Esmaspäev, 31. oktoober 2011

Night-stop, Amman :)

Reservist on võimalik ka väga huvitavaid asju saada, näiteks Ammani öö-peatuse. Ehk siis mul oli planeeritud reserv ehk siis valve nii pühapäevaks kui esmaspäevaks ja mind kutsuti lennule Ammani. Pühapäeval lendasime sinna, maandusime kella 19 paiku ja esmaspäeva hommikul lendasime tagasi. Kuid tagasilennul olime reisijad kuna meie töötatud tunnid ei lubanud meil enam tööd teha. Kahjuks maandusime nii hilja, et linna peale jalutama enam ei läinud kuid siis on minu esimene night-stop siin firmas tehtud ja see oli vaatama oma lühildusele väga tore. Hotell oli ilus ja Ammani kesklinnas, nii et järgmine kord kiman kindlasti linna peale ;)
Tagasi lennata reisijana oli ka väga huvitav kuna meid oli 3 meeskonda , kes kõik olid erinevatel aegadel sattunud Ammani ja nüüd me kõik (ehk siis 3 x 7 inimest) lendasime tagasi. Naljakas kogu selle asja juure soli see, et me kõik olime vormis ja siis oli veel neljas meeskond, kes tegeles selle tagasi tuleva lennuga. Reisijad vaesekesed ei saanud midagi sellest segadusest aru.
Laupäeval oli mul ka tore päev, nimelt lendasin charterit ehk siis tellimuslendu Türki, Dalamani. Kuna see oli hooaja viimane reis siis tähendas see seda, et lennuk oli sinna minnes tühi ja me tegime mis ise tahtsime ehk siis püherdasime igal istmel ja üldse laiasime mööda lennukit ringi. Tagasi tulekul oli aga lend puhkuselt tulnud õnnelike nägudega reisijaid täis. Tegin ka möne pildi sellest, mille siia lisan: 


Praegu aga istun lennukis ja kiman kodumaa poole, T, K, N saab mind siis kodumaiselt telefoninumbrilt tabada kui keegi soovib. Ja loomulikult olen mõnes neist restoranidest millistest on juttu olnud Köögikodanike saates. Reedel aga ootab mind Manchester.

Neljapäev, 27. oktoober 2011

Siniverelised :)


Tänane lend viis mind Belfasti ja tõi siis tagasi Londonisse. Tagasilennul oli üheks reisijaks prints Edward ehk siis Wessexi krahv ehk siis kuninganna Elisabethi noorim poeg. Ega ma tegelikult lennukis olles täpselt aru ei saanud kes neist ilusates ülikondades meestest just see krahv on aga kodus googeldasin teda ja siis viisin uuesti pildi kokku. Koristades tema teetassi, puutusid meie käed kokku – kahjuks pesin juba lennukis käsi, oleks ma siis teadnud, et see tema oli – ma poleks iial enam käsi pesnud.
Nii et siniverelised on mul ka nüüd lähedalt nähtud ;)
Aga tegelikult oli täna üks hoopis tähtsam sündmus, nimelt sai kohalik turvateenistus minu tausta uuritud ja ma sain omale lennujaama loa kehtivusega 5 aastat. See tähendab, et hommikuti tööle minnes ei pea enam ootama turvakontrollis, et ehk keegi saadab mind läbi lennujaama meie meeskonna ruumidesse. Siiani ma üksinda liikuda mööda lennujaama ei tohtinud. Aga homsest alates teen ise uksed lahti ja liigun ringi kuhu tahan J No tegelikult mitte päris nii hullusti aga enam-vähem.
Tänase päeva kohalik tähtsaim uudis on – ei mitte Kreeka majanduskriis vaid hoopis see, et Amy Winehouse suri alkoholitarbimise tagajärjel. Sellest kirjutavad kõik lehed, sellest räägib telekas, sellest räägib raadio, sellest rääkisid ka kolleegid – kes olid veidike murelikud, et ka nemad joovad palju ;) Lohutasin siis, et eks see ole suhteline ja sõltub treenitusest. Eks näis kuhu see teema edasi areneb.
Hakkan nüüd oma lemmiktegevusega tegelema – triikimine!!!

PS. Täna lendasin sama purseriga kellega lendasin laupäeval. Nii, et siin firmas on võimalik samade inimestega kokku puutuda.

Teisipäev, 25. oktoober 2011

Pildid ;)


Täna ma midagi ei kirjuta, aga riputan üles mõned pildid. Siin siis paar pilti minu praegusest toast:
 


Ja siin vaade aknast, hoolikamad vaatajad leiavad siit ka lennuki :)


Siin minu töövahendid ootamas tööleminekut :)

Täna oli mul vaba päev, jalutasin teise külla Prismasse, oma tund aega ja olingi kohal. Ilm on meil ilus, endiselt +20. Jalutamiseks just sobiv. Istusin siis oma kohvikus ja vaatlesin inimesi – täna olid poes enamjaolt üksikud vanaprouad, kes omi asju ajasid. Miski tähelepanekud olid mul seal veel kuid miskipärast peale kahte klaasi veini need ei meenu enam. Ehk homme tulevad uuesti meelde.
Homme ootab mind Dublin ;)
Tsauka! 

Esmaspäev, 24. oktoober 2011

Vaba päev :)

Tere kõigile kellel täna vaba päev, no hea küll tere Teile ka, kellel ei ole vaba päev!
Nagu Te juba isegi aru saite, siis minul on täna vaba päev.
Aga veidike veel eelnenud lendudest: esimene oli siis Berliin, neljapäeval lendasin Viini – see oli väga varajane hommik äratuskell oli helisema pandud 2.30 ning 3.45 oli juba buss. Viinis oli meil 3 tundi aega ja see oli alles öudne, kuna niisama istudes vajusid silmad iseenesest kinni. Õnneks suutsin ikka kuidagi ärkvel olla ja seda ka tagasilennu ajal.
Reedel oli aga tõeline maraton lendamise päev – päev algas kell 08.50 ja lõppes 21.40, lennuaega sellest kokku oli 9 tundi ja 20 minutit. Ja see lend viis mind Kairosse ja tagasi. Sinna lend oli õnneks täis, seega oli kogu aeg tegevust. Tagasilend oli veidike tühjem, kuid kuna meil oli väga tore meeskond, siis me lihtsalt otsisime endile tegevust, ehk et käisime reisijaid tülitamas ja pakkusime neidle veel juua ja veel juua ja siis veel juua… ja nii sai ka see päev oma lõpu. Koju jõudes tundsin isegi mina, et ma olen väsinud ;) Laupäeval oli mul reserv ehk siis valve ja hommikul ärgates sain ma vaevu mõelda, et mida küll oma päevaga ette võtta kui helistas keskus ja suunas mind lennule Nizzasse. Olin muidugi väga õnnelik, sest mida paremat saab üks lennuhull veel tahta kui lennata ;) Ja meil oli super meeskond!! Reisijaid oli väga vähe, millest oli kahju kuid meie ise olime väga toredad. Leidsin lennult ka 2 vene prouat kelle poole ma vene keeles pöördusin ja kes selles olid muidugi vaimustuses. Nii et minu laupäev oli suurepärane. See oli siis ka minu esimene täieõigusliku meeskonnaliikmena lend. Ja kuna ma ennast nii hästi olin üleval pidanud siis kirjutas purser minu kohta ülikiitva hinnangu. See on ju ikka tore kui laupäeva õhtul keegi Sulle mett moka peale määrib ;))
Pühapäeval oli mul samuti reserv – seekord ei hakanud miskeid mõtteid enam mõlgutama ja seetõttu mind ka kuhugi ei kutsutud. Istusin kodus – vaatasin Kelgukoeri, Ehh, uhhuduuri, Pealtnägijat, Köögikodanikke – see saade ajab mind hulluks, sest tahaks kõiki neid sööke proovida ja restorane külastada ;) Õnneks saan selleks kohe võimaluse – nimelt tulen korraks kodumaale, lihtsalt niisama. Või siis pigem tulengi selle saate pärast, neid restorane külastama. Nii et kui keegi minuga kohtuda tahab siis uurige olnud saadete restoranidest järgi, millal ma seal viibin :))
Aga telesaated netist vaadates on toredad, kuna vahel pole reklaame – ETV’l pole neid muidu ka aga ikkagi, siis saab edasi ja tagasi kerida kui mõni koht veidike segaseks jäi või mõni koht eriti meeldis. Samas saad kõik saated ühte jutti vaadata. Nii et sellel on omad võlud.


Ma nüüd hakkan oma vaba aega sisustama, ehk siis kiman Uxbridge, inimesi vaatama ja kohvi jooma ;) 

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

LHR-TXL-LHR


Juhuu, mul oli täna esimene lend ;) Ja ma avastasin jälle, et lennata on tore, lausa ülitore. Aga nüüd kõigest lähemalt. Hommikul ärkasin üles kell 3.30 ja vedelesin veidike voodis, et kontrollida kas 3.45 minu aknast mööduv buss on ikka reaalsus või on see vaid bussipeatusesse kirjutatud lootus. Homme on mul nimelt vaja selle bussi peale saada. Ja tõesti, kell 3.44 möödus minu akna alt buss. Seega lootust on ;)
Siis tegin oma tavalisi hommikusi toimetusi ja kell 4.40 lahkusin kodust. Suht ruttu tuli buss ja õige pea avastasin end lennujaamast. Kuna aega mul jagus siis istusin kohvikusse ja vahtisin inimesi kohvitassi tagant. Hommikuses lennujaamas on igat sorti inimesi – on neid kes on täiesti ärkvel ning rõõmsad, on neid kes on tüdinud, et nad jällegi peavad viibima hommikuses lennujaamas, on neid kes lihtsalt magavad püstijalu ja neil on täiesti ükskõik kuhu nad lendavad või mis nendega juhtub, on kiirustavaid inimesi, on neid kes kiirustavad tööle ja peavad omakorda mööda kiirustama neist kes kiirustavad oma lennule ;) Öige pea pidin ise ka juba oma keskuse poole minema. Kuna mul on lennujaamas liikumiseks ajutine luba siis pean turvakontrollist läbimiseks otsima kellegi kolleegi abi, et ta siis saadaks mind kui ajutise loa omanikku. Seisin siis kurva näoga turvakontrolli juures ja peagi leidsin mõne kolleegi, kes samas suunas läks ja kes lahkesti lubas mind eskortida.
Kontoris leidsin oma ülejäänud meeskonna ka suurema vaevata – olime täna lennukil Airbus 320, milles on 162 kohta, ja kuna mina olin seal kui vaatleja siis oli meil pardal kokku 5 inimest. Tore oli see, et peale vaadates tundus, et 2 inimest olid vanemad kui mina ;)
Siis järgnes briifing – tavaliselt tehakse see hommikustel lendudel lennukipardal aga kuna meie kapten oli veidike kadunud siis kasutasime aega oskuslikult ning meie briifing toimus kontoris. Briifingul räägib SCA ehk siis purser kuhu lendame, palju inimesi on ja kas on miskeid erilisi teadaandeid lennu kohta nt. erivajadustega reisijad, ilma vanemateta reisivad lapsed, jne. Siis jaotatakse töökohad. Lennukis on nimelt igal salongipersonali liikmel oma kindel number, et mis kohal ta just sellel lennul tööd teeb. Nüüd järgnesid küsimused – kõigepealt igaüks peab rääkima mis tema tänase töökoha ülesanded on ja millise ukse ehk avariiväljapääsu eest ta vastutab. Siis küsitakse veel igalt ühelt üks küsimus avarii valdkonnast – minu tänane küsimus oli seoses tulekahjuga pardal – et millist infot peab sel juhul jagama lenduritele ning kes seda täpselt tegema peab. Ja siis küsitakse veel küsimused esmaabi vallast – mina pidin vastama, et mida teeme südameinfartki korral.
Küsimused vastatud ja kapten kohal, panime selga oma teetööliste kollased vestid – neid peab siin kandma kui suundume lennukisse oma kontorist – ning kimasime lennuki poole. Paraku oli esimene ohvitse teinud väikese vale-arvestuse ning bussijuhile oli teatatud vale plats meie lennuki asukoha suhtes, seega saime teha väikese ekskursiooni mööda lennujaama, enne kui oma öige lennuki üles leidsime. Kõik muidugi naersid, et see oligi lennujaama tutvustus Ruthile, kuna see oli minu esimene lend.
Lennuk oli suur aga muidu sõbralik. Sama võin öelda meeskonnakaaslaste osas. Kõik on nii toredad ja sõbralikud, väga tore!
Esimesel lennul ehk siis Heathrow-Berliin olin ma niisama vaatleja, veidike miskeid väikseid asju tegin ikka ka, aga ei idagi mainimisväärset.
Teisel otsal ehk siis tagasi koju tegin juba ise safety demo (ehk siis avariivarustuse tutvustamist reisijatele). Selles lennukis on demo ekraanidel jälgitav kuid see tähendab seda, et salongipersonal peab seisma vahekäigus ja kui tuleb koht kus räägitakse avariiväljapääsudest siis peame me näitama vastavate väljapääsude poole. See oli päris tore kogemus – seista keset salongi 4 minutit ja 37 sekundit ja lihtsalt naeratada ja vahepeal veidike kätega vehkida ;)
Ja siis teisel lennul teenindasin turistiklassi reisijaid. See oli väga tore, kuna kohe esimeses reas küsiti selliseid jooke, et ma pidin vanemate kolleegide käest küsima, et kas meil selliseid on. Reisijatele vabandasin, et mul täna esimene tööpäev – nad olid väga sõbralikud ja soovisid mulle edu. Reisijad olid kõik väga toredad – kui ma ise veel aru saaks mis kus meie kärudes asub siis tunneksin ennast ka veidike kindlama. Kuid seda ei saagi tahta kohe esimesel päeval. Aga lennata on väääga lahe!!!
Mõlemal lennul maandusin kokpitis istudes ehk siis nägin ära nii Berliini kui Londoni ülevalt poolt lähenedes. Esimene ohvitser oli nii lahke, et tegi mulle täieliku ülevaate Londoni vaatamisväärsustest ja kapten oli eelnevalt tuvustanud Berliini omi.
Ja nii mu lennupäev täna vaikselt läbi saigi. Homme on juba uus päev, uus meeskond, uus sihtkoht ja uued reisijad ;)
Aga nüüd lähen McDonaldsisse friikartuleid sööma ;)
Homseni!

Esmaspäev, 17. oktoober 2011

Valged hobused ;)


Mu valgete loomade seeria jätkub – täna kohtasin jalutades kahte valget hobust. Need tulid mind uudistama ja siis me suhtlesime veidike. Hobused olid tegelikult aia taga, kuid kuna ükski inimene ei jaluta seal kandis siis oli nende huvi minu vastu suur. Nad olid väga armsad ja väga takjaid täis ;) Mul ei olnud ka ühtegi vahendit kaasas, et neid harjata ja takjatest vabastada, seega minust nad sinna niimoodi maha jäid.

Kuid tagasi minu juurde – elan uues kohas, kohe lennujaama juures, aknast jälgin õhku tõusvaid lennukeid ;) Tuba on mul nüüd suurem, siin saab lausa ringi käia ja mul on oma vannituba. Köök on naabritega ühine, kuid peale ühe kurja blondi tütarlapse ei ole ma kedagi kohanud. Maja ees seisab küll üks Mersu ja sealt väljub ja siseneb keegi meesterahvas aga majas sees ma teda kohanud ei ole. Kuri blond tütarlaps aga pahandas minuga ühel päeval (tegelikult oli vist juba hilisem õhtu), et sellisel kellaajal peab tema magama ja mina ei peaks siis oma pesu pesema kui tema magab. Ma siis vabandasin ja katsun edaspidi tema magamisharjumused omale selgeks teha. 
Tänaseks olen omale ka interneti saanud, selle puudumisest oli tingitud minu vahepealne vaikus. Nüüdsest luban jälle korrapäraselt teateid edastama hakata.
Kursus on tänaseks läbi, lõppes see õnnelikult, ehk et kõik läbisid kursuse ja nüüd hakkame lendama. Minu esimene lend on kolmapäeval, 19.10. ja see viib mind Berliini ja siis kohe tagasi Londonisse. Loodan, et ma saan ikka hakkama kuidagi selle lennuga ;) Graafik on päris tihe ehk et ikka 5 päeva tööl ja 2 vaba. Momendil on see mul küll esialgne graafik kuna ma ei ole saanud veel alalist lennujaama luba ja seega peab mind keegi lennujaamas viibides alati saatma ja seega saab mulle planeerida vaid edasi-tagasi lende, ei mingit ööpeatust kuskil ;)
Kursuse lõpetamisel saime kõik omale tiivad ja siin on ka pilt meie grupist:


Ja veel mõned meeleolukad pildid lõpetamisest:



Täna lähme veel välja väikesele dringile koos kursusekaaslastega, nii et kursuse lõpetamise tähistamine jätkub.

Eile käisin oma uut ümbrust uudistamas. Leidsin siit ühe väga toreda pubi, sellest teen siis oma ametliku kodupubi ;) 
Ja siis leidsin veel roomajate poe, mis on umbes 15 minuti jalutuskäigu kaugusel kodust. Nii et kui teil kellelgil on mõni roomaja puudu siis andke teada, annan tellimuse sisse. Roomajate poodi ma eile veel sisse ei astunud, seega ei tea veel mis neil kaubavalikus on.
Lähistel on ka pererestoran McDonalds – sinna astusin eile ka sisse ja enamus külastajad olid ülikondades keskealised meesterahvad. Olin suhteliselt üllatnud sellisest kliendibaasist antud kohas kuid siis avastasin, et seal samas kõrval on autorent koos juhiga, ehk siis onud olid lihtsalt oma lõunapausi veetmas ;)
Eelmisel nädalavahetusel olid mul külalised – Anneli ja Reet, ja siis me käisime linna peal laiamas ja igast turisti asju tegemas. Seekord käisime isegi ühes päris muuseumis ehk siis National Gallery’s. See oli tore kuid osades kuulsates teostes suutsime siiski pettuda. Ise nähes on asjad ikka veidike teistsugused kui nad on kuskilt mujalt vaadates. Siis käisime ka pealelõuna teed jomas, ühes kuulsas salongis. See üritus valmistas meile paraku väga suure pettumuse, aga see on meil nüüd tehtud ja edaspidi teame sellest kas siis hoiduda või siis pigem seda ise kodus teha. Tee oli muide väga hea kuid suupisted olid veidike mitte nii head, õigemini nende presenteerimine jäi meile arusaamatuks. Siin ka pilt meist teejoomisel:


Käisime loomulikult ka teatris, seekord vaatamas Priscilla, Queen of Desert. Oli väga tore ja meeleolukas nagu enamus siinsed muusikalid. Külastasime ka Portobello turgu ehk siis Notting Hilli turgu. See oli tore jalutuskäik kuigi mulje oli et viibime Itaalias – kuna ümberringi olid vaid Itaalia pensionärid vöi siis Buenos Aireses – kuna ümbrus Notting Hill’is meenutasid meile San Telmo linnaosa.
Muidu oli London suur nagu ikka, G&T on hea ja elu ilus ;)
Aga ma lahkun nüüd linna peale, lähen kontrollin üle kas London on ikks suur ja kas jook ikka maitseb.
Homseni!