Pühapäev, 16. august 2020

Juunikuu

Juunikuu algas jällegi tennisega. Siis jalutasime emaga Rohuneeme tipus oleval matkarajal ja põhiliselt söötsime seal sääski, sest neid oli sinna meie auks üsna palju kogunenud.
Juunikuu esimese nädala lõpul sõitsime Reeda ja Külliga lõuna Eestisse matkaraja lõpu etappi uuesti läbima. Seekord olin mina autojuht-saatja rollis, ning sõitsin ise rattaga kaasa väiksemaid ringe. Peatusime Ähijärve ääres Järvenukka puhkemajas. Laupäeval sõitsime vaikselt kulgedes Tallinnast ööbimiskohta, õhtul tegime veel soojendusringi Kaika ning Mähkli külade ümbruses. Pühapäeva hommikul sõitsime Paganamaale, kus meie teekond paar nädalat varem oli katkenud, ning Reet ja Külli asusid ratastama. Mina sõitsin autoga Metsavenna talu juurde, Vastse Roosa külas ja ootasin neid seal - lootsime seal ka väikese kohvi juua kuid paraku oli kohvik endiselt suletud :) Peagi saabusid ratturid, kes pikalt jutustasid Metsavenna talu peremehega, ning said teada, et poemüüja on pikaajaliselt haige, ning kuni talle asendajat ei ole leitud, ongi pood-kohvik suletud. Ratturid kimasid edasi, ning nii ka mina, et siis uuesti kohtuda väikese raja ääres, mis viis Eesti Lõunapoolsemasse tippu. Seal istusin ka mina ratta selga ning me kimasime koos mööda Eesti-Läti piirjoont, kuni olimegi Lõunatipus, kus olid ka vastavad märgid, ning väike onn. Tegime kohustuslikud pildid, ning jätkasime siis mööda toredat õpperada. Peagi pidin mina aga keerama paremake, et tagasi auto juurde minna, ratturid aga kimasid edasi vasakule. Järgmine kohtumispaik oli joogipunkt, umbes Tiitsa kandis, kus ma värskeid veepudeleid rattureile jagasin. Siis kimasin mina Taheva küla suunas, kus jätsin auto lihtsalt tee äärde ja kimasin rattaga Rattaradade lõkkekohta, et seal katta lõunasöögi lauake, ning oodata rattasportlasi. Lõuna söödud, vallutasime Tellingumäe vaatetorni ja siis mööda ilusaid metsaaluseid tegime ringi nii, et jõudsime Taheva küla teisele poole, kus siis oli minul väike sutsakas veel autoni sõita, ning sportlased tulid ka autoni, et veel veevarusid täiendada. Sportlastel oli nüüd veel umbes 20 km ring läbi Karula pargi, mina aga läksin meie öömajja neid ootama, et siis viimased 2 kilomeetrit koos nendega “null”punktini kimada. Ja enne kella 2100 olimegi juba finišis.
Ja jällegi oli mul tunne, et nüüd oleks võinud veelgi rattakilomeetreid koguda - nii et võta nüüd siis kinni! Aga väga mõnus ja ilus oli!









Nüüd asusime pühapäeva õhtut veetma, saun ja järv ja siis kiire grill ja magama. Esmaspäev oli väljateenitud puhkuse päev, õnneks oli hakanud ka suvi, seega alustasime päevitamise ja raamatute lugemisega Alakonnu lõkkekohas, siis liikusime edasi Ähijärve teisele kaldale Karula külastuskeskuse juurde, seal tegime ka väikeseid ujumisringe, ning poolest päevast hakkasime vaikselt kodu poole kulgema. Kohustuslik peatus oli loomulikult Rõngu pagari poes, ja siis veel Võrtsjärve uurimiskeskuse juures, see oli juba suletud, nii et sisse me ei läinud ja kuna hakkas tohutu rahe ja vihmasadu, siis ka õues jalutuskäik jäi väga lühildaseks. Autosse jõudes olime sunnitud mõneks ajaks parkima puude alla ja oodates suuremate raheterade möödumist. Raheterad olid sellised väiksemate õunte suurused :) Õnneks nende kukkumine peagi möödus ja me saime edasi sõita, kuid peagi aeglustas meie teekonda tohutu vihm, mis nähtavuse olematuks muutis. Niimoodi ettevaatlikult liikudes me siis kulgesime. Peagi saime ühe tormipilve alt välja ning edasi kulges meie tee kahe äikesepilve vahelisel joonel: välgutas nii vasakul kui paremal kuid meie olime uhkes kuivuses :)
Minu nädal jätkus Fotografiska külastusega, kus uudistasin Brian Adamsi ja Tom of Finlandi näitust - mõlemil oli huvitavamaid ja mitte nii huvitavaid vaatenurki. Aga kuna vahepeal oli koroona karantiin, siis oli väga tore üle pika aja kunstisaalis viibida.
Edasi külastasin kõrvaarsti, kuna mu üks kõrv kohiseb ja teen külmkapi häält isegi siis kui külmkappi ei ole. Kõrvaarst saatis mind kuulmisuuringule, kuhu ma ka samaks nädalaks aja sain. Kuulmisuuring läks edukalt, uuringu teostaja soovitas mul luurajaks hakata sellise kuulmisega. Ning kohisemisele ei saanudki ma miskit vastust, üritan siis sellega edasi elada. Ega see mind kogu aeg ei sega, vahest lihtsalt käib pea ringi ja kui väga vaikne on ümberringi, siis on kohinat kõrvas jupp-jagu. Aga kui arstionu midagi ei leidnud, ju siis on kõik OK. Simulant, ühesõnaga!
Ühel ōhtul küsiis Cara Mi, et mis meie lemmikkook on ja hommikuks oli selline asi meil laual:


Käisime ka külas tädi Zeldal, kes oli lilla ja rahulik nagu alati. Viisime talle Viimsi kalaputkast värskelt püütud räimi ja puhastasime need ära, et ta saaks neid praadima hakata :)
Jalutusringid olid sel nädalal mul Kelvingi metsas, seekord käisin seal koos emaga ja me korjasime nõgeseid, sest mulle väga meeldib nõgesetee, ning miks siis mitte ise neid kuivatada.  Metsas oli tohutu hulk sääski, kes mind koheselt ründama hakkasid. Seega pidin kiirelt liigutama, et nad mind kätte ei saaks. Rohuneeme tipus oli ka sellise toreda nimega laev:


Mulkaga käisime ka Paljassaares karvikuid taga ajamas, aga nad ei olnud seekord eriti huvitatud meie kaasa toodud kapsast, ega ka meiega tutvumisest, me olime küll kannatlikud ja Cara Mi käis neil üsna lähedal, kuid sõprust sõlmida ei õnnestunud.


Nädal lõppes mul üksi kahes rannas päevitust lihvides, algul olin Haabneeme ranna tagumises nurgas, siis üritasin ära rääkida Miat, et ta ka randa tuleks...kuid lõpuks läksin ikkagi üksi Rohuneeme tippu randa. 


Ning pühapäeval käisime Raasikul, tädi Stella juubelil, mis oli juba mai lõpul, kuid me nüüd veidikese hilinemsiega tähistasime seda. Juubilar oli üsna kõbus, ajas asju aias, siis istus laua taga ja kui ära väsis, siis läks tuppa puhkama. Meie aga pidasime korraliku piknikku ikka terve pühapäeva jagu.
Kohtusime ka oma uue sugulasega, kes aprillikuus ilmale oli tulnud.




Uus nädal algas jalutuskäiguga Itikuga Paljassaares. Itik küll vahepeal kartis, et ma viin ta kuskile metsavahele ja, et seal pole üldse miskit radagi, kuid siiski järgnes mulle ja me saime omad sammud käidud ja isegi auto leidsime üles.
Ning kuna Ita teatas, et ta ei ole kunagi käinud Paavli kaltsukas, siis kimasime sinna. Kohe uksest sisse astudes, muidugi selgus, et Ita on seal käinud, lihtsalt ta ei teadnud, et see ongi Paavli kaltsukas :) 
Külastasime ka Lore lokaali, kuid kuna seal mere ääres oli suhteliselt jahe, siis meie külastus jäi veidike lühikeseks. 
Edasi proovisin ma kätt inimeste juhendamisel, ehk siis olin lapsevanema rollis laste jalgrattavõistlusel. Pidin nimelt Lillepi pargis seisma ühel jalakäijate ja jalgratturite ristmikul ja hoiatama jalakäijaid ratturite eest. Enamus inimesi olid väga toredad, üks vene härra otsustas mulle kogu oma sõimusõnade varu ära etendada....samal ajal tulid õnneks ka ratturid, nii 70 km/h kiirusega....onu jäi vaikseks ning lasi siiski ratturitel mööduda :) Muidu saabus samal päeval meile suvi ja seega ka soojus!

Ning kuna viirus oli näidanud taandumise jälgi, siis oli avatud osade riikide piirid ning nädalalõpu eel suundusime Reeda ja lastega Soome. Suund oli seekord Tammela linnakesse, kus meil oli paariks päevaks uus kodu valitud. Laevasõit möödus rahulikult, laeval oli päris palju kaasmaalasi, kes ka rõõmustasid, et piirid lahti, ning suundusid naaberriiki aega veetma. 
Helsingisse jõudes, kimasime kohe Forssa suunas, mille kõrval meie puhkeküla asus. Anneli ja Nora tulid Porvoost ka samas suunas. Autosõit kulges rahulikult, tegime väikese söögipeatuse, ning saime aru, et temperatuur muudkui tõuseb - tõeline suvi oli saabunud meie peale ja seda juba enne jaanipäeva!
Tammelasse kohale jõudes, saime kokku Anneli ja Noraga, ning siis kolisime oma uude koju sisse ja hakkasime kohe hoogsalt puhkamisega tegelema, ehk siis suundusime kõigepealt Kuivajärve ujuma. See oli üsna tore ujumiskoht, mida veidike rikkus väikepaatide bensiinihais :) Ujutud me saime, rahvast oli palju, kõigil hea meel suveilmast.
Meie suundusime aga edasi Torronsuo matkarajale. Kirjelduse järgi pidi pikem rada olema 3 kilomeetrit, sellele me suundusimegi. Raba oli väga ilus! Kui me aga rabast väljusime, siis olime teinud 10 kilomeetrise ringi. Ilmselgelt oli midagi tõlkes kaduma läinud. Kuid ümbrus oli ilus, keegi ära ei katkenud, seega oli kõik korras. Õhtul üritasime eel Pühajärves ujuda, kuid sellest väga palju välja ei tulnud - nimelt ei tahtnud seal järves vesi sügavaks minna! Jalutasime üsna pikalt kaldast eemale kuid endiselt olime vaid põlvini vees. Lõpuks andsime alla, viskasime sinna pikali ja hakkasime tagasi kalda poole liikuma. 
Õhtul mängisime uut/vana lauamängu, milleks oli lausa kõigil luupi vaja. Uut/vana kuna Anneli ja Nora riiulis oli see mäng juba ammu olnud, kuid miskipärast ei olnud seda mängitud. Ning luupi oli vaja selleks, et näha nii maakaarti kui ka erinevaid detaile piltidel, mis olid mängus olulise tähtsusega. Kuid mäng oli huvitav ja hariv :)
Järgmine päev algas joogaga - Rhea tegi sellise äratuse meile. Siis oli väike puder ning peagi olime teel Liesjärvi parki, kus läbisime väiksema matkaraja, mis viis meid kalju otsa uudistama vaadet järvele.





Vaated uudistatud, jätsime lapsed ühe järve kaldale omi asju ajama, ja suured inimesed suundusid kahe järve vahelisele looduslikule tammile, ning inimese ehitatud sillale. Vaated olid ilusad, ning rahvast igal pool palju, ilus suveilm, selline mõnus kulgemine. 
Siis üritasime leida head ujumiskohta. Esimene koht oli pigeam vabaõhumuuseumi moodi,  ning sealse järve kaldal ei olnud sel hetkel päikest. Kuna aga meie ümbruskonnas järvi jagus, siis jätkasime oma otsinguid. Teel ühe teise ujumiskoha poole, leidsime hoopis uue järve, Raudjärve, millel oli väga tore rannaosa ja järv oli suurepärane ujumiseks. Nii me end sinna sisse seadsime. Väga mõnus oli! 
Õhtul oli meil oma kodu juures saun bronnitud, kuhu oleks veel 30 inimest koos meiega mahtunud :) Loomulikult sai saunast järve hüpata, ja kohe seal kõrval grillimisega tegeleda. Väga mõnus õhtu oli jällegi.
Järgmisel hommikul tegelesid suured inimesed ärkamisega, ning üritasime teha päevaplaani kooskõlas ilmateatega. Nimelt oli soe kuid pilvine. Ja kuna matkata keegi väga ei viitsinud, siis tuli meil suurepärane plaan minna hoopis Muumimaale. Soetasime piletid ja ajasime lapsed üles. Meil oli Muumimaani veidi üle tunni aja sõitu, nii et alustasime oma teekonda kohe kui saime. Naantalis otsisime veidi parkimist, kuni saime kõigile sobivad kohad ja suundusime oma sihtpunkti. Parki sisse jõudes algas just teatrietendus, sellest kuidas Muumid merele läksid. Osalesime siis koheselt kõikides ülesannetes mis pealtvaatajaile anti. Me olime kahtlemata kõige eakamate lastega pealtvaatajad kuid samas olid meie lapsed need kõige hoogsamad kaasaelajad ja ülesannete täitjad.
Peale etendust tegime pargile suure tiiru peale, külastades kõiki maju mis meile tee peale jäid. Kohtusime ka kõikide raamatust tuttavate kangelastega, kes olid väga armsad! Kuna külastajate arv pargis oli sel ajal piiratud, siis said ka suured fännid oma lemmikutega pildile.












Loomulikult veetsime aega ka kohvikus, kus suurimaks hitiks olid Muumimamma pildiga salvrätikud, ning ka pargi suveniiripoes. Ja valitutele saatsime ka postkaarte.
Igal juhul oli väga tore päev.
Järgmine hommik algas rahulikult. Hommikupuder, asjad kokku, ning siis suundusime Raudjärve äärde, kuna see järv meeldis meile kohalikest järvedest enim. Kuna oli tööpäev, siis oli seal rahvast vähe, mis meile muidugi meeldis veel eriti. Päevitasime ja ujusime, mängisime kaarte, lugesime raamatuid, vahetasime kohti, ning kordasime kõiki tegevusi veelkord. Ning peale lõunat hakkasime Porvoo poole sõitma. Meie Reedaga sõitsime läbi matkapükste poe, mis asus Vantaa juures, sest häid matkapükse on alati vaja, ja seekord oli neid vaja Reedal. Nora aga jõudis juba trennis käia enne kui me kõik uuesti Porvoos kokku saime, ning hakkasime õhtut veetma.
Kolmapäeval oli aga jaanilaupäev ja me valmistusime õhtuseks tule tegemiseks juba varakult. Reet lõikas oksi, siis käisime poes ja soetasime grillimise materjali, ühtlasi tegime ka kaltsukatele tiiru peale ja kõik leidsid midagi meelepärast. Siis käisime minu absoluutselt lemmik järves, Tõrvajärves, ujumas. Ma sattusin eelmine aasta sinna järve esimest korda ja mulle see järv väga meeldis. Ja nüüd sain ma sinna uuesti ujuma! Väga tore!


Ja siis oligi aeg hakata tegelema grillimisega, ning siis suurema tulega. Kõikide tuletegemistega saime hakkama, ning grillimise ja salatitega samuti. Üle tule keegi küll hüppama ei hakanud, kuid jaanipäev oli igati kordaläinud! 
Järgmisel hommikul suundus Rhea staadionile trenni tegema, Reet läks teda juhendama, Anneli ja Markku tegid tööd, Ruth niitis muru, Nora ja Hera magasid. Kõigil oli seega meelepärane tegevus. Lõuna ajal käisid need, kes tööd ei teinud, jällegi ujumas ja veidike päevitamisega tegelemas. Siis ajasime veel miskeid asju ja hakkasimegi asju kokku pakkima, et koju minna. Isegi mina pakkisin oma kohvri kokku ja hakkasin sellega juba auto poole liikuma kui meil tuli hoopis parem plaan, et jään siiski Anneli juurde - olin just eelmisel päeval töölt teate saanud, et mind on ka juulikuuks sundpuhkusele saadetud! Seega polnud mul kuskile kiiret ja pikendasin oma Soome puhkust veel veidi. Saatsime siis Reeda koos lastega ja Markku Tallinna poole ja hakkasime õhtut edasi veetma. 
Terve nädal Anneli juures möödus erinevate tegevuste saatel: ujumine, Claraga jalutamine, Claraga käisime ka arsti juures, siis tuli Annelile külla tema ristipoeg, kellega käisime samuti ujumas, külastasime Serkot ja Hennat - see oli üks eriti tore üritus, siis niitsime veel veidi muru, lõikasime oksi, käisime Mirjami juures kastmisteenust osutamas, vaatasime Anneli lemmikseriaali, ja nii need päevad möödusid, kuni oligi käes juunikuu viimane päev ja me suundusime Tallinna. Selleks puhuks oli ka päike lahkunud ja vihma sadas.



Laupäev, 8. august 2020

Maikuu


Hommik oli meil suhteliselt varajane, sõime putru ning siis asusime Reeda ja Rheaga teele, ehk et rongiga Kiidjärvele ning sealt siis matkates Ilumetsa ja uuesti rongi peale. See võttis aega 3 päeva ja kaks ööd. Aga kõigest nüüd järjekorras. Esiteks oli rong inimesi pungil täis, nii et mingitest kahemeetritest vahedest võis vaid unistada. Maske oli inimestel väga vähe, kuid ega neid meilgi ees polnud 🙄
Kiidjärvelt suundusime läbi ilusa metsa ja veelgi ilusama Ahja jõe kaldaäärset Taevaskotta. Läbisime ka filmilindilt tuttavaid Viimse Reliikvia kohti. Kas me oleme ikka õigel teel?







Põlvasse jõudsime kuidagi väga ootamatult, ning tegime järve ääres veidi pikema puhkusepeatuse, mil ajal Rhea harjutas kaugushüpet ja meie Reedaga korda-mööda filmisime, et noorsportlane saaks veelgi paremaks. 
Peagi oli aeg suunduda meie öömajja, lootsime veel leida miski söögikoha, kuid pidime leppima Selveri sooja letiga. Tegime omale mõnusa pikniku oma öömaja rõdule ja vahtisime seal niikaua päikest kuni seda jagus. 

Hommik algas hommikusöögiga, ning jutuajamisega pererahvaga. Väga toredad inimesed ja väga tore koht! Ning siis alustasime oma matka pikimat päeva, umbes 35 kilomeetrit kuni Liipsaare metsaonnini. Kuna Põlva oli veidi maatkarajast eemal, siis pidime esilagu uuesti rajale saame, ning siis mööda oma rohelisi silte edasi minema kuni metsaonn ette tuleb. Maastik vaheldus minutitega, ümbrus oli kogu aeg ilus, loodus tärkas, päike paistis, juttu jätkus, samme aina kogunes, kilomeetrid vähenesid. Ühesõnaga oli väga mõnus! Ja eriti tore on see, et Eestimaal on väga toredaid kohanimesid:

Liipsaare metsaonni jõudes olime rõõmsad, et seda ei olnud veel keegi hõivanud ja me saime sinna ise sisse kolida. Ning kohe hakkasime ka õhtueinet valmistama sest pimenedes suundusime magama. 

Öö oli suhteliselt rahutu: Rhea ajas ämblikke taga, keda tegelikult ei olnud, Ruthil ja Reedal oli lihtsalt kõva küljealune, siis sahistas vihma sadada akna taga, kuid kuidagi saime ikka need öötunnid mööda saadetud. Hommik algas pudru ja väikese kohviga, ning siis juba Liipsaare vaatetorni ronimise ning Meenikunno raba ületusega. 



Rabas leidsime ka oma printsi aga kuna ta keeldus printsiks saamast siis jätsime ta sinna paremaid aegu ootama. 


Meie teekond viis meid aga läbi Mustjärve, Valgjärve, Rebasmäe metsaonnini. 




Rebasmäe allika juures (allikat me küll ei leidnudki) tegime ka väikese matkaeine, kuid see meie lemmikute hulka ei kuulunud.
Ja kuna meie tollepäevane teekond oli võrreldes eelmiste päevadega lausa lühikene, siis jalutasime uudistama ka Ilumetsa kraatreid. Kokku tuli kolme päeva peale umbes 70 matkakilomeetrit ja üks lõik Ähijärvele lähemal :)
Ning oligi rongile mineku aeg, mis oli jällegi reisijatest pungil - õnneks olime me omale kohad esimeses klassis reserveerinud ja saime rahulikult logode mängu mängida :) Tallinnas rongist väljudes tundsin ma, et jube külm oli kontide vahele pugenud.
Peale matka võtsin omale ühe vaba päeva.
Teisipäev algas joogaga ning siis istusin Miaga rattaringile: Pirita, Kloostrimetsa, Randvere, Kelvingi ning juba jõudsimegi Haabneeme randa, kus lebotasime veidike rannal - kõik riided siiski seljas. Pirita metas kohtsaime ka sellist tegelast:

Kolmapäeval käisime Krisiga rannas, ka siis hoidsime riided seljas. Õhtul jalutasime emaga Põhjakonna trepist üles, ning tegime seal väikese jalutusringi.


Ka neljapäev läks jalutamise tähe all, kimasin läbi Krillimäe ja Kelvingi metsa Rohuneeme randa, kus lugesin veidike raamatut, kuid lõpuks hakkas mul nii külm, et koju tagasi suundusin bussiga. 
Ning kuna oli neljapäev siis toimus ka meie veiniõhtu Skype vahendusel.
Reedel sahmerdasin niisama kodus ringi ning õhtul uudistasime emaga Kadrioru pargis jaapani aeda, kus kirsid endiselt õitsesid. Laupäeval aga olime nii julged, et kohtusime emad-tütred pundiga (küll vähendatud koosseisus), tegime väikese jalutustuuri Vanalinnas ja siis istusime Troika restos, kus sattusime ka MUPO kaameratesse. Midagi meie käest ei küsitud, ning trahvi ei tehtud, seega istusime edasi ja päevitasime.


Emadepäeval saabus meile suvi, hommikul käisime tennist mängimas: minu võistkond võitis! Siis oli kiire ujumistuur:


Ning peale lõunat käisime Noa restoranis pidupäeva tähistamas. 


Järgmisel nädalal aga kimasime emaga Haanjasse, Annele külla. Meie mineku päeval oli hommikul  küll lumi maas, kuid me lootsime siiski kliima soojenemisele. Paraku nii ei läinud kuid vaatamata sellele tegime igasuguseid asju: Istutasime vaarikaid, lõikasime põõsaid, matkasime lastega, käiisme Võrus, lugesime raamatuid, kirusime ilma, sest ikka jube külm oli, siis panime herned maha, niitsime muru, lõikasime jällegi marjapõõsaste oksi, matkasime veel, käisime ümber Kavadi järve, leidsime Uue Saaluse veinitalu ja soetasime veine, millest mõni oli väga hea.




Ning kuna ilma paranemist ei olnud loota, siis pühapäeval pakkisime asjad kokku ja kimasime tagasi Tallinna. Seekord käisime Põltsamaal tädi Elsa juures, kes oli üsna ehmatanud kui me emaga uksest sisse sadasime. Kuid nagu tädi Elsa juures ikka, olid laual praetud räimed ja kohe tehti ka eriti head kohvi :)
Tagasi pealinnas olles jõudsin veel Cara Miga tennist mängida ja ka Itikuga kokku saada Kadrioru pargis. Itikuga vahetasime kõik lennundusuudised mida me kahe peale kokku teadsime ja neid mida ei teadnud, need mõtlesime välja. Kokkuvõttes oli tore nagu alati!
Minu graafik muudeti ka terveks juunikuuks sundpuhkuseks, ehk et sain nüüd plaane teha ka juunikuuks.
Ning nädalalõpul pakkisin jällegi seljakoti, seekord võtsin ratta ja kimasin Reeda juurde. Reede hommikul istusime rongile, sihtkohaks Orava ning sealt siis esimeseks ööks Piusa Ürgoru puhkemajja. Teekond algas suurepäraselt, maastik vaheldus, oli ilusat männimetsa, siis tuli liivaseid tõuse, ning soiseid orge. Teekonda kaunistas ka 4 kilommetri pikkune vana raudtee tamm, mis oli uhke kruusaga kaetud. seda mööda ei olnud võimalik rattaga sõita, ka käekõrval ratta lükkamine oli üsna keeruline....kokku tundus see 4 kilomeetrit nagu terve igavik! 
Kohtasime väikest beebikitse, kes meid koos emaga uudistas üsna pikalt, kohtasime ka suuremat sokku, kes ei olnud meie vaatamisest huvitatud vaid kimas kiirelt üle tee, nii et Reet ei märganudki teda. 
Miskist hetkest ei tahtnud mul enam kilomeetrid edeneda kuid õhtupiemdus hakkas peale suruma, seega oli vaja ikka edasi minna. Vahetult enne pimeduse saabumist sain siiski öömajja kuhu Reet oli ennast jõudnud juba sisse seada. 









Kiire dušš ja külm õlu tekitasid minus uuesti inimese tunde ja magama läksin siiski rõõmsal meelel. Hommikuks olime valmis vaadanud, et 8 kilomeetri kaugusel asub Vastseliina Linnuse kõrts, mis kirjade järgi oli avatud. Ei hakanud siis ise putru tegema vaid suundusime peale väikese rohelise tee joomist sinna. Paraku me silte ei vaadanud vaid kimasime (enamuse ajast küll tassisime rattaid seljas, sest nendest mägedest ei saanud isegi Reet üles-alla sõidetud) selles suunas mis meile tundus õigem....3 kilomeetri pärast saime aga aru, et see on vale suund! Tagasi oma öömaja õuele ja peale seda soojendusringi hakkasime uuesti selle rahvusvahelise muruniitjate päevaga peale. Nimelt oli laupäev, päike paistis ja iga talu, millest me möödusime oli osaleja muruniitjate festivalil. Minu jaks sai otsa üsna ruttu, ja rattasõidust sai jalutuskäik rattaga. Vaated olid muidugi ilusad. Niimoodi metsade ja põldude vahel lonkides jõudsin Vasteliina linnuse juurde, kus sain veel ratast üles tassida miskist tohutust trepist, kuna sildid ei olnud kõige selgemad, et rattaga oleks pidanud veidi eemalt ringi tegema. Linnuse kõrts oli muidugi suletud, ning pidavat avatama alles kuu aja pärast. Piletimüügi proua oli väga üllatunud, et ma olevat juba väga mitmes inimene kes täna olevat süüa küsinud! Soetasin siis paar pudelit vett ja ingveriküpsised, ning suundusin parkimisplatsile elu üle järgi mõtlema. Üritasin miskit päästekomiteed endale leida, aru saades, et ma eriti ei jaksa edasi sõita, kuid paraku ei vastanud keegi telefonile. Veidi jõudu kogunud, kimasin siis Vastseliina, kus Reet istus pargipingil ja sõi Coopi soojaletist soetatud sööke. Asusin siis ka söömisega tegelema :) Ning vähehaaval hakkas eluvaim mulle sisse tagasi tulema.


Reet oli mulle juba valmis vaadanud veidike lõikamise teekonna, ning ma suundusin veidi otsemat teed Haanjasse, kui seda matkatee ette nägi. Reet aga läks ikka korralikult mööda matkateed.
Haanjasse jõudsin ma juba nii puhanult, et oleksin võinud veel mõned kilomeetrid läbida :)
Kuid selle asemel sõime jäätist, jõime õlle, ning kolisime oma järjekordsesse öömajja, kus panime kohe sauna sooja. Vaatamata minu puhanud olekule, tegime oma plaanid ringi, Reet sai aru, et koos minuga tal seekord ei õnnestu finišijoont ületada, vaid viimased 80 kilomeetrit teekonnast jääb järgmiseks korraks. Muutsime veidi oma ööbimiste plaani, Reet kutsus päästearmee mind päästma, ehk siis lubas Reeda sõbranna Marju sõita esmaspäeval ja korjata meid Paganamaalt auto peale, et siis koos veeta päev Paganamaal ja teine veel Karula rahvuspargis. Plaanid tehtud, 
kimasime sauna, ja vaatasime ühtlasi ka päikeseloojangu üle. Ning uni saabus üsna kiirelt kui me kord juba voodisse saime.
Hommik algas seekord pudruga, sest olime juba aru saanud, et ükski lähedalasuv kohvik avatud ei ole :) Seega puder ja kohv enda poolt ja siis kimas Reet mööda matkateed Rõugesse ja mina kimasin mööda lõikamisteed. Minu teekond oli seekord eriti tore, ehk, et kõik 9 kilomeetrit oli allamäge :) Rõuges saime Reedaga kokku ja külastasime Pesapuu vaatetorni, siis kimasime poodi, kus saime kohvi ja kohukese, et seda siis järve kaldal koos vaatega nautida.

Edasi kulges minu teekond ikka mööda otseteed Pähni poole, ning Reet kimas mööda matkarada. 
Minu teekond sai kuidagi väga ootamatult otsa juba kell 14.30, ning minu väsimusastet ei olnud veel ollagi....paraku oleks aga järgmine öömaja jälle minu jaoks liiga kaugel olnud ja seega olime broneerinud Pähni külalistemaja, mis oli väga tore koht. Kui Reet saabus, siis tegime ka 2 matkaringi: kõigepealt metsa kõlakojad ja siis kohalikus metsas õpperada, millele tuli kaasa ka meie öömaja koer Juss. Juss oli ka selline tore sõber, kes ronis Reedale sülle, kohe kui Reet trepil maha istus :)
Juss oli väga tubli matkajuht, kes täpselt teadis mida pikemalt vaadelda ja millistele nurkadele eriti tähelepanu pöörata pole vaja. 




Hommik algas jällegi oma pudruga, ning siis suundusime läbi ülesküntud metsamaa Paganamaa poole. Tee peal kohtasime just teostatud lageraiet, kus oli üsna huvitav jällegi ratas seljas edasi liikuda, siis ilusaid vanu talumaju, siis suurt marjatalu, kus kõik ümbritsevad põllud olid punasesõstra põõsaid täis. 
Enne Paganamaale jõudmist, Krabi küla juures uudistasime veel miskeid ilusaid varemeid, mille kohta me kahjuks mingit infot ei leidnudki. Ning siis saimegi oma selle reisi Päästepunkti, ehk siis Raadi vaatetorni juurde. Me Reedaga kimasime kohe Liivajärve ujuma ning siis hakkasime end sättima päevitama kui juba Marju saabus. Ja siis ka saabusid Läti poolt ilusad äikesepilved:


Läbisime siis kaks matkarada ühele ja teisele poole vaatetorni. Esimene oli erinevate järvede kallastel, teine rada järvedest eemal. 

Siis sõitsime veel filmi Tõde ja Õigus filmimispaika, millest nüüd on tehtud külastuskeskus, koos sinna filmimiseks ehitatud ühe talukompleksi ja teise sinisest penoplastist talu mulaaziga. Külastuskeskus oli just suletud, seega piletit me soetada ei saanud, kuid kohe kui auto ära parkisime, tuli meie juurde ilus kuid veidi lõhnav koer, kes meid siis juhendas kuhu minna ja mida vaadata. Seega saime kõik vaatamisväärsused koos kohaliku giidiga uudistatud.



Sinine talu oli praegusel hetkel eriti ilus kollase rapsipõllu taustal.
Ning õhtu ootas meid Ähijärve ääres Järvenukka talu puhkemajas. Ohhoo, kui ilus seal oli! Saime veel ka sauna ning hüpata järve. Ja grilli ja külmi jooke. Matkaraja tegelik finiš on ka Ähijärve ääres, kuid sinnani oli meil veel vaja 82 kilomeetrit läbida, sest praegu me ju viilisime. Kuid kohe tegime uue katse plaanid valmis :)

Hommikul tegime jällegi kaks Karula pargi matkarada läbi: esimene metsarada ning veidi rabamaastikku, teine aga vanadel talumaadel ning veidi saime ka küngastest üles ronitud. Ning siis oligi aeg kodu poole tulema hakata. 


Koju jõudes tegelesime jällegi tennisemängudega, ning nädal lõppes Hera sünnipäeva matkaga, Simisalu-Matsimäe matkarajal, kus oli kohati palju sääski kuid mis oli väga ilusa ning pikk rabaosaga rada. Matsimäe karjääri äätes, pidasime väikese pikniku, kus Annelil õnnestus oma kulm ja juukseid veidi põletada, õnneks suuremast õnnetusest saime teda ikka eemale hoida aga juuksed tõmbusid huvitavalt krussi peale leegiga kokkusaamist! 




Tagasiteel Simisalu keskuse juurde, tegime pikema rabapeatuse ühe lauka juures ja vaatasime kuidas pilved meist mööduvad. Väga mõnus oli!
Õhtul vaatasime kõik koos Mamma Miat ja laulsime kõiki laule kaasa!
Järgmine hommik algas varakult - kuna ööbisin Anneli/Markku juures, siis Anneli üritas mind ja Norat äratada nii umbes kell 8. Kui me ei reageerinud, siis ta lahkus meie toa ukselt, ajas kuskil miskit asja ja tuli peagi tagasi A4le kirjutatud päevakavaga - saime aru, et peame tõusma. 

Päevakava oli väga tihe, kuna meil oli vaja Markku ühest korterist teise kolida, ehk siis 4ndalt korruslt 3ndale - mõlemad majad ilma liftita, ning nende vahe oli mõned minutid autoga. Hakkasime siis peale. Lõunaks olime ajagraafikust pool tundi ees, kuid lõuna läks meil pikemalt ja õhtul olime vist tunni jagu ajast maas, kuid kõik asjad said tehtud mis vaja. Õhtul tegime juba uues korteris sauna, tuli ka Reet koos lastega ja me vaatasime nüüd Mamma Mia teist osa ja jällegi laulsime kaasa :) 
Ja vaated voodist tõusmata olid sellised:

Pühapäeval pidime veel järelkoristusega tegelema - ma pesin oma 22 akent, ja jalutasin tolmulapiga eronevates nurkades, Anneli lõi köögi läikima, Markku tassis veel viimseid asju autodesse, ja siis peale lõunat olid kõik tööd valmis ja vana korter üle andmiseks valmis! Ja nii saabuski meile juunikuu :)