Esmaspäev, 8. november 2021

Oktoober ja Korfu

Oktoobrikuud alustasin töövahetusega hooldekodus, koos toreda kolleegi Kariinaga. Päev ning ka öö möödus lennates, keegi miskeid hullusi eriti ei teinud, lihtsalt tavalised juhtumised, mis hooldekodus ikka toimuvad. Vaatamata sellele, ei suutnud ma kuidagi öösel uinuda. Lisaks suutsin oma seljale kuidagi nii palju haiget teha, et kojujalutamine oli minujaoks üks suuremat sorti katsumus. Aga koju ma kuidagi jõudsin. Õhtuks oli mul balleti vaatamise plaanid – sinna suundusime Miaga autoga, sest ma ei suutnud käimisele mõeldagi. Loomulikult oli parkimismaja kuhu ma plaanisin parkida, suletud ühe eraürituse tõttu, ning veidi pidime võimlema, et parkimiskoht sebida aga hakkama saime. Ballett, mida vaatasime oli Alice Imedemaal ja see oli väga ilus: muusika oli ilus, tantsiti ilusasti ning eriti ilusad olid kostüümid. Nii et kui keegi veel ei ole seda etendust näinid, siis vutt-vutt vaatama!



Järgmisel päeval olin jällegi hooldekodus tööl – seekord koos Raineriga. Rainer tõi mulle ka külakosti - isekasvatatud tšillit ja ka sellest tehtud moosi - see on eriti hea!



Töö oli tehtud nagu niuhti ja keegi vanainimestest ei tegelenud erinevate rumalustega ega tekitanud meile miskeid üllatusi  Sest seda nad oskavad kohati. Aga samas on nad väga toredad, isegi oma üllatuste valmistamisel on tihti nii, et nendel on miski põhjendus. Näiteks oli üks dementne proua istunud tavalise valge plastmasstooli peale ja sinna pissinud – eks tal oli ju meeles, et kuskile valgele istmele peab istuma enne kui pissida, see lihtsalt ei olnud see õige iste, aga enam-vähem oli ju teguviis õige 

Uut nädalat alustasin kohvri pakkimisega, seekord mitte Londonisse minekuks vaid hoopis puhkusereisile Korfule Anneliga. Ilmateade oli küll terveks nädalaks selline, et suvekleitide asemel pidin kohvrisse pakkima vaid vihmariietust aga no oleme optimistlikud ja loodame, et ilmaennustajad eksivad 

Kohver pakitud, suundusin veel väikesele jalutusringile Kätliniga. Tegime seekord Tädu ringi ja vaatasime ilusat rohelist metsa ning jutustasime kõik omad jutud ära. 

Teisipäeval oli mul veel koolipäev, milles ekraanivahendusel pool päeva osalesin ja siis oligi aeg lennujaama suunduda ja Korfule suunduda. Anneliga kohtusimegi lennujaamas – Anneli oli väga elevil, et saab ka tema ükskord ilusat, koduseimat lennujaama külastada….paraku läks meil lennule registreerimise sabas enamus aega, mis meil oli planeeritud peale turvakontrolli veeta….veidi siiski jõudsime vaadata ka ilusaid erinevate kujundustega väravaid ja Lotte mängumaad, minu veinibaaris me veini juua ei jõudnud 

Lennule minek toimus loomulikult õigeaegselt, ning loomulikult oli see pungil rahvast täis, kõik elevil, et saab soojale maale puhkama. Lennu purser oli endine kolleeg kodumaise lennufirma päevilt, kellega üritasime veidike jutustada maast ja ilmast peale seda kui teenindusprotsess oli toimunud. Paraku arvasid kaks reisijat sel hetkel heaks hakata tegelema suitsetamisega tualetis, ning kuna erinevad alarmid selle peale tööle hakkasid, siis suundus kolleeg seda kiirelt lahendama. Ning siis minestas veel keegi ära, ning tuli hakata esmaabi andma…ühesõnaga oli üks väga sündmusterohke lend!

Maandumine ja maale sisenemine ning kohvrite kättasaamine oli oluliselt lihtsam kui lend. Lennujaamast väljudes, leidsime kohe ka oma autorendifirma esindaja ning suundusime oma autosse ja kimasime väikese ringiga oma hotelli.

Ning oma päeva lõpetasime rõdul väikese veiniga ja jutuajamisega, kui naabrid hakkasid meiega pahandama juba enne kella 23….et nemad soovivad magada. Me hakkasime siis sosistama ja kell 23 suundusime ka voodisse.

Hommikul oli veidi jahe kuid päike paistis. Mul oli veel väike kooliloeng, mida basseini ääres koos Anneliga kuulasime – jutt oli erinevatest nakkushaigustest ja muidugi käivad loenguga kaasas illustreerivad pildid, mis on tihti üsna koledad! Keskpäevaks saime kooliga ühele poole ja pakkisime omad asjad autosse ja suundusime tutvuma saare loodeosaga. Kohe leidsime ühe toreda vaatega külakese, Giannades, kus jõime kohvi ning uudistasime kuidas nii kitsastel tänavatel on võimalik sõita, eriti kui keegi oma tuttavaid kohtab, sest siis jäetakse auto keset teed seisma ja alustatakse jutuajamisega….ja need kes mööda soovivad saada, need peavad miskit teist teed mööda minema või jutuajamisega ühinema. Õnneks ei tundu kellelgi eriti kiiret kuskile olevat ja seega antud situatsioonid saavad üsna sujuva lahenduse.

Meie järgmine peatuspaik oli veiniistandus, kus maitsesime kohalikku toodangut ja mõne pudeli ka kaasa soetasime. Loomulikult olime me ainsad külastajad 

Edasi suundusime juhuslikult Paleokastritsa randa, kus sadas ka meie esimene vihm, mis oli koos päikesega. Meie sõime ja siis suundusime jalutuskäigule mäkke, kloostrit uudistama ning peale seda merre ujuma, ning veidi päevitama. Anneli tuli ka varbaga merd katsuma kuid suundus siiski tagasi päevituslinale :)

Õhtul üritasime siis väga vaikselt rõdul veini juua, et mitte naabreid segada. Paraku hakkas hoopis naabrite hambaharja äpp Anneli hambaharja segama…asi lõppes sellega et järgmisel päeval soetasime Annelile manuaalse hambaharja, sest see peen elektrooniline keeldus hambaid pesemast. Kuid tagasi eelmise õhtu juurde – lisaks hambaharjale, hakkasid ka meie telefonid koledat häält tegema - selgus, et Kreeka meteoroloogid hoiatasid ohtliku ilma eest, mis koheselt saabuma pidi. Saabuski äike ja veidi aja pärast ka tohutus koguses vihma. Ja veel öösel tuli vihma üsna uhkelt ning ka äikest!






Hommikul endiselt sadas ja tuul ulus mis hirmus aga äikest kogu aeg ei olnud, seega suundusime Kerkira linna, esialgu uudistama kuidas lennukid maanduvad ja vaatama lennuraja lõpul asuvat väikest kirikut. Lennukid tegid huvitavaid tiire, ja vahepeal tundus, et see esimene kes oli juba pea tund aega saare kohal tiirutanud, suundub varulennuväljale, kuid siiski-siiski tuli ta maanduma ja viimasel hetkel keeras teisele poole, ehk et me ei näinudki kuidas ta rajale potsatas. Kuid ta siiski maandus Korful. 





Meie aga suundusime linna peale, esmalt parkimiskohta otsima, sest selgus, et see on suur defitsiit. Ei saanudki aru kus need inimesed kõik on, kes autodega on linna vahele tulnud, sest parkimiskohti lihtsalt polnud. Lõpuks parkisime peaaegu veidi valesse kohta, aga õnneks oli seal veel paar autot, mis tundusid kohalike omad, ja seega lootsime, et parkimiskontrolöridel on vaba päev. Jalutasime väikese tiiru vanalinna vahel, mis oli nunnu ja vihmane ja turistidest tulvil. Leidsime kohviku, kes pakkus spinati pirukat ja ma tutvustasin seda Annelile. Siis leidsime M&S ja kuna Anneli oli maadelnud sügelemisega öösel, siis arvasime heaks talle soetada vana hea pikkade varrukate ja pükstega pidzaama, et miskid pahalased, olgu need siis sääsed või kehv pesupulber talle enam ligi ei saaks. Ja kuna vihma sadas aina enam ja enam, siis veetsime ikka oma jupp aega kaubamajas. 

Miskil hetkel olime siiski sunnitud tänavale suunduma, ning peale väikest jalutust olid meil kõik kohad niisked ning jalanõud suhteliselt märjad, Anneli soetas omale küll keebi kuid see enam väga palju ei päästnud. Siis leidsime ootamatult ilusalongi ja Anneli broneeris omale maniküüri aja, vahepeal käisime parkisime auto korraliku parkimiskoha peale ja siis leidsin mina juuksuri, kes oli nõus minu juukseid lõikama, kuid seda kohe. See aga tähendas, et Anneli pidi ise tagasi minema maniküürija juurde - ta ise küll ütles, et ta ju teab küll, et see on vaid vasakule ja vasakule - mis oligi täiesti õige….minu juukselõikus kestis umbes 25 minutit, peale mida ka mina suundusin vasakule ja märkasin enda ees kollases keebis tuttavat kuju, kes vaatas uudistavalt ringi, ning hakkas siis liikuma hoopis teises suunas kui vasakule. Hüüdsin Anneli, kuid paraku ta vaid kiirendas sammu, jõudes peagi keebimüüja juurde - ma lootsin et ehk ta tunneb koha ära ja saab aru, et see tänav kindlasti ei vii sinna kuhu ta minema peab kuid ei, ta hakkas aina kiiremini eest ära minema. Hakkasin jooksma ja sain ta ikka kätte, suunasin ta tagasi ja viisin käest kinni hoides maniküüri….Anneli seletas et oli läinud vasakule ja vasakule, minust lahkudes, kuid siis tundus talle et teine vasak oli justkui vale tänav :) ja seega tuias ta lähiümbruses ja muudkui keeras vasakule ja otsis ilusalongi. Õnneks sain ma ta ikka kätte ja viisin veidi peale kokkulepitud aega ilutuppa. Ise suundusin kõrvalasuvasse restorani ja hakkasin veini tarbima. Endiselt vihma kallas, ja no tõesti kallas, mitte ei sadanud. Aga Anneli sai omale ilusad küüned ja me sõime ja jõime restos ja väga tore oli. Siis tegime veel väikese ringi vanalinna vahel, mis oli vahepeal üsna inimtühjaks jäänud. Autosse jõudes olid meie vahepeal veidi kuivanud riided uuesti üsna märjaks saanud. Sel õhtul me vist isegi ei istunud rõdul vaid olime toas ja üritasime soojendust välja võluda konditsioneerist :)




Hommikul pakkisime jällegi kõik asjad autosse: pävkad, matkariided, snorgeldamise maskid, vihmariided olid meil juba nagunii seljas ja lisaks ka soojad riided, ja asusime teele Sidari armukanali poole, mis asub saare põhjaosas. Kui seal pilte tegime, siis vahepeal tundus lausa, et meid ümbritseb sinine taevas, kuigi tegelikult ikka veidi tibutas. Kanal oli mitte päris kanal kuid siiski huvitav mere poolt silutud kaljunukk. Uudistasime seda üsna mitme nurga pealt ja siis uudistasime ka mõnes kohvikus ja poes – soetasime postkaarte 




Edasi viis meid tee Kassiopi külakesse. See oli eriti armas ja väike koht, kus istusime sadama ääres ja uudistasime kuidas elu meist möödus. Siis arvasime heaks minna promenaadi äärsele jalutuskäigule aga kuna me sama teed tagasi tulla ei tahtnud, siis arvasime, et lõikame ning lõppes see sellega, et minu paljad jalad olid suhteliselt kriimustatud ja lisaks pidime miski aia alt läbi pugema, sest see aed oli meil lihtsalt tee peal ees. Aga nagu ikka: hakkama saime ja ei pidanud tuldud teed tagasi minema  Lisaks saime veel granaatõuna raksus käia!


Siis uudistasime The White House villat ehk siis maja kus elas Durrellite perekonna Larry. Praegu on seal siis uhke villade kompleks ja hea raha eest saab seda vahest ka rentida. Lisaks on seal ka restoran, mille menüüd uudistades ja vaadates meie riideid ja jalanõusid saime aru, et me peame siiski miski teise söögikoha omale leidma. Ning google.maps abiga leidsime miski taverna…sinna viis küll nii kitsas ja langev tee kuid. Kohale me saime. Paraku selgus kohapeal, et ilmselt see taverna ei ole oma 5 aastat avatud olnud. Seega suundusime aga mäkke tagasi ja uutele otsingutele. Ning me ei pidanud pettuma – leitud taverna Vitaminas oli suurepärase vaate ning söögiga. Päikeseloojang andis lootust, et ehk on nüüdseks vihmasajud möödas ja tuleb suvesoojus.  Paraku tuli öösel pea sama uhke äikesetorm kui eelmised ööd 


Hommikut alustasime James Bondi ranna külastusega. Issos rannal, Agios Gerogiose lähistel, pikkade liivadüünide vahel filmiti aastal 1981 James Bondi filmi Roger Moorega. No läksime siis meiegi uudistama seda kaunist randa. Loomulikult, kui me jõudsime rannaparklasse, siis hakkas tibutama. Üritasime seda ikka trotsida ja tegime näe, et pole midagi aga tuli ka üsna tugev tuul. Me tegime siiski väikese tiiru rannaribal ja uudistasime seda tühja liivavälja ja neid düüne ning kõrbemaastikku – oli ilus küll! Aga päevitamisega me tegelema ei hakanud kuna üsna kindlalt muudkui tibutas. Istusime uuesti autosse ja suundusime edasi sinise taeva otsingule….varsti leidsimegi päikesepaiste ja sinise taeva ning seega ka sobiva koha, millel nimeks Santa Barbara. Kergelt leidsime parkimiskoha ja suure ilusa ranna kus oli täielik suvi. Seadsime end sisse ja hakkasime päevitama. Ruth käis isegi ujumas 




Õhtusöögiks leidsime suurepärase hinnanguga koha Bella Vista kohvik. See oli umbes nii, et google teatas meile keset teed, et nüüd olete saabunud oma sihtkohta. Jätsin siis Anneli autosse koos ohutuledega – veidi küll liikus ta tee serva ja läksin asja uurima. Hooviväravast sisse kiigates, nägin ühte rõõmsat onu, kes hakkas kohe mind sisse kutsuma. Ütlesin, et kohe tulen ja läksin Annelile käske jagama, et ta auto pargiks tee äärde ja tuleks sisse, et koht õige ja laud olemas. Kohe kui Anneli meie auto oli ära parkinud, tuli üks väike buss mille juht jättis selle keset teed, pani ohutuled põlema ja suundus ka samasse hoovi väikesele õllele ja jutuajamisele  Korfu elu – kui jutud vajavad ajamist siis võib auto kasvõi keset teed jätta! 



Meie söögielamus oli aga superluks, arvatavasti parim söök saarel ja vaade oli muidugi eriti kaunis – vaatasime praktiliselt tervele mandri-kreekale ülalt alla, lisaks tulid kõrvallauda kohalikud ning nende vaatlemine omas mahlas oli väga tore! 

Õhtu lõpuks oli restorani onu nii lahke, et kinkis meile oma aia granaatõuna ja oli väga murelik kui kuulis kui kaugel meie hotell asub, et meil on ju nii pikk kodutee veel ees – seega andis meile rohke ouzoga komme kaasa 

Enne kodupoole keeramist, vaatasime veel üle koleda turistide küla Kavos, millest me küll piegm kiiruga läbi sõitsime kuid tegime ka väikese jalutuskäigu edasi-tagasi. Ja siis kimasime eemal välgutava äikese saatel hotelli 

Pühapäeva hommik algas nagu ikka hotellis hommikusöögiga, siis pakkisime jällegi kõik asjad autosse ehk siis rannariided koos snorgeldamismaskidega, siis vihmavastased riided, siis soojad riided ning suundusime kaardi järgi kõige lähedamasse randa. Sinna jõudes selgus, et liiv on siiski väga märg, et pikali heita ei ole sinna võimalik, kõik rannatoolid olid ka kokku korjatud ja ketiga koondatud ühte hunnikusse, seega neid kasutada ei saanud. Kuna taevas kogunesid ka pilved, ning päike läks nende taha varju, siis otsustasime hoopis autosse istuda ja suunduda sinnapoole, kus paistis sinine taevas. Poolel teel sinise taeva juurde, jäi meile tee peale kohvik, kuhu me sisse astusime, et postkaarte kirjutada ja väike spinatipirukas ning kohv juua. Kohviku pidaja onul istus leti taga ka tuvi – meie arvasime, et vaene lind on eksinud kohvikusse aga selgus, et see ongi tuvi, kes oli tuviema poolt hüljatud ja kohvikuonu toitis teda süstlaga ning kasvatas suureks kohvikutuviks. Ja nüüd tuvipoiss veedab enamus oma ajast siis kohvikuleti taga klientide tähelepanu püüdes. Kui me oma kohvi ja spinatipirukaga lauda istusime, hakkas ka vihma sadama…saime aru, et saame nüüd veidi istuda ja oma kaarte kirjutada ja oodata vihma taganemist. Peagi juba paistiski selgem taevas ja eriti sealpool kuhu me suundusime, ehk siis Agia Triada ranna poole. Leidsime omale suhteliselt vaevata parkimiskoha ja kohe ka trepi, mida mööda saime alla randa. Seal saime omale kohe rannatoolid ja seadsime oma laagri üles. Kohati saime isegi lausa päevitusriiete väel olla kuid enamuse ajast oli Annelil fliis seljas ja minagi olin kohati jopega  Ma käisin küll ka ujumas ja meri oli soojem kui tuuleke mis kaldal puhus. Aga tore oli ikkagi! 




Ühel hetkel hakkasid pilved muudkui kogunema ja me arvasime paremaks nüüd järgmist sinist taevast otsima minna. Suundusime siis teisele poole saart, Gouvia randa – mis oli hoopis teistsugune lahesopp. Vesi oli mudane ning kergelt haises, rand kiviklibune – veidi pikutasime seal ja ma käisin ujumas, Anneli tegi väikese une kuid siis enne vihma saime autosse ja suundusime nüüd perekond Durrellite maja otsima. Paraku oli see maja poolsaare tipus ning seega oli hea lihtne see eravilladega ümbritseda ning seega tee sinna juurde kinni panna. Ehk, et me seda maja ka ei näinud. Leidsime aga rannal ilusa kiriku, kus parasjasgu toimus laulatus ja tundus, et see oli msiki küla tähtsaim inimene, kuna rahvast oli palju ja kõik olid omad parimad riided selga pannud. Sulandusime siis meiegi veidikeseks ajaks teiste sekka ja uudistasime, et mis ja kuidas. Eemalt kogunesid muudkui tumesinised pilved ja juba veidike hakkas välgutama….Rahvas hakkas laiali valguma ja suundusime meiegi autosse ja suundusime hea hinde saanud kalarestorani, mis asus Kontokali sadama taga. Restorani jõudsime just enne tohutut paduvihma ning õnneks saime omale laua ikka sees, et siis sealt vaadata seda padusadu. Restoran oli vaatamata oma heale hindele väga kesine ja teenindus oli eriti kehvapoolne  Nii et sinna me enam ei lähe. Aga vaade oli sadamale ilus.

Koduteele jäi meil veel ette eraküla, mis oli ehitatud filmimise eesmärgil, et kui on vaja kolmekümnendate kreeka külaelu kujutada, siis on koht olemas. Seal, kolmekümnendate keskel me vaatlesime uuesti lähenevat äikest ja jõime klaasikese, et siis edasi koduhotelli suunduda.

Esmaspäeva hommikul istusin mina rooli ja sõitsin nii kilomeetri, et uudistada koduaknast paistvat teed, et kuhu see täpselt viib. Esimesel tormipäeval, käis merelaine üle selle tee, nii et nüüd oligi huvitav vaadata kuhu see tee tegelikult viib. Viis lihtsalt nurga taha ja siis lõppes ära  Enne keeras üks väike teeots mäkke üles, millel oli silt, et see tee viib kloostri juurde. Paraku voolas mööda seda teed vesi alla ja me arvasime, et me ei hakka seda rada matkama. Meie suurem rada oli ka ilus ning sellel ei voolanud vesi ega sinna ulatunud laine. 

Edasi suundusime jällegi oma eilsesse Agia Triada randa, sest see oli meile juba tuttav koht ning taevavaatlus näitas, et sinine taevas on jällegi just seal. Pool päeva päevitasime, siis käisime veidi küla vahel veel poodides, ning siis suundusime jällegi suurepärase hindega restorani, mis asus paraku merest eemal, kolme tee ristumiskohal. Koht oli väga ilus ja isegi liiklus ei seganud, hea oli vaadata, kes mööda sõidab ja kes tagasi tuleb ja üldse, et mis toimub. Söök ja teenindus olid suurepärased !



Ning kuna oli lõpuõhtu, siis suundusime veel lennukite maandumist vaatama Kerkyra lähistele. Leidsime miski kokteilibaari, kuhu jällegi sadama hakanud vihma eest varjusime ja omale ka kokteilid soetasime – ning siis uudistasime kuidas suured ufod tuledes lennurajale saabusid. See kokteilibaar oli ka esimene koht, kus meilt küsiti vaktsineerimistõendit ja kus me ka esimest korda selle nädala jooksul eestlasi kohtasime – Anneli oli neist väga elevil aga eestlastele kohaselt, nad suutsid oma olemasolu väga ebameeldivaks teha. Mis teha, ega ei peagi aru saama, et osadel inimestel on tegelikult siiras rõõm teisi eestlasi kohata, sest nende elukoht on selline, et nad ei kohta kogu aeg kodumaalasi  Minul on ka alati väga suur elevus kui ma kohtan eestlasi oma lennukite pardal, sest seal neid väga tihti ei ole…

Aga lennukid ja kokteilid olid toredad ja vihm muudkui sadas ja sadas, nii et miskil hetkel suundusime ikka autosse ja hakkasime hotelli poole minema, et kohvreid kokku pakkida, sest järgmisel päeval oli meil juba kojulend.


Lend oli õnneks üsna õhtul, ja kuna me olime hotelli selle hooaja viimased kliendid, siis me võisime lahkuda millal ise soovisime. Tegime siis plaani, et lähme jälle hommikul sinist taevast taga ajama ja tuleme peale lõunat hotelli, peseme end puhtaks ja paneme lennuriided selga ja lahkume alles vastu õhtut. Suurepärane plaan ja see kõik toimis – nii tore kui oled hotellis ainuke klient  Hommikut alustasime siis jällegi tuttavas Agia Triada rannas ja sealses rannabaaris Akron – meil olid juba omad rannatoolid, mille me jällegi hõivasime. Ja nagu viimasele päevale kohane, oli taevas suur päike ja ainult sinine taevas, ei ühtki pilve. Nii et polnud isegi sulejopet vaja päevitamise ajal selga panna. Ja Anneli tuli ka ujuma ! Mina panin isegi snorgeldamise maski ette ja uudistasin veidi veealuseid vaateid – rannalt asjale lähenedes ei olnud midagi erilist vaadata – paar värvilist kala ning mõned siilikud, kes end üsnagi surnud korallide vahele olid ära peitnud.

Aga päike oli soe ning täitsa puhkuse moodi oli see päev. Sõime siis oma rannabaaris ka lõunat, mis oli samuti suurepärane. Järgmisel korral, me mujal ei päevitagi kui selles rannas, ilmselgelt ! 



Siis soetasime Ruthile veel ilusa sinise kleidi, sest mis reis see muidu oleks kui Ruth omale kleiti ei soeta  Ning peagi oligi aeg suunduda hotelli, et kohvrid kokku pakkida ning siis vaikselt hakata lennujaama poole minema. 


Lennujaamas sõime veel viimase spinati piruka ja see oli ikka endiselt väga hea. Lennumeeskonnas oli jällegi paar tuttavat liiget, nii et enamuse lennu ajast ajas juttu – õnneks seekord ei toimunud miskeid suitsetamisi, ega minestamisi. Ning veidi enne keskööd maandusime maailma kodusemas lennujaamas, Tallinnas.

Järgmisel päeva hommikul pakkisin ruttu lahti puhkuse kohvri ja pakkisin uuesti kokku lennukohvri, ja suundusin Anneliga kokku saama – me polnud ju ammu näinud. Käisime koos pangas asju ajamas – ehk et tegime mõlemad omale Smart ID’d ning siis jõime kohvi kohvikus Røst, mis oli suurepärane ! 



Käisime Anneli juurest läbi ja haarasime tema kohvri, vaatasime ilusat vaadet ja suundusime laevale

Helsingi suunda: Anneli sealt edasi Porvoosse ja mind lubati lennujaama viia, kus ma siis suundusin Londoni lennule. Seega saime veel Anneliga koos aega veeta ja ma ei hakanud lennukiga kogu teekonda ette võtma. Londonisse jõudes hakkasin ruttu magamisega tegelema, sest hommikune äratus oli suhteliselt varajane. Lennusihtkoht oli Nizza, kus ootas ees väga rohkearvuline reisijaskond. Aga nad kõik olid väga toredad ja see on alati suureks boonuseks kui reisijad on toredad ja naeratavad ja rõõmsad!

Järgmine sihtkoht oli Malaga ja isegi sel lennul olid reisijad väga toredad. Peale lendu suundusin kokku saama Carolinega, keda polnud ei tea mis ajast näinud. Kohtusime oma pizzakohas Plenty – kuna oli reede õhtu ja me jäime laua bronniga veidi hiljaks, siis saime ainsa vaba laua õue! Nii tore, et inimesed ikka käivad väljas ja veedavad kohalikes söögikohtades aega. Pizza oli suurepärane, vein hea ning loomulikult oli väga tore Carolinega kokku saada!

Laupäeva õhtul oli mul graafikus lend reisijana Edinburghi, nii et terve laupäev oli mul vaba ja seega istusin esimese bussi peale mis peatusesse saabus ja see viis mind ümbruskonna ühte koledamaist rajoonidest ehk siis Hounslowsse. Leidsin sealt café Nero, kus veidi aega istusin ja ilma ja inimesi uudistasin, lugesin raamatut ja vaatasin filmi. Siis tegin väikese jalutuskäigu ja peagi oligi aeg juba lennujaama suunduda, kus ma kiirelt ennast lennule registreerisin ja lootsin siis veel õhtusöögi süüa. Paraku oli selle koha ukse taga üsna pikk ootejärjekord, teine pubi kuhu minna tahtsin oli hoopiski suletud, nii et valikusse jäi sushikoht, kus ootasid ka pea tühjad letid. Nii et laupäeva õhtu lennujaamas on suhteliselt keeruline söögi osas. Lend möödus vahejuhtumiteta, Edinburghis ootas meid suur ja paks vihm ! Aga mind see peale Korfut muidugi enam ei üllata ! Algul oli mul küll plaanis minna jalutuskäigule aga seda vihma kohates, suundusin hoopis voodisse ja lootsin et ehk hommik on õhtust targem  Hommikuks oligi vaid väike sabin sellest vihmast seega panin aga omad vihmariided selga ja suundusin jalutuskäigule ning esimene peatus oli loomulikult Söderbergi kohvik ehk minu vana tuttav rootsi kohvik Edinburghis  Kõiki oli omal kohal, kohv ja soolane sai ootasid mind ja isegi laud oli vaba, kus sain istuda ja ilma ja inimesi vaadelda. Peale kohvi, tegin väikese tiiru linna peal – kuna oli pühapäeva hommik ja seega linn suhteliselt inimtühi. Kõik vaatamisväärsused olid omadel kohtadel vist sest udu oli suhteliselt tugev ja näiteks lossi ma ei näinudki 


Ning pealelõunal suundusime meeskonnaga tagasilennule Londonisse ja mina kimasin sealt kohe teise terminali ja istusin Helsingi lennu peale ja sealt edasi sain miski ime läbi Tallinna. 

Esmaspäeval oli mul kohe kool, sellele otsa öövahetus tööl, ning seega teisipäevastes loengutes ma veidi magasin Kolmapäeval olin jällegi tööl – nüüd oli veidi rohkem aega kõikide hoolealustega juttugi puhuda ja kõik olid ikka olemas, uusi kliente juurdegi tulnud, ning kõik olid endiselt roosad ja rõõmsad. Neljapäeva hommikul käisin veel maniküüris, siis pakkisin kohvri kokku ja suundusin Londonisse. Seal sain kokku kapten Charliega, kellega suundusime pubisse jutustama ning väikesele õhtusele joogile. 

Järgmisel pealelõunal alustasin oma esimest pikamaalendu, sihtkohaks Vancouver. Lennukiks oli siis värskelt õpitud Boeing 777, milles siis istekohti 275 ning meeskonnaliikmeid 9+3, ehk siis 9 saiajagajat ja 3 lendurit.

Kuna see oli minu esimene lend sellel lennukitüübil, siis sain omale vast kõige lihtsama töökoha lennukis ehk positsiooni number 3. Seega vastutasin vaid oma ukse, L3 ehk vasakul lennukipoolel oleva kolmanda ukse eest. Ning loomulikult kõige selle avariivarustuse ning meditsiinilise varustuse eest mis minu lennukiosas asub, lisaks kaks tualetti mis kohe minu sektsioonis on ning loomulikult hunnik minu sektsioonis olevaid reisijate istekohti, millede istmetaskud tuleb pikamaalendudel enne reisijate tulekut läbi otsida, lisaks kõik muud kapid ja peidupaigad mis kuskil olemas on. Kuid enamus need kohustused on teistel tööpositsioonidel lisaks veel muudele kohustustele, nii et siiski on see positsioon algatuseks suurepärane, et end lennukiga kurssi viia. Lennukis oli meil 275 kohta, millest seekord olid täidetud vaid 63 % ehk siis peamiselt olid kõik kohad hõivatud vaid äri ehk siis club klassis ning ka premium klassis. Lennuki tagumine ots ehk siis traveller klass oli suhteliselt hõredalt hõivatud. Club klassis töötasid 5 meeskonnaliiget ning premium ja travelleris oli meid siis 4. Nii et jagunesime väga hästi 2 vahekäigule, ehk et esimese baariringi tegime neljast nurgast kokku ehk siis töötasime neli nurka kokku, kui aga esimeseks toidukorraks läks siis olime kahekesi käru peal ja alustasime eest otsast lennuki tagumise otsa poole liikudes. Peale esimest teenindust suundusid esimesed 4 meie seast meeskonna puhkeruumi ehk siis “bunksi”puhkama, teised sättisid niikaua baarikärud tagasilendava meeskonna jaoks valmis, jagasid reisijatele iga poole tunni tagant veel vett ja mahla, ning siis oli meie kord puhkama minna, sele ajal sättisid esimese vahetuse omad aga teise teeninduse asjad valmis, ehk et kui meie pausilt tulime, siis tegime teise teenindusringi ning siis oligi aeg maanduda. 

Reisijad olid kõik väga toredad, minu vahekäigus istus kohe esimeses reas väga tore paar, kus proua kohe baariringi alguses küsis minult, et miks mul nii hea tuju on kuna minust on kuidagi kohe näha, et ma muudkui naeratan. Tunnistasin siis ausalt üles, et see on mul nimelt esimene lend sellel lennukitüübil ja et ma loodan, et meil kõigil sellel lennul ikka hästi läheb ja et ma ka maandudes veel naeratan  Tegelikult olid nad väga toredad ja me jutustasime lennu ajal veel pikalt ja laialt erinevatest asjadest ja nad andsid mulle häid soovitusi mida oma kiire ühe päevaga Vancouveris peale hakata ja mida kohe kindlasti mitte selle lühikese päevaga teha 

Maandusime veel õhtuhämaruses aga selleks ajaks kui me lennujaamast välja saime oli juba ikka täitsa pime. Sõit hotelli kestis parasjagu nii kaua, et väike uni jõudis juba kallale tulla. Kiirelt regasime end hotelli ning igaüks suundus oma tuppa omi asju ajama. Mina sahmisin veidi – teate ju küll – seda maailmameistri tiitlit tuleb ju kuidagi hoida – ning hakkasin ka siis magama. Tegin tohutu plaani, et mis kell üles ja mis kell välja pean minema ja mis kell tagasi hotelli, et veel enne tagasilendu jõuaksin väikese une teha….Loomulikult ärkasin kohaliku aja järgi kell 4 ja enam magada ei suutnud! Ootasin siis kuni veidi valgemaks hakkas minema ja päike juba piiluma hakkas enne kui suundusin jalutuskäigule. Võtsin suuna mere äärde, et uudistada jalutuspromenaadi ning selle ääres oli ka pannkoogimaja, mida hotelli poolt meile soovitati hommikusöögiks. Sinna ma siis sammud seadsingi. Kuna oli laupäeva hommik, siis oli linn suhteliselt inimtühi – mina ja paar kodutut olid väljas sellisel varajasel tunnil. Vee äärde jõudes, avastasin kohe vesilennukite sadama ja kuna need muudkui tõusid ja maandusid, ja nad olid nii huvitavad, siis ma tükk aega seisin ja vahtisin neid! Siis avastasin, et mu pannkoogi koht on kohe nende sadam juures ja saan neid ka soojemates tingimustes jälgida. Sain omale peale veidikest ootamist laua, ning peagi ka kohvi ja pannkoogi – seda loomulikult vahtrasiirupiga – ning uudistasin lennukeid ja inimesi ja kuulasin enda ümber toimuvaid vestlusi. Nii tore oli! Ning siis hakkas loomulikult õues hirmsasti vihma sadama. Aga mul oli plaan edasi jalutada Stanley saarele ja seal veidi veel punaseid põõsaid ja ümbrust uudistada. Ootasin siis veidi kuid ega ei paistanud seda ilma paranemist ning kuna ma olin sellega arvestanud, et sajab, siis oli mul ka tugev vihmajope seljas, mis mind kaitses. Seega jalutasin terve promenaadiosa läbi ja siis tegin pika tiiru Stanley saare pargis, mis oli pea-aegu nagu mets, kuid lihtsalt teadmine oli, et tegelikult on tegu saarega ja linn on kohe kohe siinsamas. Vihm jäi ka väiksemaks ning miskil hetkel ikka jäi üldse järgi. 










Kohtasin ka musta oravat, keda ei olnud ennem kunagi näinud – paraku pildile mul teda ei õnnestunud saada  Aga punased puud ja põõsad olid toredad kuigi neid oli pargis vähem kui linnavahel.

Tagasi hotelli poole liikudes leidsin toreda taluturu, kus müüdi kõikvõimalikke põllusaadusi ja kõik peale minu ka midagi ostsid. Mina aga suundusin hotelli lähistel olevasse toidupoodi, kus soetasin sushi ja Pepsi ja kuna uued vihmapilved kogunesid, siis suundusin hotelli varju. Sõin oma sushit ja tegin väikese une ja siis oligi juba aeg hakata tagasilennuks ennast valmis sättima. Nii tore oli see väike Kanada seiklus! Tagasilend möödus samuti ilma viperusteta – reisijaid oli seekord veidi rohkem, kuid siiski saime kõigega kiirelt hakkama ja Londonis maandusime õigeaegselt. Mina suundusin siis koheselt Helsingi lennule, mis oli rahvast pungil aga kuidagi sain ikkagi omale istekoha. Ega ma sellest lennust suurt midagi ei tea, kuna ma magasin juba enne seda kui me Londonist liikuma hakkasime ja avasin silmad kui me Helsingis maanduma asusime  Ning veidi peale südaööd olingi kodus.

Uut nädalat alustasin Reedaga kokkusaamisega, käisime Fotografiskas, kus oli minu jaoks kõige toredamaks näituseks Kakssada aastaaega kus olid siis välja pandud selfied, mis olid tehtud väikeste vimkadega. Igal juhul olid need väga huvitavad ! Peanäitus, ehk siis Nick Brandti fotod olid ka toredad aga Kakssada aastaaega mõjusid mulle oluliselt huvitavamalt. Peale fotosid, suundusime kohe üle hoovi Frenchie Bistroosse ja sõime lammast ning loomulikult jõime punast veini, ning muudkui jutustasime. Ning siis arvasime, et nüüd on hea minna veel kinno. Vaatasime filmi Vee peal, mis oli samuti väga tore! Ning peale kino jõudsime veel Mustas Puudlis veel ühe veini ära juua. Siis arvasime, et ehk on nüüd jutud räägitud ja võime koju minna. 

Teisipäeva alustasin joogatunniga, siis ajasin lastega miskeid asju ning õhtul käisin töötervishoiu arsti juures. Arstitädi arvas, et kõik on väga tore aga peaksin ikka koheselt 25 kilo alla võtma, et siis oleks veel toredam 

Nädal jätkus ikka joogaga, käisin Kätliniga Pirita metsas jalutamas ning hiljem astelpaju teed joomas Pirita rannahoone kohvikus. See astelpajutee on seal nii hea, et me muudkui käime oma käimisringide lõpuks seal – peaksime juba ise kodus proovima seda astelpajuteed ise teha, tea kas see nii hea muidugi tuleb. Ja seal on ilus merevaade ka! Ja Kätliniga oli nii tore jutustada. Õhtul pidime Krisiga teatrisse minema kuid paraku jäi etendus näitleja haigestumise tõttu ära ja selle asemel käisin mina hoopis Tai massaažis, Viimsi spas. See oli väga mõnus! 

Neljapäev algas jälle joogaga ning siis kimasin kiropraktiku juurde, kuna mu selg on hakanud mulle haiget tegema. Kiropraktik veidi väänas mind ja käskis magada külje peal ja jalad koos :) Eks ma siis proovin ja loodan, et midagi muutub, sest väga väsitav on see, et ma ei saa pikalt käia kuna mu selg hakkab nii hullusti valutama, et süda läheb pahaks. Magan nüüd siis hoolikalt külje peal, jalad koos. 

Peale neid nõuandeid, tuli linna Mulka, kellega suundusime Røst kohvikusse, kuhu Mulka oli tahtnud juba ammu minna aga kuidagi ei olnud meil see õnnestunud, nüüd oli hea hetk ja me kohe kasutasime selle ära. Mulkale väga meeldis see koht ning ka kõik saiad mida me maitsesime sobisid tema menüüsse. Et neid sai veidi raputada, tegime Vanalinnas väikese jalutuskäigu, oodates Mia linna peale tulekut. Kui Mia kohale jõudis, siis suundusime 

kimonode näituselAdamson-Ericu muuseumis. Näitus oli väga tore, kimonod ilusad ja veidi ikka arusaamatu kuidas nendega käiakse. Siis läks Mulka trenni ja meie Miaga suundusime nuudleid sööma ning siis kinno, Mia valitud Halloweeni õudukat vaatama…

Reedel olin hooldekodus tööl. Meil on majas miski kole kõhuviirus, mis ajab inimesed oksendama ja kõhud lahti ja osadel tõuseb ka palavik. Seega on puudu ka hooldajatest ja vaesed hooldatavad tunnevad end üsna kehvasti. Minu vahetuse ajal õnneks keegi ei oksendanud aga lahtisi kõhtusid ja muidu mitte söömisi oli hulgaliselt. Teised, kes aga haiged ei olnud, olid ikka rõõmsad ja kuna päeval paistis päike siis enamus käisid õues ennast soojendamas. Öösel jalutas üks proua ikka paar tundi teistest hiljem veel ringi aga enne kella ühte sain ka temaga kokkuleppele, et nüüd on aeg ikkagi magamisega tegelema hakata. 

Laupäeva hommikul ei ilmunud üks kolleeg aga tööle ja ma jäin vahetust alustanud Rainerile hommikusöögi maratonile appi. Nimelt on mõlemil korrusel kõige kiirem aeg hommikusöögi eelne ja tund peale seda. Siis läheb juba veidi rahulikumaks. Õnneks selleks ajaks suutsid ülemused juba ka mitte ilmunud kolleegile asendaja välja ajada, ja ma sain koju tulla. Magasin kella 15ni!

Õhtul läksin jälle tööle - seekord siis öövahetusse. Panime kõik magama, ajasime veidi kolleegidega juttu ja heitsime ise ka magama. Ärkasin kella kolme ajal ja tundsin, et pean tualetti minema….ja hakkasin oksendama….ja oksendasin iga poole tunni tagant ja nii 12 tundi järjest! Paar setti olin siis töö juures, siis ajasin kolleegi üles ja andsin talle valve üle ning suundusin koju, ja siis oksendasin siin edasi. Vahepeal tegin omale juba voodi tualetti, et jalavaeva vähendada. Õnneks kedagi teist kodus ei olnud ja sain seega siin laiata. Kella neljaks, kui Kris koos lastega tuli, olin venitanud ka omale palaviku, ja ma olin juba nõus kiirabi kutsuma aga Kris sooritas ravisõimu võtteid ja surus mulle paratsetamoolid sisse ja käskis magama hakata :) Ise läks ta tennist mängima. Jäin paariks tunniks magama ja ärgates tundsin end veidi paremini aga palavik oli endiselt kohal. Igaks juhuks tegin ka koroona testi, mis oli ikka negatiivne. Siis selgus, et meie ema hakkab tagasi jõudma oma Horvaatia reisilt ja mina olin ju lubanud talle vastu minna - arvasime, et tellime talle takso. Lõpuks sai ta Laine poolt orgunnitud Kaidoga koju. Esmaspäeval ma ka veel pool päeva magasin ja olin udus, kuid õhtul olin juba nõus sööma. Seega mu oktoobrikuu lõppes teadmisega, et jään elama!