September

Beirut oli mul seekord puhkamiseks mõeldud – ehk siis külastasin hotelli basseini ja kanakuuti ja puuviljapoodi J Ja nii kõik kolm päeva mis ma seal koha peal olin. Õnneks oli ilm veidike pilves kahel päeval – seega ei kulunud väga palju päevituskreemi kuna ilm on Liibanonis endiselt kuum, kraadiklaas näitas +36 ja see vähene päike oli vägagi tuline. Vaatasin telekast mitut filmi ja tegelesin hoogsalt raamatu lugemise ning magamisega – ma vist pole ammu nii palju magamistunde kokku kogunud kui sellel Beiruti reisil. Aga vahest peab ju puhkama ka, onju?

Tagasi Londonis oli meil Ray’ga plaanis minna Botaanikaaeda – ja seda me ka tegime. Kuninglik Botaanikaaed Kew Gardens oli väga suursugune ja tohutu suurel maa-alal asuv park. Muidugi ei puudunud ka erinevate sisudega kasvuhooned, ega aias endas erinevatele maadele pyhendatud nurgakesed. Siin pilt Jaapani aiast ja selle juurde kuuluvast kujundlikust väravast: 

Ühest kasvuhoonest leidsin ühed mõnusad ja suured sõnajalad:

Ja tee äärest miskid imelikud krookused, mis olid lehetud:

Pargis oli ka võimalus osasid puid vaadata ülevalt poolt:

Siin ka kahed erinevad kastanid:

Ja veel mõned pildile jäänud taimed:

Troopikamajja oli ära eksinud ka üks ilus ja värviline sisalik:

Minu vaieldamatu lemmikpaik selles pargis oli bonsaide maja – see oli küll üsna hõredalt sisustatud kuid siiski olid need puud mu lemmikud:

Siis olen hoogsalt tegelenud korteriotsingutega. Paraku miskeid edasiminekuid selles vallas ei toimunud ja seega otsustasin lõpuks pikendada oma kehtivat üürilepingut veel 6 kuu jagu. Käisin küll vaatamas oma viite erinevat korterit, kuid igal ühel oli miski viga: kus oli vannituba aastast ’56, kus oli hind arusaamatult kõrge, kus oli vilets asukoht, kus oli jällegi vaip maas… Nii, et järgmised kuus kuud on minu aadress endine J

Vahepeal on mul ka üks tähtpäev möödunud – nimelt 13. Sept. möödus aasta aega päevast mil ma siia saarele kolisin. Seega võin öelda, et olen siin juba vana kala ;)

Vahepealsed lennud on mind viinud Ammani ja Jerevani – Ammanis tegin linnale jällegi suure tiiru peale ning pildistasin ka uued pildid – eelmised olid meil tehtud Krisiga koos kui me kasutasime ühekordset fotokat ja nendelt on võimalik ära tunda inimesi vaid siis kui tead täpselt kellega pildil tegu on.

Siin siis uued vaated Ammani Tsitadelile, linnale, arheoloogiamuuseumile ning Amfiteatrile:

Siin ka vaade vaba aja veetmisest Heltoni (jah just, pea-aegu nagu Hilton aga mitte päris) baaris koos meeskonnaga:

Ja pildid ka Ammani vanimast mosheest:

Oma Ammani reisi lõpetasin toateeninduse tellimisega, siin on kandik valikuga araabia mezze’dest. See oli värviline ja maitsev punkt Ammanile:

Jerevani saabusime me aga sobivasti nende iseseisvuspäeva pidustuste keskpunktis ja kuna meie hotell asub linna peaväljaku ääres siis saime osa suurejooneliselt kontsertprogrammist ja ilutulestikust. Muud huvitavat seekord ma Jerevanis ette ei võtnud, jalutasin veidike linna peal ja soetasin omale suurema koguse granaatõunu.

Tagasilennul Jerevanist Londoni oli meil pardal tore härrasmees, kes põdes Parkinsoni tõbe kuid vaatamata sellele oli ette  võtnud pika lennureisi oma tütre juurde – Teheran-Jerevan-London-Vancouver. Antud tõbi ei ole küll eluohtlik kuid kuna härrasmees arvatavasti unustas omad rohud õigel ajal võtmata siis oli vahepeal tema seisund suhteliselt segane – ta ei olnud suuteline rääkima, ta nägu muutus täiesti maskiks ehk et ta ei olnud suuteline fokusseerima oma pilku ega aru saama ümbritsevast. See seisund oli küll veidike kohutav meile, ümbritsevaile ja ka teistele reisijatele. Teised reisijad ei saanud aru kuidas sellises seisndis inimene on üksi lennule tulnud, et kus on ometigi tema perekond ja kuidas on lubanud oma isa, vanaisa üksinda nii pikale lennureisile. Õnneks möödus see segasus ning enne maandumist oli härrasmees omale lausa iseseisvalt kingad jalga pannud ning suutis juba lauseid moodustada ning adekvaatselt küsimustele vastata. Seega lõpp hea kõik hea kuid panen siinjuures kõigile südamele, et ärge laske oma lähisugulasi üksinda lendama kui neil on miski huvitav haigus küljes J Lihtsalt kahju on neist üksildastest vanainimestest suurtes lennukites …

Üleeile oli siin Kristi – kellel oli tähtsaid asju ajada Londonis ja head juhust kasutades saime õhtul kokku ja shoppasime veidike ning siis istusime restoranis veinipudelit jagades. Oli tore õhtu ning juttu jätkus kauemaks – pooled jutud jäid meil ikka rääkimata ;) Kristi tõi mulle ka parimat kodumaist klatshi ehk siis meditsiiniajakirja Kroonika – nii tore on vaadata värvilisi pilte vapratest ja kaunitest J

Eile õhtul aga viis Ray mind teatrisse, päris teatrisse mitte muusikali. Vaatasime etendust pealkirjaga Yours by asking. Hispaania autori tükk, kirjutatud mõned kümned aastad tagasi kuid endiselt ajakohane. Teater oli meie NO ja Linnateatri vahepealne – seda nii teatrisaali osas kui ka näitlejate suhtes. Etendus oli hea, publik oli pigem vanemast generatsioonist – meie olime arvatavasti noorimad külastajad eilsel õhtul. Meile mõlemile meeldis ja seega lähme kindlasti ka järgmisi etendusi seal teatris vaatama. Teater ise asus Richmondis – seega mitte eriti kaugel ja meile tuttavas ning meeldivas kohas.

Eile hommikul sain aga kätte oma uue vormi – nimelt, kui keegi veel ei tea siis minu praegune tööandja osteti ära British Airways’i omanikfirma poolt ning seega integreeritakse meid selle suure lennugigandi Eurofleet’i. Oktoobrikuu lõpul kaob lennundusmaailmast minu praegune tööandja :(

Meie lennukid värvitakse British Airways’i värvidesse ning enamik töötajad saavad uue vormi ning peavad läbima uue kursuse ja hakkavad lendama uutel liinidel J

Minu uus kursus algab 5 oktoobril ja see kestab 2 nädalat. Uue vormiriietuse sain juba eile ja eile istusin sellega pool päeva kodus ja harjutasin selle kandmist. Vorm on ilus ja stiilne ja mis peamine – pintsakul ja teenindusvestil on eraldi väike pastakatasku!!! Lisaks kuuluvad vormi hulka pikad püksid – jippii!!! Nii et esialgu on uutest riietest rõõmu palju. Loodan, et saan ka kursuse edukalt läbitud ning siis juba saan uhkusega uue vormiga lendama hakata.

Praegu istun lennujaama valves (seljas ikka veel vana vormiriietus). Siis on veel paar päeva lendamist ja järgmisel reedel saab minust jällegi õpilane J

Seniks aga päikest ja sooja kõigile!

PS. Ray teadis eile rääkida, et Kew Garden Botaanikaaed (millest oli eelpool juttu) on suletud kuna üks puu oli murdunud ja selle alla oli jäänud keegi vanamammi, kes oli õnnetult surma saanud ja seega on uuringute teostamise ajaks botaanikaaed suletud.

Vabad päevad ja muu

Beirutist olen tagasi, siis jõudsime veel emaga teha tiiru Londonis ja Windsoris ja siis olin veel paar päeva Jerevanis J Nii, et suhteliselt kiire aeg on olnud.

Ema sain Lutoni lennujaamast õnnelikult kätte ja koos suundusime juba minu kodu poole. Ja nagu üks korralik Inglismaa külastus ikka nõuab, siis veetsime esimese õhtu kodupubis.

Järgmisel päeval suundusime Beiruti lennuki peale – mina tööd tegema ja ema siis reisijana lendamist nautima. Õnneks oli lennukis vabu kohti kuhjaga ja ema sai lausa “up-grade’i” äriklassi kohale. Ja varsti pakuti talle juba shampust ja paluti teha oma valik menüüst lõunasöögi osas J Lennureis möödus seega viperusteta ja õhtuks olime juba +35 kraadises soojuses Beirutis.

Järgmisel päeval võtsime suuna Bekaa oru poole. Tee peal avanesid väga ilusad vaated kuid fotoaparaadi sisse mahtusid veidike viletsamad.

Bekaa orus ootas meid selline linn nagu Baalbek, endise nimega Heliopolis. Seal asub  üks suurimaid katkiste kivide ja suurimate katkiste kivide kogu mida mul on õnnestunud oma eluajal kohata. Ehk siis tegelikult on seal varemed Rooma ajast, tolleagsetest templitest. Osad kivid mida seal kasutatud on suurimad kivid mis on ühes tükis – 21.5 x 4 x 4.5 meetrit on suurima kivi suurus. Mismoodi neid kivisid ilma kraanadeta liigutati, see jääb saladuseks J

Templite jäänused olid ilusad – osad kohad olid eriti pitsilised ja kaunid. Mõni koht oli veidike paremini säilinud kui teine, kuid suuremas osas oli vaatamisväärsus siiski hunnik katkisi kive, mis vaatamata oma katkisusele olid siiski vaatamist väärt.

Baalbeki linna õnnestus meil vaadata paraku ainult autoaknast, kuna autojuht-politseinik arvas paremaks mitte selle linna peale jalutama meid lasta. Kuna oli reedese päeva pealelõuna siis ei jaksanud ma temaga ka sel teemal eriti vaidlema hakata.

Lõunapeatuse tegime seega järgmises linnas, mis meile tee peale jäi – kristlaste linn Zahle.

Peale seda külastasime kohalikku veinikeldrit – Ksara. Seal oli veinitünnide vahel väike ekskursioon mis lõppes loomulikult degusteerimisega – Ruthile sobis üks punane ja ema Estrile sobis valge dessertvein. Veine soetama me ei hakanud – ehk järgmine kord ;)

Siis keerutasime veel veidike mägede vahel ja olimegi tagasi oma hotellis, Beiruti äärelinnas. Igal Beiruti reisil tuleb külastada hotelli lähistel asuvat “Kanakuut’i” ja õhtul me omad sammud sinna seadsimegi. Kana võileib maitses hästi ja kohalik õlu selle kõrvale oli lausa suurepärane.

Järgmine hommik vedelesime basseini ääres ja peale lõunat otsustasime minna Beiruti kesklinnaga tutvuma. Pilt ka hotelli aknast avanevast vaatest:

Alustasime juba tuttavast Mohammed al Amini mosheest – esiteks väike riietumine ja siis meid juba lubati sisemust uudistama.

Kõik kaunid kristall-lühtrid olid omal kohal ja seekord oli isegi paar palvetajat moshees – minu eelmistel külastustel on seal vaid miskid pikutajad sammaste taga valvurite eest peidul olnud. Lugesime siis ka ruttu omad palved Allahile ette ja suundusime kohaliku modernse Souki ehk siis ostukeskuse juurde. Tähtsamate poodide ees tegime ka fotojäädvustusi:

Tee peale jäid meile ka veidike rohelust:

Uues jahisadamas tegime väikse koogi ja kohvipeatuse ning vaatasime, et kas valge laev juba ei paista.

Ja siis ootas meid pikk jalutuskäik mööda rannapromenaadi – seda jätkub Beirutis mitmeks kilomeetriks ja seekord oli see suhteliselt inimtühi.

Rannapromenaadi lõpul ootasid meid kaunis vaade Tuvide kaljudele ning ka päikeseloojangule.

Samuti nägime ära meie lennuki maandumise – seega teadsime, et lennuk on kohal millega järgmisel hommikul oma koduteele asuda.

Kuna hoogsalt pimenes, siis hakkasime koduteele asutama. Takso leidmine oli seekord eriti seiklusrikas – esimesed 10 taksot teatasid, et nemad küll ei tea kus see hotell asub ja pakkusid oletatavaks sõidu hinnaks 40-50 USD. Pidasin seda paljuks, eriti arvestades, et juhtidel polnud aimugi kuhu sõitma peab.

Lõpuks leidsime taksojuhi, kes käis kõrval asuvas hotellis küsimas, et kus meie hotell asub ning teatas siis täitsa normaalse hinna, et meid sinna kohale viia. Poole tee peal teatas ta, et siin kuskil peab see hotell olema. Mina ütlesin, et siin rajoonis see hotell kindlasti ei ole ja küsisin, et kas tal ei ole telefoni, et meie hotelli helistada ja küsida kus see täpselt asub. Helistasime, autojuht kuulas hoolega mis talle räägiti ja kui ta toru ära pani siis teatas, et nii kaugele tema küll ei sõida J Peale pisikest vaidlust astusime taksost maha ja suundusime kõrval asuvasse kebabi putkasse – seal olid tööl toredad noormehed, kelledele me seletasime, et meil suur mure, tahaks oma hotelli saada aga taksojuhid ei suuda meid sinna viia. Poisid eriti hästi inglise keelt ei vallanud kuid õnneks tuli appi prantsuse keel – seletasime siis ka selles keeles omad mured ja ennäe imet – ühe poisi isa oli taksojuht, kes õnnetutele turistidele appi tormas. Loomulikult teadis ta kus meie hotell asub – olime sellest õnnest nii pöörased, et andsime talle kõik oma kohaliku raha ära! Eriti palju seda just ei olnud aga rõõm hotelli saabumisest oli suur J

Hommikul ootas meid teekond lennujaama ja sealt edasi Londonisse – ema läbis lennuteekonna istudes lennuki tagaosas asuvas köögis, sest reisijatekohti talle lihtsalt ei jagunud. Ja see, et ta kööki istuma sai oli puhtalt kapteni heatahtlikkus – tema lihtsalt teatas, et me ei saa ju ometi Ruthi ema Beirutisse maha jätta J Ja nii ema Ester siis kohvi ja teed köögis reisijatele keetis. Kui me tagasi juba Londonis olime ja ema Ester pidi üksinda läbima passikontrolli, siis oli ta niipalju segaduses, et Good morning asemel ütles ta seal hoopis Good bye – selle peale oli passiametnik vaadanud tema passi erilise hoolega ja siis soovinud head viibimist Suurbrittanias J

Õnnelikult tagasi koduses Londonis, pakkisime kohvri lahti ja arvasime, et lähme jalutame kohalikku Prismasse (Tesco) ja soetame mõned vajalikud toiduained. See teekond möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta.

Järgmisel päeval kimasime aga suurlinna peale kolama – esimene peatuspaik oli Damien Hirst’i näitus TATE muuseumis. Tore oli vaadata kuidas suitsukonid ja surnud kärbsed, pooleks lõigatud lehmadest ja lammastest rääkimata, on kõik kunstiks kujundatud. Näitus oli huvitav, arvestades seda, et sellel kõigel on ikka miski sügav mõte ka. Kolasime veidike ka muudes TATE tubades, kuid muud teosed meid enam eriti ei suutnud köita. Seadsime sammud üle Milleniumi silla linna poole.

Soetasime omale muusikalile piletid ja suundusime sööma-jooma ning siis ostlema – meil oli pikk nimekiri asjadest mida meil täielikuks õnneks vaja oli ;)

Kõik vajalik soetatud, oligi aeg minna muusikali vaatama – seekord oli meie valik Singing in the Rain – miks just see – aga seepärast, et enamus teised etendused on Ruthil juba vaadatud J Etendus oli tore – natuke palju oli rääkimist, vähem laulmist kuid tantsimist oli see-eest palju. Ja pealegi oli laval ka päris vihm – seda mõlemi vaatuse lõpus – sest nagu pealkirigi ütles – Singing in the Rain.

Järgmisel hommikul kimasime aga Windsorisse – lootes muidugi kohtuda kuningannaga. Ette rutates võin öelda, et Elisabethi me siiski ei kohanud aga Windsori lossi külastasime küll. Loss oli ilus, paraku lasti turiste sisse vaid väga vähestesse ja mitte eriti huvitavatesse tubadesse. Jalutasime ka veidike aias, kuid mõnus vihmasadu ning temperatuuri langus ajas meid ka sealt minema.

Enne tegime veel paar pilti aias – Ruth suutis pildile jääda muidugi koos lennukiga.

Istusime siis veidike kohalikus pubis ja vaatasime aknast vihmasadu, ning arvasime paremaks koduteele asuda.

Järgmisel hommikul suundus Ruth Jerevani ja ema Ester jäi veel terveks päevaks üksinda suurlinna. Ema seiklus üksinda suurlinnas lõppes siiski õnnelikult, ta sai õigel ajal bussi peale ja siis lennuki peale ja siis oligi juba kodune Tallinna Lennujaam ning number 2 buss.

Ruth aga alustas oma uut seiklust, mis seekord oli Jerevanis. Kuna seekordne meeskond oli eriti reisimishuviline, siis võtsime ette lausa kolmekesi reisi mööda kohalikke kirikuid. Esimene peatuspaik oli Noravank – väike kirik ja tohutult kaunid vaated kõrvalasuvale orule. Paraku keeldus minu fotokas töötamast – hiljem kuulsin, et paljudes Armeenia kirikutes on seoses suure koguse hea aura kohalolekuga probleeme fotoaparaatidega – et need keelduvad müstilistel põhjustel töötamast. Mine nüüd võta kinni aga minu fotokas igal juhul järgis seda soovitust ning minuga enam ei suhelnud. Õnneks tegi kolleeg Marina mõned pildid ka minu taustal kohalikest vaatamisväärsustest ja neid ma nüüd siia väljanäitusele siis panen.

Teine koht oli looduslikult väga kaunis – kloostri nimi oli Tatev, ning tegevkirikut seal enam ei ole kuid endistel aegadel oli seal olnud väga suur klooster koos ülikooli ja mediteerimiskeskusega. Praeguseks on üks rikas armeenlane ehitanud sinna köisraudtee, et saaks külastada seda kloostrit kuna teed mis sinna viivad on suhteliselt olematud.

Järgmine vaatamisväärsus oli tuhanded aastad vana Stonehenge taoline kivide kogum, mis on väidetavalt vanem kui Stonehenge ja mida arvatavasti kasutati observatooriumina. Kivid olid paigutatud ilusasti ringi ning osadel neist olid sees augud, mis olis suhteliselt kohakuti ning giid teadis rääkida, et ühel hetkel, ühel päeval aastas vaatab päike nendest kiviaukudest läbi ehk siis kõigist aukudest korraga J Samas väitis ta, et on tehtud erinevaid uuringuid ning on kindlaks tehtud et need augud kivides on samuti tuhanded aastad vanad ning, et need ei ole kividesse puuritud hilisemalt. Tore teada muidugi kuigi veidike tundusid need kivid küll väga kaootiliselt seal põllu peal seisvat. Kivid kivideks, Armeenia oli endiselt ilus oma looduse, roheluse ja mägedega.

Tagasilend Londonisse möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta – kõik meie tagasilennud Londoni suunas (seda siis ükskõik millisest sihtkohast) on viimastel aegadel väga täis, ehk siis tahtjaid on oluliselt rohkem kui istekohti lennukites. See on muidugi tore, sest täis lennud on ikka toredamad kui tühjad. Seekord kohtasin jällegi reisijat, kes arvas, et küll minu abikaasal on ikka vedanud et tal minusugune rõõmsameelne ja naeratav naine on J Tore teada muidugi, onju! Eks kui ma oma abikaasat kohtan, siis ütlen talle edasi kõik need positiivsed omadussõnad.

Eile käisin Richmondis – kinos ja jõe ääres kolamas. Parasjagu oli saabunud veetõus ja seega eriti palju jõekallast rahvale jalutamiseks ei olnud jäänud.

Täna arvasime Ray’ga, et lähme jälle Richmondi ja vaatame kas meil õnnestub mõni hirv pargist pildi peale saada – paraku hirved oli peitu pugenud kui kuulsid, et mina neid fotokaga jälitama tulen. Seega jääb see operatsioon miskit paremat päeva ootama. 
Muidu on meile lõpuks suvi saabunud – õhk on soe, päike paistab ja taevas on sinine – suvi lihtsalt saabus septembris.

Aga mind ootab homme jällegi Beirut J