teisipäev, 19. oktoober 2010

19.10.


Kõigepealt meie sõbrast hr. Rotist – ta on veidike vaiksemaks jäänud, eile kolistas vaid kella 10 ajal õhtul nii umbes 20 minutiks ja pärast kadus kuskile ära. Ehk hakkab ta aru saama, et me siiski ka elame siin. Pere-ema lubas homseks mürki ka muretseda. Nii et me hoiame teid kursis antud teemaga.
Kuid nüüd peamisest teemast – la greve ehk siis streik. Täna oli koolis juba raske olla kuna akna all olid väga valjud demonstratsioonid ning trummipõrinad, veeretati ka prügikaste mööda tänavaid. Õnneks see oli siiski vaid paariks tunniks. Paraku räägivad juba kõik ümberringi, et varsti ei ole enam poes süüa kuna kütust ei ole ja kaupa ei ole võimalik laiali vedada. Eile olid olnud bensiinijaamades juba järjekorrad kilomeetripikkused. Rongid samuti ei sõida, rääkimata linnatranspordist. Õnneks jala veel saab igale poole. Kuid tänavapildis ei ole veel aru saada, et autosid oleks vähemaks jäänud – täna ehk siiski oli neid vähem kui eile aga see võib olla vaid tundus meile. Täna oli siis järjekordne üleriigiline streik ja demonstratsioon ja seda riigiteenistujaile. Laupäeval on plaanis streik ka neile erasektoris töötavatatele inimestele kes täna ei saanud streigi osaleda kuna pidid tööd tegema. Ehk siis kui Sa täna pidid tööd tegema siis saad võimaluse laupäeval streikida omast vabast ajast.

Kuid nüüd siis meie elu juurde – hommikul suutsime end hoida Pauli minemast ja sõime kodus väikse saia ning jõime kohvi. Hommikul andsime ka lubaduse, et tänane päev tuleb veinita – mitte et  meil oleks kehva olla olnud vaid me tahtsime endale tõestada, et saame päeva ilma veinita õhtusse saata. Mõeldud, lubatud, otsutatud. Lõunat sõime koos oma endise õe Manuelaga, sellest siin ka väike pilt:



Peale lõunat oli meil minigrupi tund, uueks õpetajaks seal juba vestluskursusest tuttav Frank. Tund oli tore, sest Frank on tore.
Peale tundi läksime Ruthi seeliku järgi, peale veidikest ekslemist leidsime tänava ja õmblusateljee üles kuid paraku olid seal trellid ees ja kuigi silt uksel näitas, et see koht peaks avatud olema jäid need uksed meie ees suletuks. Piilusime akna vahelt sisse, et näha kas Ruthi seelik on ikka alles – Kristi arvas, et tädi Cesaria on läinud linna peale kiiremaid prooviringe tegema minu uue seelikulukuga. Loodame, et homme saadab meid parem õnn ja ma saan ikka oma seeliku enne Montpellierist lahkumist kätte. Siis alustasime koduteed. Üsna kodutee alguses harjutasime veel sõnavara minigrupi tunnist ehk siis Nous allons acheter….ja Kristi ütles et kas tõesti Sa mõtled sama mis mina…..ja nii me jälle Ahmedi juurest läbi astusime ja veini soetasime. Aga homme me ei joo! And that is a promise and promises are here to keep!
Oh jaa, oleksin unustanud – meil oli jälle vägagi emotsionaalne õhtusöök. Nimelt on meie õde Emily kutsutud kohtamisele ja seda ühe prantsuse noormehe poolt. Ta küll päris hästi ei mäleta milline see noormees välja nägi sest nad kohtusid kuskil klubis ja seal oli pime aga kohting on homme ja ta on väga närvis. Ja terve meie pere aitas teda rahustada ning andsime nõu mida selga panna, mis kell kohal olla, mida juua ja kuidas rääkida ja kus käsi hoida ja millal mitte silma vaadata. Kuna meie peres on ka 2 venda siis oli meil arvamusi seinast seina ning see oli vägagi huvitav. Ühesõnaga sai ta kaasa õpetusi kogu eluks. Kohting on homme kell 20.00 nii et kella 22 ajal oleme me kõik nagu üks mees köögis ja ootame teda.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar