Laupäev, 11. aprill 2015

Täna olen hea

Igal hommikul ärkan üles ning luban endale, et täna olen hea, ei saa pahaseks reisijate peale kui nad mulle tere vastu ei ütle, ei ole solvunud kui nad minu küsimustele ei vasta ning hiljem ütlevad, et ma neid ei teenindanud, et täna on minu edasipidise elu esimene päev, ning ma hakkan heaks. Aga, alati tuleb midagi vahele. Näiteks Barcelona lend, hommikuselt varajane ning seega pakume me hommikusöögiks kas peekoniga croissanti või kui oled taimetoitlane siis shokolaadi croissanti ning müslit. Saan aru, et paljud inimesed maailmas ei saa süüa peekonit kuna usk ei luba kuid me siiski esindame riiki, kus toidulaud eriti hommikusöögi oma, koosneb peekonist või siis vähemalt sealihast tehtud vorstidest. Kui reisijal on (naisterahval) peakate peas, siis pakun talle esialgu peekoni varianti ning koheselt küsin, et kas eelistate taimetoitlaste versiooni. Selle peale ütles proua kohalt 17A, et kuidas mul ei ole pakkuda midagi soolast neile kes on ei söö peekonit. Et tema lendab meiega väga tihti nii Hispaaniasse kui ka Itaaliasse ja alati on midagi olnud soolast taimetoitlastele ja nüüd minul ei ole. Ma arvasin, et olen siin olnud 2.5 aastat ja selle aja sees on hommikusöögi menüü taimetoitlastele olnud müsli ja croissant. Et ma võin pakkuda oma hommikusööki aga see on samuti peekoniga...Selle peale arvas proua, et ta minuga enam rääkida ei taha vaid soovib suhelda manageriga. Vabandasin veel ning ütlesin, et kohe kui teeninduse lõpetame tuleb purser temaga rääkima. Pakkusin siis midagi juua. Proua soovis pudelit vett, et oma pojale segada piimasegu valmis, ma ütlesin et meil ei ole kahjuks väikseid pudeleid vett, et saan anda klaasiga vett või siis segu ise valmis segada. Et vesi on meil vaid kas suures pudelis, mida peab aga jaguma kõigile reisijatele, vöi siis soe vesi boileris. Selle peale sain väga kurja pilgu ning läbi hammaste sisistatud: Ma tahan rääkida manageriga. Kordasin veelkord, et väga vabandan ning et purser tuleb kohe kui teenindus lõppenud. Ega ka purseril ei olnud muud talle pakkuda kui sama juttu kui mina. Purser lisas veel, et kahjuks ei saa me omada teist lihavalikut hommikusel lennul sest see eeldaks, et päris taimetoitlastele peaks olema veel ka kolmas toiduvalik ja paraku on lennu pikkus vaid 1 tund ja 50 minutit, et kõiki toidueelistusi siiski ei saa tagada sellisel lennul. Hiljem vaatasime siis reisija profiili, kuna ta väitis, et ta meiega väga tihedalt lendab ning prouale oligi edasi anda teade, meie püsikliendiprogrammi poolt. Teade oli, et tore teid jällegi pardal näha, et tema viimane lend meiega oli paar aastat tagasi ning meil on hea meel teda näha uuesti meie firma teenuseid kasutamas. Arvasime, et teate edastamine prouale sel päeval ei ole kohane. Loo moraal on, ära usu reisijaid!
Vahepeal oli ka see tore neljapäev, mil mina tegin oma prantsuse keele ettekannet. Peale pikka mõtisklust, et millest klassikaaslastele rääkida, otsustasin laulupidude kasuks. Seega tutvustasin nende ajalugu, palju on esinejaid, palju kuulajaid ning miks me niimoodi koos laulame. Et nad asjast paremini aru saaksid, näitasin ka väikese vidoejupi Ta lendas mesipuu poole laulust. Samuti olin valmistanud küüslauguleibu – meie tavalise Prosecco juurde sobisid need suurepäraselt. Igal juhul lubasid kõik klassikaaslased tulla järgmisele laulupeole ;)


Edasi tuli ka paar toredat lendu – Kiiev, Brüssel – enamus lennud on möödunud naljade saatel esimeste ohvitseride osas. Nalju ei tee mitte ainult musta huumori poolest tuntud britid vaid ka teiste rahvuste esindajad. Mul lausa nendest ohvitseridest kahju...aga nagu hr. Germanwings lubas kuskil sotsiaalmeedias – temast räägib varsti terve maailm.
Brüsselis sain kokku ka Lauriga, kes lahkelt kostitas mind õhtusöögile. Koht oli väga ilus, söök kodune ning juttu jätkus pikemaks.






Järgmisel õhtul ootas mind Rooma. Ilm oli veidike kahtlane, vihma tibutas kuid hetke pärast oli taevas sinine. Läksime koos teiste tüdrukutega (vanuses 50+) pizzat sööma ning veini jooma. Kirusime oma lennufirma olukorda, rääkisime tervislikust toitumisest (mina vaid kuulasin seda osa vestlusest), ning millestki veel, mida enam ei mäleta. Peale pizzat ning punast veini tuleb ju Roomas süüa ka jäätist ning selle jahile me kohe suundusimegi. Loomulikult on jäätisevalik ning ka jäätisekohvikute valik seal linnas lai, seega leidsime suht kiirelt koha ning suutsime oma maitseeelistused välja sorteerida. Peale kõiki neid maitseelamusi jalutasime väga väikese tiiru linna vahel, turiste oli liikvel tuhandete kaupa, kõik olid rõõmsad ning rahulolevad. Peagi jõudsime tagasi hotelli ning kohe kui oma toaukse enda taga sulgesin siis hakkas õues tugev äikesetorm. Aknast vaadates oli see väga ilus, vihma tuli nagu tuljetõrjevoolikust ning äike ja müristamine oli esmaklassiline. Mul oli hea meel, et ma olin kuiva jalaga pääsenud ning viibisn oma vihma mitte sisse laskvas toas, sest pole midagi hullemat kui märgi riideid kohvrisse pakkida ;)
Edasi ootas mind lennujaama valve, seekord hommikune, millest tavaliselt saadakse miski väike ning kiire edasi tagasi lend. Kuna tundus, et seekord möödub mu valve eriti vaikselt, meid oli suhteliselt palju valves ning katmata lende oli vähe, siis julgesin minna peale kahe tunnist ootamist sööma. Ning kohe kui lauda istusin ja sain oma prantsuse keele harjutused lauale lahti laotada, helises mu telefon nind mind kutsuti lendu. Kimasin siis tagasi meeskonna tuppa ja selgus, et mind saadetakse Zürichisse ja seda lausa ööbimisega. Tagasi järgmisel hommikul. No mis mul selle vastu saab olla...Hotelli jõudes tegin kiire riietevahetuse ning kimasin linna peale. Linn oli rahvast täis kuid kuna oli lihavõtte pühade esmaspäev siis kõik poed olid suletud. Seega olid linnavahel vaid eksinud turistid ning mitte-kristlastest kohalikud. Mõndadel tänavatel oli mul tunne, et viibin pigem Beirutis või Istanbulis aga mitte Zürichis.












Kuna seekord jalutasin üksi, siis sain olla iseenda peremees ning sain ka valida just sellise söögikoha nagu mulle meeldis. Ning jalad viisid mind justkui ise-enesest kohalikku söögikohta, kus leidus menüüs ka juustu fondüü.


See maitses suurepäraselt ning punane vein selle kõrvale oli veelgi parem. Siis kolasin sihitult linna vahel ning kui hakkasin juba tagasi suunduma rongijaama poole, siis üritas mind peatada teel näost väga valge noormees, kes küsis, et kas ma räägin inglise keelt. Mina, peatumata, vastasin, et ikka. Mille peale noormees küsis kas mulle meeldib rockmuusika, mina seepeale, et ikka aga mitte täna õhtul. Selle ajaga olin ma jõudnud juba noormehest suht kaugele kui ta mulle veel järgi hüüdis, et nemad on rock-bänd Eestist. Mille peale mina kui välgust lõigatud ümber pöörasin ning nende juurde tagasi läksin, ise juba eesti keeles öeldes, et oi kui tore, mina olen ka Eestist. Poisid pakkusid mulle oma plaati müüa, mida ma ei soetanud ning samuti ei toetanud ma neid ka muidu rahaliselt. Nad väitsid end olevat Euroopa tuuril ning osalevad erinevatel festivalidel ning päeval üritavad oma plaate müüa, et kuidagi kulusid katta. Loomulikult ei mäleta ma bändi nime, sest mulle see nimi ei öelnud midagi. Jutustasime veidi elust ja ilmast ning siis soovisin poistele köike kaunist ja asusin oma koduteele. Kui ma sellest Itale rääkisin, siis tema, kes muidu on väga noorte ja erinevate projektide toetaja, eriti muusikaalaste, hoiatas mind, et sellised poisid pidid olema liikvel ka Eestis ja et need on lihtsalt sullerid, kes müüvad miskit suvalist plaati ning loodavad heade inimeste toetusele. Võtsin siis hoiatuse teadmiseks, ning järgmine kord ei hakka iga eestlasega suvalise linna tänavanurgal suhtlema. 
Siis oli mul tore lend Amsterdami – tore seetõttu, et loomulikult me hilinesime (prantslased streikid ning enamus meie lende on üle nende seega kogu meie lennuplaan on segi kui nemad streigivad), kuid reisijad olid kuidagi väga rahulikud kuigi enamus neist jäid oma jätkulendudest maha. Üks tore ameerika abielupaar (seda väljendit ei saa just eriti tihti kasutada) oli väga rahul, et ma nendega aus olin – nende jätkulend väljus 20 minutit peale meie eeldatavat maandumisaega – nad küsisid, et kas nad jõuavad selle peale, ma ütlesin et ega ikka ei jõua küll. Ning seletasin, et millised protseduurid neil tuleb läbida meie lennujaamas, enne kui jätkulennu lennukisse saad. Ning, et milline on miinimum transfeeri aeg. Ühtlasi arutlesime selle üle, et erinevad piletite broneerimissüsteemid lubavad väga lühildase ajaga ümberistumist ning nii suures lennujaamas nagu on meie oma, see lihtsalt ei tööta. Ning kui veel tuleb miski 5-10 minutit hilinemist siis ongi kiirustamist ning närveldamist palju. Nad nõustusid minuga täielikult ning ütlesid, et kui inimene ei ole kunagi läbi meie lennujaama edasi lennanud siis ei ole neil ka miskit aimu kui kaua see tegelikult aega võtab. Ja ega see ei ole ainult meie lennujaamas nii, kõik suured on sellised – samuti on vahemaad suht hoomamatud. Ning samas on hilinemine lennunduse igapäevane osa – ükskõik mis põhjustel see siis ka ei juhtu – kas keegi streigib, kas kapten leiab et sellises seisus lennukiga tema ei ole nõus lendama, kas on keegi reisija ootamatult haigestunud ning tema ning ka teiste tervise huvides on parem kui ta lennult maha tõstetakse – põhjuseid on erinevaid ning lennunduses need paraku võtavad oma aja ning on kindlasti esmatähtsad. Sest siiski, ohutus ning turvalisus ennekõike ning peale seda tuleb alles meie elu glamuur ;)
Sama Amsterdami lend lõppes eriti toredalt, kuna tualetti minnes peale lennu lõppu, leidsin sealt 10 EURi – nii et lõpp hea, kõik hea!
Eile lendasin lausa 4 lendu ehk siis Dublin ja tagasi ning siis Edinburgh ja tagasi. Ja jällegi hilinesime Dublinist 15 minutit, ning enamus reisijad jäid oma jätkulendudest maha....
Edinburghi lendu me alustasime juba tunni ajalisega hilinemisega, ning tagasi tulles Londonisse lisandus sellele veel omakorda tiirutamine ning oma maandumisjärjekorra ootamine õhus. Seega oli lõpuks meie hilinemine veidi üle tunni ning ka seekord enamus reisijad, kellel olid jätkulennud, jäid nendest maha. Kuna see oli aga hilisemal õhtutunnil, siis saime teateid nende kohta, et nad on majutatud hotellidesse ning nende piletid on ümber broneeritud järgmisel päeval väljuvatele lendudele. Teate sisu oli siis, et mingu nad Flight Connection leti juurde ning sealt saavad omale hotelli voutsheri ning uue pardakaardi lennule. Mina, loll ja aus nagu ma olen, hakkasin siis neid teateid reisijatele edastama. Selle peale sain purseritl pahandada, et ma ei peaks halbu uudiseid inimestele lennus edastama kuna see toob mulle negatiivseid emotsioone. Ma siis hakkasin mõtlema, et kui ma ise olen reisija, istun lennukis ja tean et mu jätku lend väljub kell 20.15, ning kell läheneb 19.40 kuid me oleme endiselt suht kõrgel ning tiirutame Londoni kohal, et kas ma tahaksin saada ausat kuid negatiivset infot (kõigile see ei pruugigi negatiivne olla) või tahan ma maandudes tormata nii kiirelt kui võimalik läbi lennujaama ning siiski veel loota, et mul õnnestub oma jätkulennule peale saada. Kuna paljud reisijad ei tea kes ja kuidas maksab nende hotelli eest ning et kas nad peavad soetama uue pileti kui nad oma lennust maha on jäänud, siis kas ei oleks lihtsam seda kõike neile juba lennus hakata selgitama? Ühesõnaga jäi mul eilsest, muidu toredast lennupäevast, selline veidi halb maitse – endale tundus, et ma ei teinud midagi pahasti, kuid kolleegi arvates ei tulnud ma oma tööülesannetega toime, tekitades endale negatiivseid emotsioone. Purseri üks argument oli ka, et aga kui see reisija hakkab nüüd märatsema, et mis siis saab? Kas tõesti on võimalik uudise peale, et kahjuks olete te oma lennust maha jäänud ning et teie eest hoolitsetakse, antakse hotell ning teie pilet on ümber broneeritud järgmisele lennule, hakata märatsema? Eks ma pean veidike mõtlema selle peale, või ehk ise rohkem lendama ning kogemusi omandama.
Momendil olengi reisija kogemusi omandamas, istun nimelt lennukis mille nina on suunatud Helsingi poole ning sealt ootab mind jätkulend Tallinna. Homme aga lahkun uuesti, kätte on jõudnud minu kevadine puhkus ning seekord veedan selle raske töö tähe all, reisin koos ema Estri ning Kai ja Riinaga, ühe tuntud Eesti reisifirmaga Iisraeli ja Jordaaniasse. Raske töö on see seetõttu, et selle firma reisid on väga kultuuri ning faktirohked, seega puhkuseks on neid raske nimetada. Kindlasti laiendan silmaringi ning kogun uusi kogemusi! Seega, head töist puhkust!