12.10.

Hommik algas kiire aknast välja piilumisega – kas on päike või ei ole? Veel ei olnud, kuid kui hambapesust saabusin siis juba oli. Juhhuuu….kevad on tulnud meie juurde – ehk siis tegelikult sügis.

Siis tuli meil arutelu roti/tuvi/? osas – Kristi öösel kuulis ikka veel kedagi  ringi jooksmas aga kuna Ruth tegeles oma uue avastusega (blogimisega) poole ööni siis oli ta ülejäänud aja ametis magamisega ning katusekorruse tegemised jäid seekord tähelepanuta. Seega ootame veel järgmist ööd, et panna lõplik diagnoos, et kes see seal ikka elab.

Koolipäev algas ka huvitavalt kuna tunni alguseks olid kohale saabunud vaid Ruth ja õpetaja. Mõne aja möödudes ilmus ikka veel 4 õpilast ehk siis eilsest 10 õpilasest oli alles jäänud 5.

Kiire kontroll Kristiga andis teada, et ka tema klassis on 5 õpilase asemel kohal vaid 3.

Ja siis saime teada, et täna on üldstreik ja seega ka transpordivahendid ei liigu ning arvata võib, et osad õpilased seetõttu ei tulnud kooli.

Lõunal käisime jällegi söömas sinimerekarpe – seekord ei olnud nii head kui Lyonis - Kristi omad olid seebivee kastmega. Aga siiani pole seedimisega veel probleeme olnud :)

Peale lõunat oli meil tund koos ja seda minigrupis ehk siis peale meie oli seal veel 3 õpilast – 1 hollandi noormees kes rääkis prantsuse keelt nagu puhast kulda ja üks brasiilia noormees kes rääkis nagu kohalik (ei saanudki aru miks ta seal tunnis istub) ja siis 1 sveitsi tütarlaps kellest ei saanudki aru, et mis keelt tema üldse rääkida oskab.

Aga tund oli põnev, rääkisime nagu tänasele päevale kohane, streikimisest. See tähendab et poisid ja õpetaja rääkisid ja meie väga tähtsate nägudega kuulasime ja noogutasime. Aga streikimisest teame me nüüd palju - nagu näiteks, et prantsuse riigiametnikud on eluaegsed ja seetõttu kui nad on juba oma ametikohale on asunud siis neid sealt vallandada ei ole võimalik ja seepärast nad armastavadki streikida, et omale õigusi ja muid hüvesid juurde saada. Samuti on enamus riigiametnikke ametiühingu liikmed ja see ametiühing on üks tore kollektiivne jõud mis suudab liigutada ka mägesid kui vaja. Praegused streigid on tingitud aga sellest, et parlament on vastu võtnud seaduse millega pikendati pensionile mineku iga ja see on nüüd 67 aastat ning et saada maksimum pensioni peab olema selleks ajaks ära töötanud 40 aastat. Ja kuna siin riigis ei ole töötamine kõige meelsam tegevus millega aega veeta siis otsustas töörahvas hakata streikima. Ehk siis täna streikisid: bussid, trammid, lennukid, rongid, kõik neid toetavad institutsioonid, post, koolid, ülikoolid, lasteaiad, rafineerimistöökojad ja veel hunnik ameteid :) EI streikinud aga erafirmade töötajad....sest nemad peavad ise vaeva nägema selleks, et üldse kunagi saada pensionile.

Peale tundi saime aru, et selleks et meie aju üldse seda keelt võtma hakkaks peame midagi magusat sööma ning seadsime sammud Paul kohvikusse – kus sõime une tartiflette aux myrtilles et une gateaux framboise. Ja kohe peale esimesi ampse hakkaski parem.

Õhtusöök oli meil kodus, sest pereema arvas, et ta ikka tahaks meile ka süüa teha igal õhtul ja mis meil selle vastu saab olla, kui tema nii tahab. Me siis sööme ära mis ette antakse. Õhtusöök möödus juttu vestes, perenaine rääkis mida tema tegi 11 sept. 2001 ja nimelt ta sõitis surnuks koera kuna kiirustas traumapunkti. Ta oli kukkunud ja põlvele haiget saanud ning tahtis minna abi saama, paraku jäi koer tee peale ja alla ta selle vaesekese ajas kuna ta ei saanud valu pärast pidurit vajutada õigel hetkel. Selline kurb lugu.

Ja nüüd me istume oma toas ja hoiame akent lahti sest toas on sihuke spordilaagri et mitte öelda juustulõhn või siis hais. Aga kuna õues on endiselt 18 kraadi siis on paras siin istuda sokid jalas lahtise aknaga. Ja kuna Kristi on meie mõlemad sahtlid juba 2 korda ära koristanud siis nüüd ta on sunnitud tegelema õppimisega. Ja kohe kui Ruth lõpetab selle kirjatöö siis hakkab ka tema oma kodutöö kirjandit kirjutama mille teemaks on – saada sõbrale kiri ning soovita talle külastada Montpellieri.

A demain!

PS. Tänase päeva lause on aga see, et Kristi abikaasa tuleb meile nädalavahetusel külla.