Laupäev, 16. mai 2015

Jälle hääletu

Minu aprilli lõpu graafik nägi ette veel paari pikemat reisi, kuid paraku kaotasin ma oma hääle juba esimesel neist. Ehk siis jõudsin küll kähiseva häälega Hannoveri, kuid hommikul seal ärgates ning hakates oma vaba aega seal veetma olin ma oma hääle kaotanud. See tähendas aga seda, et tagasilennul istusin reisijatoolis kuna paraku minu töö ei ole teostatav hääletuna. Reisijana aga sain jälgida mida huvitavat leiab lennuki akna taga, seda siis nii maal kui õhus. Neid pilte  jagan nüüd ka teiega:



Minu hääletus kestis terve nädala ning ma istusin vaikselt kodus ja ootasin oma hääle tagasitulekut. Käisin küll prantsuse keele tunnis, vestluskursuse tunnis. Seal oli hea hääletu olla, kuna isegi õpetaja ei saanud aru kas laused minu huulilt olid korrektsed või mitte nii väga ;)
Seoses haige olemisega, tehti mu graafikusse hunnik muudatusi, ning rohkem vaba aega. Kui minule anda vaba aega, siis see hästi ei lõppe. Ja nii ka seekord. Nimelt vaatasin ma nii umbes nädalaga teleseriaali Breaking Bad kõik 5 hooaega. See oli raske nädal, sest aega ei olnud isegi Skype teel sõpradega suhelda ja vahepealsed lennud tundusid lausa kohustustena. Gibraltari lennul oli üks tore reisija, kellega suheldes ma avaldasin oma saladuse, et tegelen selle seriaali vaatamisega. Ta vaatas mind mõistvalt ning ütles, et ma tean mida te läbi elate ja ma tunnen teile kaasa. Kuid samas ta lohutas, et peagi saab see oma loomuliku lõpu ning normaalne elu tuleb tagasi. Ja nagu reisijatel ikka, oli ka tema õigus, mu film sai vaadatud ning mu olengi tagasi Teie seas ;)

Siin aga siis veel meeutus sellest kuulsast kaljust:


Esmaspäev, 4. mai 2015

Puhkus

Miks on küll nii, et sündmused mida me ootame pikalt, mööduvad väga kiiresti kuid ootamise aeg on pikk? Puhkus ja reis selle sees, said nimelt otsa enne kui ma neile mõeldagi sain hakata.
Puhkus algas lennuga koju, ning kohe samal päeval oli mul kohting.
Kohtama kutsus mind inimene, kellega me kunagi veetsime palju aega koos kuid viimased 10 aastat ei teadnud me teineteise tegemistest midagi. Seega oli meie kokkusaamine väga jutustamiserohke. Ja kus on parem jutustada kui ilusa vaate taustal - et kui juhtub tekkima piinlik paus vestlusesse, siis on vähemalt vaade ilus :) Pause eriti vestlusesse ei tekkinud kuid vaadet suutsime jäädvustada ikka. Meie kodulinn on ikka väga ilus!








Järgmisel päeval haarasin kaasa oma ema ja Kai ning Riina, ja me kimasime lennujaama. 
Osad sugulased olid meid tulnud ka saatma:


Ning meiega koos astus lennukisse ei keegi muu kui üks meeldejäävamaid lähis-ida spetsialiste, hr. Aarne Rannamäe. Ja nagu te teate, siis on minu üks lapsepõlveunistusi olnud, et saaks ükskord koos hr. Rannamäega reisida lähis-idas. Nagu te juba ise aimasite, siis meie kõigi reisisihtkohaks oli Iisrael ja Jordaania. Meiega koos reisis veel 41 inimest - ju ka nendel olid omad lapsepõlvemälestused :)


Lennuk viis meid esialgu Istanbuli ning siis edasi Tel Avivi. Meie väiksel, neljasel grupil, oli tuju ülev (lennukis pakuti erinevaid jooke), ning piiriületus sujus väga ladusalt. Leidsime kiirelt ka bussi kus siis saime kokku kogu ülejäänud grupiga. Paraku aga ei läinud piiriületus eriti ladusalt ühel kaasreisijal, kelle nimi oli Omar. Meile tundub, et tore vanaaegne eesti nimi, kuid Iisraeli piirivalve ei tunne nii hästi eesti nimede eripära, ning liigitas Omari kahtlaste isikute järjekorda. Tema ülekuulamine võttis aega umbes 4 tundi, peale pooleteisttunnist ootamist, grupp koos bussiga lahkus lennujaamast ning Omar leidis hiljem ise tee hotelli. Järgmisel päeval temaga vesteldes selgus, et tema ülekuulamist teostasid umbes 5 erinevat ametnikku ning nende küsimused põhinesid seigal, et miks küll vanemad on pannud talle sellise nime või et ehk on tal võltsitud pass. Nii et meie grupi esimene kokkupuude tõotatud maaga oli vägagi paljutähenduslik.
Hommikul alustasime tutvumist püha linna Jeruusalemmaga. Ilm oli tuuline kuid vaatamist jätkub seal nii palju, et tuul eriti ei seganud.











Nagu te piltidelt isegi aru saate, siis minu huvi on selles linnas pigem Kaljumoshee kui kristluse algtalad. Aga kõik tähtsad kohad said üle vaadatud, ning isegi meie reisi prohvet on meiega ühele pildile jäädvustatud.


Ema muidugi suutis poseerida erinevate vaatamisväärsuste taustal:




Ja enne vanalinnast lahkumist leidsime ka pr. Kardashiani, kes parajasti külastas Armeenia kirikut. Teie muidugi maailmakuulsust ei näe, tema istub selles mustas limusiinis, mis on pildil.


Päeva võtsime kokku hotellitoas, maitstes erinevaid jooke.


Järgmine hommik pakkisime asjad, istusime bussi ning suundusime Ein Gedi kibutsi ehk siis maakeeli Lenini nimelisse kolhoosi. Saime teada, et see on Iisraeli vanim kibuts ning, et nad kasvatasid puu ja juurvilju kuid tänapäeval sellega ära ei ela, ning nüüd nad elatuvad turistadest. Mulle jäi kolhoosist meelde vaid meie kohalik giid, kes nägi välja nagu jõuluvana ja kellele väga meeldis Soome saun.
Siis vallutasime Masada kindluse, see oli kergem kui roomlaste vallutus, kuna nüüdseks on sinna paigaldatud köisraudtee ja mööda seda saab kergelt kindluse juurde. Vaated ülevalt on kaunid, kaunimad kui kindlusest alles jäänud katkised kivid.



Ja nagu te juba pildilt nägite, siis meie järgmine peatus oli Surnumere ääres. See oli minu esimene külastus Surnumere Iisraeli poolele, ning pean ütlema, et ma erilises vaimustuses sellest ei olnud. Põhi oli mudane, mis muidugi oli hea, et endale mudamähiseid teha kuid samas oli see väga libe ning ebamugav. Üritasime teha ka klassikalisi raamatulugemise pilte. Selle tagajärjel on aga Kai raamatul nüüd jäädavalt soolamaitse juures. Samas see ju ainult tõstab reisiraamatu väärtust, kuna näitab, et raamat on tõesti sihtkohas viibinud.


Samuti trügis meiega ühele pildile miski onu...kes vaatamata erinevates keeltes esitatud palvetele ei liikunud paigast ning poseeris igal pildil koos kaunite põhjamaa tüdrukutega. No olgu siis onul ka hea päev.


Peale suplust tarbisime kiirelt ühe Maccabi õlle (Martin Müürsepa tervituseks) ning siis käis Ruth meestegarderoobis riideid vahetamas.


Ega ma ise ei saanudki aru, et valesse kohta sisse astusin ja minuga koos oli seal veel üks proua. Siis aga tuli üks meesterahvas, nägi meid, astus tagurpidi välja ja siis tuli uuesti sisse ning hakkas õigust nõudma. Me siis teise prouaga kehitasime õlgu, lõpetasime oma riidevahetuse ning astusime siis välja silte uurima...siis saime aru küll, et olime ise väheke puusse pannud...õnneks kombluspolitseid meile ei kutsutud.
Järgmine vaatamisväärsus oli Iisraeli-Jordaania piir. See möödus vaikselt ning isegi Omari kohta ei olnud veel sinna piirile miskit infot jõudnud.
Õhtu tervitas meid Ammanis.
Järgmisel päeval oli soovijatel katkiste kivide ekskursioon ja nendel kes seda ei soovinud, oli vaba päev. Me haarasime kohe võimalusest kinni, ning tegime terve päeva omale. Alustasime Ammanis asuva Rooma teatriga, ning selle kõrval oleva beduiinide muuseumiga. Eriti tore nende kahe vaatamisväärsuse juures on pileti hind - 1 JD ehk siis veidi üle 1 EURi.



Kohe amfiteatri kõrval leidsime toreda kohvionu, kes lahkelt meile oma kaupa pakkus. Onu asus kohe uurima kust me tuleme. Kuuldes vastust pakkus ta alguses, et aa see on Jugoslaavia, ning kui me sellega ei nõustunud, siis pakkus kohe, et kas see on kuskil Oslo lähistel. See pakkumine meeldis meile rohkem ja kui me hakkasime seletama, et Soome, siis tervitas ta meid kohe koduses soome keeles.
Ema Ester muidugi uuris lähemalt kuidas kohv valmib, õnneks oli tema tarvis pandud ka väike pingike leti ette:


Siis leidsime poe kus müüakse affe:


Ning käisime üles-alla loendamatutest treppidest:


Siht oli meil selgelt silme ees, nimelt otsisime Ali Pasha nimelist türgi sauna ehk siis hammami. Kohalike seletused olid suht erinevad, et kus see täpselt asub kuid peale veidikest jalutamist ning erinevate liiklusvahendite kasutamist, olime me kohal.


Saun oli superluks, saime kooritud, pestud ning masaashitud, ning ema sai veel lokid pealekauba. Peale sauna oli veidikest vaidlust hinna üle, kohalikul onul olid miskid omad vahetuskursid mis meie omadega hästi ei tahtnud klappida. Kuna tal oli aga vastas kõva pähkel nimega Ruth, siis andis ta peale veidikest vastupanu alla ning leppis meie kursiga.


Edasi suundusime kuningas Abdullah moshee otsingule. Kaardi järgi oli see suht sealsamas. Hakkasime siis aga astuma. Peale veidikest turnimist mägedest üles-alla, leidsime ühe ilusate silmadga sakslase, kes arvas, et antud moshee on kindlasti vaatamist väärt kuid jalutamise tee on  sinna liiga pikk, et võtku me siiski takso. Asusime siis taksojahile. Ning peagi peatusime moshee ees, ning taksojuht ütles, et see on kuningas Abdullah moshee. Mina vaatasin aknast välja ning julgesin veidike protestida kuna ootasin enda ees sinist kuplit mosheel...sellel paraku aga paistis tavaline hall katus. Taksojuht sai mu murest aru ning ütles, et see moshee on remondis juba teist nädalat :) Ronisime siis autost välja, et uudistada sisemisi vaateid. Parasjagu oli palve aeg ning seega pidime veidike ootama, enne kui meid sisse lubati. Veetsime selle aja kõrvalasuvas kosmeetikapoes ning soetasime rohkelt erinevaid surnumere tooteid. Ühtlasi saime omale selga ka  sobivamad riided.


Moshee oli lihtne ning inimtühi.




Edasi suundusime tagasi all-linna, ehk siis teise suure moshee juurde. Kõigepealt suundusime kassiliha piruka jahile. Kuna kassid ja ka koerad olid aga seekord plehku pistnud siis piirdusime seekord taimetoitlaste valikuga. Hind oli jällegi väga tore, 2 võikut maksid 50 piastrit ehk siis nii umbes 75 senti. Siin täpsustab Ruth menüüd:


Siis tegime kiire ringi turul,


jõime suhkruroo jooki,


ning piilusime sisse ka teise mosheesse.


Turul oli meil veel selline tore juhus, et müüja kes meile tutvustas oma kaubavalikut - kirsse mis ei olud kirsi välimuse ega maitsega, tooreid mandleid (üleval asuval pildil), ja veel miskeid saadusi mis olid tõlkimatud, pakkus, et kas me oleme neljakesi sõbrannad. Mina muidugi hakkasin protestima ja ütlesin, et meil on ema ja 3 tütart, näidates käega vastavate tegelaste poole. Selle peale hakkas noormees naerma ning ütles, et äärmisel juhul on Riina ema ja teised lapsed aga ema Ester ei ole kindlasti ema. Naeru jätkus muidugi pikalt ja onu seletas ka naaberkauplejatele meie sugulussuhted ära.
Pimeduse saabudes leidsime takso ning suundusime tagasi hotelli, et oma päev mudamaskide saatel kokku võtta.



Järgmine hommik tõmbasime jällegi kohvrite lukud kinni, tõstsime kohvrid bussi ning võtsime ise kohad sisse. Ja bussi nina suunati Petra poole, vahepeatustega Nebo mäel, Madabas asuva kreeka õigeusu kirikus ning Keraki kindluses.
Nebo mägi oli väga jaheda kliima ning veidi sombuse vaatega pühale maale.



Nebo mäe kõrval asub ka Moosese haud ning ka vaskmadude episoodi mälestuseks rist koos madudega.

Järgmine peatus oli mosaiigi töökoda, meile näidati kuidas valmivad kuulsad jordaania mosaiigid, ning siis pakuti meile loomulikult nende ja ka muude vajalike asjade ostuvõimalust. Meie loomulikult istusime ostuvõimaluse kasutamise asemel hoopis õues ning nautisime päikest ja kohvi :) Siin siis meie uue bändi poster:


Edasi vaatsime üle jordaania rahvuslille, musta iirise:


Ning mitmeid kauneid vaateid ja ka kreeka kirikus asuva vanima kaardi, kus peal nii püha linn kui ka Surnumeri:


Keraki kindlusest ei ole eriti palju järgi jäänud, kõige paremini on säilinud vangikongid sealse kindluse keldris. Kuid vaated olid huvitavad.




Õhtuks olime jõudnud Petrasse, majutusime oma hotelli ning saime teada, et järgmine hommik algab kell 5. Saime aru, et parem on magamisega tegelema hakata. Tegime küll kiire tiiru Wadi Musa linnakese vahel, kuid linnake oli enamuses väga välja surnud, üksikud turistad olid vist ka juba kotile kolinud. Tegime siis sama.
Öö oli huvitav, see möödus eeslite häälitsuste saatel. Kokkusaamisel grupiga oli arutelu nende häälte teemal - paljud arvasid, et see oli muezzini kutse palvele kuigi kella-ajaliselt ei klappinud need hüüded palvete aegadega. Aga meie kokkusaamise koha juures oli paar eeslit ennast turistade ootel parkinud ning meid nähes, tegid paar neist jällegi oma kutset...ning meie müsteerium oli lahendatud.
Petra oli väga tore ning tänu meie varajasele algusele veel inimtühi. 






Saime teha isegi varakambri ees pilte, nii et neil on peal vaid vaatamisväärsus ja reisija kes, seda vaatab.



Ema leidis ka miski uue sõbra, kes tahtis hirmsasti teada mis emal kotis on. Imekspandav oli sõbra värv, see sobis suurepäraselt ümbruskonnaga.


Ronisime ka üles mäkke, et vaadata üle klooster ning vaated mis selle tagant avanevad kogu orule.






Tagasi väljapääsu poole liikudes, kohtasime turistade masse, kes alles nüüd olid Petrasse saabumas. 


Enam ei olnud lootustki, et saaks teha vaid vaatamisväärsustest pilte. Kuid samas oli tore näha, et rahvas siiski seal regioonis liigub. Minu eelmise külastus Petrasse oli ligi kümme aastat tagasi, kui sealses regioonis oli värskelt alanud sõda. Ning tookord oli see turistide arvule mõjunud laastavalt. Külastajate arv oli langenud 5000 päevas, 500 nädalas. Mul oli hea meel näha, et praegusel hetkel oli külastajate arv jällegi tõusuteel, sest Petra on kindlasti koht mis väärib vaatamist!


Peale pikka jalutuskäiku ning kogu seda tolmu Petras, suundusime tagasi Surnumere äärde, seekord ootas meid uhke kuurort, kohe mere kaldal. Vahetasime kiirelt riided ning kimasime randa. Ilm ei olnud teab mis soe kuid erinevaid protseduure tegime hulganisti.




Järgmine hommik ootas meid eriti suur katsumus, ees oli Leedu-Poola, vabandust siiski Jordaania-Iisraeli piir. Selle ületamine oli huvitav kogemus, meenusid vanad head ajad kui sai bussiga 28 tundi veedetud Leedu-Poola piiril. Seekordne kogemus oli lihtsalt üks pikk järjekorras seismine, ning kuna osad on veidi võrdsemad kui teised, ja seega on omale saanud õiguse vahele trügida, siis nii need tagasihoidlikud põhjamaalased seal seisid ja ootasid oma saatust. Ning loomulikult oli Iisraeli poolel erinevaid küsimusi, mida nad soovisid meie grupikaaslaselt Omarilt eravestluses küsida.
Kuid peale nelja tundi, oli meie grupp jällegi koos, bussis, ning suundusime Jeeriko linna poole. Jeeriko on üks tore koht, Palestiinlaste ala kuid väga madala turvalisuse astmega. Ehk siis on sealsetel elanikel suhteliselt vaba liikumine, ei ole kontrollpunkte ega ka tohutut kivimüüri linna ümber.
Meie huvi oli antud linnas aga Kreeka klooster Kiusatuste mäel. Paraku oli peamungal halb tuju ning sisse meid sinna ei lubatud. See-eest saime nautida vaadet Kiusatuste mäel.



Üles sinna viis meid köisraudtee, mis oli paras katsumus Ruthile :) Nalja sai palju, sest kohalik giid lahkus sinikatega reitel. Nimelt ei meeldi mulle, see kui gondel jõnksatab. Kuna ma üle kõige kardan valu, mis kaasneb marraskil nahaga, siis need jõnksud tuletavad mulle meelde, et antud gondliga on võimalus alla kukkuda ning saada marrastusi oma nahale. Ja seepärast mulle ei meeldi kui see asi jõnksatab. Seekord läks kõik hästi ning ükski gondel alla ei kukkunud ning keegi ei kannatanud naha marrastuste all.


Siis jätsin korraks oma ema järelvalveta ning kohe oli ta uus sõprus sõlmitud, Facebooki kontaktid vahetatud ning fotomeenutused salvestatud.


Mina aga leidsin huvitava palmipuu, mis lisaks silmailule teeb silmad ette ka igale kodumaise energiafirma poolt pakutavale paketile:


Peagi oli aeg istuda bussi ning suunduda meie viimasesse peatumispaika ehk siis Tel Avivi. Saabusime sinna päikeseloojangul, mida ka kohe jäädvustasime.


Edasi tegime kiire jalutuskâigu Jaffasse - ma ei olnud seal varem käinud ja ma ei saa aru miks ma sinnani varem jalutanud ei olnud. Jaffa oli armas, vana kaluriküla, mis oli küll veidike moderniseeritud kuid siiski omas sellist nostalgilist sharmi. Paraku oli meie jalutuskäik enamuse ajast pimeduses, seega eriti palju me fotojäädvustusi ei teinud.



Kuna me olime kaasa võtnud ka matkajoogi, siis tekkis meil vajadust leida tualett, kuna nagu te isegi teate, siis matkajook vajab väljutamist. Tualeti otsimine oli suhteliselt huvitav. Nimelt oli olemas silt tualeti suunas, kui sinna aga kohale jõudsime, selgus, et sellel uksel on suur paks tabalukk ees, ning selles tualetis olnud keegi käinud juba paar aastat. Otsingus jätkusid. Peagi möödusime miskist peokohast. Kohe sissepääsu kõrval märkasime lapsi tualetist väljumas. Kimasime ruttu ukse juurde ning murdsime sisse. Teised üritavad pidusse saada kui kontvõõrad, meie murdsime sisse tualetti kui kontvõõrad.
Teine meeldejääv hetk oli jalgrattamees, kes lilli müüs ning kelle kaela ehtis kaunis ning paks püüton. Kuid vaatamata vanamehe püüdlustele oma kaubast lahti saada ning sundida turiste või ka kohalikke oma lemmikloomaga pilti tegema, oli tualeti episood meie lemmik sellest õhtusest jalutuskäigust.
Peagi oli aeg tagasi hotelli suunduda, kuna see oli meie lõpuõhtu ning järgmise päeva äratus oli kell 3. Ning suund oli, nagu igal reisil ükskord, lennujaam. Ja seega kojulend.
Lenud koju möödusid viperusteta, välja arvatud see, et lennul Istanbuli ei tominud tavalist ohutusvahendite ning reeglite demonstratsiooni. See oli veidi üllatav lennukompanii poolt, kes on viimastel aastatel tunnustatud tiitliga Euroopa parim lennufirma.
Reis oli väga tore, kes veel ei ole käinud reisil antud eesti reisifirmaga, siis kindlasti soovitan teil seda lähimas tulevikus teha!


Puhkus jätkus mul eestimaa pinnal. Kohtusin Itaga ning meiega ühines ka kapten Meelis. Arutasime loomulikult kodumaise lennufirma minevikku, olevikku ning tulevikku. Ning jällegi saabus meile arusaam, et head ajad on siiski minevikus. Kuid siiski tasub ka tulevikku vaadata positiivsel pilgul ;)


Järgmine päev oli suur riigipüha, kuna kokku said kolm tütarlast - üks kes muidu reisdeerub Londonis, üks kes muidu resideerub Porvoos, ning üks kes muidu resideerub Magdaleenas. Kohtumispaik oli meil kohvik Klaus, mis osutus väga toredaks kohaks, hea söök ning suurepärane teenindus. Loomulikult jätkus meil kolmel juttu pikemalt. Kuid meie kohtumine oli samas ka väga produktiivne, panime paika suvised graafikud ning ka sügisese reisi aja. Ja siis lobasime erinevatel teemadel. Ning jõudsime tõdemusele, et head sõprust ei sega ei riigipiirid ega aeg ;)


Peagi oli aeg Anneli sadamasse toimetada, Reet suundus koju ning mulle tulid külla Itik ja Siim. Ema Ester oli pirukaid küpsetanud, vaatasime erinevate reiside pilte ning jutustasime. Oli jällegi üks tore õhtu.
Kolmapäevaks oli Reet vaba päeva võtnud, siiski tähtsad külalised saareriigist, ning me suundusime rappa. Ja seda otseses mõttes. Suund oli Kakerdaja raba ning Noku parkimisplats autole. Tee peal kohtasime laglesid, kes parasjagu tegelesid põllumeeste külvi hävitamisega.


Ja raba oli muidugi väga ilus! Varakevadise eestimaa looduse vastu ei saa mitte ükski koht maailmas :)










Pealinna tagasi jõudes korjasime peale Hera ja Rhea ning siis suundusime koju küüslaugu leibasid tegema ja sööma. Ning loomulikult plärasime elust ja asjadest ning kõigest muust mis sinna vahele jäi. Nagu te isegi aru saite, oli jällegi üks tore õhtu.
Neljapäeval oli jällegi riigipüha, kuna oli minu tädi sünnipäev. Selleks pidulikuks sündmuseks olime broneerinud laua restoranis 3 Sibulat, ning samuti olid broneeringud tehtud maniküürija, kosmeetiku, ja muude ilutehnikute juurde. Õhtuks olime me terve perega ilusamad kui eales varem ning nautisime erinevaid sööke ja jooke. Ja seda kõike vaid Zelda terviseks!

Ja nii see puhkus otsa saigi, järgmisel hommil suundusin lennule, mis viis mind tagasi Londonisse. Lennujaamas oli külle veidi närvikõdi kuna see konkreetne lend oli viimse kohani täis. Õnneks oli keegi tore reisija kuskile liiklusesse toppama jäänud ning temast vabanenud istekoha sain mina omale ;) Ja eriti tore oli see, et pardal tervitas mind ei keegi muu, kui minu oma Ita! Lennata on nii tore, eriti kui oled reisija ning salongis ajab asju Itik.
Ja kui teil midagi paremat teha ei ole, siis: "Helista mulle mobiilile!"