Kolmapäev, 27. juuli 2016

Peale puhkust

Esimene tööpäev algas mul kohe lennujaama valvega. Olin suhteliselt kindel, et saan üsna kiirelt omale miski lennu ja seega eriti kaugele ei hakanud terminali peale minema. Ning mu sisetunne ei petnud mind, 15 minutit peale valve algust, helises mu telefon ja sain lennu, Larnaca ööpeatus. Meeskond oli väga tore, lennuk oli veel toredam, nimelt oli sellele lennule määratud meie kesk-maa lendude Airbus 321, millel on väga korralik äri- ehk siis meie keeli "Club" klass. See sisaldab väga uhket parda-meelelahutussüsteemi, mis sisaladab üle 200 filmi, teleseriaale, dokumentaal saateid, erinevaid mänge ja kõike mida hing võib ihaldada ühel 4 tunnisel lennul. Samuti on võimalik äriklassi istmed nupuvajutusega muuta täispikkadeks vooditeks. Meelelahutussüsteem on sama ka turisti klassis ehk siis meie keeli "traveller" klassis. Reisijad olid muidugi lennukist pöördes, ning ega neil ei olnudki aega ei süüa ega juua ega miskeid nõudmisi esitada, kuna neil oli muude asjadega nii palju tegemist. Meeskond oli tore, ning nalja sai palju.
Kohale jõudes võttis meid vastu tohutu palavus, ning üsna tugev päike. Ainuke asi mis minu kohvrist puudus oli loomulikult päikeskaitsekreem. Õnneks oli purser lahke noormees Scott, kes mulle oma kreemi laenas. Istusime terve meeskonnaga bassu ääres, enamus aega küll basseinis kuna ilm oli tõesti kuum. Basseini ümbrus oli nii kuum, et paljajalu vette minna ei saanud. Kliima muutus talutavaks siis kui kohalikud juba basseini juurest lahkunud olid, ning päike oli juba väga madalale vajunud. Siis oli päikese käes juba väga mõnus olla.
Õhtul käisime meeskonnaga söömas, kuna peale seda basseinis ligunemist oli kõigil väga suur nälg, siis eriti kaugele me hotellist jalutada ei viitsinud vaid maabusime kohe hotelli kõrval olevasse kreeka restorani. Teenindus oli suurepärane, toit ülimaitsev, ning olustik väga meeldiv. Kui ma veel satun Larnacasse, siis külastan seda restorani meeleldi veel kord.
Hommikul oli meil veel aega paar tundi basseini ääres oma päevitust korrigeerida enne kui asusime tagasilennu poole. Tundus, et päike oli mulle mõjunud eriti hästi sest 3 reisijat kommenteerisid, et mul on väga armas naeratus!


Mu naeratust jätkus ka seekordsesse prantsuse keele tundi, kus mind oli tabanud miski helguse hetk ja ma sain suurepäraselt sellenädalaste harjutustega hakkama.
Edasi ootas mind Berliin, kus tegin pika jalutuskäigu - mul oli nimelt sihiks Jack Wolfskini pood. Poe leidsin, astusin sisse, ostsin omale alukad ja astusin uksest välja. Töö kiire ja korralik. Edasi jalutasin veel samas kvartalis, see oli sellne moodsa aja muusemite kvartal, muuseumite pealkirjad olid siis Gucci, Prada, Verscacci, jne. Osasid nimesid ei osanud hääldada rääkimata siis nende kaubamärkide teadmisest. Ma ei teagi miks minu Jack Wolfskin oli sellesse kvartalisse sattunud ;) Leidsin ka miski öko-kohviku, kus puhkasin jalga ja vaatasin inimesi, samal ajal loodussõbralikku cappuccinot tarbides.




Järgmisel päeval ootas mind vana tuttav Barcelona. Mulle nii meeldib see linn, selles linnas on absoluutselt kõik olemas mis ühes linnas olema peaks! Ja arhitektuur on ilus ning inimesed on toredad.
Seekord võtsin suuna Plaza de Espagna poole, kuna ei olnud sellel väljakul ammu käinud ning see oli meie hotellile suhteliselt lähedal. Väljak oli suhteliselt samasugune, väljaku ääres asuv endine härjavõitluse areen oli aga ümber ehitatud trendikaks ostukeskuseks. Õnneks oli pühapäev ning poed olid suletud kuid avataud olid restoranid mis asusid kõige ülemisel korrusel. Vaade oli loomulikult ka avatud ja see ei olnud sugugi mitte halb.
Kuid enne kimasin ikka kõikidest treppidest üles Kataloonia Rahvusgalerii juurde, et nautida vaadet sealtpoolt. Purskaevud vee kokkuhoidmise tõttu küll ei töötanud kuid ilus oli ikkagi.






Siis suundusin Arena poole, kuna treppi ma ei leidnud siis olin sunnitud üles minema liftiga. See oli loomulikult klaasist, et mitte ükski sekund vaatest kaduma ei läheks. See vana härjavõitluse areen oli seal seisnud väga pikka aega kasutult ning oli väga tore näha, et sellele oli uus elu sisse puhutud. Kui ma veel sinna satun siis ma hea meelega vaataksin üle ka selle ostukeskuse seestpoolt, et kuidas see ümber kujundatud on. Kuid nüüd jagan siis vaateid nii väljakult kui ka juba restoranist ka teiega:





Tagasi Londonisse saabudes tervitas meid suurepärane suveilm, ning seda ma oma ranna-parki nautima suundusin. Ilm oli nii kuum, et isegi mu telefon lülitas end vahepeal liiga kõrge temperatuuri tõttu välja.
Siis jõudsin veel Carolinega lõunatada, seekord lõunatasime kriketi klubis ning sinna saamiseks pidime ületama jõe parvega.


Ning edasi saabus samuti vana tuttav sihtkoht Rooma. Seekordne reis algas koheselt positiivse üllatusega, nimelt muudeti meie ööpeatus kaheöiseks kuna itaalia lennujuhid plaanisid järgmisel päeval streikida siis meie tagasilend tühistati ning võitsime sellest meie :)
Kuna meile anti kohe aega nii pikalt Roomas, siis seekord arvasin ma targemaks minna ja uurida milline näeb välja lähedal asuv Santa Marinella mererand. Mul ei tulnud pettuda ja ma sain lõpuks ometigi ujuma!
Kui ma merest välja sain, siis hakkas tibutama ning koheselt tuli ka veidi tugevam vihmasadu, kuid itaalias on ju võimalik vihma eest pitsarestorani peitu minna.



Ning peale vihma suundusin uuele ujumisringile ja siis oligi juba aeg käes, et tagasi Rooma ja oma hotelli suunduda. Rongitee ääres märkasin ka päevalillepõldu, see oli nii ilus! Lilled olid küll oma õied juba longu lasknud, sest suvi on olnud kuum, kuid terve põllutäis neid põrandalampe oli siiski imeline vaatepilt.
Ning järgmise päeva lend viis mind Stockholmi ja siis kiirelt tagasi Londonisse. Reisijad olid täiesti arusaamatud, eriti need kes tagasi Londonisse suundusid. Meil oli äriklassis, kus mina töötasin 10 reisijat, tavaliselt on see selline arv, et kõik on rõõmsad ja roosad. Seekord aga olid sattunud kaheks sellest kümnest täiesti hullud ja arusaamatud! Küsimused ja nõudmised olid ikka sellised, et nii minul kui ka 28 aastase lennukogemusega purseril (kes muideks näeb välja nagu Eric Clapton) oli ikka mitme koha peal suu ammuli ning me ei suutnud vastuseid leida. Veidi enne mahaminekut Londonis, üks abielupaar ka vabandas minu ees oma käitumise pärast, ma loomulikult naeratasin ja ütlesin et ei sellest ole midagi, eks ikka juhtub ;)
Ning peale seda huvitavat lendu suundusin juba tuttavasse kolmandasse terminali ja suundusin kodumaale läbi Helsingi. Ja siis ma olen nüüd reedeni!
Ilusat nädalat kõigile ;)




Juubel ja muud :)

Juubelikuu alguseks kimasin koju, ja tegin seda nii kiirelt, et mulle vastu tulnud Kris ei jõudnud mulle lennukile vastu vaid hoopis mina jõudsin talle bussile nr.2 vastu. Siiski oli Kris uhkelt valmistunud ja lausa sildi teinud:


Lennukast suundusime loomulikult linna peale laiama, leidsime ühe toreda koha ning tarbisime seal veidike joovastavaid jooke ning siis suundusime Miat ja Cara Mid vaatama, kes olid võimlemispeo raames tulnud linnalaagrisse ja elasid 20 keskkooli geograafia klassis. Ning nagu ühele laagrile kohane, käivad vanemad seda ju kontrollimas, nii ka meie. Seal oli hirmus umbne, ning Cara Mi oli oma rühmaga läinud loomaaeda, nii et teda me ei kohanud. Mia tuli just proovist ning me haarasime ta kaasa, et temaga väike kohv juua ning siis suundus Mia oma grupiga kinoseansile. Peale seda tegime veel kiire kodumaiste kosmeetikatarvete ostlemistuuri ning siis suundusime lõpuks koju, kus meid meie eel-juubilarist ema. Kuna ilm oli ikka ilus, siis suundusime randa ujuma. Vesi oli suht jahe, nii et peale suplust olime sunnitud vast-avatud rannabaaris tegema ka väikese soojendusnapsi.
Järgmine päev algas plaaniga saada Itikuga kokku, see paraku erinevatel asjaoludel ei realiseerinud. Kuid orienteerusime kiirelt ümber ja saime kokku hoopis Andrusega, kelle auto me Krisiga omastasime, ning suundusime ema sünnipäeva üllatuse asju ajama. Koheselt auto saades kimasin ma hetkeks vastassuunavööndisse, millest ma sain ise aru alles siis kui me tunni aja pärast olime samas kohas tagasi, ning teisest suunast samale nurgale lähenedes sain aru, et olin eelnevalt vastassuunavööndis olnud. Ikka juhtub! Kui me uuesti Andrusega kokku saime, siis Kris teatas muidugi kiirelt, et tema eelistaks kui Andrus rooli istuks. No nii siis tegimegi :)
Õhtul kui ma jälle olin ise rooli saanud, siis mõtlesin, et teen Andrusele üllatuse ja pesen auto ka puhtaks. Tehtud-mõeldud, suundusin Statoili pesulasse. Algas kõik paljulubavalt, ühel hetkel kui pilgu tõstsin siis nägin vasakpoolset koristajat risti auto ette väänatuna - kuna pesurezhiim oli poole peal siis ei julgenud autost välja astuda, et koristajat tagasi oma kohale panna. Järgmisel hetkel jäi loomulikult pesuaparaat koristaja kohale kinni, nii et ma ei oleks saanud ei edasi ega tagasi sealt pesulast. Tegin siis ukse lahti ja väänasin koristaja masina alt välja, lootes, et masin nüüd edasi liigub ja ma saan välja. Muidugi ei juhtunud midagi. Lasin siis paar korda signaali, lootes et ehk see äratab kellegi tähelepanu. Siis avastasin seinalt miski telefoninumbri, kuhu häda korral helistada. Ning peagi saabus noormees, helostas kuhugi, ning varsti saingi ma pesulast välja. Noormees vabandas ette ja taha ning pakkus mulle uut pesu, millest ma kiirelt loobusin. Kurtsin talle hoopis oma väänatud koristaja muret - ta oli sellest üsna ehmunud ning ei teadnudki kuidas olukorda lahendada - ma kurtsin talle oma muret, et olin tuttavalt umbes pooleks tunniks auto laenanud ja tahtsin üllatusena puhast autot tagasi viia....Ühesõnaga, ei hakanud mina midagi nõudma ning noormees ei pakkunud miskeid edasisi soodustusi kuid me lahkusime sõpradena. Edasi helistasin Andrusele, et uurida kas tema vend, kes on autoremondilukssepp on kodus. Paraku ei olnud, kuid Andrus uuris kohe, et kas ma olen kuskile puusse sõitmud. Kinnitasin, et ei ning Andrus rahustas mind, et siis on ju kõik korras. Ma muudkui naersin kahtlaselt, nii et Andrus uuris, et kas minuga ja autoga ja kõige muuga on kõik korras. Aga kõik oli ju OK. Jõudes Andruse juurde Rahumäele, tuli ta mulle vastu kuid ma pidin ikka väga näpuga näitama, et ta lõpuks märkaks mu koristaja saagat. Andrus kruvis selle kohe küljest ära, andis sellele veidike valu haamriga ning koristaja koos oma hoidjaga oli nagu uus. Ja me saime rahulikult oma õhtut veetma minna, naerdes minu autopesula seikluste üle.
Öösel saabus aga 1 juuli ja seega ka suurim tähtpäev, mis sel aastal pakkuda - ema Estri 70 aastane juubel. Kimasime kell 12 ikka Haabneeme ja helistasime uksekella, koos korraliku lillekimbu ning kihiseva joogiga. Ema oli küll veidi ehmunud aga siis rõõmus. Sain ka oma "nina-õhupalli" harjutused tehtud. Ehk siis minu viimasest külemtusest ning sellega seoses arsti külastusest, soovitas arst tellida sellise erilise õhupalli, mida saab ninaga täis puhuda, kuna see laiendab kõrva kanaleid. Seega ma nüüd muudkui puhun õhupalle ninaga. Kui kellelgi on vaja miskit õhtu-narri, siis andke teada, sest iga kord kui me seda teen, siis inimesed kes näevad vaid hoiavad pead kinni ja naeravad. Nii ka sellel pildil, Ruth oma uue atraktsiooniga:






Aga öö peamine üritus oli siiski ema Estri juubel, palju õnne ja tervist talle!
Järgmine hommik oli selline pikaldane kuid ühel hetkel saime siiski Krisiga omad asjad nii kaugele, et suundusime kohalikku uude kaltsukasse ema juubeli peoks uusi kingi soetama. Kuna minul on varvaste vahele sisse kolinud konnasilmad, siis soetasin omale rohelised kingad kaunite pärlkaunistustega, mis veidike meenutasid konni ja nende silmi ;)
Siis korjasime kõik tellitud toidud kokku erinevatest toitlustusasutustest ning oligi aeg suunduda peopaika, ehk siis Haabneeme randa. Laud sai kaetud, ning peagi hakkasid ka külalised kogunema, meeleolu oli kaunis, ilm oli päikeseline ja juubilar nooruslik.












Siis jagati kõik gruppidesse, ning me alustasime mänguga: Kas tunned juubilari? Tegemist oli siis maastikumänguga, milles tuli läbida kontrollpunkte maastikul ning seal vastata erinevatele küsimustele - küsimused olid nii üldharivatel teemadel kui ka juubilari teemalised. Nalja sai palju ning uusi teadmisi samuti, näiteks teame nüüd, et jääkaru nahk on musta värvi või siis, et Ester oli kunagi pioneerilaagris ujumisinstruktor (Ester nimelt ei oska ujuda).






Peale seda mängu suundusime koogi ja kohviringile ning siis osad külalised käisid ka ujumas - ujumisinstruktori valvsa pilgu all ;)




Järgmine päev saatsime lapsed esinema võimlemispeo esimesele etendusele, ning ise kimasime Krisiga randa. Päike paistis, rahvast oli murdu ning osad julgemad isegi ujusid. Pikutasime seal veidike, vaatasime inimesi, siis ujusime, siis pikutasime veel ning peagi suundusime koju tagasi, et siis kimada laste etendust vaatama. See oli siis võimlemispidu Hingelind, milleks olid erinevas vanuses võimlejad valmistunud juba pea 2 aastat. Laule, mille saatel võimeldi, esitasid sellised suurkujud nagu Ott Lepland, Karl Erik Taukar, Tanel Padar ja Getter Jaani. Lapsed-võimlejad olid muidugi esinejaist pöördes. Publik oli aga pöördes loomulikult lastest-võimlejatest. Oli üks väga-väga tore õhtu!

Pühapäeval laisklesime niisama kodus, pakkisime asju järgmise päeva matkaks, tegime matka soojenduseks ka paar ringi Ligrettot, mida Cara Mi muudkui ülekaalukalt võitis.
Esmaspäeval kimasin mina juba varakult ema sünnipäevamängu vahendeid tagasi viima, ning peale seda sain kokku Reedaga, kellega suundusime turule, et matkale kõik vajalik toidukraam kaasa soetada. Ülejäänud reisikaaslased tegelesid ka erinevate vajalike tegevustega ning peagi olime juba kõik end autodesse pakkinud ning autode ninad olid suunatud seekord Ida Virumaa poole.
Esimene peatuspaik ja kogu grupi kogunemine oli Altja kõrtsis. Reisiseltskond oli siis: (vanuselises järjekorras) Ester, Ruth, Reet, Anneli, Kris, Rhea, Nora Maria, Hera, Mia Carla, Cara Mi. Kõik me mahtusime kahe auto peale, Reeda tuttuue pruuni ja Anneli veidi vanema, valepidi ustega käiva auto peale. Kõigil oli suur lai naeratus näol kui me Altja kõrtsis kohtusime, reisiärevus hinges ning rõõm taaskohtumisest suur!
Kinnitasime kiirelt keha ja suundusime kohe kõrtsi kõrval asuvale matkarajale. See oli mõnusalt lühike ning väga tuuline. Kohtasime sellist toredat kivi:


Ja ka sellist toredat kivi:


Siis istusime tagasi autodesse ja kimasime mööda rannikuäärset imeilusate vaadetega teed edasi. Tee peale jäid Vainupea, Eisma, Toolse linnuse varemed, Kunda ja muidugi muud kaunid kohad.
Peagi olime oma kohale jõudnud oma selle nädala koju ehk siis Kõrkkülas asuvasse Mereoja kämpingusse. 








Jagasime sõbralikult majad tüdrukute ja täiskasvanute majadeks, ehk siis meie kasutuses oli kaks maja :) Veidi sahmisime asjadega, suured tegid kiirelt õhtusöögi ning peale seda suundusime oma kodu ümbrust uurima. Meri oli väga lähedal ning oli küll veidike kutsuv kuid siiski piisavalt jahe, et keegi veel vette ei läinud.
Ja niimoodi tasakesti see esimene päev õhtusse veeres.
Hommik algas pudru ja kohviga, ning umbes poolest päevast me juba saimegi endid autodesse pakitud ja suundusime Kohtla kaevandusparki. Teeks valisime otsetee google.mapsi andmetele ja ega enam otsemat teed ei oleks suutnud leidagi. Tee oli nagu Aafrika riikide riigipiir, joonlauaga üle heinamaa tõmmatud. Lisaks tee sirgusele, laiusid ka tee kohal massiivsed elektriliinid. Paraku ei saanud sellest mühinast pilti teha, mida seal kuulda oli kuid elamus oli see maastik meile kõigile.


Kohtla kaevanduspargis kulus meil terve päev, esmalt külastasime muuseumi, siis käisime giidiga kaevanduses, kus giid puhus aeg-ajalt erinevatele masinatele eluvaimu sisse ning me saime kõik kuulda, millist lärmi need teha suutsid. Me kõik saime ka eriti uhke kaevanduse rongiga sõita, mis oli väga tore.


Peale kaevandust, suudndusid osad meist kõrval asuvat mäge vallutama, teised osad vaatasid seda alt pealt ja uudistasid muud tehnikat, mis uhkelt seisis seal. Ja siis vaatasime veel üle kaevanduse administratiivhoone, milles asus ka direktori kabinet. Enamustesse ruumidesse sai sisse ning sai ka erinevaid eksponaate käega katsuda.







Igal juhul oli see üks tore muuseum ning kui mu lugejatest on kellelgil see külastamata, siis minge aga julgesti.






Edasi asusime otsima Aidu sõudekanalit. See oli üsna huvitav otsimine, kuid kohale me saime. Kanal ise oli küll suht tavaline karjäär, kedagi me sõudmas ei näinud ega ka sõudmisele lähenemas. Aga meie nägime koha ära ja võib olla oskame teine kord ka kohale tulla ;)


Siis oli meil kiire poetuur, ning kodus hakkasid Anneli ja Kris tegelema grillimisega, meie Reedaga ka justkui tegelesime millegagi aga millega see mulle enam ei meenu. Pilt meie pika laua pidusöögist:



Õhtu lõppes muidugi väga meeleolukalt, osadele muidugi rohkemate mälupiltidega kui teistele ;)
Hommik oli küll raske, kuid siiski lootustandev. Selleks päevaks oli meil plaanis matk, Kurtna järvede vahel. Olime valinud matkaraja mis hõlmas üsna mitut erinevat järve ja nende vahel väga erinevaid looduskauneid kohti. Matkaraja ääres oli väga palju metsmaasikaid ning neid me ka raja äärest muudkui noppisime. Kuni ühel hetkel Hera ja Ruth, kes olid kõige ees, kohtusid miski maoga. Madu oli oma 3 meetrit pikk ja jäme kui kurat. No tegelikult oli vist küll tegemist vaid miski härra Nastikuga, kes oli samuti matkama tulnud. Igal juhul meie Heraga enam eriti rajalt kõrvale ei astunud.













Siin on meil uhked uued Nora disainitud kõrvarõngad, vaadake tähelepanelikult :)






Maastik rajal oli tõesti väga vahelduv ning huvitav, samuti olid kõik meie kohatud järved täiesti erinevate kujudega ning erineva taimestikuga. Matkarada oli suhteliselt hästi märgistatud, tagasiteel me küll lõikasime ja siis oli veidi segadust, et millist teed valida aga siiski saime õigele rajale pööratud. Tagasi oma järve ning autode juurde jõudes, tegime üles lõkke ning hakkasime vorste sussutama ning vahukomme küpsetama, et neist siis shokolaadi ja küpsistega "sändvitshe" tegema.
Kõik söögid söödud, suundusime Alutaguse seiklusparki, kuhu me paraku aga jõudsime hetkel, mil see just suleti. Jalutasime siis tagasi seal kõrval oleva spordikeskuse juurde ning vaatasime veidike meist mööda tuhisevaid rulluisutajaid. Selle peale otsustasid osad meie seast samuti rullitama minna. Cara Mi aga leidis omale miski huvitava auto millega sama ringi peale minna - ema oli Cara Mil väga väsinud tol päeval ja ei viitsinud eriti sellesse autosse ega selle renti süveneda kuid Cara Mil oli kaasas tädi, kes laenutas lapsele auto ning saatis ta sellege kiiremaid ringe võtma. Siis avastasime meie ise Anneliga, et saab ka jalgrattaid laenutada. Anneli ajas renditädiga veidi mesijuttu ning kauples meile välja veidi sõbralikuma hinna. Ning me kimasime teisi taga ajama ;) Lõppkokkuvõttes oli üks väga tore ajaveetmine meil seal Alutaguse spordikeskuses.
Koduteel kimasime veel poest läbi, et soetada omale õhtuks väike supp. Enne poodi leidsime Reedaga autopesula - ma ju tuntud pesula külastaja. Seekord oli see aga selline tore pesula, et paned aga kopika (tänapäeval siis euro mündi) masinasse ning siis hakkab tööle survepesur, millega siis ise saad oma autot pesta. Pesurezhiime oli lausa 6, üks neist valikutest ka harjapesu. Igal juhul oli see üks tore ettevõtmine.



Koju tagasi jõudes kimasid lapsed Ruthiga ujuma - suht karastav ettevõtmine oli kuid väga mõnus.
Ning lõpuõhtu toimus supiga ;)
Järgmine hommik algas tohutu vihmasajuga, sadu oli kohati ikka nii tugev, et tundus, et akendest hakkab vesi sisse tulema. Õnneks pakkisime enne asjad kokku ja tegime minekut, kindel plaan oli, et lähme siis Rakvere spasse. Kui me aga sinna jõudsime ja neid 2000 inimest nägime, kelledel oli sama plaan, siis tegime kiire välkkoosoleku. Kinodest me midagi huvitavat ei leidnud, samuti arvasime, et ka teised spaad on sellel vihmasel ilmal väga hõivatud ning lõpuks otsustasime minna meie juurde Ligrettot mängima. Ruth lubas 6 ringiga kõigile pähe teha...ma ei mäletagi kes lõpuks võitis aga ütleme nii, et Ruth see igal juhul ei olnud. Ning peagi oli tuba tühi ja kõik olid suundunud miskeid omi asju ajama. Reet koos oma tüdrukutega suundus veel Saaremaale, Kris ja Anneli suundusid omadesse kodudesse, ning meie emaga hakkasime telekat vaatama.
Järgmisel päval sahmisin niisama kodus, pakkisin asju, ning tõin keemilisest oma vormi nign kingaparandusest kingad. Siis pakkisin kõik need asjad kokku ja suundusin lennujaama. Seal muidugi selgus, et minu plaanitud lend on väga täis ning kõigi eelduste kohaselt jään ma sellest maha. Kiirelt soetasin kodumaisele lennufirmale pileti ning sain kohe ka istekoha :) Ja eriti tore üllatus ootas mind lennukis - nimelt oli piloodiks ei keegi muu kui minu Siim! Lend möödus kiirelt, Siimuga saime suhelda veidike Stockholmi lennujaamas kuhu Siim korraks jalutama tuli. Minul oli loomulikult järgmise lennuni oma 3 tundi aega. Ja siis loomulikult jäi mu lend hiljaks, ehk et koju saabusin ma alles peale südaööd ning hommikul alustasin juba 5.50 lennujaama valvet.