Laupäev, 31. august 2013

August


Augustikuu saab tänasega läbi ja sügis murrab uksest sisse. Ühel päeval sain postiga lausa kaks pakki, kuna aga kiirustasin tööle siis ei olnud mul aega neid hakata avama. Kiirustades kukkusin trepil nii kehvasti, et king läks katki. Kuna pakid olid mul õelt siis saatsin talle sõnumi, et parem oleks kui pakkides oleksid uued kingad J
Koju tagasi jõudes ning pakke lahti tehes avastasin sealt seest…..kummikud!
Siin ka pilt minu uutest ja ilusatest kummikutest:


Nii et pea-aegu kingad, ikkagi jalavarjud. Paraku ei ole meil vihma olnud – nüüd seda kindlasti ei tulegi kuna mul on kummikud.
Siis saatis mu armas treener Irje mulle terve suure shokolaadi koos heade soovidega prantsuse keele õppimiseks – nii tore on posti teel saada igast põnevaid asju!!
Kuid nüüd siis prantsuse keele juurde – ohh seda õudust! Algus oli muidugi eriti huvitav – kuna ma ei olnud enne ühtegi kursust siinses Prantsuse Instituudis võtnud siis pidin esialgu tegema testi, et kindlaks määrata oma keeleoskuse tase. Test tehtud, arvati mind miskile tasemele. Soetasin siis raamatu ja töövihiku ning suundusin koju neid uurima. Need tundusid kuidagi kahtlaselt lihtsad, kuid lootsin et ehk alustame raamatuga kuskilt poole pealt ning seal on ehk midagi ka uuemat kirjas.
Ja siis saabuski esimene tund – vaevu jõudsin sinna kohale, kuna metrooga on meil ju laupäeviti kehvasti ehk, et osad liinid on asendatud miskite muude liinidega ning osad on üldse kinni. Igal juhul kohale ma sain, tormasin oma klassi ja leidsin omale vaba istumiskoha. Minuga koos saabus ka üks Hiina neiu – nii et õnneks ei olnud ma ainukt hilineja. Siis järgnes tutvustus – rääkisin palju teadsin iseendast, ning siis oli Hiina neiu kord. Tema nii jutukas oma tutvustuses ei olnud. Vabandas ja seletas oma kohmetust, et saabus alles paar päeva tagasi Londonisse ning ei ole veel aega saanud isegi paberit ega pliiatsit soetada. Klassikaaslased siis leidsid talle nii pliiatsi kui paberi. Siis hakkasime tegelema harjutustega – aina enam hakkas mulle tunduma, et midagi on valesti, sest iga küsimus mida õpetaja küsis tundus kuidagi kahtlaselt lihtne. Vahepeal sundisin ennast vait olema, et mitte kogu lava omale haarata J Paraku siis ei vastanud mitte keegi õpetaja küsimustele.
Varsti tuli aga kohvipaus, mille alguses õpetaja mulle lähenes ning küsis, et kas ma olen ikka kindel, et ma olen õiges klassis ja mida ma täpselt õppinud olen. Julgesin arvata, et nii mõnigi tuleviku ning mineviku ajavorm on mul läbitud ning samuti tingiv (kahtlev) kõneviis. Õpetaja arvas siis, et peaksin olema väheke edasi arenenumate grupis. Mind suunati teise klassi ning seal ma enam ei saanud omi mõtteid mõlgutada ega unistades aknast välja vaadata – klassis ei olnudki akent ;)
Aga pidin kuulama ja hoolega tähele panema mida rääkis nii õpetaja kui ka teised õpilased. Aga klassikaaslased olid toredad ja õpetaja veelgi toredam J Loodetavasti õpin ka midagi sealse aja veetmise käigus. Loomulikult olin ma soetanud vale taseme õpiku ning töövihiku ja pidin nüüd siis soetama veidike arenenutemate materjalid. Aga nagu ütleb vanasõna kordamine on tarkuse ema ja seega saan need esimese taseme raamatu-vihiku samuti läbi töötada pikkadel talveõhtutel, mis ju kohe saabuvad.
Siis käisin vahepeal Helsingis ehk siis jällegi Porvoos – kus ootasid mind suure üllatusena ka Reet ja Karmo ning Rhea ja Hera. Esimesel õhtul – pea-aegu siiski öösel pikutasime batuudil ning vaatasime tähti – paraku oli taevas rohkem pilvi kui tähti.



Kuna järgmisel hommikul sadas vihma siis alustasime veel ühte eelmise suve lubadust täitma – nimelt Harry Potteri filme vaatama J Peale esimest osa tuli õnneks päike välja ning me saime selle vaatamise katkestada.
Õhtul tegime veel väikese väljasõidu mere äärde ning seal ka pikniku – oli üks ütlemata tore päev Porvoos ;) 


Hilisel õhtutunnil vaatasime ka teise Harry Potteri osa ära – seega on veel 6 osa jäänud!?
Eelmisel nädalal käisin samuti Porvoos – seekord tegelesime Anneliga aiatöödega ehk siis maniküürkääridega muru trimmimisega, marjapõõsaste ümbruse puhastamisega ning miskite tähtsate asjadega veel. Kuna köögikalendrisse oli keegi kirjutanud, et Clara ja Berta (Anneli väikesed koerad) on Ruthiga jalutamas, siis käis Ruth nendega mitmel korral suurt jalutusringi tegemas. Clara küll oli veidike pettunud, et nii mitu korda päevas tuleb suuri jalutuskäike ette võtta aga midagi tal üle ei jäänud, tuli lonkida Ruthi kannul. Siis istusime Noraga õues ning tegime öppetükke – nii mõnus oli istuda aias ning lasta päikesel end soojendada ise samal ajal ajalugu õppides soome keeles ;) Taevas oli sinine ning päike soojendas, õhus oli mõnus värskuse lõhn. Nii tore on lihtsalt olla ja lasta headel asjadel endasse voolata.
Ja täna, laupäeval oli mul viimane selle kursuse prantsuse keele tund – järgmine laupäev pean kahjuks tööl olema ja ei saa päris viimasesse tundi minna. See oligi selline kiirkursus ehk siis korraga 6 tundi keeleõpet ja kokku 5 laupäeval. Edasi arvasin heaks minna vestluskursusele ja see algab oktoobris aga enne ootan ära oma oktoobri graafiku, et kas ma saan omale esmaspäevad vabaks ;) Sinnani peaksin siis ise asjaga tegelema, et mitte jälle kõike unustada. Ega ma ei saa öelda, et ma eriti optimistlik selle keele omandamise suhtes oleksin aga mine tea, vahest sünnivad imed ka tavainimeste eludes.
Ah jaa, veel üks ütlemata tähtis uudis – nimelt on mul nüüd selline nimesilt:


Ja seda tänu minu emale, kes mulle leidis kodumaalt sellised uhked kleepsud!!!
Siin veel pilte mulle saadetud kaunitest sünnipäevakaartidest – seletuseks nii palju, et Nora pilt on magnetiks mis maale külmkapi peal kinni hoiab ;)



Homme on mul lennujaama valve, seega vaatame mida pühapäev mulle toob ;)

Kolmapäev, 7. august 2013

Tähtpäevad


Ma nüüd siis vanem ja targem aga uut vanusenumbrit ei oma. Ja laupäeval alustan uuesti prantsuse keele kursust, et siis järgmisel aastal ikkagi 40 aastaseks saada :)
Aga, käisin siis esmaspäeval kodumaises Tallinnas. Hommikul ajasin omad asjad kiirelt korda ning siis saime kokku ema Estri ja lastega – Mia Carla ja Cara Mi’ga. Kuna vahepeal oli kinno jõudnud Kollide film ja taevas olid pilved, siis arvasime, et veedame aega veidike kinos ja vaatame kollide filmi. Film oli tore aga esimene osa oli toredam. Cara Mi muidugi teatas peale esimest 3 minutit, et millal see ära lõppeb ;)
Saime aru, et Cara Miga pole mõtet kinos käia. Peale kino suundusime kohvik Komeeti ja tähistasime saabuvat sünnipäeva, müüdud autot ja shampanja sünnipäeva.



Ja varsti oligi aeg kimada uuesti laeva peale, et oma Helsingi hotelli tagasi jõuda ning hommikul uuesti tööle asuda. Laevale tulid mulle aga vastu Anneli ja Nora, ning selle asemel, et hotelli magama minna, suundusime me hoopis mere äärsele piknikule.



Anneli kinkis mulle kelladega voodipesu, et ma ikka ka magades suudaksin erinevates ajavööndites orienteeruda ning Nora kinkis mulle Väikese Müü kujuga kohvrisildi, et mu kohver edaspidi enam kaotsi ei läheks ja eristuks teistest silmnähtavalt ;)



Peale vabas õhus söömist-joomist, suundusime juba kolmekesi hotelli, et seal väike Eesti Mängu lahing maha pidada. Keegi vist võitis ka, aga me ei mäleta enam kes. Juhin tähelepanu meie kaunile kaetud lauale ;)


Hommikune lend läks suurepäraselt, pardal ei olnud ühtegi eestlast L
Ja täna sain sellise lillebuketi ning kingituse:


Autoriks on muidugi Ray – kellega käisime ka õhtust söömas ning ma jõin isegi oma terviseks klaasi veini. Ja nüüd juba aeg magama minna, sest homme on äratus kella 4 ajal hommikul ja sihtkoht on Stockholm – reedel aga vaba päev ning laupäeval algab prantsuse keele kursus!
Musi, kalli kõigile ja tänud kõikide õnnesoovide eest!

Reede, 2. august 2013

Ramadani Amman


Leidsin veel paar puhkuse pilti, see siis tehtud meie rõdul:



Vahepeal käisin Ammanis – seal oli väga mõnus ja soe. Kuna islamimaailm tähistab momendil oma ühte tähtsaimat püha, siis oli seekordne Ammani külastus eriti huvitav. Kuna päeval oli väga kuum siis ei hakanud ma hotelli basseini äärest lahkuma sest seal pakuti ka vett juua ning soovi korral oleks saanud ka süüa. Linna vahel aga oli ilmselgelt ebaviisakas isegi vee joomine. Seega suundusin jalutuskäigule vahetult enne päikeseloojangut, et näha mis siis toimuma hakkab. Enne päikeseloojangut olid küll enamus söögikohad avatud ja kõik ostsid kaasa hommikusööki kuid kohapealsetele klientidele ei serveeritud veel midagi. Autosid oli samuti mitmeid, need sibasid küll sinna ja siis jälle siia. Tee ääres kohtasin ka Sportlandi poodi – täitsa samasuguse logoga Sportlandi pood J
Miskil hetkel arvasime kolleegiga paremaks ikkagi restorani siseneda ning jälgida tänaval toimuvat hoopis rõdult. Klener vöttis lahkelt vasti ka meie söögi ja joogi tellimused, kuid ütles, et enne kella 19.05 nad midagi ei serveeri. Võtsime teadmiseks ning arvasime, et selle 15 minutit suudame niisama seal oodata küll. Kõrvallaudadesse kogunes samuti inimesi, peamiselt naistest koosnevaid seltskondi. Ühes lauas oli pere, kus oli ka perepoeg kaasas. Tema pani lauale oma käekella ning hakkas siis emale ja õele palveid ette lugema, mida need siis kordama pidid. Laua keskel olid ka datlid, mida süüakse peale päikeseloongut esimese asjana. Peale ligi tunni aja möödumist – ilmselgelt on sealpool maakera ajaarvamine teistsugune – toodi meile pudel vett ning salat. Kuna perepoeg kõrvallauas endiselt oli palvete lugemisega ametis, siis ei julgenud ka meie sööma-jooma hakata. Meile küll tundus, et päike on loojunud, paraku ei saanud me selles päris kindlad olla kuna majade vahelt päris täpselt ei näinud seda fakti. Mõned minutid hiljem toodi ka meie tellitud “shawermad”. Kuid perepoeg ikka luges palveid ja datleid ei olnud veel keegi puutunud. Seega ootasime edasi. Vartsi olid juba kõikidel laudadel söögid olemas, tänav autodest tühi ning perepoeg oli koraani käest pannud ja asunud datleid krõbistama – seega asusime ka meie oma söögi kallale. Igal juhul oli väga tore jällegi inimesi vaadelda ning uurida maailma eri nurki ning kombeid ;)
Tagasi suundudes hotelli arvas heaks üks kohalik meil veidike kõrval käia ning siis minul käest kinni võtta, mille peale mu kolleeg, kes on Liibanoni päritolu, talle paar araabiakeelselt lauset viskas. Selle peale suundus kohalik risti üle tee ning unustas meid kus kurat. Seega vana hea ravisõim töötab igal pool J
Tagasi saabused Londonisse tervitas meid vihm ning +16 kraadi, ehk siis poole vähem kui oli Ammanis. Oli meeldivalt värske olla!
Tänaseks on aga kuumus ka siiani jällegi saabunud, eile oli +33, täna veidike vähem. Päris kole kui nii palav on kohtades kus ei ole meri kohe ukse juures aga elame üle, sest ega see suvi ei ole igavene.
Täna-homme on mul vabad päevad, täna tegelen ei millegagi, homme üritan ennast prantsuse keele kursustele kirja panna. Nimelt mul siin üks lubadus täitmata ning seega hakkan nüüd hoogsalt selle täitmisega tegelema. Ja seoses sellega annan ka teada, et sünnipäev jääb sel aastal ära ehk siis justkui sünnipäev on, aga number jääb samaks. Ja seega on mul veel üks aasta varuks, et see paganama prantsuse keel selgeks saada ;) Ning seetõttu suundun homme siis ennast keelekursusele registreerima.
Siis võib veel juhtuda, et pean esmaspäeval korraks Tallinna tulema – aga see selgub homme õhtuks. Nimelt suutsin maha müüa oma auto – nii kahju, kahju!! Kuid erinevate asjade kokkulangemisel tahavad sellega seoses paar asja ajamist. Ja kuna olen nagunii Helsingis, siis teen jällegi kiire päevaretke kodukamarale.
Ja veel, vahepeal oli mul siin plaan võtta palgata puhkus ja tulla kodumaale aega veetma – paraku on selgunud, et palgata puhkust ei pakuta meie firmas enne poolt novembrit ja arvata on, et detsembris seda ka ei saa. Seega selle geniaalse plaaniga jäin veidike hilja peale ja nüüd pean ootama, millal see uuesti võimalikuks saab. Nii et praegusel hetkel ei näe ette millal ma pikemaks ajaks kodumaale tulen.