ning me asusime neid uudistama. Siis otsisime üles oma majutuse, ilm oli üsnagi tuuline, nii et laineid oli parem uudistada meie toas, kus uks oli klaasist ja seega saime vaadelda nii vaalu kui laineid. Meie majutuse juures oli ookean veidi kivisem ning madalam, seega vaalu me seal ei kohanud kuid lained olid seda ilusamad.
Lisaks neile vaadetele oli Reeda ja Anneli madrats elektri soojendusega, nii et elevust oli kui palju :) Mina arvasin, et mul ei ole lisasoojendust vaja ja seega sain voodi ilma elektrita.
Majutuse omanik andis meile soovituse kuhu sööma minna ja tegi sinna ka bronni, nii et meil oligi aeg suunduda varajasemale õhtusöögile. Restoran oli väike hurtsik, kuid toit ja teenindus olid Michelini tähti väärivad! Kuna õues algas tohutu vihmasadu ja torm, siis olime sunnitud restos veetma aega rohkem kui plaanitud, kuid ega meil midagi muud ka selles väikeses linnas teha ei olnud. 
Hommikul päike paistis, veidi veel oli küll tuuline aga tundus, et suvi oli saanud tormist julgust juurde. Meie suundusime aga laevaretkele, Marine Big 5, ehk siis lubati, et näeme selliseid tegelasi: valgehai, aafrika pingviin, delfiin, vaala ning hülgeid. Tegelikkuses nägime miskeid väikeseid haisid, ühte pingviini - mina ei näinud, india ookeani delfiini - suur haruldus, paari vaala, ning hunnikutes haisvaid hülgeid, ja peamine, mis oli kindlasti selle merereisi suurim vaatamisväärsus ja huvitavaim kogemus, olid umbes 5 korruselise maja kõrgused lained! Kogu aeg pidi laeval olles kuskilt kinni hoidma, püsti olla ei saanud eriti üldse, osa rahvast oksendas - meie muidugi ainult naeratasime. Väga lahe oli! 




Eriti toredad olid selle reisi juures piletid: need on siin pildil meie kätel:


Edasi suundusime Aafrika lõunapoolsesse tippu, ning India ja Atlandi ookeani ristumiskohta. 



Ookeanide ristumine vaadeldud, suundusime sisemaa poole ehk siis läbi põldude ja karjamaade Swellendomi ehk siis ühte vanimatest linnadest Lõuna Aafrikas. 





Kohale saabusime juba üsna hilisel õhtutunnil, nii et majutusime ja kimasime kohe sööma. Majutus oli meil jällegi väga tore ning restoran, mida majutuse proua meile soovitas oli samuti tore. Süüa oli veidike liiga palju ning mõni söök ei olnud just maailma parim, kuid koht ise oli tore.
Hommikul ootas meid aga väga tore hommikusöök koos lindude vaatlusega, kes ka hommikust sõid.




Tegime ka väikese jalutuskäigu linna vahel, sattusime selliste huvitavate putuk-rohutirtsude peale, kes surnuaia värava peale olid kogunenud.


Linna vahel leidsime ka kooli, mille staadionil lapsed seebivees liulaskmist harjutasid. Uurisime õpetajatelt, et mis toimub, et kas on vastlapäev lähenemas…Kuid tegelikult oli lihtsalt kooliaasta lõpp paistmas, ning lapsed tegelesid vaba aja veetmisega. 
Tegime ka väikese jalutuskäigu, kohaliku veejoa juurde kus pidi ka ujuda saama kuid vette meist siiski keegi ei läinud :)





Meil aga oli ees sõit meie järgmisse peatuspaika, McGregori külla, kus meid ootas eriti ilus öömaja, koos valvurkoera Pietrusega, kes valvas meid ja maja koos oma spinati pakiga JAeg ajalt käis ta küll faasaneid taga ajamas, kes olid julgenud tema koduaeda tulla. 



Majutuse omanik proua oli samuti ülevas meeleolus ja valas meile lahkelt üsna mitu tervitusjooki, nii et me saime aru, et peame suunduma sööma enne kui me oleme ka liigselt ülvoolavas meeleolus. Proua broneeris meile kohalikus pub-restos laua ja me suundusime sinna. Kohale jõudes selgus, et on küla viktoriiniõhtu. Me oleks soovinud ka osa võtta kuid paraku oli pool viktoriinist juba läbitud.  Meie saime oma laua tahatuppa, mis nägi välja nagu raamatukogu. 


Ja kuna samasse tuppa tuli viktoriinikorraldaja vastuseid kontrollima. Siis me saime teada küll õiged vastused kuid esialgu veel ei teadnud küsimusi. Peale oma põhiroa söömist ja suurepärast kohaliku küla sega-veini joomist, oli aeg käes millal võistkondadele õiged vastused ette loeti, ehk et nüüd saime ka meie teada millised olid küsimused. 
Järgmisel hommikul alustasime oma pikka matka, Greytoni külla ehk siis Boesmanskloofi matkarada. See on siis 14 kilomeetrit pikk teekond Riviersonderend mägedes, juba nimetatud kahe küla vahel. Meie olime siis valinud veidi kergema versiooni, ehk et ühel päeval suundusime McGregorist Greytonisse, seal ööbisime ja puhkasime, ning järgmisel päeval Greytonist tagasi McGregorisse. 
Teekond oli raske, ja raskemaks tegi selle minu jaoks veel kuumus. Miskit varju kuskil ei olnud, vahepeal üritasin leida madalatest põõsastest pisukestki varju, et veidike oma pead jahutada…kuid see oli üsna keeruline. Kuid, ma pidasin vastu ja me kõik ületasime finišijoone JÜmbrus oli muidugi väga ilus – tohutu kogus erinevaid kanarbikke, ja kogu muu fünbosi taimestik koos erinevate sisalikega keda me lausa kogukondade kaupa kohtasime. 















Nägime ka tohutu suurt konna, kes oli meist üsna häritud kuna me tema kodus ujusime. Nimelt oli matkatee keskkohas juga, kus sai ennast veidike jahutada ujudes, kui me olime juba sealseslt basseinist välja roninud, siis nägime suurt konna, kes meid üsna kurja pilguga põrnitses.
Pikkade matkatundide möödudes saime siiski õnnelikult kohale Greytonisse ja loomulikult leidsime kohe külma õlle ja toreda ristmiku, kus saime kohalikku külaelu jälgida. Ilmselgelt oli kuskil põllumajandusastuses olnud palgapäev kuna pangaautomaadi juures oli pikk järjekord. Huvitav oli ka jälgida kohalikku liiklust, mis sellel pisikesel ristmikul oli väga suuri heinapakke vedavate autode keeruliste pööramismanöövrite tõttu üsna närvekõditav.



Peagi suundusime aga oma öömaja otsima, kus omanik onu oli meile juba kirja kirjutanud kuid me ikka jõudsime enne kohale kui ta koju suundus. Onu soovitas meile ka õhtusöögikoha, kuhu me peale pikka dušši suundusime.


Söögikoht oli järjekordselt suurepärane, kuigi omanik arvas, et ta tellib meile takso, et me järgmisel päeval saaksime sellega tagasi McGregorisse minna, et kaks päeva järjest matkavad ainult püstihullud. 


Kuid meie ju olemegi püstihullud, kes hommikul ärgates jällegi matkariided selga panid, leidsid toreda kohviku kus hommikukohv ja väike eine teha, ning siis kohalikus poes oma vee-ja söögivarusid täita, ning suundusime tagasi juba tuttavale matkarajale. Seekord oli teekond veidi kergem, sest me ju teadsime juba ette mis meid ees ootab ja kui pikk ja kuum see maa on J




Loomulikult kohtasime juba kõiki tuttavaid sisalikke ning ka konn oli omal kohal, kui me Reedaga ujumas käisime. Ning muidugi olid kõik taimed omal kohal.



Teekonna lõpus oli ka meie auto endiselt olemas, mille me olime matkaraja algusesse parkinud. Ööbimiskohta jõudes, selgus, et külas ei ole elektrit, selleks et vett kokku hoida. Just nii, et siis lubatakse rohkem vett kasutada kui osad külad lubavad paariks tunniks päeval elektrist loobuda. Ega meil polnudki elektrit vaja, suundusime hoopis duši alla ja siis leidsime söögikoha, kes pakkus grillil valmistatud liha ja ribisid küünlavalgel kuna elektrit endiselt ei olnud. Ribid olid suurepärased ja vein maitses heasti.


Järgmisel hommikul oli meie graafikus kirjas, et nüüd on aeg puhkamiseks. Võtsime raamatud, panime pävkad selga ja suundusime oma ööbimiskohas oleva väikese basseini äärde. Ja loomulikult suundus päike pilve taha kui meid seal basseini ääres nägi. Kuid me ei andnud alla ja muudkui puhkasime.


Suutsime seda teha üsna mitu tundi kuni meil kõhud nii tühjaks läksid, et pakkisime omad kohvrid kokku, kolisime välja ja suundusime küla peale süüa otsima. Leidsime ühe toreda söögikoha nimega #51 – väga, väga tore koht! Söödud joodud ja postkaardid soetatud, suundusime oma teekonnaga edasi läbi viinamarjade, ning järve, üle mägede Franschhoeki linna, kus uudistasime uhket veinipidu, ning tegime ühe kiire joogi, uudistades kohalikke, kes piduriietes olid meie ümber sebimas.


Ning meie teekond viis meid edasi Stellenboschi, kus me majutusime lausa kaheks ööks. Seadsime end sisse ja suundusime Hussar Grill’i nimelisse restosse. Ja jällegi oli väga hea söök ning jook ja magustoidud olid ka head.


Hommik algas loomulikult hommikusöögiga ja väikese vihmaga, mida me esialgu aknast vaatasime, kuid siis suundusime õue, et uudistada Pinotage sünnikohta, Beyerskloofi veinimõisa. 


Olime degusteerimislaua taga juba kell 11 hommikul, ning veinide maitsmine võis alata. Peale nelja esimest veini, tundsime, end üsna ülevas meeleolus ja saime aru, et peame nüüd hakkama süüa otsima. Selleks sõitsime järgmisse veinimõisa, kus me lõunat sõime ja kohalikku veini jõime. Kuna kõik sel päeval juba maitstud veinid olid väga head, siis me ei julgenud rohkem hakata neid maitsma, vaid suundusime linna peale Annelile kohvrit ostma, kuna me olime nii palju veine soetanud, ja kuna Annelil oli ju kodust kaasa võetud soola-küünlajalg, siis tal enam ei tahtnud asjad kohvrisse mahtuda ja ta oli sunnitud investeerima uude kohvrisse. 


Õnneks saime selle ülesandega kiirelt hakkama ja siis suundusime linnaga tutvuma. Stellenboschi uhkus on ju kohalik ülikool, kus loomulikult saab ka önoloogiat (veiniteadus) õppida.
Linn oli samuti selles regioonis, kus elektri asemel pakutakse vett, ehk et õhtul istusime pizzarestos, ja ootasime elektrit. 



Järgmine päev oligi meie viimane päev Lõuna Aafrikas, hommikul pakkisime asjad, sõime hommikust, ning suundusime siis veel postkaarte ja maiustusi soetama ning siis hakkasime kimama veel ühe veinimõisa poole, kus lootsime osa saaada ka ekskursioonist. Paraku jäime me siiski hiljaks ja see ekskursioon oli lahkunud juba ilma meieta. Kuid see mõis oli nii suures aias ja nii kaunite vaadetega ja veinid olid nii head, et me suutsime seal isegi oma ootamatult tekkinud vaba aja ära täita. Viimane degusteerimine, viimane lõuna, viimane magustoit ja viimased vaated J






Edasi viis meie tee lennujaama, kus selgus, et vaatamata eelmisel päeval saadud “kinnitatud” kohtadele oleme me tagasi ootelehel kuna üks lendudest hilines pikalt, siis oli reisijaid veidi ümber paigutatud ja seega olime meie oma kohad kaotanud. Peale veidikest jooksmist ja sagimist saime me siiski kohad kuid seda mitte reisiklassis kuhu me neid olime oodanud. Aga peale saime lennule!
Helsingi lennule saime juba lihtsamalt peale Londonis olles, ning loomulikult ei mahtunud me Reedaga Tallinna lennule, nii et Anneli, kes oli vahepeal koju suundunud, tuli meile järgi ja viis meid Helsingi sadamasse, et me laevale saaksime. Ja kui ma koju saabusin, siis ema Ester ja Cara Mi olid veel üleval ja ootasid mind.