neljapäev, 16. jaanuar 2020

September

Minu lend Londonisse, muidugi hilines nii tund aega, kuid pardapersonal korvas selle veidikese kesvamärjukesega :) Kimasin ruttu kesklinna, kus mind ootas juba Kätlin, kellega sõime lõunat Kuuba restoranis ja siis läksime teatrisse “Väga Kallis Mürk” vaatama. Jah, te arvasite ära, etendus oli tehtud Aleksander Litvinenko plutooniumiga mürgitamise loo kohta. Etendus oli üsnagi poliitiline, ning ka Putin oli lavale toodud, kes meenutas välimuselt pigem Hitlerit 😳
Peale etendust pidime loomulikult nähtut-kuuldut veidike arutlema, ja kohe leidismegi kokteilibaari Hello Darling, ja kuigi nende avamisajani oli veel 15 minutit, siis kubati meid sisse. Avamisega koos saabus ka Happy Hour - ja no mida kaks cabin crew’d veel tahta oskavad. Alustasime seega Mohijtodega, mis olid üsnagi lahjad, ning siis leidsime menüüst kokteili nimega Aviation - ja no see oli üsnagi huvitava kangusega. 

Saime siiski ka need kokteilid joodud ja siis oligi aeg asuda koduteele. 


Minul oli järgmisel päeval koolitus, et kuidas paremaks saada - ega ma seda tegelikult ei saanudki teada aga eks ma püüan kuidagi ise!
Ning siis lendasin Prahasse, kus veetsin pikalt aega kolleegidega - käisime koos hommikust söömas, siis jalutasime linna peale ja uudistasime ilma ja inimesi, siis oli jällegi aeg süüa ning pikema jalutusringiga tagasi hotelli poole suunduda. Praha vanalinnas oli kaks härrat koos kahe suure ja jämeda maoga, et siis möödujad saaksid nendega poseerida ja pilti teha....ei saagu aru, kas boamaod on tšehhi vaatamisväärsus, või miks ma peaksin tahtma keset kaunist Praha vanalinna nendega pildile jääda. Üsna Karli silla juures olid ka roosad tuvid. Nii et vaatamist ja imestamist jätkus meil pikemaks. Samuti toimus Paraha maraton, mis meie hotelli juurest läbi jooksis, ehk siis meil oli tükk tegi, et üle tee saada:

Tagasi Londonisse jõudsime pühapäeva varahommikul, kuid minul oli graafikus esmaspäevaks üks kiire Amsterdam. Üritasin omale küll vaba päeva saada kuid ei õnnestunud. Irooniline on muidugi see, et sel päeval oli planeeritud ja ka toimus meie pilootide streik, ehk et see lend jäi nagunii ära ja ma sain veidi varem koduteele asuda, kuid mind ei lastud vabaks enne kui pühapäeva õhtul kell 18.00, mis ajaks on aga kodulennud juba lahkunud. Seega veetsin öö Londonis ja asusin koduteele esmaspäeva varahommikul. Õnneks sain lendudele peale ja varsti astusingi kodumaa soojusesse. Nimelt oli Tallinnas väike kuumalaine. Sooja ilma jagus ka järgmiseks päevaks, kui olin sunnitud jälle oma arvuti remonti viima, sest ta jällegi keeldus korralikult minuga suhtlemast, siis sain kokku Itaga, kellel aitasin põrandaliistud jala üheksandale korrusele viia. See oli üks naljakas üritus aga hakkama me saime. Nimelt on selles majas lift nii väike, et sinna mahub vaid üks cabin crew koos väikese kohvriga, ja seega ei mahu sinna ka põrandaliistud :)



Ülejäänud nädal möödus õppimise ja haige olemise tähe all. Nimelt olin saanud väikese nohu ja suure kõrvalukustuse. Lootsin ikka vaikselt iga päev paranemisele kuid erilisi edusamme ma ei teinud. Laupäeval käisin miskis valvekliinikus arsti juures, kes küll kinnitas, et põletikku mul kõrvas ei ole aga samas kirjutas antibiootikumid. Ma arvasin, et jätkan oma enda poolt kirjutatud raviga ja vaatan kuhu esmaspäevaks jõuan. Õppima pidin aga kuna minu iga-aastased õppepäevad lähenevad, ja enne neid tuleb veidi aega käsiraamatutes tuhnida ja meelde tuletada, kuidas asjad reeglite kohaselt pardal toimivad.
Pühapäeval käisid meil külas Reet ja Hera ja Rhea, kelledel oli hunnik kitsamaks õmblemise pükse kaasas. Ema Ester vuristas aga hoogsalt masinat ja tehtud need said. Jõudsime veel tormist merd uudistama, sest vahepeale andis isegi vihm järgi. Ning nüüd istun ikka lennukis ja suundun ikkagi Londonisse, sest tahan omad eksamid tehtud saada. Kõrvad ei ole küll maailma parimas korras aga kuna ma olen nüüd 3 päeva klassiruumis ja ei lenda, siis ehk selleks ajaks kui mind uuesti lendama lubatakse on juba kõik korras.
Lend Londonisse oli küll üsna huvitav, kuna kõrvad elasid mul oma elu kuid sain lennu üle elatud ning kiirelt magama, sest hommikune äratus oli suhteliselt varajane. Koolituskeskuses tabas mind väike mure algul, et minu otseseid kolleege ei olegi kedagi teist. Kuid meie numbrid kahanevad väikeses Eurofliidis ning seega on meid ka korduskoolitusel alati vähem. Kogu grupp oli umbes 45 inimest ja nendest oli vaid 5 väikese airbusi pealt. Kuid kõik olid rõõmsad ja kõik said ka nii uksed avatud, “Annie” elustatud, kui ka järgmisel päeval eksamid tehtud. Ning peale seda tohutut õppimist ja mõttetööd suundusin Richmondi, et kokku saada Lucyga, keda ma polnud üsna mitu kuud kohanud. Istusime veidi päikese käes ja uudistasime jõeäärt, ning siis jalutasime The Gate nimelisse hotelli, et sealses restoranis õhtust süüa. Koht oli väga ilus, teenindus suurepärane, ning toit hea. 
Lucyga jutustasime loomulikult kõik jutud ära, imetlesime ilusat selget õhtutaevast ja siis oligi aeg minna magama, et järgmisel päeval veel klassiruumis viibida, ning kuulata jällegi veidi ajupesemisjutte... Ehk veidi sain milleski targemaks! Õnneks lõppes see päev juba kella kahest ja ma suundusin linna peale Heleni ja Johniga kokku saama. See oli tore nagu alati. 
Ning järgmisel päeval ootas mind Pariisi ots edasi tagasi ja siis uuesti Pariis, ööpeatusega. Esimesel Pariisi otsal olime juba lennurajal valmis hoovõtuga kui järsku gaas maha võeti ning vaikselt veeresime seisma, siis kuulsime käsklust :Cabin Crew at stations/ Pardapersonal oma kohtadel, mille peale jõuab meist igal ühel tuhat mõtet peast läbi käia, ehk et kus me täpselt asume, millised uksed lahti teha saab, millisest aknast välja vaadates saaksin parema välisolude pildi, kas pardal on ratastooli inimesi, kas on imikuid, kas oli selliseid reisijaid, kes vajaksid rohkem abi lennukist väljumisel, jne...kuna me aga üsna hoovõtu algul selle katkestasime, siis arvasime meie purser Adrianoga, et ju see on miski näidik mis näitab midagi mida ta ei peaks näitama või veel parem, et ehk on tegu vaid miski vigase anduriga. Mina veel julgesin arvata, et ega me aktiivsel lennurajal ikka evakueerima ei hakka, et nii hull asi ju ometigi olla ei saa....siis liikusime veidi edasi ja keerasime ruleerimisteele, ning meile anti uus käsk: Cabin Crew and passengers stay seated /salongipersonal ja reisijad jääge istuma - see on juba veidi parem käsklus, kuid päris vabaks end veel ikka lasta ei saa. Õnneks kohe peale seda seletas kapten, et mis tegelikult viga, ehk et lenduritele näitas, et avioonikute ukseke on endiselt lahti, ning et ka nemad arvavad, et see on vaid andur mis annab valeteadet ja nad ei usu, et see uks lahti on, kuid ehkkui peale lennunduses ei toimu midagi ja seega kutsuti tehnikud seda väikest ust lennuki all uudistama. Aga kuna me oleme lennujaama poolt hallatud alal, siis peab meie tehnik tulema koos lennujaama sõidukiga, ehk et veidi läheb aega, ja me istume seal ruleerimisrajal, lûlitame ühe mootori välja, et veidi kütust säästa ning loodame, et kontroll toimub kiirelt. 
Loomulikult hakkasid selle teadaande peale kohe kutsunginupud helisema - enamus inimesi tahtsid muidugi tualetti minna, ning mõni soovis oma kotti pagasiriiulilt, kuid oli ka noormees kes küsis, et mis asi on avioonikute uks - õnneks ma suutsin sellele küsimusele enam vähem adekvaatselt vastata ja suutsin ka maha rahustada veidi närvis oleva tütarlapse, kes selle noormehe kõrval istus. Tagumise köögi poisid olid muidugi rōõmsad, et ma pardal olen, kuna ma olin ju just läbimud igaaastase kordusõppe, ehk et ma olin värskelt läbinud evakuatsiooni protseduurid! Õnneks ei olnud neid siiski vaja, vaid nii umbes 50 minutise viivitusega, peale tehnikute kontrolli ning uuesti oma õhkutõusu järjekorda oodates, alustasime oma Pariisi lendu. Teised Pariisi otsad olid ilma vahejuhtumiteta, ning peagi olime juba oma kohutavas linnajaos asuvas hotellis, ja ma tegin kiire riietevahetuse ja kimasin Atelier Lumiere nimelisse galeriisse, et seal uudistada Van Gogh ja Jaapani unelma nimelist näitust. Näitus on küll raske selle asja kohta öelda, sest tegu on videoinstallatsiooniga, millele on lisatud liikumine ja loomulikult sobiv muusika. Ning see kõik projitseeritakse mitmete projektoritega ruumis, ehk et Sa seisad/istud saalis ja Sinu ümber, kohal ja ka põrandal on igal pool maalid, mis valmivad Sinu silme all. Antud galeriis on veel väike rõdu, ehk et saad ka ülemise vaate kogu sellele kunstimängule mis seal toimub. See oli üks väga-väga tore näitus! Eriti huvitav oli Kanagawa lainetus.







Järgmine õhtu ootas mind aga Rooma, mis on ju alati väga tore koht! Seekord oli ka lend väga tore, mitu reisijat käis ees köögis mind kättpidi tänamas, et mina meenutavat neile vana head meie lennufirmat, aegadest kui rohi oli rohelisem ja inimesed olid veel rōõmsad. Ma arvasin, et ju ma ise olen ka vana, et seepärast meenutangi :)
Roomas kimasin kiirelt sööma, sest lennus mul selleks aega ei olnud. Ning seekord olin kohe nii julge, et tellisin omale Parma singi meloniga ja siis veel pasta ka! Ja kõik sõin ära ka!



Siis jalutasin niisama veidi ringi ja istusin pargis pingil ja vaatasin kuidas maailm möödub, ning loomulikult soetasin mõne Prosecco, Carolinele, kelle juurde ma Londonisse tagasi jõudes ööbima läksin, ja omale koju mõned mandliküpsised. Ja nii see päev igaviku linnas möödus.
Tagasi Londonisse jõudes kimasin Caroline juurde, kuna mul oli järgmisel päeval mittevajalik vaba päev, ning ma polnud ammuilma Carolinega kokku saanud. Jutustasime veidike, ning kimasime siis Bushy Pargi äärde kohvikusse, kus olid juba kohal veel mõned meie kolleegid pikamaalendudest. Jutustasime veidike ja peagi oli aeg Carolinel lendu minna, ning mina suundusin telekat vaatama, kuna õues parasjagu vihma sadas. Plaanisin küll pärastpoole väikesele jalutuskäigule minna, kuid käisin vaid poes ja siis tulin ruttu tagasi diivanile pikutama 🙄 Kuna Caroline lend hilines nii oma 2 tundi, siis tema kojutuleku ajaks ma juba magasin 😳 Hommikul läks Caroline miskeid asju politseisse ajama ja mina suundusin uuesti pargikohvikusse hommikust sööma, ning peagi liitus minuga ka Caroline. 


Kuid jällegi suundus Caro peagi lendu ja mina läksin jalutama Bushy parki - seekord olid hirved haaranud enda alla juba sissepääsu, nii et ma ei pidanud neid isegi otsima vaid nad olid mul täiesti tee peal ees. 

Kuna ilm oli ilus, siis jalutasin pikema ringi kui ma tavaliselt seal pargis teen, kuid lõppes mu tee ikkagi Kingstonis. Seal tegin kiire tiiru mõnes poes, ning soetasin omale uue ratastega lennukoti, mida ma juba ammu vajasin, sest ühel päeval sain aru, et mu kott on kuidagi nii raskeks läinud, et ei jaksa seda käes tassida ja tahaks omale hoopis ratastega lennukotti. Ja nüüd ma selle sain. Esialgu on muidugi uue kotiga harjumine veidi keeruline, sest uued sahtlid tuleb ju kuidagi kodusemaks teha ja aru saada kus mis asjad paremini kättesaadavad oleksid, aga ehk ma saan selle ülesandega hakkama. 
Järgmisel hommikul läks jällegi Caroline lendu ning umbes tunni pärast hakkasin ka mina lennujaama poole liikuma. Jõudsin aga üsna varakult kohale ning otsustasin, et lähen söön ühe sooja supi, seisin just järjekorras, et selle eest maksta kui mulle helistati keskusest ja teatati, et mu esimene lend, ehk siis edasi-tagasi Genf jääb ära, ning et pean lendu tulema alles 7 tunni pärast. No jätsin oma supiplaani kus see ja teine, panin tavariided selga tagasi ja suundusin hoopis esimese bussi peale, seekord saabus Windsori buss, ja nii ma sinna suundusingi. Ning nagu ikka, soetasin paar vajalikku asja: joogatundideks retuusid, reisirätiku ning helesinise kleidi :) Sõin supi asemel hoopis tigusid, ning peagi oli aeg käes suunduda tagasi lennujaama, et nüüd juba Glasgowsse lennata. Lend möödus vahejuhtumiteta, hotelli jõudes aga selgus, et neil on üks tuba puudu, ehk et keegi peab minema teise hotelli. Õnneks oli kapten vabatahtlik, kes rõōmuga hakkas asju ajama ja omale teise hotelli leidis. See aga tähendas, et nimekirjast alumine inimene sai omale kapteni toa- ehk siis mina :) See oli üks igavesti suur tuba! Kui meie tavatoad on nii pisikesed, et pole ruumigi kohvrit kuhugi lahti teha - eriti neil kellel kohver nagu raamat lahti käib, siis seekord oli mul tuba milles oli eraldi diivan ja diivanilaud ja oli veel tantsuruumi ka! Samas me ju eriti pikalt oma tubades aega ei veeda, seega ei ole erilist vahet kui suured või väikesed nad on :) Peaasi, et ilus vaade on, onju?!


Hommikul suundusingi omale uusi kulme saama, ning siis tegin väikese jalutustiiru tagumistel tänavatel. Ning õhtuks suundusime Bolognasse. Kuna see on meie jaoks uus/vana sihtkoht, siis oli mul plaan minna järgmisel päeval linna uudistama. Osa meeskonnast kimas õhtul ka väikesele joogile, aga ma seda teha ei viitsinud, tegelesin magamisega ja hommikul suundusin varakult linna peale. Olin üritanud omale alla tõmmata miskit äppi, mis siis oleks mu linnatuuri mulle veidi juhendanud, kuid ei saanud ma seda äppi korralikult tööle, ja tegin oma jalutuskäigu lihtsalt niisama. Enamus vaatamisväärsusi leidsin üles, osad aga jäid veel järgmist korda ootama. Linn ise oli väga tore - palju sammastega vōlvialuseid, milledel olid ilusad laed, ehk et kui ka vihma sajaks, siis saaks rahulikult linna vahel jalutada ilma märjaks saamata. Samuti oli palju ilusaid väikeseid söögikohti, ühesõnaga üks igavesti tore linn oli!
















Tagasilend Londonisse hilines meil jupp jagu, mitu korda lükati edasi meie lahkumist hotellist. Kui me siiski miskil hetkel minema hakkasime, siis ootasime lennujaamas ka veel tükk aega lennuki saabumist. Lennukisse saades ning rahvast peale võttes, selgus, et käsipagasit on nii palju, et selle kõige mahutamine ei ole võimalik, ning osa kohvreid tuleb siiski pagasisse saata. See aga tähendas veelgi veidikest hilinemist. Kui lõpuks õhku saime, siis selgus, et ega meil ka midagi enam müüa polnud: ei värskeid võileibu, ei snake, ei isegi jooke…. Nii et see oli üks vabanduste rohke lend, osad reisijad olid meie tööga Rahul ja said aru, et rasketes oludes tegime mis suutsime, osad reisijad olid muidugi pahased, et miks me küll võileibu juurde ei ole tellinud J
Üllatav on see, et alati on minu tööbloki viimane lend selline, peale mida lähed koju ja mitu päeva mõtled, et miks küll nii….
Järgmine hommik algaski kodutee, ning sain ühe jutiga koju. Kodus tegelesin ikka tavaliste asjadega: Mulkaga käisime uudistamas sügise värve metsas, emaga käisime veel seeni otsimas: saimegi terve korvitäie miskeid seeni ning kui asjatundjatega konsulteerisime siis selgus, et neid seeni paraku ei ole hea süüa ja me olime need sunnitud ära viskama LMa olin selle üle üsna õnnetu, sest need seened olid nii ilusad ja puhtad ja neid oli mul nii palju!



Siis uudistasime Mulkaga oma rannas adru ja millimallikaid, keda oli rannal nii palju! Kahju oli neist kohe.
Esmaspäeval viisin ema Mustamäele arsti juurde – ja kuna oli tohutu vihmasadu ja alanud oli kool, siis me sõitsime Mustamäele veidi üle tunni aja! Õnneks saime ikka enam vähem ōigel ajal kohale. Ema jäi siis arstide juurde erinavaid proove tegema ja minul oli paar parendusüritust: uuesti mu arvuti parandusse viia, ning nüüd ka kohvimasin….arvuti parandamisest olin ma juba loobunud, seekord tahtsin vaid omad pildid sealt päästa, kuid ka kohvimasina kohta arvas parandaja, et targem on uus osta….nii me siis oma kodumasinatega vaikselt hüvasti jätamegi J
Varsti sain ema arstide käest kätte – ta tunnistati terveks ja sobivaks oma kahe nädala pärast toimuvaks sapikivide operatsiooniks J Meie aga kimasime tädi Zeldale külla kuna me olime nagunii teispool linna, siis viisime Zelda miski sõbranna juurde ja ise suundusime koju tagasi. Ning järgmisel päeval pidin ma juba tagasi Londonisse suunduma.