Teisipäev, 28. veebruar 2012

Beirut

Beirut oli igati ootamist väärt – olin sinna ammu minna tahtnud ja see linn oli väga huvitav ja mitmekülgne. Õnneks on mul neid Beiruti lende lähiaja graafikus kohe rohkelt, nii et saan veel paar nurgatagust seal linnas üle vaadata.
Seekord vaatasin üle suurima moshee, Mohammed Al Amin’i nimelise ja seda nii seest kui väljast, nii valges kui pimedas:





Roomlaste rajatud spa – sellest ei olnud küll väga palju järel, aga väheke katkisi kive ikka:


Vaatasin ka üle kohaliku parlamendihoone – pildistada seda ei julenud, sõjaväelaste rohkus selle hoone ümbruses oli aukartust äratav ;)
Jalutasin mööda pikka rannapromenaadi – kuna oli pühapäeva pärastlõuna siis sattus samas ajal seal jalutama enamus Beiruti linnakodanikest – neid oli tore jälgida. Seekord ma veel nii julge ei olnud, et neid ka pildistada sest kui ma ühele pingile liiga kauaks istuma olin jäänud siis tuli üks kohalik mammi ja teatas et ta tahaks ise seal minu koha peal istuda ja mina vöiksin nüüd juba edasi jalutada. Tõusin siis naeratades ja läksin oma teed lubades mammi oma kohale mööduvat elu vaatama.
Promenaadil oli muidugi erinevaid müügimehi – kes pakkus kohvi, kes pakkus naiste käekoti kujuga saia, kes pakkus pähkleid, kes hüppavaid loomi – sellele müügumehele tahtsin juba ligi astuda ja küsida, et ega tal ei ole juhuslikult roosat notsut – teate ju küll kellele, ikka Cara Mi’le – aga viimasel hetkel mmenus mulle, et olen siiski muhameedlaste maal ja ehk ei ole isegi hüppava roosa notsu küsimine just kõige viisakam tegu.
Rannapromenaadist on siin ka pildid:


Ja vaade ka mere poole rannapromenaadilt:


Rannapromenaadi lõpus leidsin ka ühe restorani, kus pidasin vajalikuks teha väikese peatuse. Paraku söögi tellimisega läksin seekord alt, arvasin, et kuna olen mere ääres siis on tore tellida “Seafood Combo” – paraku oli kogu see “seafood” paneeritud ja nagu mu lugejad teavad, siis ei ole ma eriti suur paneerimiskunsti austaja J Mäletan oma Egiptuse päevilt, et lemmikrestoran ilma milleta ei saanud ühelgi nädalal läbi, oli just Liibanoni restoran. Paraku seekordsel Liibanoni külastusel mulle neid sooje mälestusi ei meenunud. Katsun järgmine kord hoolikam olla oma toiduvalikutes. Kuid restoran ise oli suurepärase vaatega ning külastamist väärt juba seetõttu:


Jalutades tagasi mööda promenaadi kesklinna poole avastasin uhke uuema promenaadi osa kus siis rikkam linnaelanikkond oma aega veetis, see oli Jahtklubi ümbrus ja sealt leidsin ilusate prantsuse nimedega restoranide vahelt ka oma vana tuttava Paul’i kohviku. See kohvik näeb mind järgmisel reisil pikemalt :)
Siin ka vaade jahisadama ymbrusele: 


Jahtklubi juurest kesklinna minnes sattusin selliste poodide rajooni, et isegi Pariisi parimad moetänavad kahvatuvad. Kõikide disainerite nimesid ei osanud ma isegi kokku veerida rääkimata nende nimede varasemast kuulmisest. Majad ümberringi olid uhked ja uued kuid sellise vanema varjundiga. Hljem kuulsin, et see linnaosa oligi üles ehitatud peale kodusõda, et turiste meelitada ja ka kohalikel rikkuritel ei oleks vajadust lennata Pariisi või Milaanosse shoppama vaid nad saaksid seda teha oma koduses Beirutis. Tol õhtul oli seal kvartalis liikvel peale minu veel paar Saudi-Araabiast pärit prouat, kes hoogsalt shoppasid ja ei uidanud niisama, nagu mina J


Linnast tagasi hotelli poole suundudes sain kätte ka oma selle reisi “mudikate” vaidlemise annuse. Esiteks, see et ega taksojuht ju ei tea kus hotell asub aga kindlalt väidab et ta mu sinna ära viib, siis vaidlus summa üle, et istugu ma ikka sisse ja pärast vaatame palju maksab J Kui lõpuks miski summa kokku leppisime ja kohale jõudsin (peale kolmekordset küsimist teel, et kuhu poole minema peab) siis selgus, et taksojuht oli minust ja minu numbritest muidugi omamoodi aru saanud et ehk, klassikaline viisteist ja viiskümmend vahetuses. Õnneks ei ole ma papist tüdruk mudikatega vaidlemises ning paar vana tuttavat araabia keelset sõna ja võlusõna “tourist police” on alati abiks! Kuna mul poisist kahju hakkas siis maksin lõpuks kuusteist – täpsustuseks olgu öeldud, et siiski kuusteist tuhat – kõikides nendes riikides viibimine on minult juba ammu minetanud võime arvutada Eesti kroonides ;) Hea kui ma neid tuhandeid suudan inglise naelteks ümber arvutada ja siis millegagi tuttavaga võrrelda J
Esimesel õhtul käisime kogu meeskonnaga hotelli läheduses asuvas DVD kaubamajas – kellegi kodus on suure toa nurgast tehtud pood kus siis müüakse parasjagu selliseid DVD plaate mida ostjad soovivad. Hinnad on muidugi ülisõbralikud ehk siis 2 inglise naela plaat. Pean tunnistama pattu, et paar filmi jäid ka minu saagiks sealt poest – minu valikut vaadates arvas poemüüa, et mind on vist targem veidike karta – valikus olid sellised filmid: Ükskord Ameerikas, Syriaana, The Debt, Beiruti hotell (Liibanoni kohalik film mis seal riigis keelatud seoses poliitilise alatooniga). Arvasin, et valikust on veel puudu München – ka see oli riiulis olemas. Müüja Dmitri küsis minu filmivalikut vaadates, et ega ma juhuslikult juudi soost ei ole, et miks selline filmivalik – vastasin et kui poliitiselt korrektne olla siis ei ole, kuid… Selle peale saabus veidike vaikust ja siis papi ütles, et Liibanonis on kõik sõbrad ja et tema parim sõber on juut. Ühesönaga lahkusime suurimate sõpradena ja juttu oleks meil veel kauemakski jätkunud J Lubasin, et olen kahe nädala pärast tagasi ja teen siis uued filmivalikud.
Peale filmivalikuid käisime pea-aegu terve meeskonnaga söömas kohalikus kohalikus populaarses kana-kuudis. Suurepärane kana ja küüslaugu kaste J Siin ka pilt sellest gurmee õhtusöögist:




Viimasel päeval jalutasin hotelli ümbruses, mis oli suhteliselt korralik elamurajoon kus oli nii suuri eravillasid kui ka korruselamuid. Kõik väga mägine, ehk et ühest künkast alla ja kohe teisest üles. Vaated see-eest ilusad, seda nii mägedele üheltpoolt kui alla merele teiselt poolt. Paraku, nagu ikka viimasel päeval, unustasin ma järjekordselt fotoka hotelli, seega on need pildid momendil vaid minu mälus J
Lennujaama oma lennule minnes astusime läbi ka tax-free poest ja uurisime kohalikke veine. Osad meeskonna liikmed teadsid rääkida, et parim kohalik vein on Ksara – seda paljud ka ostsid kaasa. Kuid siis tuli poemüüja Mohammed ja teatas, et on veel üks parem kohalik vein ja suunas meid ühe teise leti juurde. Ja selle veini päritolu oli – Bekaa Org. Ei ole vaja pikalt mõelda, et MINA soetasin muidugi selle veini. Ilus pudel, ilusa pildiga, vein ilusat tumedat punast värvi – pudelit veel avanud ei ole seega maitset ei tea J Nii, et ootan eestlasi külla, et juua tähendusrikast Bekaa Oru veini ;)
Praegu istun bussis ja suundun Swansea’sse, Wales’i – tutvumaks selle riigi erinevate nurkadega kus ma viibin ;) Kuna ma reisin üksi ja ei ole veel nii julge, et autot rentida siis ka selline imelik kohavalik – sest kindlasti on Wales’is kaunemaid paiku kui Swansea – aga millestki peab ju inimene alustama J Ja minul jäi näpp kaardil selle linna peale.

Reede, 24. veebruar 2012

Vabariigi aastapäev


Ilusat sünnipäeva Teile kõigile!
Meil siin ei tea paraku vabariigi aastapäevast keegi peale minu midagi – ah jaa, Anna-Maria on ka kuskil ja teab ka sellest midagi ;)
Vahepeal olen viibinud jällegi Jerevanis – seekord oli seal väga külm, päevasel ajal -10 ja öösel -17 kraadi, nii et parasjagu jahe J
Meeskond oli seekord väga ebahuvitav, ehk et tegu oli selliste inimestega kellega ma väljaspool lennukit kokku ei puutuks, hea meelega ei puutuks nendega kokku ka lennukis, kuid paraku on elu tahtnud teisiti. Seega jõlkusin üksinda mööda linna, esimesel päeval oli mul plaan külastada Sinist Mosheed, mis on ainuke allesjäänud moshee Jerevanis. Selle plaani ma täitsin ja fotod sellest on siin:




Tegin ka pilte oma hotellitoa rõdult, kuna sealt oli väga ilus vaade Araratile:


Teiseks päevaks oli mul ilus plaan külastada genotsiidi muuseumit – paraku oli mu hommikune ärkamine veidike aeglasem kui ma oodata oskasin ja seega jääb genotsiidi muuseum ootama paremaid päevi. Õnneks on mul graafikus järgmisel nädalal jällegi Jerevan, seega saan oma täitmata plaanid uuesti plaani võtta.
Seega jalutasin niisama mööda linna ja kui ühel hetkel avastasin ilusa tänava ja tahtsin sellest pilti teha siis selgus, et fotoka olin ma muidugi hotelli jätnud. Seega vaated linnast on seekord vaid  minu peas.
Lennud läksid hästi, kuid meeskond oli seekord mitte minu maitsele. Purser kirjutas minu kohta arvamuse, et peaksin rohkem teisi kuulama ja mitte ise vastama küsimustele, sest ka teised võivad vastuseid teada. Ja et minu meeskonnatöö oskus jätab veidike soovida. Lubasin ennast käsile võtta ja edaspidi paremini käituda ja mitte vastata kõikidele küsimustele.
Mul on tegelikult väga hea meel, et keegi minust midagi halvasti ka arvab, sest hakkaski juba veidike imelik, et kõik ainult positiivses võtmes arvamusi kirjutavad. See jättis veidike mulje, et kirjutatakse ainult siis kui on midagi positiivset öelda. Aga siiski, kirjutatakse ka siis kui on midagi kriitilist öelda.
Homme ootab mind Beirut ja uus meeskond ning uued reisijad J
Head vabariigi aastapäeva!


Esmaspäev, 13. veebruar 2012

Casablanca ja politsei :)

Eile lendasin Casablancasse ja tagasi. Algus oli paljutõotav, lend sinna oli väga tore kuigi  varajane pühapäeva hommiku kohta. Tagasilennul oli üks purjus reisija nii kuraasi täis, et arvas heaks hakata ebatsensuursete sõnadega väljendama oma pahameelt mu kolleegile ning lõpetuseks lõi mu kolleegi Susanit. See aga tähendas seda, et lennule kutsuti vastu politsei ja veel mõned ametiisikud, kes antud reisija oma hoole alla võtsid. Meie aga pidime andma seletusi politseile ja tegime me seda loomulikult lennujaamas, väljuvate lendude ootesaalis. Kindlasti  oli see väga huvitav vaatepilt mööduvatele kodanikele sest kogu meie meeskond istus eraldi nurkades ühe meie värava juures ja igaühel oli oma hambuni relvastatud politseinik kõrval, kes meid siis küsitles. Mööduvate reisijate pilkudest võis välja lugeda, et arutelu meie võimalike tegude teemal jätkus kauemaks. Küsisin ka “oma” politseinikult, et mis meie pahategijaga edasi saab. Ta arvas, et kõigepealt lastakse tal kaineks magada ja siis esitatakse talle süüdistus. Loodetavasti saab ta ka miski karistuse.
Vahejuhtum oli suhteliselt väsitav ja kogu see loo seletamine vöttis omajagu aega. Lisaks peame veel kõik kirjutama seletuskirjad oma firmale, seletamaks mis juhtus ja kuidas. Ja loomulikult oli meil veel peale politseile seletuste andmist oma kontoris pikk de-brief ehk siis jutuajamine teemal, et mis juhtus, miks juhtus ja mis me sellest õppisime.
Täna oli mul lennujaama valve, seekord tõi see mind poolest lõunast koju tagasi, ehk et lendama mind ei vajatud. Seega arvasin, et olen teeninud ära ühe ilusa kohtumise oma vana sõbra, G&Tga. Seadsin sammud oma kodupubi poole ja varsti istusin oma G&T klaasiga kaminas põleva elava tule ees ja lugesin raamatut. Meenus tuttav laul – … mõni hetk on kohe väga-väga ilus…
Homme ootab mind Moskva J

Teisipäev, 7. veebruar 2012

Jälle kodus

Olin vahepeal mõne päeva Tbilisis ja siis Sally juures. Sally juures oli seekord plaanis teha apelsini marmelaadi – teate küll, seda ilusat inglise marmelaadi, millel on apelsinikoore tükid sees ;) Kuid, kuna tervet Sally peret oli tabanud haiguseperiood siis minu osaks sai vaid nende põetamine ning marmelaadist nägime me vaid und J
Samuti tahtsin Sally juures teha kohalikest lindudest pilte – Sally juures on nende liigirohkus kadestamisväärne ja vestluses mr. X’ga selgus, et tema mäletamist mööda oli Inglismaal väga vähe linde, siis tahtsin talle neid eraldi pildistada. Paraku oli aega vaid üheks klõpsuks ja siin see on, spetsiaalselt mr. X’le:


Enne külaskäiku Sally juurde, oli mul külaskäik Tbilisisse – lend sinna viib meid läbi Bakuu ehk siis lendame London – Bakuu, seal lahkuvad osad reisijad ja tangitakse lennukit ning siis jätkatakse tagasi Tbilisisse. Lend oli väga tore, reisijad olid enamuses naftaväljadele tööle suunduvad shotlased ;)
Tbilisis on meil siis aega kohaliku elu-oluga tutvumiseks 2 päeva – Tbilisi mulle seekord suurt muljet ei suutnud jätta kuid enamuses panin selle mulje puudumise väga märja lume arvele. Ja kuna ka Tbilisis lund ei koristata siis oli ringi liikumine suhteliselt raske katsumus ehk teisisõnu öeldes, oli seal väga libe. Linn ei olnud kole vaid veidike väsinud ja veidi vajas hoolitsust. Nii, et veidike parem ilm ja ehk ka parem seltskond ja mu arvamus muutub positiivsemaks. Kindlasti ei aidanud kaasa ka see, et suurtest kõlaritest ei kõlanudki Gruusia muusika ning mööda tänavaid ei jalutanud vuntsidega onud rahvariietes ;)
Pildid vaadetest on siin:





Ja peale klaasi kohalikku veini on muutunud ka meeleolu lõbusamaks ja pea-aegu oleks täitunud mu unistus klaverimängust:




Loomulikult sai maitstud ehtsat Gruusia hatshapuri’t – see oli tõesti väga hea, siin ka sellest pilt: Nagu näete on pildi nurgas ka meie tavaline kartulisalat ;)


Ja pilt ka presidendipalee taustal:


Reis oli tore ja sellega kaasnevad lennud olid väga meeldivad. Tagasilend on samuti väikse kolmnurgaga, ehk siis lendame Tbilisi – Bakuu –London. Tbilisist õhkutõus oli päris tuuline ja kuna lennuk oli suhteliselt tühi, siis oli see väga huvitav kogemus – hea et mul kaks kätt on, sai omal istmel istudes veel kahe käega ka kinni hoida, et mitte toolilt maha lennata – turvavöö oli samal ajal ka kinni J
Bakuus ootas meid uhke lumetorm – oli raskusi, et lennukit tankida kuna tankimisauto ei saanud tugeva tuule tõttu lennukile lähedale sõita. Mõnel reisijal hakkas lennukis halb, seda siis maa peal olles, kuna tuul oli nii tugev et tundus nagu oleksime laevas, mis on tormisel merel. Kõik lõppes õnnlikult, saime tangitud, hädalistele oksekotid jagatud ning õhkutõus oli kergem kui Tbilisis. Seega tugeva tuule jätsime maha Bakuusse.
Lennul oli mul järgmine vestlus:
“Härra, soovite hommikusööki – meil on valikus kana või taimetoitlastele omlett juurviljadega?”
“Ma võtan loomaliha.”
See tekitas ka minud veidike segadust, sest alati üritan hoolega omale selgeks teha mis sööki pakume ja mis seal kõrval on. Antud juhul oli valiku sobimatus ilmselge – kana ja hommikuks….arusaamatu J Tore muidugi, et keegi veel segaduses oli peale minu.
Siis oli veel üks proua, kes oli väga pahane, et temale jätkus vaid omletti ja kuna ta seda sõi siis temal on nüüd paha olla, kuna ta ei taluvat muna söömist. Ja et miks tema oli ainuke lennukis, kes ei saanud oma sööki valida. Ta oli lausa nii pahane, et isegi paar pisarat langesid tema põskedele. Vabandasin ja mõistsin tema munade mittesöömist, seletasin, et tegelikult oli ikka veel paar inimest lennukis kellele ei olnud enam valikut pakkuda ja nad olid samuti sunnitud võtma omleti kuna seda toitu oli ilmselgelt rohkem kui kana. Pakkusin talle oma meeskonnatoidu võileiba, sest soe toit oli ka meeskonnale munadest ;) Proua eelistas siiski paratsemoli ja lihtsalt ärakuulamist – lahkusime loomulikult sõpradena. Sellised situatsioonid on toredad, kuna nad tuletavad meelde, et reisijad on siiski vaid inimesed ja ka neil on omad mured ja mõni neist vajab väljaelamist salongipersonali peal sest peale seda läheb elu jälle ilusaks, päike tuleb välja ja mured on kui õhku haihtunud. Tore on muidugi kui saame midagi teha olukorra parandamiseks, on ka selliseid reisijaid kes jäävadki pahaseks – samas on ka siis situatsioonist hea õppetund kaasa võtta, ehk järgmine kord saab ennetada probleemi tekkimist.
Eile lendasin Moskvat – neid on mul viimasel ajal jälle rohkelt graafikusse tekkinud, kuid nad on muutunud väga toredateks. Eile oli nii sinnalennul kui tagasilennul väga toredad reisijad, meeskond oli samuti väga tore. Purser kirjutas minu kohta kiitvaid arvustusi, osades punktides ületasin tema meelest firma ootusi. Ma ei tea kust ta selle kõik küll võttis aga las see jääb siis tema südametunnistusele.
Ja täna istun kodus ning olen valves. Homme on jälle Moskva.