Laupäev, 11. juuli 2015

Andruse külaskäik

Nagu ma eelmises kirjutises lubasin, siis räägin nüüd mis ma tegin sel nädalal kui mul käis külas Andrus. Alustasime oma ajaveetmist Bushy pargi külastusega. Loomulikult kohtusime seal erinevate hirveliikidega.






Edasi vaatasime üle Hampton Palee kõrval asuva labürindi ja jällegi leidsime sealt tee välja. Labürindi kõrval leidsime ka lammas Shauni, kellega Ruth ka ühele pildile ennast sättis.


Ning siis viis tee meid Kingstonisse. Ühtlasi saabus meie sekka ka suvi ning temperatuur muudkui kerkis. Ja see oli kõik jaanilaupäeval, siis kui teie kodusel Eestimaal võitlesite vihmaga.





Järgmisel päeval vallutasime Londoni ja vaatasime üle enamus tähtsamad turismiobjektid - need olid endiselt omal kohal.





Siis kulus meil ka päev Windsoris, sest kuninganna kodu vajab ju üle kontrollimist. Prouat ennast ei olnud kodus, oli teine hoopis Saksamaale kimanud. Aga see ei takistanud meil tema maja külje all tigusid söömast ja lihtsalt ilusad olemast.










Edasi nägi meie reisiplaan ette, et suundume koos sellisesse toredasse kohta nagu Hannover. Mina siis tööle ning Andrus tuli minu lennule reisijaks. Ja kuna mul oli terve järgmine päeva vaba, siis saime selle koos Hannoveris veeta.

 

Ja nagu te teate, siis on Hannover üks mitte eriti huvitav sihtkoht meie sihtkohtade seas, seega olin ka selleks korraks leidnud tegevuse veidike Hannoverist eemal. Hommikut alustasime hommikusöögiga minu lemmik kohvikus – suht ainsas kohvikus kesklinnas ;)


Siis vaatasime siiki üle ka kesklinna, ning mõlemad huvitavad majad, mida seal linnas vaadata on.







Ja muidugi erilist rõõmu pakkus ühe väikese sini-must-valge lipu leidmine:


Siin ka rõõmus Andrus oma uute taldadega:


Ja siis istusime rongi peale ning suundusime Porta Westfalica nimelisse külla. Selle küla kõrval on siis mõtteline värav Westfalia regiooni. Külla me ei jõudnudki siseneda, selle asemel tegime väikese matka metsatukas mis asus keiser Willami monumendi kõrval. Monument ise oli väga suursugune ning metsatukk selle kõrval samuti. Kohtasime kahte inimest, 3 kitse, 1 vaskussi, ning hunnikutes liblikaid, mesilasi, ja ka muid tundmatuid putukaid.
Andrus leidis ka puugi järgmisel hommikul oma jala pealt ringi jalutamas.








Ja siit siis eraldi pilt SiimItale – sellised on siis Saksamaa tõugu mesilased:


Hannoverist tagasi, oli minul veel paar päeva edasi-tagasi lende, Andrus veetis ise aega. Ilm oli nii kuum, et ega eriti midagi ei jaksanudki teha. Lennukis olla oli hea jahe. Ning siis saabusid minu vabad päevad ning me suundusime väikesele retkele Inglismaale. Rentisime auto:


Ning hakkasime sõitma, sihtkohaks esimeseks ööks Newquay ehk siis surfarite paradiis siinsel saarel. 




Autosõit oli küll väga pikk, kuid veidi peale südaööd leidsime end sihtpunktis. Hommik leidis osad põõnamast, teised osad aga tegid pilte:

 

Kui hommikusöök tarvitatud, mille ajal saime häid juhtnööre, et mida vaadata ning kuhu suunduda. Tegime oma valiku ning esimeseks külastuskohaks sai Püha Michaeli loss ning aiad. Loss ise asub siis väikese mäe otsas, saarekese peal. Mõõna ajal saab sinna kuiva jalaga ise jalutada, kui tuleb aga tõus, siis tuleb paadimeeste abi kasutada.




Loss ise ja ka selle aed olid väga ilusad, ning vaated mis sealt avanesid olid lausa suurepärased. Ilm oli samuti mõnus, soojakraadid lähenesid 30le, no mida Sa hing veel tahta oskad paarist vabast päevast.











Teel lossi oli teel ka väike tähelepanu ülesanne, leida üles koletise süda. Olime nii rõõmsad, et selle leidsime seega jagame seda ka Teiega:


Peale lossi ja aia külastust, oli aeg teejoomiseks täitsa paras. Ning ühe õige inglise teekorra kõrvale kuulub ka väike magus scones ning määrdejuust ja moos. Kajakatega võideldes, meie võitsime, seda nüüd nautima asusimegi.


Vahepeal oligi saabunud aga tõus, ookean oli üle ujutanud tee, mida mööda me olime lossi saabunud ning nüüd sai maale tagasi vaid paadiga.


Kuivale maale tagasi saabudes tegime veel väikese jalutuskäigu Marazoni nimelises linnakeses. See oli selline armas kuurortlinn, kus viibis palju vanemaid, valgete lokkidega prouasid. Seega sobisime suurepäraselt nende keskele.


Edasi suundusime Minack teatrisse, mitte küll etendust vaatama vaid selle asukohta uurima. Nimelt asub see teater otse ookeani kaldal, ning selle lava on mitmetasandiline. Seega on seal kindlasti väga huvitav etendusi jälgida kuna kogu looduse ilu ning võlu on etendustes osaline. Sel õhtul me etendusele ei jäänud - midagi peab ju teiseks korraks ka jätma ;)


 






Edasi suundusime randa ehk siis St. Ives'i kaluri ning rannakülla. See oli eriti armas linnake, ilusa ranna ning ka mõnusa rannapromenaadiga. Kuna linnake asub väikese poolsaare tipus, siis jagub linnakest ning ka randa ja promenaadi kahele poole poolsaart.






Ilm oli päeva jooksul muutnud aina paremaks (pärast selgus, et see oligi selle suve kuumim ilm, püstitati uus soojarekord 36.6 kraadi) ja see linnake õhtuks rahvast nii pungil, et isegi Fish&Chips restorani külastuse pidime teiseks korraks jätma, kuna me lihtalt ei mahtunud uksest sisse ning järjekorras seismine tundus veidi tüütu. Seega otsustasime oma kala ja friikad kaasa soetada ning minna pargipingile seda tarbima. Loomulikult arvas ka paar kajakat, et meiega oleks koos tore õhtust süüa...ehheee...valesti arvasid! Sest meie käest ei pudenenud neile midagi, küll aga oli üks kajakatest nii tark, et jälitas meid lausa prügikastini kuhu me oma toidu pakendid viskasime :)




Edasi suundusime oma selle õhtu ööbimispaika ehk siis kahe tunni sõidu kaugusel asuvasse Calstocki külla, Tamari jõe ääres. Tee sinna möödus ilma viperusteta, kuid kohale jõudes hakkas pimenema ning küla oli täiesti välja surnud. Samuti katkes mobiililevi ja meie ustav juhendaja googlemaps vaikis! Leidsime siiski tänava millel pidi asuma meie öömaja kuid vastavat numbrit maja me sealt ei leidnud. Enamikel majadel ei olnud üldse numbreid peal. Tänava keskel seistes ning miskit plaani genereerides kuulsime tohutut müra lähenemas. See oli rong mis kimas väga kõrge silla peal ning ületas jõge. Kogu olukord muutus tontlikumaks ning oli veidike hirmutav juba. Siis leidsime tänava nurgal ühel jalal seistes veidike mobiililevi ning saime oma ööbimiskohta helistada. Peale kolmel korral seletamist et kes me oleme ja mis me tahame, avanes sama maja uks, mille ees me seisime, ning tädi, kes uksel seisis rääkis telefoniga, teisel pool seda telefonivestlust olime aga meie ;) Saime aru, et oleme kohal. Arutasime veidike, et kuhu autot parkida ning siis saime oma tuppa. Tuba ning kogu maja oli samuti veidike hirmutav kuid öö möödus rahulikult välja arvates seik, et perenaine oli väga murelik, et kuidas me ikka ei taha värsket piima, et kui me seda õhtul ei taha, et ehk siis hommikul. Arvasime, et ka hommikul siiski loobume piimast. Kuid hommikul oli ikkagi piimapudel ukse taga ;)



Hommiku valguses oli külas veelgi vähem inimesi, ehk siis mitte kedagi. Veidike tiirutasime autoga mööda väga kitsaid tänavaid, et leida mõni kohvik, kus väike hommikukohv tarbida, kuid peale tupiktänavate ei leidnud me midagi. Arvasime siis paremaks kimada kõrval asuvasse Tavistock'i linnakesse.


Tavistock oli veidi inimeste rohkem. Ning samuti leidsime ilma vaevata kohviku - kohaliku ja mitte miskise keti-brändi. Tädid küpsetasid pirukaid ja meie mugisime neid ;)


Tegime ka jalutuskäigu kohalikul turul, kus müüdi peaaegu kõike mis eluks vajalik.



Ja edasi ootas meid Dartmoori rahvuspark. Andrus kirjeldas seda kui suur hulk tühjust, kuid oli siiski nõus sinna minema. Esmalt leidsime tammi, mis oli tekitanud jõele väikese veehoidla.



Edasi leidsime paar kurja poni, kes meie suhtlemiskatsele vastasid haukumisega ning selge hammaste näitamisega. Siis me ei julgenud isegi autot seisma jätta, et neid pildistada vaid tegime seda auto aknast.



Siis leidsime eemal ühe mäekünka ning arvasime, et selle otsa oleks tore ronida. Oligi, ainult et kui üles saime siis avastasime, et selle taga oli veel kõrgem tipp - vallutasime ka selle igaks juhuks ära ;)




Ning peale mäevallutust sõitsime läbi pargi ning vaatlesime parki autoaknast.




Ja peagi oli kell sealmaal, et pidime auto nina suunama kodu poole. Õnneks suutsime liiklusummikuid vältida ning saime auto tagastatud ilma probleemideta. Tahtsime veel autorendi kõrval asuvas pubis õhtust süüa kuid paraku oli ilus ilm kõik inimesed õue toonud ja kohti pubis meile ei jagunud. Seega kimasime koju ning tellisime omale hiinaka hoopis sinna ;)
Kodus ootas meid selline vaatepilt:


See nimelt oli lendur-jõulumees, mille Elena mulle jõuluks oli kinkinud. Peale 3 sooja suvepäeva oli ta aga lihtsalt ära sulanud. Siin ka pilt tema endisest kujust:


Väga tore oli reisida siin saareriigis, eriti ilusad olid väikesed külad ning külateed, mis mahutavad korraga ühe auto ;)

Lõpetuseks pilt ka rõõmsatest reisisellidest: