Pühapäev, 31. märts 2013

Reisipäevik


Olen tagasi oma Kariibi mere saarelt ning siin siis minu reisipäevik, kuna juttu on palju siis tuleb see mitmes jaos aga veidike on juba kirjas ja selle avaldan juba kohe. Head lugemist!

22.03.
Märtsipuhkuse esimene päev – äratus 03.10. Hommik nagu hommik ikka, vihma sajab, kohv on kuum, ning juuksed tahavad fööniga kuivatamist.
Esimene üllatus tabas mind bussipeatuses – esimest korda 1.5 aasta jooksul buss ei tulnud sel ajal mis ta pidi tulema J Kuna mul olid jalas sandaalid ja valged püksid siis ei hakanud ka jala lennujaama poole matkama vaid arvasin paremaks bussipeatuse putkas seista ning oodata järgmist bussi mis pidi saabuma umbes 20 minuti pärast – õnneks see buss tuli kokkulepitud ajal. Õnneks jõudsin siiski oma 4ndasse terminali ning tormasin check-in’i kus tütarlaps mind lahkelt lennule registreeris ning ütles, et kuna lend on väga täis siis ta teeb näo, et ta mu seljakotti ei ole näinud J Paraku oli lend nii täis, et mina koos oma seljakotiga sinna peale ei mahtunud – seega oli mu reisipäeva alanud väga huvitavalt. Järgmise lennuni, mis mind Pariisi pidi viima väljus poole tunni pärast ja sellele ma mahtusin juba peale. Pariisis kimasin ruttu oma pika lennu värava poole, poolel teel võttis mind rajalt maha keski lennujaama töötaja kes arvas, et ma peaksin ennast ikka lennule enne registreerima ka kui väravasse suundun. Kuuletusin talle ja ta oli nii lahke, et andis mulle juba pikale lennule ka istekoha ning mu reisi sihtkohaks sai St. Martini saar, Kariibi meres, printsess Juliana lennujaamaga. Suundusin siis uue hooga oma lennu väravasse, nagu juba täieõiguslik reisija ja kohe algaski pardaleminek – ei mingit arutut lennujaamas ostlemist. Isegi kohvi ei õnnestunud juua. Lend oli nagu lend ikka kui välja arvata see, et enne õhkutõusu ohutuskontrolli ei teostatud ehk siis ei kontrollitud kas rihmad kinni, seljatoed püstiasendis ja kõrvaklapid peast. Ja seda punast veini mida ma palusin poole lennu ajal ootan ma ka siiamaani. Muidu oli tore lend, vaatasin hunniku filme ja isegi magasin ühe pisikese une ;)
Minu maandumisest SXM lennujaamas on ka fotojäädvustus – kes viitsib ka mind siit leida, siis istun 2 akent enne tiiba ;)


Lennukas olid mul vastas siis Ita, Annaliisa ja Siim – kõik siis miskil hetkel saarele kokku tulnud ja nii me arvasimegi, et tore oleks koos aega veeta. Minu maale saamisega oli väheke probleeme kuna ma ei olnud märkinud miskit ööbimiskohta oma maabumiskaardil – seega pidin oma passi jätma passikontrolli onule ja minema uurima vastutulijate käest, et kus me täpselt ööbime, et see siis paberile kirja panna ning siis tempel passi saada ja juba uhkelt puhkamist alustada.
Kõigepealt suundusimegi siis oma uude koju, millest Ita suutis autos mulle väga huvitava pildi maalida – naabrid on mustlased, kellega jagame nii vannituba kui tualetti kui ka kööki, uksed kinni ei käi, naabrid on väga kärarikkad ning paljunevad minutitega, tualett on umbes 500 meetri kaugusel, jne, jne. Kohale jõudes selgus muidugi, et meil on kolmekorruseline luksuskorter miljoni-dollari vaatega ;)
Vahetasime kiirelt riided ja suundusime loomulikult randa sest natuke saime veel päikest kinni püüda ja meres ujuda, siis kiirelt poodi ja siis koju õhtusööki valmistama. Õhtusöök sai uhke:


Peale einet jalutasime veel kohalikku pizzabaari ja tegime seal enne sulgemist kiired joogid. Ja siis käis Ruth veel meie kodu värvivee basseinis ujumas:


Esmamuljed St. Martinist on väga head. Umbes Vormsi-suurune saar on siis jagatud vennalikult hollandlaste ja prantslaste vahel, elanikkonda kokku umbes 80 000, lisaks muidugi saart külastavad turistid, keda on siin rohkelt ;) Prantsuse poole peal kõlab põhiliselt prantsuse keel kuid saab ilusti hakkama ka inglise keelega, hollandi poolel kostab aga hollandi keelt harva, enamuses on sealsed külastajad siiski ameeriklased. Väiksemad keldripoed (need kes Lasnamäel elanud teavad millest ma räägin) aga on hiinlaste hallata. Samuti on ka põliskohalikku mustanahalist rahvast liikumas ja asju ajamas.
Rahaühikud on dollarid (hollandi poolel), eurod (prantsuse poolel), mõlemad on aga kehtivad terve saare peal, vahetuskurss on veidi erinev erinevas saare osas :) Seega selline segapudru aga soe ja ilusad rannad. Ja puhkusel ju midagi muud ei olegi väga vaja.

23.03.
Hommik saabus äratuse ning sellele järgneva hommikusöögiga. Siim oli röstsaiameister, Ruth tegi kohvi, Ita lõikas tomatit ning Annakas kattis lauda. Hommikut sõime loomulikult oma miljoni-dollarivaatelisel rõdul. Siis oli väike raamatulugemise sessioon 




ja siis kiirelt ranna poole liikuma vahepealsete fotografeerimispeatustega J



Ranna nimi kuhu suundusime on Maho Beach 



ning peale päevitamise saab seal ka maanduvaid/õhkutõusvaid lennukeid jälgida. 



Siin siis pildirida mismoodi lennukite vaatamine käib:







Kui lennuk õhku tõuseb siis tuleb ennast teha väikeseks nagu kükitav mannatera sest liiva lendab palju mööda randa ja et pärast mitte olla liivane nii seest kui väljast tulebki ennast kokku pakkida. Lennukite vaatamine on tore ning suhteliselt palju harjutamist vajav tegevus.
Peale lõunat arvasime, et teeme ikka väikese külastuse ka metsa vahele – kaardilt leidsime miski mäe mille otsast pidi olema kaunis pea-aegu 360 kraadi vaade kogu saarele – loomulikult ronisime siis sinna mäe otsa, et selle vaatega tutvuda.






Peale vaadet kimasime koju ning arvasime, et tagumine aeg on hakata tarbima rummi – kuna olime ju rummi sünniregioonis. Kimasime siis poodi ja leidsime ühe! kohaliku rummi poeletilt, mille siis ka soetasime. Rumm oli hea nagu kangem alkohol ikka J



24-25.03.

Hommik nagu ikka – hommikusöök ja rand, rannateel leidsime põõsast veel ühe lennuki:







Tagasiteel kodu poole leidsime ka väga palju reklaamitud restorani kuhu astusime sisse – osutus väga heaks söögikohaks!! Seega kui satute St. Martinile siis käik Pineapple Pete restosse on lausa kohustuslik J Kuna see oli ka meie grupi lõpuõhtu siis siit ka grupipilt:


Ja õhtu möödus nagu õhtu ikka, jalutuskäik kohaliku küla vahel ja siis igaüks oma koju koti peale ;)
Hommikul lahkusid reisikaaslased ja ma jäin üksi – oodates oma uut väiksemat tuba pikutasin basseini ääres, lugesin raamatut ja logelesin niisama.
Siin veel pilt meie kodust enne teiste lahkumist:



Peale lõunat jalutasin sadamasse ja uurisin, et ehk saan järgmisel päeval külastada ka kõrval asuvat St. Barthelemy ehk siis St.Barth saarele. Laevareis bronnitud järgmiseks päevaks, suundusin uurima, et kus mu lähim rand asub kuhu jala liikuda saan. Tegin tervele oma kodukülale tiiru peale, leidsin ranna kuhu ülejärgmisel päeval minna plaanisin. Siis kimasin kodusesse pizzabaari õhtustama ja raamatut lugema. Õhtul veel basseini tuur ning siis uudiseid vaatama – uudistes rääkis, et Guadeloupe lennujaamas kadus elekter ning umbes 1500 reisijat viidi lähedal asuvasse spordihoonesse ootele. Saatsin ruttu sõnumi Itale – kes uudiseid kinnitas, nad istusid spordihoones oma välivooditel ning ootasid miskit infot edaspidise kohta. Nende uudiste saatel arvasin targemaks magama heita ;)


26.03.

Hommikul suundusin jällegi sadamasse, et astuda katamaraan Voyager pardale ning seilata naabersaarele St. Bart’sile. 


Laevasõit oli huvitav kuna enamus reisijaid pidas paremaks oksendada ja mulle ei meeldi kui inimesed ümberringi oksendavad – ajavad mulle ka sellise tunde peale, et peaks oksendama. Õnneks lõppes enne merereis ära kui ma selle tegevusega algust teha sain. Väiksel saarel oli ka piiripunkt ning lausa passikontroll – minu passi nähes muidugi otsiti välja miski suurem raamat ja sealt siis vaadati, et kas minusugune ikka sellele saarele ilma viisata ilmuda võib – veidike uurimistööd ja onu lõi laia naeratusega templi passi ja mind lubati siiski saarele astuda J
Minu esimene siht sellel väiksemal saarel oli ronida mäe otsa, vana majaka juurde ning vaadata sealt vaadet üle saare, et siis selle põhjal otsustada, et kuhu edasi minna ;) Mägi oli selline kerge jalutamine ning mäe otsast leidsin kiirelt ka kohaliku ilmajaama ning saare rootsi ajast pärit tuletorn. Te lugesite õigesti – Rootsi ajast – nimelt oli see väike armas St. Barthelemy saar brittide poolt antud rootslastele ning sellest said britid vastu kaubandusõigused Gõteborgis. Ning umbes sada aastat hiljem anti saar rootslaste poolt prantslastele ning see läks Guadeloupe saarega ühte haldusalasse. Aga ligi sada aastat rootslasi saarel on jätnud oma jälje – kõik tänavanimed on kahes keeles – ehk siis prantsuse ja rootsi keeles, saarel on siiani rootsi konsulaat ning nägin ka paari rootslast kes kindlasti ongi seal viibinud ajast mil saar oli Rootsi haldusalas ehk siis aastatel 1784-1878 ;)




Mäest alla minnes jäid tee peale sellised vaatamisväärsused:
Havisabade mets:


Kohalik:


Kohalik maja, maja mis uut omanikku ootab:


Ning minu postkast:


Kuna ühtegi kirja minu postkastis ei olnud, siis kimasin ikkagi saare pealinna tänavaid uurima.


Kuna ilm oli palav siis tegin ka väikse peatuse ning tarbisin veidike kohvi, vett, ning apelsinimahla. Loomulikult istus minu kõrvallauas terve grupp eestlasi. Kuna ma aga ei tundnud ennast just eriti ilusalt siis ei hakanud oma ülevoolavat rõõmu neile väljendama, küll üritasin salaja pealt kuulata millest jutt käib. Eriti palju just aru ei saanud ;)
Peale veidikest puhkust jalutasin siis teisele poole pealinna Gustavia’t ning alustasin matka teise mäe otsa. Poolel teel oli selline puu:


Ning selle juures selline silt:


Ühesõnaga kui selline puu Teile kuskil vastu tuleb, siis teadke, et see on väga mürgine. Eestikeelne nimi vist õun-surmapuu. Sellele tulevad ilusad rohelised õunad, mis on täis toksiine, mida süües põleb sisemus seest ;) Samuti ei soovitata selle puu all varju otsida kui vihma sajab kuna lehtedelt tilkuv vesi on söövitava toimega. Nii et selline huvitav puu, hoidke eemale!
Aga vaated mäe otsast olid kaunid:




Siin ka Gustavia kaunis sadamapromenaad:


Veel külastasin kohalikku muuseumi – sain suure annuse prantsuse keelset infot saare ajaloo ja erinevate tegevusalade kohta mida seal ajalooliselt tehtud. Onu-piletimüüja muudkui seletas ja seletas, ja mul ei olnud südant, et teda katkestada ja talle öelda, et ega ma nii palju ka seda prantsuse keelt ei oska, et ma kõigest aru saan. Ja nii ta seal seletas ;) Aga kuna ma olin ainukt külastaja siis arvasin, et las ta siis räägib oma jutu ära vähemalt ühele inimesele päevas.
Siis istusin rannapromenaadil ning tarbisin kollast vedelikku ning rohelisi lehti väikeste soolaste kaladega ehk siis valget veini Caesari salatiga. Ja varsti oligi aeg tagasi sadama poole minna, et St. Martinile tagasi purjetada.
Katamaraanilt tegin veel viimased pildid väiksele saarele ja loojuvale päikesele.





27.-28.03.
Uudised Ita’lt ja Co’lt andsid teada, et nad on endiselt Guadeloupel ning kuigi kohalikus telekanalis teatati, et olukord lennujaamas on normaliseerunud, oli siiski lennujaam rahvast pungil täis ning ei olnud teada millal miskid lennukid sealt väljuma hakkavad.
Minul oli aga viimane puhkuse täispäev, seega puhas rannapäev – taevas oli küll veidike pilves aga arvasin, et küll need pilved lahtuvad.


Olin rannas ainuke külastaja ja peale veidikest pikutamist tundsin väikest tibutamist. Suundusin siis miski varju alla peitu ja peale veidikest ootamist sain aru, et pean suunduma rannast eemale. Suundusin siis küla vahele ja kui mul kleit oli vihmast läbimärg siis arvasin paremaks kohalikus restoranis istet võtta. Sellest restoranist sai mu viibimispaik järgnevaks 4 tunniks millest 3 sadas vihma ja viimase tunni ma lihtsalt vaatasin, et kas enam sadama ei hakka. Istusin ja alustasin siis kohviga, siis tuli juba lõuna aeg peale ning tellisin omale grillitud kala ja ühe valge veini – mis osutus väga heaks! Ja nii ma seal raamtut lugedes aega veetsin vihma saatel.
Peale 4 tundi, suundusin koju ning mõne aja pärast paistis veidike ka päikest, istusin siis basseini ääres ning näitasin oma nina päikese poole. Siis kolisin ära rõdule, juba pestud ja kammitud ning jäin ootama õhtut. Varsti sain sõnumi Italt, et kas ma ikka olen kodus. Ning varsti olidki Ita ja Co tagasi St. Martinil ning minu juures kuna Guadeloupelt ei olevat neil olnud miskit lootust lennule peale saamiseks. Seega arvasid nad paremaks proovida oma õnne St. Martinilt. 
Seega õhtu lõpetasime samas restos kus ma juba päeval aega veetsin ning tarbisime seal minu poolt avastatud uut veini – Henri Bourgeois Sancerre, Loire orust – kui see on serveeritud õigel temperatuuril siis on see suurepärane maitseelamus!!!


Kuna Ita ja Co saabumine oli nii hilisel tunnil, siis majaperenaine oli juba koju koti peale lahkunud ja seega olime sunnitud veetma öö neljakesi ühes toas ja ka ühes voodis – oli huvitav kogemus, mida kindlasti mäletame kaua ;)
Hommik algas pesupesemisega ehk et sarjast sajalagse pesupäev – naiskad pesid pesu ja ülejäänud ehk siis Siim ja Ruth ujusid basseinis. Vahepeal võtsid kõik päikest – viimane päev ju loodetavasti. Siin siis ka pildid nii sajajalgsest kui ka pesudest:



Ita töötas välja dushi all käimise ajakava ja rätikute kasutamise – selle täitsime 100 % ulatuses ning varsti oligi aeg sealmaal, et suundusime juba lennujaama poole. Viimane fotomeenutus St. Martinist on siin:


Ja hea uudis on see, et kõik said lendudele peale – erinevatele küll aga lennukitel olid ninad Euroopa suunas – seega kodumaa paistis kaugelt kõigile! 
Kokkuvõttes ütlen, et St. Martin on Friendly Island ja soovitan seda soojalt kõigile!