Reede, 13. november 2015

Patagoonia 09-25.10.2015

Meie selleaastane pikk reis algas juba väikese närvikõdiga, nimelt olid samal päeval otsustanud enamus soomlased lennata Londoni poole ning kõik lennud olid nii samal päeval kui eelmisel kui ka järgmisel ning ülejärgmisel päeval viimse kohani välja müüdud ning veidike ka üle müüdud. Paraku ei jäänud ka keegi kohale tulemata, kuid kuna Reet on kirjas kui lennufirma töötaja elukaaslane, siis on temal õigus ka istuda meie klapptoolidel ehk siis "jump-seat"il. Ja nii ka seekord läks, kaptenionu oli nii lahke, et lubas Reeda lennukile, Reet oli end varustanud väikese altkäemaksuga, mille peale sulab iga lennundustöötaja ehk siis kodumaine shokolaad.

Edasi tegime söögi ja peamiselt joogi, ning ootasime oma saatust pika lennu suhtes - ka seal oli kohtadega veidi kehvasti, kuid meil vedas, ning peagi olid meil kohad olemas.
Valisime kiirelt joogid ja filmid ning need 14 tundi möödusid pea-aegu lennates ;)
Buenos Aireses võttis lennujaamast väljaminek meilt 2 tundi - passikontrollis oli väike järjekord, kuid parim oli siis kui olime juba kätte saanud oma pagasi, siis selleks et lennujaamast välja saada, oli moodustunud pikk järjekord. Nimelt kontrolliti enne maaleminekut kõik pagas uuesti üle, et me ei tooks Argentiina pinnale midagi mis sinna ei kuuluks. Kontroll oli muidugi nii tõhus, et kõik kes maale tahtsid tulla, kõik lubati sisse ning kellegi pagasi kohta lisaküsimusi ei esitatud.
Maale pääsenuna kimasime teise lennujaama, ning saime kohe kohad järgmisele lennule, El Calafatesse. Lennukis vahtisime muudkui aknast välja ja lootsime näha liustikku, mida me sinna linna vaatama läksime.



Kohale jõudes, saime teada, et kohalikel on miski püha ja nad kõik on otsustanud selleks puhuks lennata oma rahvuslikku aaret, Perito Moreno liustikku vaatama tulla. Seega kõik liustiku tuurid olid järgmiseks päevaks välja müüdud. Broneerisime siis oma tuuri ülejärgmiseks päevaks ning hakkasime tegevust otsima homseks. Peale pikka arutelu jäi sõelale külastus kohalikku farmi ehk estanciasse. See oli poole päevane üritus, seega jäi meil teine osa päevast niisama ringi tuulamiseks. Farm oli tore ning väike, meile jäi siiski väike kahtlus, et see oli pigem selline turistadele näitamise koht, sest me küll päris hästi aru ei saanud kuhu need 3000 lammast seal oleksid pidanud mahtuma kui neid pügamisele tuuakse :) Aga ehk nad helistavad ette ja broneerivad omale aja ;) Näidislambad olid kohal, ning ka koer ning lambaajaja ehk gaucho, ning nemad tegid meile väikese etteaste oma igapäeva tööst.



Samuti näidati meile kuidas gauchod omale kohvi teevad: kann tulele, kohv sisse, ning siis võetakse üks söetukk lõkkest, määritakse see suhkruga kokku ning asetatakse kohvikannu.




Kohvil miskit teistmoodi maitset ei olnud, täitsa tavaline kohv, minu tassis oli ka üks tükike sütt. Aga muidu oli farmis tore, päike paistis ja rohi oli roheline.
Edasi suundusime väikese El Calafate linnakesega tutvuma. Alustasime pildiseeriaga linna sildi juures, edasi tutvusime surnuaiaga - see jäi meile lihtsalt tee peale ette, siis jalutasime läbi terve ranna promenaadi ning nautisime vaadet Argentiina järvele.


Ning iga korralik jalutuskäik lõppeb ju ranna õllekas, kus me vaatlesime kohalikke kes kõik omavahel sõbrunesid.
Õhtuks soetasime omale kallihinnalise veini ning veelgi kallihinnalisema juustu, ning vaatasime vaadet oma hotellitoa aknast.
Järgmine hommik algas nagu ikka hommikusöögiga - meie hotellis ööbisid pöhiliselt kohalikud, meiega koos oli seal ehk kokku 4 välismaalast ja need 4 olid ainsad, kes hommikusöögil said erinevate magusate saiade ning küpsiste kõrvale ka juustu ja vorstiviilud :) Need lihtsalt ilmusid meie lauale miskil imeväel, arusaamatu oli kuidas hommikusöögi personal aru sai, kes on kohalik ja kes välismaalane. Kohalike turistide hommikusöök aga koosnes vaid buffee laual pakutavatest magusatest saiadest ning küpsistest.
Peale hommikusööki suundusime Perito Moreno liustikule, kuhu olime tellinud omale ekskursiooni.  Kui me bussiga mööda linna korjasime kokku teisi liustiku huvilisi, möödusime kahel korral ühest meile silma hakanud restoranist, ning me saime aru, et peame sellesse restorani oma El Calafate lõpuõhtut pidama.
Kuid enne oli meil vaja tutvuda liustikuga. Alustasime päeva liustiku pargis ning sealsetel vaateplatvormidel. Giid andis meile kaasa soovituse jalutada läbi nii umbes 6 platvormi. Meie aga saime komandal platvormil aru, et meile meeldib see jääkamakas nii palju, et me istume seal ühe koha peal kohal ja vaatame ning kuulame. Ja me olime seal naelutatult paigal nagu väiksed lapsed, 19 tundi lendamist ja siis vahtisime oma 2 tundi jääd ;) Aga see oli nii ilus jää ja ta tegi nii huvitavaid ning kurjakuulutavaid hääli. Aeg-ajalt kukkus ka mõni tükk, vahest suurem vahest väiksem, kuid häält tegid væiksemad tükid isegi rohkem ning lainetust tekitasid nad samuti. Ja millised värvid võivad olla jääl! Aga mis ma seletan, las pildid räägivad enda eest.

















Peale platvorme ning ka platvormi õlle tarbimist, suundusime väikesel laevaretkele, mis viis meid liustikule lähemale, ehk siis lausa liustiku peale matkama. Saime omale väikesed saapalisandid, ehk siis kassid:







Ning siis saime juhised kuidas nendega liikuda ning kuidas üldse liustiku peal liikuda tohib. Ja nii see jäämatk lahti läks. Vaated olid muidugi sõnuseletamatult kaunid. Ei saaks öelda, et hirmus külm oleks olnud, eriti kui korralikud riided seljas olid. Jää ise on väga kõva, nii et käimine seal peal oli suhteliselt lihtne, eriti kui kassid saabaste otsas olid. Loomulikult pidi hoolikalt ette vaatama, et mitte õigelt teelt kõrvale astuda. Saime ka teada, et antud liustik on momendil veel isetaastuv, ehk siis nii palju kui teda sulab sama palju toodab ta end tagasi. Seda oli muidugi väga tore kuulda!




Matka finishis ootas meid aga "whiskey on the rocks" ehk siis viski jääkuubikutega, võite ise arvata kust me jääd saime ;)


Peagi oli aeg see ilmaime selja taha jätta ning suunduda tagasi tsivilisatsiooni. Meie suundusime oma hommikul välja valitud restorani, mille nimeks oli Mi Rancho. Kui te kunagi satute El Calafatesse, siis soovitame kindlasti seda kohta külastada. Majake ise oli väga armas ning kodune. Laudu ei olnud palju, ning õnneks meil õnnestus saada eelviimane vaba laud. Peale meid hakati inimesi ukselt tagasi saatma või hilisemaks kellaajaks broneeringuid tegema.
Valisime välja omale meelepärased toidud ning asusime nautima. Toidud olid suurepärased, need olid väga kaunilt presenteeritud, ning teenindus oli esmaklassiline. Nii et igati tore leid tagatänavatelt!




Järgmine hommik suundusime lennujaama, et lennata läbi Buenos Airese Barilochesse. Paraku pidin mina oma seljakoti sisse registreerima, kuna see oli raskem kui 8 kilogrammi, ning registreerimisagent ei nõustunud meid registreerima jätkulennule, lisaks jäi meie lend nii umbes pool tundi hiljaks. Kõige selle tulemusena jäimegi oma jätkulennust maha ning olime sunnitud öö veetma Buenos Aireses. Lennujaamas me küll uurisime ühelt ja teiselt lennufirmalt, et kuhu me veel samal õhtul lennata saaks. Need lennud, kuhu me oleksime peale saanud ei sobinud aga kokku meie reisiplaaniga ning lõpuks andsime alla ja broneerisime omale hoopis hotelli lähedal asuvasse Palermo linnaossa. 
Kimasime hotelli, kolisime sisse ning suundusime kiirelt ümbruskonnaga tutvuma. Peale paari tänavavahe läbimist, tundus meile, et oleme nendel tänavatel juba olnud, ehk siis meie eelmise Buenos Airese külastuse ajal, 5 aastat tagasi.
Üsna varsti leidsime jazzi klubi, mis meie tähelepanu köitis. Uurisime leti taga olevalt noormehelt, et mis täna kavas ning mis kell uksed avatakse. Noormees ütles, et tema on esineja ning et ta läheb ja kutsub mõne kassaneiu. Saime oma vajaliku info rõõmsameelselt kassaneiult ning suundusime edasi aega kulutama, et siis hiljem kontserdile tagasi tulla. Kontsert oli väga tore, tundus, et see oli justkui miski sugulaste-tuttavate kokkutulek. Sest kõik tundusid üksteist tundvat ning kõik tundsid ka esinejaid. Me olime ainsad valged varesed, kes istusid omaette ning kuulasid muusikat.
Järgmine hommik kimasime jällegi lennujaama, et saada lennule Barilochesse. Ja kuna see linn juba eelmisel päeval hästi ei tahtnud, siis ei õnnestunud see meil ka selle lennuga. See lend oli nimelt tühistatud. Järgmine lend läks paari tunni pärast kuid kuna meie olene need lennukite hääletajad siis olin ma veidike murelik, et kui üks lend on tühistatud, et kas me siis ikka järgmise peale mahume. Õnneks läks aeg lennujaamas ruttu ning me mahtusime ka järgmisele lennule peale kuigi lennukis ei olnud ühtegi vaba kohta! Ja nii me Barilochesse saimegi kuigi 24 tundi planeeritust hiljem.
Bariloche on selline imelik linnake Argentiina lääneosas mis meenutab rohkem alpi suusakuurordit kui lõuna-ameerikat. Linn sai ootamatu migrantide voolu Šveitsist, Austriast ning Saksamaalt juba 19 sajandi lõpul ning neile lisandus veel teinegi sisseränne samadest riikidest teise maailmasõja ajal ning peale seda. Looduslikult asub linn mägede ning järvede vahel ning seega seda kanti kutsutakse Argentiina järvistuks. Loomulikult võtsid kõik need sisserändajad oma kombed ning harjumused kaasa, nende hulgas siis arhitektuuri ning ka söögikombed. Seega kutsutakse Barilochet ka Argentiina shokolaadipealinnaks.
Linnake oli väga armas oma alpimajakeste ning shokolaadipoodidega ning ümbruses asuvate lumiste mäetippudega. Kohale saabudes kimasime oma hotelli, kolisime sisse ning suundusime kiirelt linna peale, et järgmiste päevade plaane selgitada. Meil oli nimelt plaan rentida auto ning sellega ümbrust uurida. Samuti soovitasid seda plaani erinevad reisiteatmikud, et kui teil on plaanis kuskil Argentiinas autot rentida siis peaks selleks kohaks olema Bariloche, kuna seal on autorendiel odavaimad hinnad. Alustasime kõigepealt turismiinfost, kus uurisime, et mida me siinses ümbruses peaksime kindlalt nägema ja mida kindlasti tegema. Proua andis meile paar soovitust ning ütles, et enamus asjad saab ka teha kohalike liinibussidega. Läksime igaks juhuks ja uurisime ka reisibüroodest, et mis reise nad pakuvad ning milliste hindadega. Ning siis suundusime autorendi firmasid uurima. Olge nüüd kenad ja istuge, sest ma teen kohe teatavaks odavaima autorendi hinna mida me selles odavaimas võimalikus autorendi kohas leidsime. Odavaim hind oli 70 EURi päev ja selle sees oli 200 km. Lisakilomeeter oli 1 EUR :)
Kohu selle info seedimiseks vajasime nüüd midagi vedelat ehk siis istusime ühte pubisse ja tellisime õlled ning empanadad. Laotasime oma paberid lauale laiali ning hakkasime arvutama ning kaarte uurima. Peagi märkasime, et kõrvallauas olevad prantslased tegelesid täpselt sama asjaga...
Peale kahte õlut saime aru, et autot me selles "odavas" autorendi linnas ei võta vaid tuuritame meile huvi pakkuvaid vaateid vaatama liinibussiga. Ning järgmisel päeval võtsime suuna Lago Gutierrez kaldale. Buss number 50 viis meid rõõmsalt matkaraja lähedusse ning pilet bussis maksis 80 senti. Edasi olime vaid meie ja loodus, ning ülikaunid vaated. Esimesena vaatasime üle metsa sees asuva joa.


Edasi ronisime mäkke ning nautisime vaadet järvele ning meid ümbritsevatele lumistele tippudele.


 




Neid tippe vaadates otsustasime külastada ka lähedal asuvat suusakuurorti, Reet arvas et tema läheks hea meelega suusatama. Mina arvasin, et istun niikaua pubis ning vaatan kuidas Reet alla laseb :) Vaatasime siis kaardi pealt, et kui me sõidame bussiga veidi maad tagasi linna poole, siis ühel nurgal saab meie bussiliin teise bussiliiniga ning see teine bussiliin viis meid otse Catedrali mäe suusakeskusesse. Suusamäe üks rada oli veel avatud kuid Reet siiski loobus oma esialgsest plaanist suusatama minna, selle asemel uurisime suusamäge altpoolt, oli teine väga suur ning väga mitmete radadega, kuid kuna põhi hooaeg oli juba läbi, kevad ju käes, siis oli linnake ning suusakeskus suhteliselt rahulik. Peagi leidsime omale pubi kuhu maha istusime ning päikest nautisime :)


Ning peagi oli aeg käes, et suunduda bussi peale ning sellega tagasi linna poole. Seekord läksime õhtul linna peale laiama, ehk siis oste sooritama. Ja kuna viibisime Argentiina shokolaadipealinnas, siis peamiselt olid meie ostud shokolaadist :)


Bariloche linnake on kuulus veel ühe huvitava asja poolest, nimelt meeldib koolinoortele oma kooliaasta lõpuekskursioone korraldada just nimelt Bariloche linna. Ning kui me ütleme, et koolinoortele, siis me peame silmas terve Argentiina koolinoori. Ehk, siis Bariloches viibib kooliaasta lõpu eel tuhandete kaupa koolinoori. Erinevad klassid/koolid kannavad ühesuguseid jopesid, mis on neile siis selleks reisiks antud reisibüroo poolt, kes nende reisi on korraldanud. Ja kuna linn ise on suhteliselt väike, siis neid "jopesid" kohtab igal pool. Ega need jopelased meid ei häirinud kuid neid lihtsalt oli väga palju. Nende ekskursiooni lõpuõhtul oli linna peaväljakul suur kontsert ning õpilased tutvustasid oma koole.







Viimasel pildil on siis kohalik noortekeskus, ning selle kohviku olid vallutanud mitmed koerad, pildile saime neist vaid kaks kuid uskuge meid, neid oli seal veel :)
Järgmisel hommikul suundusime jällegi liinibussiga teisele poole linna, et siis laenutada jalgrattad ning nendega teha väike ring poolsaare tipus, Circuito Chico. See on siis nii umbes 27 kilomeetrine ring, mägede ja metsade, ning kaunite järvede vahel. See tundub kõik väga kerge ja lihtne, tegelikult oli ümbrus väga kaunis kuid rattatee keskmisest raskem. Kuid miks peaks kogu aeg olem lust ja lillepidu, ei peagi, seega oli see üks tore päev. Loomulikult tegime ringil väikeseid ning ka suuremaid peatusi, ronisime mäkke kus asus surnuaed, kohtusime kohaliku sisalikuga, ning jõime karastusjooke kiriku ukse taga.









Peale rasket pedaalimisrohket päeva, läksime linna peale, et nautida selle linna lõpuõhtut. Ja mis oleks veel parem kui seda tähistada liha ja veiniga. Uurisime hotellist, et milline on linna parim parilla, ning saades juhised, kimasime kohale. Loomulikult olime nii varajased, et restoran oli alles suletud. Tegime siis paar tiiru linna peal ning olime tagasi ukse taga tunnikese peale avamist, ning meie õnneks oli peale meie veel inimesi sinna saabunud. Liha oli muidugi suurepärane ja vein oivaline :)
Veel üks meenutus Barilochest: ja selleks on meie hotelli administraator, kes aru saades, et me omavahel räägime miskit teist keelt, uuris, et kust me pärit oleme. Ja kui me vastasime, et Eestist, siis tal oli nii hea meel, sest tema ema oli elanud Eestis 90ndatel ning ta siiani pidi rääkima kui tore koht on Eesti ja kui toredad inimesed seal elavad. Tütarlapse ema on nimelt kirgiisitar, kes siis miskil eluhetkel sattus Eestisse. Tütarlaps ise rääkis ka paar sõna vene keelt, kuid oli siiski natuke pahane ema peale, et too ei olnud seda talle rohkem lapsepõlves õpetanud. Meie aga saime Melanie käest erinevaid vastuseid oma küsimustele argentiina igapäevaelu kohta.
Bariloche oli üks väga tore koht, ning kui me peaksime veelkord sattuma Argentiinasse, siis me kindlasti külastame seda linnakest veel :)



Kuid järgmisel hommikul oli aeg edasi liikuda, seekord bussiga 5 tunni sõidu kaugusel asuvasse Esqueli. See on selline toreda nimega kohake, millise nime hääldust me kumbki ei suutnudki omandada. Linn ise oli väike ning väga lihtne, tänavad korrapäraselt jooksmas kvartalite kaupa. Meie soov antud linnas oli külastada lähdal asuvat Los Alerces rahvusparki, et seal vaadata ümbrust ning mis peamine uurida hiidküpresse. Kuna küpressideni jõudmine tundus erinevate teatmike ning kaartide põhjal suhteliselt keeruline siis külastasime esimese asjana turismiinfo keskust, et seal oma küsimustele vastused saada. Ja selgus, et hiidküpresside metsani saab rahvuspargis vaid üle järve paadiga ning see paat väljub järgmine kord kolmapäeval. Meil oli alles laupäev :) Uurisime siis, et mis muud matkamisvõimalused rahvuspargis on. Ning selgus, et ka seda parki on võimalik avastada liinibussiga liigeldes. Peale veidikest kaalumist ning ka autorendi hindu uurides, otsustasimegi liinibussi kasuks. Otsus oma homse päeva suhtes tehtud, hakkasime laupäeva nautima. Leidsime kohaliku Rock Cafe, kus pidi paari tunni pärast ka kontsert algama. Esialgu tegid muusikud heliproovi, ning meie tarbisime veini ja suupisteid. Ja nii need tunnid möödusid, kontserdi alguse suutsime ära oodata kuid paraku oli heliproov parem kui paar esimest lugu ning seega lahkusime oma öömajja. Meie ööbimiskoha omanik oli väga tore kohalik onu, kes suhtles meiega vabalt hispaania keeles ja loomulikult saime kõik asjad aetud. Hommikul oli isegi hommikusöök meie varajase lahkumise kellaajal olemas. Suundusime siis bussijaama. Eelmisel õhtul olime kokku leppinud bussijaama pagasihoiu tädiga, et me jätame oma suured seljakotid tema hoolde päevaks, käime pargis matkal ära ning tuleme õhtul ning võtame need ning siis suundume ööbussiga Puerto Madryni. Loomulikult käis see suhtlus tädi poolelt hispaania keeles ning meie poolelt eesti ja kehakeeles. Aga nagu alati, kõik toimis. Kuigi etterutates võin öelda, et õhtul bussijaama tagas saabudes, oli pagasihoiu uks lukus ning tädist ei olnud kippu ega kõppu...kuid möödus 15 minutit ning tädi ilmus kohale, et kahele põhjamaalasele nende kotid kätte anda :)
Kuid tagasi pargi juurde. Los Alerces park on tuntud selle poolest, et pargis asuvad Alercese puud ehk siis hiidküpressid. Nende eripära on siis, et nad kasvavad küll väga pikaks kuid seda väga aeglaselt ning vanimad isendid maailmas on ligi 4000 aastat vanad. Nagu ma juba enne mainisin, siis nende vanimate selles pargis asuvate juurde saab vaid paadiga üle järve ning paadimehel oli võetud pikem puhkus, seega pidime meie leppima vaid 300 aastase isendi uurimisega.
Hommikul bussijaama saabudes, andsime ära oma suured reisikotid ning hakkasime ootama oma pargi bussi. Buss saabus täpselt õigel ajal, bussijuht tuli terminali ning hakkas tegelema piletimüügiga, peale meie ei olnud ühtegi matkaselli, kuid olid kohalikud elanikud, kes soovisid saada erinevatesse pargi osadesse. Bussijuht oli väga tore, seletas meile kus me täpselt maha peame minema ning millise matkaraja alguses valima ning millise teisena läbima ning, et millises peatuses ta meid siis õhtul jälle peale korjab ja Esqueli tagasi toob. Loomulikult toimus kogu see vestlus hispaania keeles, mil ajal meie aeg-ajalt eestikeelseid täpsustavaid küsimusi esitasime, ning millistele bussijuht ka täpselt vastas.
Park ise oli väga tore, ja mis eriti tore, et teisi külastajaid oli väga vähe. Enamuse oma ajast olime kahekesi ümbritsetuna järvedest, lumistest mäetippudest ning puudest.
Esmalt läbisime lühema matkaraja, mis sisladas ka veidikest mäkke ronimist ning mäe tipust kauneid vaateid. Antud matkarada oli märgistatud eriti tuttava lipuga:


Mäe tipul oli lausa suurepärane vaatlusplatvorm, kus saime siis uurida ümbrust igasse ilmakaarde ka pilte tehes. Ning iga vaade oli täiesti uskumatult kaunis.






Tegelesime ka puude mõõtmisega, kes tähelepanelikult vaatab see leiab ka Ruthi järgnevalt pildilt:


Edasi jälgisime kolme rähni tegemisi, pildi peale püüdsime küll vaid ühe, kuid nad olid kolmekesi kõik väga tublid toksijad. Need rähnid olid ka ainsad teised külastajad sellel rajal :)


Siin miski huvitav kasv puu otsas:


Siis leidis Reet ühed toredad veised põõsastikust:


Ja peagi leidsime end teise matkaraja algusest. Algas see siis pika silla ületusega, mis viis meid kolme järve ristumiskohal olevale saarele. Ning matkarada tegigi ringi ümber selle saare. Rada ei olnud eriti pikk, kuid me tegime erinevaid kõrvalepõikeid, nii palju kui neid lubati meile, sest paljudes kohtades olid sildid, et kohe kui te rajalt kõrvale astute siis tulevad puumad teile kallale. Me siis üritasime puumadest eemale hoida, ning me tegime head tööd ehk et me ei kohanud ühtegi puumat. 


Matkaraja poole peal leidsime ka hiidküpressi, see on küll siis vaid 300 aastane isend:



Leidsime ka teise toreda vaatluskoha, kus saime imetleda kahte mägijärve ning eemalt paistvat Trocilla liustikku.




Veel veidi jalutamist, ning siis leidsime väikese rannariba kus otsustasime lõunapausi pidada. Ja loomulikult käib lõunapausi juurde ka väike siesta ;)




Peale siestat, ületasime uuesti silla ning olime puumade territooriumilt tagasi bussipeatuses, kus bussijuht meid pidi peale korjama, et siis tagasi Esqueli sõidutada. Ning kõik töötas nagu õlitatult, täpselt minutipealt kokkulepitud kellaajal saabus buss, me astusime peale ning suundusime tagasi tsivilisatsiooni. Esquelis haarasime peale väikest ootamist oma suured seljakotid ning suundusime ööbussile, mis viis meid hommikuks Puerto Madryni ehk siis Patagoonia idarannikule. Kuna aeg oli hiline ning väljas valitses kottpimedus, siis me paraku ei näinud seda suurt tühjust, mis bussiaknast välja vaadates pidi seal olema. Kuid hommikul kohale jõudes oli väga tore näha jällegi suurt sinist taevast ning päikesepaistet. Kimasime siis kohe oma hostelisse, kus oli jällegi väga tore administraator, kes rääkis meile detailideni lahti, et mida kõike teha kohas Puerto Madryn ja selle lähiümbruses. Kuna samal päeval olid enamus ekskursioonid juba täis, ja päike lubas päevitamiseks sobilikku ilma, siis kimasime hoopis kohalikule muulile vaalavaatlust teostama. Ja meie suureks üllatuseks kohtasimegi päris mitut vaalaperet :)


Siis kogusime jällegi andmeid autorendi kohta ning kuna hinnad olid veelgi kõrgemad kui eelmistes kohtades, siis saime aru, et ilma aruteluta me seda asja otsustada ei suuda. Ja kuna vahepeal oli saabunud lõuna aeg, siis kimasime keha kinnitama. Leidsime omale hea laua tänava ääres, mida Reet valvama jäi ning mina kimasin kohvikusse menüüd otsima. Välja tulles ning menüüd Reedale ulatades saabus samal ajal kohvikusse keski noormees, kes küsis meie käest midagi, loomulikult hispaania keeles. Mina koh vastasin, et me ei räägi hispaania keelt, et väga vabandame, mille peale noormees teatas, et see on küll imelik et ma hispaania keelt ei räägi...mina selle peale muidugi juba ajasin käed puusa ning ütlesin, et mis siin nii imelikku ikka on, et me kahe peale saame 5 keelega hakkama ja nüüd peame ka hispaania keelt oskama?? Noormees hakkas selle peale naerma, ning ütles, et kas ma siis ei töötagi kohvikus...ma hakkasin ka naerma, ning ütlesin, et ma olen küll teenindaja kuid mul on momendil puhkus :) Noormees vabandas veelkord, ning suundus kohvikusse sisse omale lauda otsima. Me istusime Reedaga lauda ja hakkasime oma edasisi plaane plaanima. Ja nagu plaanide puhul ikka, siis peale teist õlut hakkasid plaanid juba ilmet võtma. Otsustasime rentida auto, esialgu üheks päevaks. Päeva hind - palun olge nüüd nii kenad ja istuge maha, sest nii suurt numbrit te ehk ei tunnegi....autorendi päeva hind oli 125 EURi, see sisaldas vaba kilomeetrite arvu ning õnneks ei tahetud ka miskit deposiiti. See osutus parimaks pakkumiseks, kuna teistel oli hind veidi vähem kuid siis küsiti veel nii umbes 800 EURi deposiiti ning päeva limiidiks oli 200 kilomeetrit ja lisakilomeeter oli 1 EURi ringis. Paraku on vahemaad nii suured, et päevas 200 kilomeetrit sõita oli väga lihtne.
Parasjagu kui sättisime ennast kohvikust lahkuma, siis hakkas ka lahkuma noormees, kes siis meie lauast möödudes kinkis mulle vaalaga postkaardi, kahjutasuks, et ta mind kohviku teenindajaks pidas. Me kohe uurisime, et kas ta juba käis vaalatuuril, kuid see oli tal plaanis alles järgmiseks päevaks, me siis andsime talle infot järgmise päeva ilma kohta, ehk et olgu valmis, et vaalavaatlus laevad ei välju kuna tuul ei ole just õigest suunast. Noormees oli aga hoopis tol hommikul käinud hüljestega ujumas, mis oli väga tore kogemus olnud ning mida ta meile soovitas.
Plaanid valmis, suundusime randa päevitama kuna ametliku siesta lõpuni oli veel paar tundi aega ning seega pidime ootama kuni saame autorendi lepingut sõlmida. Päike oli aga juba väga soe ning mis muud kui suundusime randa, et veidi päevitada. Randa jõudes avastasime, et me ei olegi ainsad, kes on ennast päevitusriietesse riietanud ning seega viskasime aga pikali ja hakkasime selle raske tööga tegelema. Ega me pikalt ei saanud pikutada, sest peagi olid suht ranna lähedal kohal vaalad, kes hakkasid rõõmsalt oma tsirkuse etteasteid tegema. Ja me ei saanud oma päevitustööga tegeleda vaid pidime neid ju jälgima. Vaalad olid rannale nii lähedal, et kui vesi oleks veidi soojem olnud, oleksime võinud vabalt nendeni ujuda :)



Peale vaalavaatlust, ning siesta lõppu, suundusime oma väljavalitud autorendi tädi juurde, et siis vajalikke dokumente täita ning raha maksta.
Autole läksime järgi järgmisel hommikul, Reet istus rooli, Ruth hakkas kaarti lugema ning meie sihtpunkt selleks päevaks oli Punto Tombo rahvuspark.


Selles elab umbes 250 000 magellani pingviinipaari. Nad paarituvad sealsel rannal ning hauduvad oma pojad välja ja siis suunduvad mujale. Ja pingviinid olid väga toredad, eriti tore oli, et inimestele oli tehtud väike teerada, millelt kõrvale ei olnud lubatud astuda ning pingviinid siblisid siis igal pool, nemad sattusid ka inimeste rajale kuid kui nad seal liikusid, tuli neile teed anda :)





Üldiselt paistis see asi eemalt justkui suur põlluala, millel kasvasid pingviinid. Eemalt paistis teine põld, millel kasvas teine kultuur ehk siis lambad, ning veelgi eemal oli ka veisepõld.





Pingviinid on ühed nii kirjeldamatud loomad, et nende tegemisi on kirja teel raske edasi anda ja seega lisan siia ka paar videolõiku.






Edasi jälgisime ühte kurja kajakat, kes piiras pingviinide pesasid, et siis leida mõni mahajäetud pesa või mõni veidi kehveminimvalvatud pesa, et sealt siis varastada mune. Pingviinid olid aga nii tublid, et ega nad tühja-tähja oma pesasid valveta ei jätnud. Seega jalutas kajakas niisama kurjalt pesade vahel ringi.







Siis kohtasime ka guanaakosid, kes ka pingviinide vahelt omale toidupoolist otsisid. Nemad ei ole küll huvitatud pingviinide munadest vaid hoopis erinevatest rohelistest põõsastest, mida ka seal põllul leida võis.


Peale pingviine, suundusime pikale autosõidule, et näha Patagoonia tühjust. Lisaks sadade kilomeetrite kaupa tühjusele, kohtasime ka maarasid, guanaakosid, lambaid, veiseid, kahte surnud armadillot, kuivanud soolajärve, ning kahte meile vastu liikuvat autot ja lisaks kahte inimest. Ja seda kõike umbes 400 kilomeetri jooksul. Kokku läbisime tol päeval 733 kilomeetrit.










Autosõit ja meie ümber laiuv tühjus ja rahu selle sees, meeldis meile nii väga, et otsustasime ka järgmisel päeval auto rentida, et külastada Valdese poolsaart, millel on võimalik teha laevasõit, et vaadelda vaalu, samuti on võimalik jälgida erinevatel randadel lonthülgeid, merelõvisid, jaanuaris on võimalik vaadelda kuidas mõõkvaalad oma järglastele õpetavad oma järglastele kuidas omale toitu püüda ehk siis kuidas kätte saada rannal ujumist õppivaid hülgeid...
Meil õnnestus kohtuda ka Valdese poolsaare kahe kõige kurjema mutiga.
Hommikul suundusime koheselt vaalade vaatlusrethe jahile, umbes kolmas paadifirma tundus usaldusväärne ning kuna nende ekskursioon väljus ka suht koheselt, siis astusime pardale ja hakkasime aga vaalu ootama. Ja vaalad tulid, nad tulid väga lähedale ja näitasid end oma täies ilus ja uhkuses.
















Vaalad keda seal kandis kohtab, on siis lõunavaalad, ehk siis Southern Right Whale - "right" siis seetõttu, et neid vaalu oli lubatud küttida. Praeguseks on loomulikult luba tühistatud ning nende vaalade arv on vaikselt hakanud tõusma. Valdese poolsaare juurde madalasse vette tulevad siis emased, algul poegima ning siis veedavad nad pojaga seal nii kaua aega kuni poeg on valmis minema pikemale retkele lõunapoole, sügavamatesse vetesse kuna seal on rohkem süüa. Emased tulevad alati tagasi samale rannale poegima, kus nad ise sündinud on. Isased aga veedavad oma aega sügavamal vees, neid ranniku lähistel ei kohta.

Vaalavaatlusel läks loomulikult kõht tühjaks, ning me läksime mereandidega keha kinnitama. Peagi kohtusime jällegi oma noormehega, sellega kes arvas, et ma olin kohvikus teenindaja. Seekord ta meil küll kellegagi segamini ei ajanud. Patricio oli tahtnud eelmisel päeval vaalavaatlusel osaleda kuid paraku oli tuul nii kõva et ükski paat ei väljunud, nii ta oligi öö veetnud sadama lähistel ning sai kohe esimesele laevale samal hommikul. Kuna meil ega ka temal ei olnud järgmiseks päevaks miskeid plaane, siis otsustasime telefoninumbreid vahetada ning kohtuda Puerto Madrynis.





Edasi suundusime meie ringi peale tegema poolsaarele. Kui nüüd tagantjärgi mõelda, siis oleksime võinud selle ka vabalt ära jätta, sest kohe esimeses peatuspaigas, kohtasime nii kurja mutti, see oli ka esimene kuri kohalik, kes meid tahtis luuaga ära ajada. Sealse hotelli rannal pidavat olema koloonia lonthülgeid. Reisiteatmike järgi pidavat olema seal ka ilus majakas, ning ka väljastpoolt hotelli külastajad on teretulnud. Ühtegi silti me selle kohta ei näinud, et me sinna minna ei võiks. Parkisime auto ära ning hakkasime vaikselt ranna poole liikuma. Järsku hüppas miskist majast välja kuri tädi ja hakkas karjuma, et see on eravaldus ja kuhu me läheme. Me ütlesime, et tahtsime minna ranna matkarajale, et hülgeid vaadata. Selle peale muutus tädi veel kurjemaks, sajatas miskeid sõnu millest keegi aru ei saanud. Me siis juba sättisime ennast minekule, et tühja need hülged. Siis hakkas tädi jälle sajatama, et kuhu te nüüd lähete, et rand ja hülged on teisel pool. Saime aru, et nüüd me juba peame minema neid hülgeid vaatama. No kimasime siis ruttu majakast mööda ning ranna äärde. Kuna seal oli kõrge pankrannik, siis nägime juba ülevalt, et ega eriti palju hülgeid rannal ei olnud. 



Lahkusime siis auto suunas, lootes, et ehk saame kurjast tädist seekord mööda. Saimegi! Veel enne autosse istumist leidsime sellise toreda kajakapõllu:




Järgmine peatuspaik oli poolsaare tipp, Punta Norte,. Seal pidime siis kohtama nii lonthülgeid kui ka merilõvisid samal rannal. Kohale jõudes leidsime eest vaid jällegi kurja valvurimuti, kes teatas et matkarada suletakse kohe kuna kell on juba hiline. Vaatasime meie kella ja meie kella järgi oli veel 40 minutit aega sulgemiseni kuid tädi jäi endale kindlaks ning hakkas midagi politseist rääkima. Tegime kiirelt pildi rannaribast, ning asutasime end lahkumisele. Meie õnneks ei olnud rannaribal eriti palju hülgeid, seega ega me eriti millestki eriti suurest ilma ei jäänud. Kuid hämmastav oli tädi suhtumine, kes lasi meil rahulikult auto ära parkida ning alles poolel teel rajale hakkas meid keelama. Kuna meid ootas ees veel väga pikk autosõit siis suundusime tagasi kodu poole.



Järgmisel pildid on tee peal kohatud rhead, need jooksid aga nii kiiresti, et ega me neid eriti hästi pildile ei saanud:





Järgmiseks päevaks meil miskeid suuri plaane ei olnud, esmaslt andsime tagasi oma rendiauto – see vaeseke oli suhteliselt kannatada saanud. Minu uks, ehk siis reisija poolne uks, lahti seestpoolt ei käinud, ma pidin akna alla kerima ja siis läbi akna ukse väljastpoolt lahti tegema ;)
Reeda uks aga väljus ühe kurja muti juures oma raamist ning peale veidikest ukseparandamist saime me selle sinna küll tagasi aga enam me ei julgenud seda ust avada. Seega kui me kuskil peatusime, siis avasin mina akna, tegin oma ukse väljastpoolt lahti ning kui ma olin autost väljunud siis ronis ka Reet läbi minu ukse välja. Ja tuletan teile meelde, et selle rendiauto hind oli 125 EURi päev ;) Autot tagasi viies olime teinud plaani, et pargime auto juba õhtul renditädi ukse taha ning hommikul lihtsalt viime võtmed talle ja siis räägime juhi ukse probleemist. Reisija ukse probleem las jääb talle aga üllatuseks. Kõik lõppes õnnelikult, tädi sai aru, et meie seda ust ära lõhkunud ei ole ning me lahkusime sõpradena.
Puerto Madryni linnakesel oli vága ilus rannapromenaad, millest meie olime läbinud vaid sadamapoolset otsa, seega võtsime omale nüüd sihtmärgiks ka teisele poole see promenaad läbi jalutada. Promenaadi lõpul asus ka looduskeskus, mis siis tutvustas kohalikku looduskeskonda. Jalutuskäik möödus vihmas ja päikeses, ning loomulikult saime endale ka kaasa ka koera. Me oleme ju tuntud koerte korjajad ja nii läks ka seekord. Koer tuli meile vastu, ta oli nimelt jooksuringil koos arvatava omanikuga, kuid siis otsustas ümber, ju tal sai lihtsalt jooksmisest villand. Vaatamata omaniku hüüetele ei reageerinud koer vaid jalutas hoopis koos meiega edasi.


Jõudes looduskeskusesse, selgus, et see on loomulikult suletud sel päeval, seega vaatasime seda kaunist maja vaid väljastpoolt ning siis uurisime suuri tankereid, mis olid tormivarjus. Ning siis jalutasime mööda tuldud teed tagasi, et enne lähenevat vihmasadu jõuda populaarsesse rannarestorani, kus siis vaatasime nii vihma kui kohalikke lõunat söömas, ning peale vihma uudistasime veel vaalu, keda tormise ilma tõttu oli vága váhe.






Peale lõunat otsustasime minna Punta Loma rahvusparki, kus pidi olema suur merilõvide koloonia. Paraku olid nad kodunt lahkunud, me küll nägime neid kaugelt, kuid lähemat vaatlust saime teostada vaid kolme isendi osas, ja needki olid enamus ajast kaljunuki all varjus.







Kuid loomulikult suutsime endale jällegi koerad tekitada:


Õhtul ootas meid kokkusaamine Patricioga, me olime kõik oma kohaliku elu puudutavad küsimused kokku korjanud ja me saime neile kõigile ka vastused. Esmalt vaevas meid küsimus, et kuidas kohalikud elavad kui hinnad on nii poodides kui ka erinevatel teenustel suhteliselt kõrged. Ehk et kas ka palgad on siis vastavalt nii palju kõrgemad... Kuid loomulikult see asi nii ei ole, et kohalikel pidigi väga raske olema ning enamus ikka teenivad väga madalat palka, ning elu ongi väga keeruline. Poliitikutesse ei usu eriti keegi ega ei usuta ka mingitesse suurtesse muutustesse uue presidendi puhul. Aga kuidagi saavad kõik hakkama, nagu meie nõukogude ajal ;)
Järgmiseks hommikuks, meie viimaseks hommikuks Puerto Madrynis, olime omale broneerinud külastuse Punta Ninfasesse, ehk siis lonthüljeste vaatlusele rannal. Kokkusaamine meie giidiga pidi olema 8.30, meie rahulikult olime omale just uued kohvid võtnud nii 8.25 ning Reet oli just tualetti läinud, kui kell 8.29 astus hosteli uksest sisse meie giid. Ma olin muidugi shokis, et selline inimene, kes tunneb kella. Korjasime siis ruttu omad asjad kokku ja istusime autosse, arvates, et meid viakse nüüd miski suurema bussi juurde. Kuid täpsustavaid küsimusi esitades selgus, et meie olemegi ainsad reisijad sellel tuuril. Hakkasime siis auto tagaistmel laiutama ning võtsime vabamad asendid sisse. Autojuht-giid rääkis meile veidi kohalike farmide elu-olust ning tühjusest meie ümber. Noormees oli väga tore ja asjatundlik. Peale pooleteisttunnist autosõitu jõudsime rannikule, see oli ilus ja kõrge pankrannik. Üle ääre alla piiludes, nägime rannal hülgeid.


Pank aga meenutas Türisalu panka ning ma juba vaikselt mõtlesin, et huvitav kuidas me siit alla saame. Kuid, see ei olnudki nii keeruline kui üleval tundus.


Hülged olid väga toredad, kuigi ka veidi hirmutavad kui neile nii lähedal olla saime. Enamuse ajast olime rannal vaid kolmekesi, ehk siis kolm kahejalgset ja siis hülgepered. Need siis koosnevad ühest isasest, kes on sultan, ning kellel võib olla kuni 40 emast. Ning emastel on loomulikult pojad kelle eest nad hoolitsevad. Sinna randadele tulevad nad ainult poegima ning see poegimishooaeg kestab 3-4 kuud ning terve selle aja on isased rannal. Sultan lahkub siis kui viimane emane on vette tagasi läinud. Emased imetavad oma poega umbes kuu aega ning peale seda emane lahkub vette kuid poeg peab veel ootama kuni tema karv vahetub, ehk siis mustast pojast saab heledama värviga lonthüljes. Siis on ka pojad valmis lahkuma sellelt rannalt, et tagasi tulla juba kas siis ise poegima või sultanina.






















Ka meie leidsime omale uue pere, kuid ega me seal kaua lebada ei viitsinud:


See tuur oli üks väga tore kogemus, me ei uskunud, et me saame neile loomadele nii lähedale ja saame neid nii rahulikult nii pikalt jälgida. Seega kes iganes satub sinnakanti, me kindlalt soovitame seda ettevõtmist.

Tagasi Puerto Madryni jõudes, küsisime giidilt nõu kuhu sööma minna ning vaatamata tema soovitusele otsustasime miskipärast minna teise kohta ja loomulikult pidime pettuma...Siit moraal, ärge küsige küsimusi, mille vastuseid te kuulata ei soovi ;)
Ning siis oligi aeg minna bussi peale, et sõita Trelewsse, kus oli meie viimane öömaja, et siis hommikul suunduda lennule Buenos Airesesse, sealt sõita bussiga teise lennujaama ning siis suunduda juba järgmisele lennule Londonisse. See kõik möödus ilma igasuguste viperusteta, nii et enne kui arugi saime olime juba Euroopas. Londonis oli meil väga pikk ooteaeg, enne kui saime oma jätkulennule Helsingisse. Kuid see-eest saime lennata uhiuue Airbus 350ga – see oli küll üks tore lennuk! Ilus ja puhas ja vaikne ja üldse nii tore, nii tore!!!

Ning Helsingis me ei mahtunud paraku Tallinna suunduvale lennule peale, siis sebisime veidike, et oma seljakotte kätte saada, erinevad inimesed andsid meile erinevat infot, kuid suht viimsel hetkel saime ikka omad kotid ja kimasime ruttu bussi peale, et siis sellega kesklinna saada ning siis jooksime rongijaamast sadamasse. Õnneks väljus laev väikese hilinemisega ja seega saime me sellele veel peale. Laevareisi alguseks soetasime omale pudeli veini kuid kui olime jõudnud keset Soome lahte, siis hakkas nii hullusti loksutama ja teised reisijad meie ümber hakkasid tegelema oksendamisega, siis me loobusime austusest teiste vastu veini joomisest. Meie pidasime vastu ikka võiduka lõpuni ning peagi nägime kodulinna tulesid ;)