Reede, 7. oktoober 2016

Puhkuse ootel :)

Ühel ilusal teisipäeval reisis Anneli Helsingist Edinburghi, miskile tähtsale konverentsile, ja mina arvasin, et kui ta mul juba nii lähedal on, siis ma lähen temaga kokku saama. Pakkisin siis omad asjad ja kimasin lennule, päris istekohta ma ei saanud, kuid sain oma tuttava töötaja klapptooli tagumises köögis ;)
Anneli tuli mulle lennujaama vastu ja me kimasime trammiga linna poole - ma olin juba ammu tahtnud trammiga sõita, kuna see tundus väga suursugune ning ilus kui seda linna vahel nägin, ja nüüd ma lõpuks saingi sellega linna poole kimada. Anneli oli juba suht unine, seega veidike jutustasime ja siis hakkasime magamisega tegelema. Hommikut alustasime hommikusöögiga, siis ma saatsin Anneli tähtsat Euroopa tööd tegma ja ise suundusin oma kulme ilusaks tegema. Kulmud tehtud, kimasin Primarki, kuhu mul oli Annelilt nimekiri kaasas, et erinevaid tooteid Norale soetada. Kuna ma aga lähenesin poele valelt poolt, siis ei leidnud seda õiget osakonda kohe üles, tuiasin seal õnnetult ringi ja olin juba lootust kaotamas kui enne loobumist leidsin end õiges t-särkide osakonnas ja hakkasin ostlema. Peale seda rasket ülesannet tundsin, et pean nüüd väikese puhkuse tegema ning istusin kohvikusse inimesi vaatlema. Miski tädi aga vaatles mind ja kui ta minekule sättis, ütles, et mul on ilusad kulmud! Järelikult oli kulmuinvesteering asja ette läinud.
Peale veidikest puhkust oli juba aeg nii kaugel, et kimasin Annelile vastu, et siis kultuurituurile minna. Paraku oli terve linn kattunud paksu uduga, nii et muidu suurepärased vaated nii lossile kui ka muudele vaadetele olid suhteliselt puudulikud. Aga seda enam sain ma Annelile iga nurga peal öelda, et siin peaks muidu vaade olema ja siin samuti ;) Aga tuur oli tore vaatamata puuduvatele vaadetele. Peale kultuuri, arvasime, et nüüd peame tutvuma ka toidukultuuriga, suundusime juba restorani poole mille me olime välja valinud kuid siis jäi meile tee peale ette uuesti Primark, mis oli veel avatud ning me suundusime sinna korraks sisse. Väljusime suht mitme ostuga ;) Ning siis selgus, et meie restos ei ole ka vaba lauda! Astusime siis sisse järgmisesse, mis samuti pakkus sinimere karpe - sest olime juba oma maitsemeeled nendele suunanud. Ja teod olid superluks, samuti oli väga hea pasteet mille eelroaks tarbisime ja ka Eton mess, mida magustoiduks võtsime. Ja eriti hea oli Sancerre vein, mille ma omalegi üllatuseks veininimekirjast leidsin!


Õhtu lõppes minu jaoks poolelt sõnalt, sest kui uni on peal siis tuleb magama jääda, isegi kui jutt pooleli on, onju!


Järgmine hommik algas traditsiooniliselt - hommikusöök, siis saatsin Anneli tööd tegema, koos kõigi tema asjadega, ise kimasin tagasi hotelli ja kolisin samuti välja. Suundusin lennujaama, et lennata tagasi Londonisse ja kimada prantsuse keelde. Lend oli küll täis, kuid sain juba tuttava koha tagumises köögis :)
Enne prantsuse keele tundi kohtusin grupikaaslase Johniga, kellega veel kordasime tegusõnu ja nende pööramist. Tänu sellele väikesele dopingule, läheb tund kuidagi kergemini ja mulle enam ei tundugi iga neljapäeva õhtul, et ma olen tohutu luuser! Ainult pool luuserit :)
Järgmisel päeval ootas mind aga Lyon, ja seda jällegi kaheks ööks, mille vahel on siis terve vaba päev. Seekord oli see pühapäev, ehk et eriti palju Lyoni vahel ei toimu, lisaks sadas veel vihma. Otsustasin hoopis ümbrust uurida, istusin rongile ja sõitsin sellisesse kohta nagu Vienne. Koht kuulus siis oma Rooma aegsete varemete poolest. Olin omale telefoni alla laadinud sellise huvitava äpi nagu Izi.travel, ning selle juhendamisel ma nüüd Vienne linnakesega tutvusin. Äpp annab siis linna kaardi koos kohustuslike vaatamisväärsustega, ning iga vaatamisväärsuse juures veel räägib sellest ka loo :) Nii et suurepärane kaaslane! Ning linn ise oli ilus isegi vihmaga :)


















Peale jalutuskäiku üritasin veidike keha kinnitada kuid nagu vanale heale Prantsusmaale kohane, osutus see väga keeruliseks ülesandeks. Peale umbes 5 söögikoha läbiküsitlemist, jalutasin bensiinijaama ja soetasin sealt omale võileiva ja mugisin seda rongijaama pingil, rongi oodates ;)
Peale seda Lyoni, tekkis mul miski suuremat sorti unevaegus, ehk et hommikuti ma pigem suutsin end voodist välja ajada kümme minutit hiljem mitte kümme minutit varem. Sel hommikul kui mul oli eriti tähtis, et ma õigel ajal kohal oleksin, jäin hoopis lausa 6 minutit hiljaks! Aga, kuna meie lennul ei olnud ka kohale tulnud purserit ning ka sel kellaajal ei olnud ühtegi purserit valves, siis ootasid kolleegid nii mind ja siis me asusime koos purserit ootama :) Seega mul hirmsasti vedas ja minu hilinemine ei läinud kuhugi kirja ja jäi täitsa tähelepanuta. Lennuks oli meil sel päeval Chania, ehk siis Kreeka väikesaar Kreeta. See on igavesti kaugel! Mul oli aga peale lendu plaanis kodumaa tee ette võtta, ehk siis mulle oli tähtis et me õigel ajal tagasi saabume. Aga kui midagi plaanida siis nii see ei lähe ;) Nimelt vajas meie lennuk veidike parandamist Kreetal, mehhaanik Stavros tuli ja ajas asja kiirelt korda kuid Stavros puudus koolist sel päeval kui kirjutamisoskust jagati. Seega läks paberite vormistamisega veidike aega - lennunduses nimelt tuleb kõik parandustööd korralikult dokumenteerida - ja nii me siis ootasime kuni Stavros kellegagi telefoni teel kirjaoskust omandas ;) Kogu see sekeldus võttis aega 2 tundi, mis tähendas, et mina olin oma kodulennust maha jäänud.
Helsingisse ma küll jõudsin kuid pidin seal ööbima, Anneli kimas mulle aga vastu ja me asusime tagasiteele Porvoosse, et siis mõned tunnid magada ja tagasi kimada lennujaama. Hommikul ärkasime aga sel hetkel kui oleksime pidanud juba lennujaamas olema, ning sellest aru saades seadsime uue äratuse ning magasime edasi. Peagi saabus meie uksele Nora, kes oli ärganud, et kooli minna ning oli solvunud, et me teda hommikul ei äratanud, et tere-head aega öelda, ning siis avastas, et meie toas tuli põles ja tuli seda kustutama, ning avastas meid sealt eest. Tal oli muidugi super hea meel! Tõusime siis nüüd juba kõik üles ning alustasime oma päeva ühise hommikusöögiga. Siis tegi Nora mulle patsid ning me jooksime uksest välja, sest kogu selle ühise hommikuveetmise käigus hakkas Nora nüüd kooli hiljaks jääma. Õnneks õpetaja ei olnud seda tähele pannud ja Nora sai vaikselt omale kohale hiilida :)
Mina sain lennule ja Anneli jõudis tööle. Tallinnas maandudes seisis meie kõrval ilus kodumaise lennufirma lennuk - see oli nii, nii ilus, säras oma sini-must-valguses seal ;)
Kuna ma plaanitust palju hiljem kodumaale jõudsin, siis oma ainsa kokkulepitud asja ehk arsti visiidi olin sunnitud ära tühistama ja selle asemel läksin hoopis juuksurisse - juuksuril ei olnud küll tööpäev kuid kuna ma helistasin ja tal oli võimalus kasutada vaba lauda, siis ta lubas mind vahele võtta. Ja nii ma siis astusin uksest sisse kahe punupatsiga ning peale paari tundi väljusin .... poisipeaga! Ise loomulikult üliõnnejunnis! Ja ka staarjuuksur Lauri Pedaja kiitis mu uue soengu suurepäraseks valikuks :)
Siis kimasime Andrusega ema Estri juurde, kes oli teinud terve suure kausitäie kartulisalatit, nii maitsev! Ning õhtul oli meil pikk reisiarutelu Reeda ja Külliga - meil nimelt plaan pikem reis ette võtta suure lombi taha. Ning nagu sellised asjad ikka, need vajavad detailset planeerimist, et siis hiljem teha ikka nii nagu koha peal parem tundub ;) Aga arutelu on ikka tore, sest saab teada terve rea vajalikke asju mida enne ei teadnud. Ja muidu on ju ka tore sõpradega tore kokku saada :) Kuid ühel hetkel hakkas haigutamine meie arutelu segama ja me saime aru, et peame nüüd siiski igaüks koju magama minema.
Järgmisel hommikul magasime Andrusega seni kuni Cara Mi meile helistas ja meid üles ajas - kell näitas juba pool kümme ;) Tegelesime siis veidike ärkamisega ning suundusime siis kinno, eesti filmi vaatama Ameerika suvest. Oli selline tore jant, aga õppisin seda et kui Ameerikas politsei juhilube kontrollib, siis on hea öelda, et eesnimi on mul Eesti ja perenimi Vabariik ;)
Siis kimasime läbi pea kõik pealinna kaubanduskeskused kuni viimasest sain omale olümpialaste lühkarid. Tegime ka kiire kehakinnituse, seda Da Vinci nimelises söögikohas, soovitan soojalt! Väga hea teenindus, maitsev söök ning hinnatase oli ka suurepärane. Edasi suundusime aga Reeda ja lastega ning vanaema Estriga Pirita metsa, matkarajale. Ja nagu ikka metsas, kohtusime kohe esimese nurga peal Malloriga! Mallor oli muidugi ehmatanud, et inglis tema kesapõllule lahti lastud olid, samuti meie...nalja nabani igal juhul.
Jalutuskäik oli muidugi mõnus, lõpus hakkasime muidugi oma meelest otse minema kuid tegelikkuses selgus, et sildu mis üle jõe meid viiksid oli vähem kui lootsime ning seega meie lõikustee osutus veidike valeks. Kuid lõpetasime oma matka siiski alguspunktis, koos Muhu pagarite leiva ning võiga, mida me nüüd Reeda juurde mugima kimasime. Ja, ai kui hea see leib oli!



Järgmisel hommikul oli jube tähtis kokkusaamine, maailma tähtsaim, ja kokkusaajaks oli Itik! Paraku avastasin ma vahetult enne Itiku saabumist, et lend millega ma kodumaalt lahkuma pidin oli pungil täis, ning sellele ma kohe kindlasti peale ei saaks. Seega hakkasin kiirelt oma reisiplaane ümber tegema ning uut piletit soetama. Itik õnneks pani mulle mõistuse pähe ning tuletas meelde, et ma olen siiski vaid väga väike mutter suures masinavärgis ning keegi ei tule mulle kohusetundlikkuse eest kättpidi aitäh ütlema. Seega tegin omad plaanid niimoodi, et lahkusin kodumaalt tunni võrra hiljem kui algselt pidin ningnolin valmis oma graafikujärgsest lennust ilma jääma ;)
Itikuga istusime algul ühes kohvikus, kus aga oli tööl selline teenindustalent, et meil mõlemil tekkis hirm, ning me arvasime paremaks sealt kohvikust lahkuda pigem varem kui hiljem :) Magustoiduks leidsime teise kohviku, ning peale seda tegime tiiru Jaama turul, kus oli väga tore õunamüüja, ning sealt suundusime Telliskivi linnaku ostukeskusesse, kus mina tegin erinevaid kodumaiseid oste ;)
Itikuga on väga tore aega veeta, juttu jätkub alati pikemalt, ning eraldi oldud aega justkui ei olegi olnud ;)
Viimane kodumaine õhtu läks ema Estri juures arbuusi süües.
Hommikul ärkasin tund aega enne äratust :) Ning loomulikult kõik jooksis nagu valatulu ja ma jõudsin ning sain peale kõigile lendude ja jõudsin oma pikale tööpäevale ;)
Edasi lendasin üsna mitut lendu edasi tagasi, kuna und nappis siis eriti ei mäleta muud, kui et üks ameerika proua ühel lennul küsis, et kui tema on alg-punktis oma kohvri ära andis siis öeldi talle, et see läheb otse lõppsihtpunkti, aga kuna tema lend oli jätkulennuga, et kas siis tema kohver on sama lennuki peal kus tema või läks see kuidagi otse Lyoni?
Minu pikk töönädal lõppes aga väga väärikalt, nimelt oli seal kirjas Veneetsia ööpeatus ehk siis seekord lausa terve päev Veneetsias! Natuke kartsin, et mu eelmise päeva valve võib mu Veneetsia plaani ära muuta, kuid seekord läks kõik suurepäraselt ning Venetsias maandusime juba kell 11 hommikul. Kiire riietevahetus ja kimasime poistega linna peale - britt/kreeklane ja hispaanlane - mõlemad väga toredad! Algus sõitsime bussiga kesklinna saarele, siis kimasime kesklinna paadiga ning peale seda kulgesime mööda väikeseid tänavaid tagasi, vahepeal loomulikult vajalikke peatusi tehes.

















Veneetsia oli väga tore, eriti mulle meeldisid erinevateks otstarveteks paadid - nt. on olemas kiirabi paat, tuletõrje paat, politsei, prügikoristus paat, jne. Kohalikke eriti eimkohanud, enamus inimesed kes ringi tuiasid olis siiski turistad, ning enamuse restoranides oli teenindav personal hiinlased ;) Aga muidu oli väga tore koht, kindlasti üritan sinna veel sattuda.
Tagasi Londonisse jõudes, ootas mind ees prantsuse keele grupiga õhtusöök - me oleme omale nüüd moodustanud sellise raamatuklubi, lisaks tundidele, käime koos kord kuus õhtust söömas ja arutame veidike maailma asju ja tegeleme ka prantsuse keele verbidega. Nii et selline tore ajaveetmine ja kasulik ka.
Ning siis saabus minu kauaoodatud üks vaba päev, mille ma veetsin voodis kuna mu kael oli nii kange, et igasugune liigutamine oli liiast :)
Siis oli eriit kiire Brüsseli ööpeatus, ning peale seda vana tuttav Amman.
Hommik Ammanis möödus basseini ääres, ilm oli just paras bassu ääres vedelemiseks. Kuid poolest päevast pakkisin oma pävkad kokku ja kimasin jalutades linna peale. Meie hotell on vanalinnas suht kaugel ning jalutustee sinnani on umbes tunni aja pikkune, just paras! Ja selle tee ma ka ette võtsin. Kotis oli mul kaasas väike punane karastusjook, ning vesi. Kui linna jõudsin ning alkoholivabasse kohvikusse istusin, olin suhteliselt purjus :) Kuna ma olin aga ainuke valge inimene seal, siis ei saanud sellestbkeegi aru peale minu, arvati, et ma niisama imelik. Istusin ja kainenesin seal siis veidi :)
Amman oli väga tore, ja kogu see pikk jalutuskäik kõigi oma häälte ning lõhnadega oli väga huvitav.












Eile oli ka prantsuse keele tund, seekord täitsa edukas. Ning nüüd on mul kott pakitud ja nina suunatud üle suure lombi Ameerika poole. Kohe saabuvad Külli ja Reet ning me alustame oma Ameerika avastamist. Marsruut  on siis Las Vegas, Suur Kanjon koos mõne väiksema kanjoniga seal läheduses, Surmaorg, Yosemite, Napa org, San Fransisco. Tagasi peaksime saabuma 23 oktoober. Aga nagu te teate, kõik sõltub vabade kohtade olemasoleust, nii, et pöidlad pihku!



Laupäev, 1. oktoober 2016

Kõik teed viivad Rooma

Peale neid erinevaid lende, kimasin ma aga Pariisi, et seal istuda kiirrongi peale mille lõppsihtkoht oli Strasbourg. Kuna mul oli paar vaba päeva ja ma olin juba ammu lubanud minna oma Strasbourgi tuttavaid vaatama, siis seda ma nüüd ka tegin. Pariisis passikontrolli järjekorras seistes, järjekorras oli nii 150 inimest, avastasin, et olen ainus ilma pearätikuta naisterahvas seal. Kohati tundus, et olen saabunud valesse sihtkohta. Kuid kohe kui terminali sain, sain siiski aru et olen Pariisis. Nimelt on sealne lennujaam minu jaoks üks segasemaid ehitisi. Siiski leidsin üsna pea endale vajaliku rongijaama - ainuke inimene kes kutsuti juhuslikku käekoti sisu kontrolli, olin loomulikult mina, see peakatteta naisterahvas. Õnneks ei leidnud üsna tülpinud olekuga turvamees minu kotist midagi huvitavat, ning mind lubati teekonda jätkata. Esmakordselt sõitsin kiirrongiga, TGV selle nimeks siis Prantsusmaal. Kui seal istusin, siis eriti aru ei saanud, et me väga kiirelt kimasime aga pea 500 kilomeetrit läbisime kahe tunniga, nii et tegelikult kimasime ikka vahepeal eriti kiirelt.
Sihtjaamas oli Ivi Triin mul juba vastas, ning me suundusime kiirelt kohalikku pizzat ehk Tarte Flambe'd sööma. Juttu jätkus muidugi pikemaks, mina eriti rääkida ei saanud aga see on Iviga kokku saades suht tavaline ;) Peagi saabus Maaja, kes tuli kodumaalt puhkuselt, käisime ka tal bussi vastas ning siis oli aeg koju suunduda. Ma olin suht väsinud selleks ajaks ning minu hommikul alanud kurguvalu oli tuure vaid üles keeranud. Lootsin vaikselt, et uni aitab seda leevendada.
Hommik algas luksusliku hommikusöögiga terrassil - vaated olid kaunid nii laual kui lauast eemal. 



Hommikusöök venis loomulikult tundidepikkuseks, miskil hetkel saabus Ülle, kes oli juba lõunaks valmis ning seega me jõime klaasikese veini taaskohtumise tähistamiseks.
Ivil on ka kaks väga peenest soost kassi, üks lausa selline mis on allrgia vaba. Mõlemad olid nad kaunid ning suht isepäised ning iseseisvad, kuid mul siiski õnnestus nad pildile saada:



Siis suundusime Iviga veiniteele ;) See siis selline maaliliste vaadetega külatee, mis kulgeb läbi veinikeldrist veinikeldrini, ning see kõik on viinamarjapõldude vahel. Paaril korral pidime tagurdama, kuna kuskil külavahel tuli vastu nii lai traktor, et kahekesi me sinna ära ei mahtunud, ning nii andiski väiksem järgi ja tagurdas veidi laiema kohani, et traktor oma teed jätkata saaks.





Meie sihtpunktiks oli Colmar, kus ma polnud käinud pea kümme aastat ja seega oli taaskohtumine väga ilus. Vaatasime kõik tuttavad majad üle ja suundusime jällegi Tarte Flambe'd mugima ning Panache'd jooma - see siis selline minu maitse õlu, ehk et õlu segatud spritega ;) Limunaad!





Ivi leidis ka mulle uue pere, kellega ta suutis mind ka ühe pildi peale jäädvustada:


Tagasitee kimasime mööda kiirteed ning koju jõudes oli meile külla tulnud Maaja. Istusime lihtsalt terrassil ja jutustasime, ja nii mõnus oli!
Järgmisel hommikul ärkasin ikka korraliku lihasevaluga, mu kehas ei olnud kohta mis ei oleks valutanud! Päris jube oli olla. Palavikku õnneks ei olnud, samuti ei olmud miskit nohu, isegi kurguvalu oli taandunud, kuid valu mis mind igalt poolt ründas oli päris hirmutav. Vedelesin siis niisama ühelt diivanilt teisele, siis võtsin end ikka kokku ja tegime Iviga väikese jalutuskäigu koduküla ehk siis Wantzenau talupoodi, tagasi jõudes tegin lausa lõunauinaku, olin nii läbi omadega.



Õhtuks tulid aga külla Maaja ja Úlle, ning Ivi sõber, kelle nime ma olen juba unustanud, nimetame teda Patrickuks. Patrick on suurepärane kokk, ning kui ta kuulis, et Ivil on plaanis eestlaste kokkutulek, siis pakkus ta end kohe kokkama, et siis eesti naistega kokku saades kuidagi ennast kasulikuna näidata. Õhtusöök oli väga maitsev, jututeemad huvitavad, ning aeg lendas väga ruttu. Peagi läks Maaja koju, mina suundusin magama, kuna mu kehas iga rakk endiselt valutas, ning Ülle, Ivi ja nn. Patrick jäid terrassile jutustama.
Hommik oli mul veidike selgem, jõin isegi väikese kohvi ning siis oligi aeg suunduda uuesti oma TGV peale, et siis oma tuldud teed tagasi Londonisse minna.
Koheselt tagasi jõudes suundusin oma töölennule üllatus-üllatus, sihtkohaks Rooma! Purser oli miski mõttetu onu, kes oli väga imeliku huumorimeelega, ehk et tal see lihtsalt puudus aga ta muudkui naeris eriti valju häälega kõikide naljade peale mida ta ise tegi. Samuti ei suutnud ta kuidagi oma tööd organiseerida niimoodi, et see õigeaegselt tehtud saaks. Aga õnneks oli lennuki tagaosas minuga koos väga tore iiri noormees Jarlath. Me leidsime väga ruttu ühise keele, seda nii tööalaselt kui ka muudes asjades.
Järgmisel hommikul oli meil Elenaga kokku lepitud hommikusöök hotellis, kuna me sattusime ühiselt samasse sihtkohta. Ja kuna Elena lahkub meie fleet'ist ehk siis suundub Mixed fleeti pardateeninduse manageriks, siis arvasime seda tähtsat ametikõrgendust vajalikuks tähistada eriti hinnalise hommikusöögiga meie Rooma hotellis. Eriti hinnalisega kuna selle hommikusöögi letihind on 35 EURi, me küll saame sellest hinnast märkimisväärset hinnaalandust kuid ette rutates võin öelda, et isegi koos selle hinnalandusega ei vääri see mäng küünlaid. Vaade oli muidugi kaunis, sest lauad on kaetud hotelli katusele asuvasse baari, ning kui arvestada, et hotell asub Pantheoni kõrval siis võite isegi ette kujutada kui hea vaade oli.


Järgmisel õhtul ootas mind uuesti Rooma, ning peale seda öö kodus ja siis lennujaama valve. Valvesse jõudes olin aru saanud, et mul puudub üks igavesti vajalik asi on töös ja see nimelt oli minu hääl. Sain kuidagi köhatatud ja räägitud valve leti,taga istuvale prouale oma nime ja töötaja numbri, ilma et ta midagi aru oleks saanud, sain oma telefoni ja sulgusin lennujaama kaugeimasse nurka, lootes et mind lendu ei kutsuta. Ja õnneks nii läkski. Järgmisel hommikul olimolukord veidike parem, ning kuna ma teadsin purserit kellega sel päeval lendasin, siis sättisin end julgelt lendu. Lennueelsel briifingul purser küll palus mul kinnitada, et ma ohuolukorras olen suuteline karjuma erinevaid käsklusi, ning minu vastavasisulise kinnituse peale suundusime lennukisse. Õnneks läks kõik hästi ning keegi midagi karjuma ei pidanud :)
Aga hääl oli mul kadunud jällegi nädal aega!
Ühel hommikul, kui me jällegi Roomast lahkuma valmistusime, siis avanes välismeeskondade turvakontrolli ukse ees selline vaatepilt:


Loomulikult oli elevust palju ja kõik meeskonnad, kes seal oma bussi ootasid muudkui pildistasid. Esimene ohvitser SAS'i lennukis lehvitas meile hoogsalt ja naeratas. Ei teagi kuidas see juhtus, meie meeskonna versioon oli, et ju koristajad tegid ukse lahti, kuid miks uks vales asendis oli ja miks seda ei olnud märganud purser ega ka lendurid, need küsimused jäid meil paraku vastusteta. Loodetavasti endal midagi sellist ei juhtu!
Ühel ilusal reedel suundusin aga Frankfurdi ööpeatusesse, seal oleme me vahetanud külakest kus me peatume, nüüd on selleks Mainz. Mina aga Mainziga ei tutvunud vaid istusin hoopis rongi peale ja suundusin Mannheimi, kus elab Elena, et kord ka talle külla minna :) Elenal on väike kuid väga armas korter! Kuna Elenal oli ees nädalavahetusel pulma minek, siis tegelesime talle garderoobi valimisega. Ohh kui keeruline see oli aga me saime hakkama. Siis sõime Elena kodu Tai restos - see asus nimelt kõrvalmajas - lõunat, tegime kiire tiiru paaris poes ning vaatasime paar tähtsat vaadet ja siis oligi aeg minul tagasi suunduda Mainzi.




Järgmine päev tervitas mind aga Roomas - seekord väga toreda meeskonnaga - purser Claire ning lennuki tagaosas minuga koos oli saiajagaja John, kes oli samuti väga tore. Meil olid juhised ühelt kohalikult, et millisesse restosse me peaksime kindlasti minema ja nii me selle plaani võtsimegi. Mul oli enne veel ülesanne päästa üks kaisukaru meie hotelli lähedal asuvast hotellist. Nimelt oli minu ühe töökaaslase tuttava laps oma kaisukaru nende hiljutisel Rooma reisil hotelli unustanud, hotell küll kinnitas et nad on karu leidnud kuid miskipärast osutus absoluutselt võimatuks nende poolt selle postitamine Inglismaale, ju nad olid ehmunud Brexitist ;) Igal juhul palus kolleeg mul karu ära tuua ja nagunte teate siis mulle ju meeldivad sellised ülesanded, ning nii ma suundusingi karu päästeoperatsioonile. Hotelli leidsin kiirelt, noormees letis oli küll veidi kimbatuses kui ma talle seletasin, et miks ja mida ma seal olen aga peale minu kolmandat seletuskorda tärgatas tema silmis tuluke ning ta ütles, et jajah, ning hakkas hoogsalt telefoniga helistama. Peale viinedat telefonikõnet tõusis ta laua tagant ning kadus kuhugi. Ma olin veidike kimbatuses ega teadnud, et kas ma peaksin ootama või mis nüüd edasi saab. Kuid peale 10 minutit tuli noormees tagasi koos karuga! Ma olin õnnejunnis, tänasin ning suundusin ruttu karu oma hotelli voodisse viima.
Siin veel pilt karust mille kolleegile Proof of Life'iks (elu tõestuseks) saatsin:


Ning siis suundusime kõigepealt väikesele joogile Claire ning Johniga ning siis õhtusöögile. Väikese joogi tellimisel tuli ettekandja hoiatama, et vein mille mina tellisin on pool pudelit veini, et seda on suht palju, ma vaatasin teda kurva pilguga ja arvasin, et küll ma selle ära tarbin, õhtu alles noor ;) Loomulikult suutsin ma, Claire küll aitas veidi, pudelile päkad silma ajada. John ja Claire ise olid rohkem õlle peal :)


Siis suundusime õhtusöögile. Restoran, mida meile oli soovitatud olid väga autente, selline kodune. Toidud olid suurepärased, ning interjöör mõnus. Erilist rõõmu valmistas meile muidugi tohutu suur kuke kuju aknalaual!



Igal juhul oli õhtu väga tore, lennud veel toredamad ja nii hea on teada, et Sul on kolleege, kes vaatamata kõigele, mis nemde elus toimub, suudavad olla naeratavad ja sõbralikud nii reisijate kui ka kolleegide vastu! Ja selle ilusa mõttega on vist hea tänaseks lõpetada ;)