Imelik öö ja kingitus pardal ;)

Eile olin millegipärast omale äratuse pannud kell 3.30 kuigi tegelikult oleksin pidanud tõusma umbes tunnikese värra hiljem. Hommikul aga olin kella niimoodi kinni vajutanud, et isegi ei mäleta seda. Õnneks ärkasin miski püha ime kombel veidike enne 5 ning sain aru et jõuan veel vabalt oma lennule ;)

Ja nii tore, et ma ikka sinna jõudsin sest pardale astusid kaks kaasmaalast kelle ma kohe tuvastasin ning kellega hoogsalt asusin suhtlema. Lend oli nimelt London – Gibraltar ehk siis mitte tavapärane liin kus kodumaalasi kohtaksin. Härradel meremeestel oli kaasas ka juba loetud ajaleht mille nad hea meelega mulle jätsid kuna ma küsisin, et kas neil on mõnda ajalehte mida saaksin lennu ajal lugeda ning neile hiljem tagasi anda. Nad lahkelt jätsid oma ekspressi mulle ja ühtlasi kinkisid mulle ka kodumaise shokolaadi!!! Nii armas on ikka kohata kaasmaalasi, kes on rõõmsad ja suhtlevad vabalt, selle hullu stjuardessiga, kes tahab lihtsalt võõraste inimestega emakeeles paar sõna lobiseda ;)

Tagasilennul oli paar vene onu, kes olid jällegi ülevoolavalt rõõmsad kui nendega vene keeles suhtlesin – see on hämmastavalt erinev eesti ja vene inimeste vahel – kui venelastega suhtled nende omas keeles, siis on nad nii õnnelikud ja kohe suudlevad käsi ja jalgu ja on nii rõõmsad. Viimased korrad Helsingi lendudel avastatud eestlased on mind vaadanud nagu kits pühapäevast päeva kui nendega olen emakeeles suhelnud ning nemad on minuga ikka edasi rääkinud oma "murtud" inglise keeles ;)

Nii, et kui teil on tuttavaid kes satuvad minu lennule – siis palun andke neile edasi see tähtis teade – ma tahan lihtsalt suhelda eesti keeles oma lennukitel, seega ei soovi nendelt eestlastelt ei muud kui vaid seda veidikest aega mis nad nagunii selles kinnises tuubis istuvad.

Õnneks olid tänased eesti härrad väga toredad ja suhtlemisaltid – suur, suur tänu neile (tänud ka shokolaadi ka ajalehe eest) ja edu nende merereisil!!!

Tehtud ;)

Juhhuuu, eksam edukalt läbitud ja homme lendama ;) Aitüma toetuse eest ja kohtume pardal!

Hulk vabu päevi ja läbikukkumine eksamil

Eelmine nädal oli mul väga mitu vaba päeva ja ma arvasin paremaks minna Strasbourgi ja vaadata üle kuidas sealsed tuttavad elavad. Peatusin seekord Maaja juures ja kuna Maajal oli esimesel päeval ametis Eesti koolis õpetajana siis läksin ka koolitundi kaasa – osad tähed on mul nagunii veel veidike ebaselged J

Paraku aga tähti ei saanudki õppida, õppisime hoopis seeni tundma. Ma olin väga üllatunud kuidas väikesed Clara ja Elina, kes on terve oma elu elanud Strasbourgi teadsid väga hästi milline on kuuseriisikas ja milline on kukeseen. Strasbourgi kandis nimelt ei ole kombeks käia metsas seenil ja seega lapsed teavad seeni vaid õpikute vahendusel.

Peale kooli suundusime Ivi Triinu juurde ja seal võtsime väikse veini (kolme peale 2.5 pudelit) ja mugisime veidi juustu ;) 

Oli väga tore õhtupoolik! Järgmisel hommikul ärkasin alles kella 10 ajal, teised õhtuveetjad kurtsid et nad oleksid ka tahtnud veidike enam magama kui töökohustused neil lubasid J

Lõunal sain kokku uuesti Ivi Triinuga ning peale seda ka Margitiga ja õhtuks olin lubanud minna Kadi ja Peetri juurde. Nende küllakutse oli eriti tore, kuna see sisaldas nii transporti, õhtusööki kui ka öömaja – kindlasti oleksin ka hambaharja saanud kui oleksin küsinud ;) Õhtusöök oli suurepärane ja lastega mängisime erinevaid seltskondlikke mänge – käesurumine, tõe vaatamine, ja vaikselt istumine, käed laua peal.

Järgmisel hommikul seiklesin ise tagasi linna peale – nii tore oli sõita läbi väikeste Strasbourgi ees-külade bussiga ja siis veidi veel trammiga ja lihtsalt inimesi vaadata. Ühel toredal trammil oli ka tuttav kiri peal:

Edasi kohtusin Margiti ja Maajaga pargi vahel, kuna Margit valvas ühte väikest eestlast ja parasjagu oli neil õues mängimise aeg ja nii me seal pargipingi ääres siis vestlesime.

Selle päeva õhtul oli meil kokkusaamine eesti naised ja kohalikud mehepojad. Nagu Eesti naistele kohane, hoidsime ka seekord lippu kõrgel ning nalja sai rohkem kui rubla eest.

Viimasel päeval lõunatasin kohtus, vaatasin veidike kohtutoimikuid – nii armsad olid nad!

Siis jalutasin veidike linna, vaatasin üle ka oma vana kodumaja:

Jõime Maajaga ühes Strasbourgi vanimas teetoas ühe tee ning sõime õunasaia:

Ja õhtul suundusin külla Almutile. Almutit ei olnud ma näinud 2 aastat, selle ajaga juhtub paljutki ning vahepeal oli Almut saanud emaks – väike Frida oli nii tore ja rõõmus laps kes suhtles veidike soome-saksa-prantsuse segakeeles. Ja kuulas hoolega kui mina temaga eesti keeles suhtlesin ;)

Almut ja Tero olid nagu ikka roosad ja rahulikud, ja nagu meiega ikka juhtub, juttu jätkus kauemaks.

Järgmisel hommikul suundusin varajaselt rongile, et minna Baselisse kus siis suundusin lennujaama ning lendasin Londonisse, et õhtul juba vormi riietatuna suunduda Helsingisse. Üks tänulik reisija kinkis mulle terve kotitäie shokolaadi, kuna arvas et ma olen nii tore ja ta lendaks minuga kasvõi maailma äärele ;)

Lennujaamas vastas olnud Anneli oli vaid rõõmus sülle kukkunud shokolaadi üle ja nii me rõõmustades Porvoo poole suundusime.

Järgmisel päeval suundusime kõigepealt otsima mulle uuele telefonile laadijat, millega ma saaksin seda telefoni laadida ka mandri-euroopas. Peale paari poodi leidsime lahenduse, mis sobis Annelile ning seega soetasin hoopis Annelile uue laadija ning mina sain omale tema oma – lambad söönud ja hundid ka terved. Siis suundusid Anneli ja Markku kellelegi külla, Nora arvas et tema ei viitsi minna ja seega me Noraga vaatasime telekast (Eesti telekast) kõiki seepe mida seal parasjagu näidati. Oli väga tore pärastlõuna. Õhtul sain veel koertega jalutada, see oli ka tore ettevõtmine sest väljas oli väga pime. Õnneks on koertel sellised peenemad rihmad milledel on uhked helkurpaelad ja lisaseadmetena on neil veel ilusad punased vilkuvad tuled. Ehk et koerad on nagu jõulukuused kui nendega jalutada J

Järgmisel hommikul suundusime kõik rõõmsalt lennujaama poole, mina tööle ning Anneli ja Co paariks päevaks koolivaheaja reisile Budapesti. Nii tore oli vahelduseks kõik koos lennujaama minna!

Minu tagasilend Londonisse oli eriti tore kuna pardal oli enneolematult palju eestlasi aga kui nendega eesti keeles suhelda siis nad kõik vaatasid mind kui kummitust ja esimese ehmatusega ikkagi vastasid mulle oma konarlikus inglise keeles. Miskil hetkel said nad siiski aru, et ma tegelikult räägin ka eesti keelt kuid miskit pikemat vestlust nendega ei õnnestunudki mul aretada. Ju ma ei olnud siis seda väärt – ma ju ikkagi vaid klienditeenindaja, kes sellistega ikka suhtleb J

Siis olen veel paar päeva lennanud ja minu kontori aknast on avanenud sellised vaated:

Eile ja üleeile oli minu graafikus iga aastane õpe. Sel aastal on tähelepanu ustel – nende avamisel, kinnipanemisel ja seda siis nii tavaolukorras kui ka avariiolukorras. Neid oskusi peame siis demonstreerima ning meid hinnatakse ja kontrollitakse kas teeme seda protseduuri reeglitele vastavalt või mitte. Kui mitte, siis pead veidike veel harjutama ning uuesti selle eksami sooritama. Minul õnnestusid uksed hästi kuid põrusin hoopis teooria eksamil ja seda vaid ühe lennukitüübi osas. Ehk siis minu nõrk külg on meie suur lennuk ehk siis Boeing 767. Teadsin juba ette et see on minu nõrk külg aga lootsin et saan ikkagi kuidagi eksami tehtud…paraku pean nüüd minema seda sooritust kordama. Kusjuures muud osad ehk siis Airbus, turvalisus, ohtlikud kaubad, tavaprotseduurid ning ka esmaabi, olid mul vastatud 100 % täpsusega. Loodan, et kui ma pean kordama tervet eksamit, et ma siis ei põru nendes osades nüüd J

Seega kui kohtate mind selle suure lennuki pardal siis teadke, et ma tean sellest lennukist vaid asju mis igapäevaselt toimuvad. Midagi mis väljub tavalistest olukordadest ehk siis miskid signaalid mis tulevad kui on kuskil midagi valesti, need on minu jaoks veidike ähmased. Igal juhul istusin eile siis meie arvutikontoris ja harjutasin eksamit – algul vaid küsimusi mis puudutasid seda lennukit – enam ma kordagi läbi ei kukkunud – siis harjutasin ka kogu eksamit ning lahkusin kontorist alles siis kui olin läbinud ekasmi 100 % tulemusega (kokku 90 küsimust). Ja kohe praegu suundun siis uuele päris eksami katsele – seega palun hoidke mulle pöialt!

Anneli külaskäik

Aga minul käis Anneli külas!

Anneli saabus ühel ilusal neljapäeval ja kohe kui ma ta lennujaamast kätte sain siis kimasime Hampton Court nimelisse parki. Ma päris täpselt ei teadnud küll kuidas sinna saab aga teadsin bussi numbrit ja peatuse nime ning enam vähem aega kaua buss sinna sõitma peaks. Selle teadmistepagasiga istusime siis bussi ja hakkasime aga sõitma. Varsti tuligi meie peatuse nimega sarnane peatus – ronisime maha ja peale väikest jalutuskäiku saime aru, et oleme suhteliselt vales kohas. Siis arvasime paremaks uuesti bussi peale minna kuid sellel tänaval käisid miskid bussid mille numbrid ei öelnud meile midagi. Varsti tuli buss ja bussijuht uuris meie käest, et kuhu me minna tahame ja arvas, et me peaksime teisele poole teed minema ja seal bussi peale minema. Tegime nii ja siis üks proua soovitas meile varsti ühes peatuses maha minna. Peatuses oli üks vanahärra kes soovitas teisele poole nüüd sõita ühe teise bussiga ;) Ja varsti olimegi kohal Hampton Courti pargi selles osas kus asub labürint. Ja just seda kohta me olimegi otsinud ;) Anneli teadis rääkida, et seda labürinti oli kasutatud Alice imedemaal filmis. Igal juhul soetasime omale piletid ja suundusime ekslema.

Labürint oli väga tore, vahepeal läksime ikka erinevaid teid pidi ja selle tulemusena sattus Ruth miskile teisele ringile ning Anneli juba hakkas telefonifirmasse helistama, et leiaks mind üles. Aga siis ma juba lonkisin põõsaste vahelt välja.

Peale seda rasket teekonda tuli ennast ju ometigi jookidega turgutada. Ja seda me lähedal asuvad pubis tegimegi ;)

Peale turgutust suundusime Kingstoni, mis on selline kena Londoni äärelinnakene. Asub loomulikult Thamesi kaldal ja seega on ka jõgi lahutamatuks osaks igapäevaelust.

 Ja loomulikult suutsime maha istuda kohta kus meie naabriteks tulid hetke pärast 2 eestlast. Kuna mul oli mu oma eestlane (Anneli) olemas, siis ei hakanud naabritega tutvust sobitama. Tutvusime hoopis hanedega, kes meie turult soetatud ploomidest huvitatud olid ;)

Siis tegime kiiremad tiirud veel linna vahel ning kohtusime pikali kukkunud telefoniputkadega ning aitasime neid veidike püsti ajada.

Õhtusöögiks valisime peenema Wagamama, ja peale seda oligi aeg kodu poole kimama. Koju arvasime paremaks minna otse ekspressbussiga – ei mingit ekslemist enam J Anneli küll veidike kahtles kui ma tetasin et nüüd on meie kodu peatus ja peame maha minema…aga siiski järgnes mulle.

Järgmisel hommikul tegelesime ärkamisega, kohvi joomisega ja siis kimasime suure ja kauni Londoni linna peale.

Alustasime Hyde Park’ist, väike jalutuskäik reede hommikul ei tee ju paha kellelegi. Ruth üritas ka oravaid kinni püüda:

Ja pargist väljudes tegime ka tähtsamaid pilte:

Tegime kiired tiirud poodides ja siis oligi aeg suunduda maailmanimega jazzklubisse, Ronni Scott’s Club. Esinejaks oli Rebirth Brass Band. Selline tore puhkpilliorkester, kes on ka võitnud Grammy auhinna. Poisid olid rõõmsameelsed ja puhusid oma pille hoogsalt, eriti meeldisid meile aga trummimehed, kellest üks oli selline korvpallimõõtu mees ja teine selline allameetrimees. Loomulikult mängis see väiksemat kasvu mees suurt trummi ja see korvpallurikasvu mees väikest trummi ;)

Parim oli loomulikult klubi külastuse juures see, et selles suures linnas leidus üks eesti pere kes oli samuti tulnud seda kontserti kuulama ja nad istusid meie taga. Seega meie Anneliga olime suhteliselt vaiksed ja kuulasime mida kaasmaalased räägivad kuna kumbki meist ei olnud ju ammu avalikus kohas eesti keelt kuulnud.

Järgmisel hommikul suundusime siis ka veidike koledamasse Londoni linnossa ehk Hounslowsse. Tegime siis kiire tiiru sealsel “Viru tänaval”, soetasime isegi liha varda otsas ning siis suundusime tagasi kodu poole kuna Ruth pidi õhtal tööle minema.

Loomulikult oli Ruthi graafikut muudetud ning tema lennust oli saanud lennujaama valve ja seega tuli kogu kohver kokku pakkida ja lennujaama suunduda. Anneli suundus linna peale ning me mõlemad lootsime, et Ruth ikka ööseks koju tagasi saab. Aga nagu ikka, siis kui taha kuskile mujale ööbima minna, siis tuleb seda teha. Minu saatuseks sai ööpeatus Glasgows. Ning nii kuirb kui see ka ei ole, sai Anneli oma viimase öö Londonis üksi veeta.

Peale Glasgow’d ootas mind Beirut ja nüüd on mul paar vaba päeva. Eile tegelesin magamisega, täna koristamisega ja homme kavatsen millegi kasulikuga tegeleda.

Täna tegin ka mõned kastaniloomad kuna meil ju ka pea-aegu sügis käes ja kui Anneliga Hampton Courtis käisime siis korjasime ka hunniku kastaneid. Siin siis valik minu kätetööst ja sügisest:

PS. Muideks, ma olen nüüd õnnelik Iphone’i omanik ja nagu telefomüüja ütles, siis “see telefon muudab Teie elu” – ma nüüd siis ootan seda elumuutust ;) esialgu on see elumuutus küll seisnenud selles, et unustasin turvakontrollis oma arvuti kohvrisse ja seega sain nendelt nüüd kurja kirja, et ei täida turvaeeskirjade nõudeid. Ootan juba põnevusega uusi muutusi seoses oma uue telefoniga.