Öö oli kohutav: rott on kuulutanud tõsise sõja meie vastu ja peab oma sõjaplaanist väga südikalt kinni. Kristi, kuna ta on oluliselt pikem kui Ruth, koputas pudeliga vastu lage, et veidikenegi hr. Roti närimisest rahu saada. See koputamine toimus aga kahetunnise ajavahemiku jooksul ja koputused olid kindlas rütmis – iga 5 minuti tagant. Peale seda saime veidike rahu.
Hommik oli sihuke laisk, tavaline kohv ja shokolaadisai ning siis tagasi oma tuppa õppima. Kuna täna laupäev siis koolitunde ei toimu. Kristi tegeles ka pesupesemisega ja loomulikult said koristatud jällegi meie kapid ja sahtlid. Lõuna ajal saabus meile uus vend – ehk siis veel üks õpilane meie majja – seekord noormees Mike from UK – see on vist poliitiliselt korrektne öelda antud momendil kuna me veel täpselt ei tea millises osas ta seal riigis elab. On teine sihuke vaikne ja rahulik. Nii et meie majas on nüüd jällegi 5 õpilast ja 1 ema.
Pereema rääkis täna meile sihukest õuduslugu, et tema päris pojal oli leukeemia, kui too oli 6 aastane – ehk siis 1990 aastal. Ja et toona arvasid arstid, et see on Tshernobõli tagajärg kuna tol ajal suurenes järsult leukeemiasse haigestunud laste arv siinkandis. Florence poeg, Roman, sai terveks peale kõiki võimalikke raskeid ravisid, mis selle haigusega kaasnevad. Nii et see lugu lõppes õnnelikult.
Kella 4 ajal saabusid meile külla Kristi abikaasa Veljo ja tütar Johanna – laps oli nii rõõmus, et ta oma emme jälle kätte sai :)
Siis võtsime ühiselt suuna lähedalasuva Nimes linna poole. Seal tutvusime vaatamisväärsustega – kahjuks olid juba parkide väravad suletud ja muuseumitöötajad kodudesse läinud, kuid linn oli sellegipoolest ilus ja armas. Pildid olid Kristi fotokas, kuid nüüd on nad ka siia lehele lisatud:
Nimes peamine vaatamisväärsus on suurepäraselt säilinud amfiteater Les Arenes. See oli juba väljastpoolt vaadates väga kaunis ja tõesti väga hästi säilinud. Praegu korraldatakse seal aeg-ajalt spordi ja ka kultuuriüritusi ning talveks tõmmatakse areenile peale ka ajutine katus.
Nüüd siis on Ruth tagasi kodus ja Kristi koos perekonnaga hotellis Montpellieri kesklinnas. Hr. Rott on ka ärevuses ning ajab oma asju täna kohe eriti lärmakalt. Loodame, et ta mulle täna öösel külla ei saja. Ja kuna Kristi andis mulle käsu kätte, et pese ka oma pesu puhtaks siis ma nüüd sellega just tegelesin. Kuid nüüd siis head und kõigile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar