esmaspäev, 27. juuni 2016

Enne ja pärast ;)

23.06.2016 oli siis see päev millest alates ei ole maailm enam endine :) Kuid kõigepealt siis veel sündmused/lennud mis olid enne seda maagilist kuupäeva.
Lend Münchenisse, oli täitsa tavaline. Kimasin ruttu oma lemmik tualett-tarvete poodi, kuna mul oli lausa nimekir asjadest mis mul kodus puudusid. Nimelt olid Saksamaa ööpeatused kuidagi puudunud minu graafikutest viimastel kuudel. Ostunimekiri täidetud, suundusin täiesti sihitult linna peale. Tuiasin veidike niisama, siis istusin miskis kohvikus ning vaatasin inimesi, siis üritasin leida metroopeatust, et sellega tagasi hotellini minna. See osutus veidi raskemaks kui ma ootasin ning seega suundusin hotelli tagasi jalgsi.
Järgmine päev viis meid Nizzasse, mis oli täielikus jalgpalli hulluses. Oli EMi algus ning samal päeval toimus mäng Põhja-Iirimaa ja Poola vahel. Juba lennujaam oli fänne täis, seal olid peamiselt poola fännid, hiljem linna poole liikudes kohtasime ka rohelistes särkides Põhja Iirimaa toetajaid. Kuna fännitsoon asus kohe meie hotelli kõrval ning ka bussid staadionile väljausid sealt, siis oli muu liiklus tavainimestele seal kandis suletud ja me olime sunnitud paar kvartalit jalutama kogu meeskonnaga oma hotelli poole. Õnneks me sulandusime oma vormireetuses tänavapilti hästi, sest ka mõlema meeskonna fännid olid oma erinevates vormiriietes. Loomulikult pälvisime mõne julgema grupi tähelepanu ja saime ka erinevaid sõbralikke kommentaare :)
Meie lenduritel oli aga kindel plaan minna jalkat vaatama - pileteid neil küll ei olnud, kuid koheselt kui olime end hotelli sisse registreerimud, leidsid nad iirlaste fännipundi ning küsisid neilt, et ega kellelgi pileteid üle ei ole. Ja triibud õlgadel ning mütsid peas tegid oma töö, fännid sebisid veidi ja leidsid meie pilootidele piletid! Mul oli nii hea meel selle üle! Pärast mõtlesin ise ka, et tegelikult oleksin pidanud ka minema - ma pole kunagi jalkat vaadanud, seega oleks see olnud suhteliselt huvitav kogemus. Poisid olid hommikul igal juhul väga rahul oma ajaveetmisega, näitasid meile oma filmitud mänguhetki ning meeleolu bussisõidust staadionile.
Úlejäänud meeskonnaga suundusime me aga varajasele õhtusöögile, mis oli väga tore! Juttu jätkus kauemaks ja seda igasugustel teemadel.
Järgmiseks lennuks oli mul Gibraltar - see on siskene keeruline koht kus on suhteliselt lühike lennurada, väga halvad ning ootamatud tuuled, sõidutee, mis suundub üle lennuraja ning selle kõige krooniks on veel raja lõpus suur kalju ;) Nii, et palju erinevaid pisikesi nüansse mida oodata. Lisaks on reisijateks palju juudi päritolu inimesi, ning seega meie tavaline võileivakate ehk peekon ei lähe eriti kaubaks. Samal päeval olid otsustanud streikima hakata prantsuse lennujuhid ning paraku kui nemad streigivad, siis meie graafik on suht sassis. Meie väljalennule Londonist anti 3 tunnine ooteaeg - kuna meie piloodid aga olid ülitoredad, ning andsid kogu aeg reisijatele infot, siis olid reisijad suhteliselt rahulikult. Lend möödus ka ilma eriliste vahejuhtumiteta ning me jõudsime  Gibraltarile umbes 2.5 tunnise hilinemisega. Kiirelt need reiisjad maha ja teised peale ning oma tahasilendu alustasime juba graafikus. Kaugele me aga ei jõudnud kuna koheselt kui piloodid alustasid kiirendamist keeldus üks mootoritest töötamast ning me suundusime tagasi oma parkimispositsioonile seda kontrollima. Tegelikult see muidugi nii kuivalt ning must-valgelt ei läinud. Mina suutsin kogu evakuatsiooni protseduuri peas läbi mängida ning selle kiirelt ka kõrval istuva kolleegiga läbi arutada ning seda veel enne kui kapten meile teatas, et "Cabin crew, stand by for further instructions" (salongipersonal, oodake edasisi instruktsioone). Sellest hullem lause saab olla vaid, et "Evakueerige!". Õnneks seda käsku ei järgnenud, selle asemel avasime uuesti uksed, pardale tuli hunnik erinevaid ametimehi, siis saadeti reisijad uuesti terminali, ning siis sai üsna ruttu selgeks, et selle lennukiga me enam edasi ei lenda. Reisijad, kes olid istunud akna juures, kus veidi haige mootor asus, jutustasid meile kuidas nad nägid mootorist väljumas sähvatusi ja leeke. See võis üsna huvitav kogemus olla!
Meie õnneks oli Gibraltaril üks teine meie lennuk, mis oli nädal varem üle elanud linnuparvest läbilennu ja vajas seetõttu veidi tõhusmat hooldust, kuid just samal päeval oli see lennuk kuulutatud lennukõlblikuks ning kaks pilooti pidid tulema õhtuse lennuga sellele lennukile järele. Meie kapten ajas veidi asja ning me saime loa kasutada seda lennukit oma lennuks. Kuna "linnu"lennuk oli seisnud nädal aega koos vanade toitudega kuuma päikese käes, siis läksime esilagu luurele, et kas me ikka saame sellega ka reisijad kaasa võtta. Olukord ei olnud õnneks väga hull, ning maapealse teeninduse suure abiga saime tõstetud kõik kärud ümber ühest lennukist teise, et siis vana jama jätsime endiselt Gibraltarile ning meie oma võikud ja joogid saime parandatud lennukisse kaasa. See kõik toimus suurepärase meeskonnatöö tulemusena, kus nii piloodid kui maapealne teenistus olid lausa superkangelased!
Ning peale kogu seda sebimist alustasime umbes 4 tunnise hilinemisega oma tagasiteed. Reisijad olid kohu selle seikluse juures väga rahulikud ning naeratavad, kõik käisid meiega rääkimas oma kogemustest ning erinevatest juhtumistest. Ühesõnaga, oli üks äärmiselt huvitav päev meie kontoris. Sama päeva õhtul pidin minema Zaida sünnipäevale, kuid paraku jäime me nii palju hiljaks, et muusikalietendus millega Zaida sünnipäevapidu hoo sisse sai, oli minu maandumise ajaks juba alanud. Seega suundusin hoopis koju, ning jõin ühe kangema gin&toonikuga ja siis suundusin magama.
Seda GIBi jääb meenutama selline "lind", mis oli pargitud meie kõrval:


Sünnipäevad aga jätkusid, peale prantsuse keele tundi, suundusin Elena sünnipäevale. Prantsuse keeles olin ma seekord eriline priimus, nimelt rääkisime õigussüsteemist, kodanike õigustest ning kohustustest, ning ma miskipärast olin sellest teemast ennegi midagi kuulnud ;)
Elena sünna möödus jalgpalli tähe all - Elena on nimelt suur jalkafänn, ning samal päeval oli Saksamaa mäng, ning seda me siis kõik koos vaatasime.
Ning mul oli veel üks vaba päev, mille otsustasin veeta Windsori külastusega. Ronisin aga bussi, millel oli ees number 71 ning bussijuht ei vaielnud vastu kui soetasin pilti Windsorisse. Kui buss aga sõitma hakkas, siis oli teekond täiesti mitte nr. 71 oma. Isegi peatustes kus ta peatus ei olnud 71 kirjas. Mina veel mõtlesin omaette, et huvitav mis toimub, et kas selle bussi marsruuti on muudetud ja veel ei ole isegi märgitud, et see nüüd siin sõidab. Kuid siis ühes peatuses, jättis juht bussi seisma, ning tuli minu juurde ja ütles, et ta tegi väikese vea ning ma pean nüüd kõrval seisvasse bussi ümber istuma ning see viib mu tegelikult Windsorisse. Ning siis ma sain aru, et buss ei sõitnud mitte liini 71 vaid hoopis 78. Arusaamatu on aga, et miks ta siis oma teekonda alustades number 71 näitas. Õnneks ma ajas kaotasin nii 10 minutit ehk, nii et ei midagi hullu. Windsoris sain kokku Carolinega, kes oli sinna tulnud rattaga ning koos ühe oma rattasõidukaaslasega. Sõime koos lõunat ning siis nad suundusid rongi peale ning mina kimasin linna peale laiama.
Edasi oli mul graafikus järjest miskeid tšarterlende - need on siis lennud mis ei ole just meie lemmikud, kuna lendajateks on reisijad kes lendamisest midagi ei tea, samas ei ole nendel lendudel edasilende ega ka erilisi kaardistaatusi, ehk et lennud on selles suhtes veidi lihtsamad. Nii et veidi kergem kuid veidi raskem. Seekordsed lennud läksid hästi, ei mingit hilinemist, reisijad oli toredad ning meeskonnad koostöövalmid.
Sama ei saa öelda aga minu muudest lendudest eelmisel nädalal. Loomulikult oli siinseks põhiteemaks enne Brexiti hääletust rahvareferendum ja ka nüüd räägitakse põhiliselt referendumist ja, et mis asi on úldse EL millest just äsja välja hääletati ;) No tule taevas appi - ütleksin selle peale mina! Ma saan küll aru, et ma käisin aastaid ülikoolis et omandada see eriti peen lugemisoskus, ehk siis oskus lugeda erinevaid juriidilisi dokumente kuid samas oli mul ikka omandatud ka miski maailma tunnetuse oskus tava-haridusega ehk siis keskkoolis. Samas ma ei saa võtta kõiki enda ümber asuvaid inimesi samamoodi nagu iseennast, ehk siis, mis on minu jaoks "tavateadmine" võib teiste jaoks olla suht spetiifiline ning erialane arusaamine. Seda huvitavam on asjaolu, et mismoodi siinsed inimesed on oma valikuid teinud valimiskasti juures. Ning eriti huvitav on see, et nüüd nõutakse uut hääletust. Ma väga vabandan, aga kui te ise tahate viia demoktaatiat "kolmanda maailma" riikidesse, siis miks te ei aktsepteeri omaenda demokraatlikult korraldatud referendumit? See, et inimesed ei saanud aru, mida ja miks nad hääletavad - see on juba kivi erinevate parteide kapsaaeda, sest selgitustöö nende poolt oli suhteliselt nõrk ning ega siinsed inimesed ei ole eriti aru saanud mille vastu või mille poolt nad hääletasid. Paraku on nüüdseks paljud välismaalased suhteliselt ebakindlad oma tuleviku suhtes, ning sellega seoses omandanud ka suhteliselt vihase hoiaku kohalike suunas. Eile hommikul olin lennul, kus meie meeskond jagunes suhteliselt võrdsetes osades nii kohalikeks kui välismaalasteks. Välismaalased on omandanud väga tugeva hoiaku, et "meid ei taheta, kuid samas ei saada ka ilma meieta hakkama" - nii et tulevik on suhteliselt tume kuid huvitav! Kuna keegi täpselt ei tea mis meid ees ootab, siis võtan mina igat päeva kui viimast ;) Mis on muidugi eriti hea meie reisijate suhtes kuna see on võib-olla ainus kord mil ma nendega kohtun :) Igatahes, olen järgmisel nädalal kodus, kuna mu ema, ehk siis ema Ester saab 70! Palju, palju õnne talle!



Ning siin ka minu viimased tähelepanekud Roomast:



Kohutmiseni järgmisel nädalal ning veelkord palju õnne ema Estrile!

reede, 10. juuni 2016

Lukustatud kõrv

Peale seda pikka magamist ootas mind lennujaama valve, mis ei kestnud eriti kaua sest mind saadeti kiirele tripile Edinburgi. See lend möödus ilma vahejuhtumiteta, väljusime õigel ajal, lend oli parasjagu pikk et teenindusega ühele poole saada, kõikidele reisijatele jagus nende esimest toiduvalikut, seega kokkuvõttes suhteliselt igav lend.
Ning peale lendu ma midagi tegin kodus, kuid mul ei ole õrna aimugi mida ;)
Edasi tuli mul veel paar lennupäeva, siis oli mõni vaba päev, ning ühel päeval kutsus Caroline mind oma sõprade Caroline ja Wendy juurde õhtusöögile. See oli üks tore õhtu, kus juttu tuli nii Euroopa tulevikust ning Suurbrittania osast selles, meie lennufirma huvitavamatest juhtumistest, ning arutasime ka minu Caroline plaani teha oma matusebüroo, mis ei tegele mitte matustega vaid enne kadunukuse lahkumist tema elu tähistava peo korraldamisega :) Nagu isegi aru saite, oli õhtu väga tore!
Järgmisel päeval kimasin Nizzasse, seda siis edasi-tagasi otsana. Lend oli suhteliselt sündmusterohke, nimelt tagasilennu algul selgus, et Nizza lennujaamas oli üles öelnud pagasilint ning ükski ühik pagasit ei liikunud piletitegistreerimise letist kaugemale. Kõik reisijad kes pardale tulid küsisid kohe, et mis nende pagasist saab ja kas see ikka tuleb kunagi neile järele. Algul lubas maapealne teenindus, et 190 pagasiühikust tuleb pardale vaid 35. Kapten otsustas selle peale meie lahkumisega veidike hilineda, et saaksime enamuse pagasist ikka kaasa võtta. Õnneks lennujaama maapealne teenindus liigutas end kiirelt ning umbes poole tunni pärast olid 187 ühikut pagasit meil peal. 3 kohvrit/kotti olid kuskil kadunud, ning need lubati järgmise lennuga järgi saata kui need üles leitakse. Selle tulemusega oli kapten rahul, ning me asusime teele. Õnneks suutsime enamuse oma kaotatud ajast tagasi teha kuid...kui maandusime, siis muidugi pidime ootama oma parkimiskohta ning selle tulemusena jäime ikka nii 40 minutit hiljaks ning paljud edasilendajad jäid oma lendudest arvatavasti maha. Ühel tütarlapsel oli edasilend teisest terminalist, teise lennufirmaga ning see oli eraldi piletil, samuti oli tal pagas, mille ta pidi siis uuesti välja võtma, siis sõitma rongiga teise terminali ning uuesti ennast lennule registreerima. Ning kogu selleks ettevõtmiseks jäi tal nüüd veidi üle poole tunni, sest lend ise väljus juba tunni aja pärast. Sellises olukorras ei saa isegi lohutada, et küll te jõuate....sest me ju kõik teame, et ega ikka ei jõua küll.
Selle maandumisel juhtus veel selline lugu, et mu kõrv oli otsustanud lukku minna ja mitte enam lahti tulla. Seega kimasin mina koju enda ravimisega tegelema. Öö möödus suhteliselt hästi ja hommikul ärgates ikka käisin pesus ja tegin soengu ja värvisin silmad ära, ning siis hakkasin hambaid pesema ja sain aru et kuulen seda mis toimub mu suus kuidagi väga imelikult. Ja kuna mul oli graafikus tol päeval kolma lendu, siis kuulutasin ennast haigeks ning võtsin uuesti soengu lahti, panin vormiriided kappi tagasi ja eemaldasin meigi.
Arvasin ise, et ehk läheb mu kõrvalukustus paari päevaga üle aga kui kolmandal päeval oli ikka kõrv veidi imelik, siis kimasin ikka arstionu juurde. Tema ütles, et kõik on korras kuid arvatavasti on mu kõrvakanalid nii kitsad, et see tekitab ka lukus olekut. Et see pidi olema lendajatel suht sagedane. Ning selle vastu aitab ninaõhupall :) Ehk siis selline õhupall, mida ninaga täis puhuda. Tellisin siis omale selle asja, see ei ole veel kohale saabunud kuid kohe kui see tuleb hakkan treenima ja kindlasti teen sellest pilte ning jagan oma elamusi ka teiega.
Sel ajal kui ma haige olin, tegelesin ma aga erinevate asjadega - käisin oma pargis päevitamas, sest lõpuks on ka meile saabunud suvi, käisin ostlemas - soetasin omale teekannu, sest erinevate raviteede tegemine sõelaga tassi muutus jube tüütavaks ühel hetkel, käisin erinevatel jalutusretkedel ning loomulikult õppisin prantsuse keelt. Nii et see väike kodune paus mõjus mulle suurepäraselt.
Homme aga ootab mind München :)


pühapäev, 5. juuni 2016

Maikuu

Maikuu algas üksiku vaba päevaga, tavaliselt on mul vaburid siiski paarikaupa kuid kuna järgmisel päeval oli mul graafikus koolitus ja enne seda peab meil olema vaba päev, siis oligi mu nädal selline veidi katkine. Ilmaennustus oli ka suht vilets, kuid nagu meil juhtub suhteliselt tihti, siis ennustus ei lähe tegelikkusega kokku. Õnneks oli nii ka seekord. Olime kokku leppinud Zaidaga, et teeme omale ühe Londoni päeva, ja me suundusime päikesepaiste saatel jõetaksoga Londoni idaossa, kus siis tegime tuuri Emiratesi köisraudteel. Ühtlasi külastasime ka väikest lennukeskust mis seal kõrval oli, ning saime kätt proovida, kuidas on lennukile laadida pagasit, seda koristada, kütust tankida, ruleerimisrajale juhtida ning õhku tõusta, seda kõike siiski arvutimängu raames. Aga tore oli ikkagi.






Minu koolitus möödus suht haigutustega võideldes, sest meile muudkui räägiti kui tore on meie lennufirma ja samas, et kuidas meie oleme nii üle makstud ja meie reisijate hinded meile on ka suhteliselt viletsad võrreldes teiste meeskonna kooslustega. Kuid muidu on meil suurepärane lennufirma. Ja seda juttu suudeti meile 8 tundi järjest rääkida. Koju jõudsin tohutu peavaluga, mida ravisin kiirelt ühe viskiga ;) Ning pika telefonivestlusega Itikuga, mille lõppedes saime aru, et oleme ikka ise ilusad ja toredad ja ehk siis meid tööle võtnud lennufirmad jõuavad ka järgi ;)
Järgmisel päeval oli mul graafikus "dirty double" ehk siis neli lennuotsa või siis kaks edasi-tagasi otsa. Ning järgmisel hommikul pidin lendama Helsingisse Annelile ja Nora külla, Markkule ja Clarale ka. Miskipärast aga pakkisin igaks juhuks oma kohvri ja võtsin selle juba oma nelja lennu päevale kaasa - mulle miskipärast tundus, et teine osa sellest jääb ilma minuta.
Algas kõik nagu tavaliselt, lendasime Newcastlesse ja kõik oli tore. Londonis oli küll veidi madal pilvisus kuid mitte midagi väga erilist. Newcastlesse jõudes aga saime omale väljalennupiirangu, nii umbes tunni aja võrra, mis muidugi meile tähendas vaid rõõmu, kuna teist lennupaari me enam teha ei saanud. Reisijate ees pidime aga väga kaastundlikke nägusid tegema, sest loomulikult on ju enamustel Newcastlest tulijatel edasi lennud ning tund aega hilinemsit tähendab nende jaoks oma jätkulendudest maha jäämist. Asjale lisas loomulikult vürtsi see, et purser istus oma klapp-toolile ja hakkas lehte lugema! Samuti ei töötanud tema Ipad. Mis tähendas, et Ruth jooksis ringi esimese ohvitseri Ipadiga, et sealt infot ammutada, vahepeal seda kapteniga kontrollides. Ja purser ei tõusnud kordagi oma ajalehe tagant. Lisaks oli meil viis reisijat, kes vajasid Londoni jõudes ratastooli, ning seega veelgi enam seletamist, et mis neist edasi saab. Aga miskil hetkel me ikkagi tõusime õhku ja maanusime ka Londonis, seda küll veel hiljem kui tunnike hilinemist, ning meie olime oma edasilennust vabad ;) Ja seega minu suure kohvri kaasa tassimine tasus ennast ära, suundusin jooksuga Helsingi lennule. Ning seal oli mul vastas Anneli, koheselt soetasime minu lemmik-kartulikrõpsud ning suundusime koju. Anneli kimas hommikul tööle, mina aga viisin Nora kooli, siis jalutasin koeraga, siis keetsin kartuleid, siis panin pesu kuivama, leidsin nõudepesu masinas olevatele nõudele uued paigutuskohad, siis oli mul väike vaba aeg ning siis suundusin Norale kooli järgi. Mul oli veel üks väike ülesanne, kaasa võtta 2 seelikut, mis asusid trepi peal, minu koti kõrval, et ma neid maha ei unustaks, kuna nende seelikute peale pidime me Noraga soetama uue ülemise otsa, et ta saaks õhtul laulukooriga esineda. Ülemine ots pidi siis olema värviline, et see sobiks kokku kas musta või siis teise samuti tumeda lillelise seelikuga. Lisaks oli meil veel ülesanne soetada mulle hügieeniline huulepulk firmalt Sebamed ning ka lennukingad, mille jahil ma olin juba ebaõnnestunult kodumaal käinud.
Jõudsin Norale vastu, kõik oli tore, hakkasime suunduma siis poodidesse ja Nora õnneks küsis, et kas ma ka seelikud kaasa võtsin, ja mis te arvate mis vastus oli, loomulikult olin need unustanud sinnasamasse trepile. Kimasime siis koju tagasi ja alustasime uuesti. Esimesena jõudsime kingapoodi, nii kolme või nelja neist...ja mis te arvate, et ma sealt mõne uue paariga väljusin, loomulikult mitte. Esimeses keskuses oli ka minu kodune M&S, millest me suure kaarega möödusime, kuna ma arvasin, et siis ma võiks ju kingi kodusest Londonist otsida enne kui ma juba sinna sisse lähen. Kuid peale teistele kingapoodidele tiiru peale tegemist suundusime sinna siiski tagasi, kuna auto oli meil nagunii pargitud sama maja alla, ning tegime ka kiire tiiru kingaosakonnas. Ning loomulikult leidsin ma sealt omale kingad. Eelnevalt olime ka apteegist leidnud mu huulepulga ning avastanud, et isegi Carmolise kurgukommid on Porvoo vanas apteegis odavamad kui Eestis!
Edasi suundusime siis Nora lemmikpoodidesse, mis asuvad veidi kesklinnast eemal ning kus oli väga palju värvilis asju, millest mina kui kuri tädi enamus muidugi välja praakisin. Siiski osad jäid sõelale ning siis selgus, et need ükski ei sobi nende meie kaasavõetud seelikutega. Kus aga häda kõige suurem, seal abi suht lähedal. Stiilikunn "Zenja", kohalikus keeles Ruth, tormas riiulite vahele ning tõin sealt Norale mustad teksad, mis sobisid nii hästi, et neid pole ta tänaseni jalast võtnud. Nora küll hakkas kartma, et emme ehk siis Anneli saab pahaseks kui Nora oma ostudele nii palju raha on kulutanud - leppisime kokku, et teksad soetan mina ja me Annelile ei räägi sellest ja vaatame, kas ta üldse märkab, et lapsel uued püksid on. Ja et kui ta märkab, et siis vaatame mismoodi me sellest välja tuleme. Võin juba etteruttavalt öelda, et siiani ei ole Anneli märganud, et lapsel on uued teksad :) Aga annan teile antud asja arengutest teada edaspidistes postitustes.
Selle suure skeemitamise ja shoppamisega unustasime me muidugi kella vaadata aga õnneks helistas meile kuri Anneli, kes küsis, et kus me oleme ja kas me juba ei peaks kontserdipaiga poole liikuma hakkama. Tulime siis kiirelt maa peale tagasi ja asutasime end teele.
Kontsert oli väga tore, lapsed laulsid küll veidike kohustunult...ehk et ei tundunud, et nad ise oleksid oma tegevust väga nautinud, kuid ilus oli ikka. Laulud olid kõik rocki klassika, ehk et isegi mina teadsin kõiki laule.
Peale kontserti kimasime koju, et seal siis juba Eurovisiooni teist eelvooru vaadata - hakkasime ka koheselt ise punkte jagama, tegelikult andsime lauludele kas plusse või miinuseid, et ehk kas nad saavad edasi finaali või mitte. Ning unega võideldes saime pika kontserdi lõpuks teada, et olime vaid kahe lauluga eksinud - päris hea saavutus :)
Järgmisel hommikul üritas Anneli mind äratada, et ma Nora kooli viiksin, kuid ma olin vaid külge keeranud, siis suure kärtsuga peeretanud ja ning edasi maganud :) Seega viis Anneli ise lapse kooli. Ning kui ta tagasi tuli ja üritas veel veidike magada, siis hakkasin mina ärkama ning viisin talle kohvi voodisse. Meil oli, see oli siis Annelil peas, miski pikk nimekiri asjadest mida me kõik sellel ilusal reedesel päeval tegema pidime, kuid kuna õues oli meie kohal sinine ning täiesti pilvitu taevas ja päike paistis, siis tassisime õue hoopis madratsi ja panine pävkad selga ja tegelesime enda pruunistamisega :) 


Ja varsti oligi aeg, et minna Norale kooli vastu, siis istusime jõe ääres ja tegime ühe mõnusa lõunasöögi ning siis oli aeg minul lennujaama suunduda.
Järgmisel päeval oli mul jällegi pikk Istanbuli lend, ning õhtuks oli mul kokku lepitud Caroline külastus. Nimelt oli tal külas ka meie kolleeg Shaun (mitte see lammas, vaid ikka inimene) ning meil oli au moodustada jällegi Eurovisiooni zhürii, ning anda punkte. Paraku seekord meie punktide andmine ei olnud nii edukas kui see oli olnud Porvoos - ühesõnaga meie esikolmi, isegi mitte esikümme ei klappinud ülejäänud Euroopa arvamusega. Aga me ei lasknud ennast sellest segada, meil oli ikka tore õhtu.
Ning siis saabus minu kaua oodatud Stockholmi lend, mis oli mul seekord lausa kaheöine :) Hommikul kimasin koheselt Uppsalast rongi peale ning peagi leidsin end juba Skansen muuseumist. See oli täitsa tore koht, ilm oli küll veidi külmavõitu, kuid ega see mind seganud. Kuna oli teisipäev, siis olid ka paljud koolid otsustanud oma klassiekskursioonidega just Skansenisse tulla. Seega olid enamus loomad, kes Skanseni väikeses loomaaias oma igapäevast leiba teenivad, peitnud end oma puuride tagumistesse nurkadesse ning põrnitsesid nüüd seal üsna pahaste nägudega seda sahmerdamist aia taga. Veidike aega küll üritasin põdraonuga tõtt vaadata kuid sain aru, et ega põdraonu miskeid trikke tegema ei hakka ja külge ka ei keera, ning seega jalutasin hoopis rootsimaa erinevate regioonide talumaju uudistama. Suht kodune vaatepilt oli :)
Siis hakkasin vaikselt linna poole tagasi jalutama, ning leidsin ühe toreda burgeri restorani, kuhu ka sisse astusin. Ning kohe kui ma olin omale tellitud punasest veinist lonksu võtnud, tuli ka päike välja ning algas suvi.




Mugisin oma burgeri ära, jõin veini peale ning suundusin miskile väljakule, kus oli suure avara trepiga maja kus juba istusid mitmed pagulased ja arutasid erinevates aafrika keeltes omi asju. Soetasin omale araabia päritolu pagulaselt maasikad ja istusin samuti trepile - erinevalt pagulastest istusin mina muidugi päikese kätte. Väga mõnus oli seal inimesi vaadelda ja maasikaid mugida! Elu on ikka lill, kui Sul on nii tore töö, mis võimaldab Sul istuda keset teisipäeva ühe Euroopa riigi  pealinnas, miskil suvalisel trepil, ning lasta end päikesel paitada.
Järgmisel päeval ootas mind ees lend tagasi Londonisse, ning siis kimasin uuesti kodumaale, kuna minu Viljandi korterile oli leidunud ostja. Kuna maakler arvas, et mida kiiremini me tehingu vormistame, seda parem on, et muidu ostuhuviline võib mujale vaatama hakata ja kuna mul oli sobivasti sel nädalal 3 vaba päeva, siis kimasin muidugi kiirelt koju, et notarisse minna.
Järgmine hommik algas iluprotseduuridega, ehk siis maniküür, siis vormiriietus keemilisse ning siis oligi aeg suunduda notarisse. Mina oma maakleriga jõudsin suht varakult, ning kui ostjat ei olnud kohal 5 minutit enne kokkulepitud aega, siis hakkasin ma juba murelikuks muutuma...kuid kohe saabus ka ostja. Kõik dokumendid korras, erinevatele paberitele allkirjad antud ning tasud makstud, sai see tehing sõlmitud umbes poole tunniga. Notarikontorist väljudes küsis uus omanik kapi kohta mis oli seal korteris esikus - selline ilus peegliga kapp, vanaaegne. Mina juba hakkasin kartma, et nüüd tahab ta seda kindlasti korteriga kaasa, kuna Kris oli sellest kapist väga huvitatud ja et kuidas ma nüüd sellest situatsioonist välja tulen. Kuid...uus omanik jätkas oma lauset, et tema prouale üldse ei meeldinud see kapp kuna seal on sees pahad vaimud ja kas on kuidagi võimalik, et ma selle kapi sealt minema viiks. Minul langes kohe kivi südamelt ning teatasin rõõmsalt, et selle ma tahtsingi ainsa asjana veel ära viia :) Nii tore, kuidas asjad vahest lahenevad. Surusime kätt ja soovisime õnne, ning leppisime kokku, et härra saab oma uue korteri võtmed järgmisel nädalal maakleri käest.
Ning nüüd kimasime emaga ja tädi Zeldaga ostu-müügi tehingut tähistama, Umami restosse. See oli väga tore koht, kes veel ei ole seal käinud, siis soovitan! Toidud olid väga head, teenindus suurepärane, hinnatase mõnus, ning joogid jahedad ;)
Reede hommikul kimasime emaga Viljandisse, et seal veel miskid isiklikud asjad ära sorteerida ja viimane pilk veel korterile peale heita. Tegime ka tee peal tuntumates kohtades peatusi, et lapsepõlvemälestusi jäädvustada:



Kris ja Co tulid ka, et neile lubatud kapp ja suure toa lamp kaasa pakkida. Kris muidugi hakkas suures tuhinas igasuguseid asju omale kaasa pakkima, kuni ühel hetkel Axel teatas, et auto on neil juba päris täis ja, et ise nad küll enam sinna ei mahu. Nii juhtuski, et mõned hädavajalikud asjad jättis Kris siis naabrinaise juurde, et neil siis millaski hiljem veel järgi minna. Nii see päevake seal möödus - inimestel kohuneb ikka igasuguseid "vajalikke" asju eluaja jooksul, mis siis hiljem järgmistele põlvkondadele enam nii vajalikud ei tundu. Aga me saime nendest asjadest läbi näritud, ning suutsime korteri uutele omanikele veidike vastuvõtlikumaks muuta ning viimased vaated veel ning läinud ta oligi.
Õhtu lõpuks suundusime Fellini kohvikusse, ning seal selgus, et Viljandis on terves linnas tasuta parkimine! Ma olin sellest nii positiivselt üllatunud, et lubasin kohe Viljandisse kolida ;)
See kohvik oli ka väga tore ja suurepärase teenindusega. Pilt meie meeleolukast istumisest on siin:


Laupäeva hommikul kimas ema tööle, ning mina pikutasin niisama koduses Haabneemes, muudkui teades, et mul aega laialt kuni lennuni. Miskil hetkel ikka suundusin juba keemilisse oma vormile järgi, siis tegin tiiru ema poes, proovisin pea kõiki asju selga ja ei ostnud midagi, ja ühel hetkel avastasin, et nüüd hakkan ma juba hiljaks jääma. Kimasin siis ruttu lennujaama, parkisin auto - kasutasin Ita autot, mille sain siis lennujaama parklasse jätta - ning siis parklast jooksin terminali ja juba jõudsingi 5 minutit enne check-ini lõppu laua äärde! Kohutav kuidas võib aeg niimoodi lihtsalt käest kaduda. Igal juhul jõudsin ma lennule, mõlemile lennule said kohe ka kohad ja isegi mu kohver sai ära antud. Londonisse jõudsin väikese hilinemisega, mis aga tähendas järjekordset jooksumaratoni kuna mulle tulid tol õhtul külla Anu ja Lauri koos oma tütre Anniga. Nad nimelt olid tulnud kaheks päevaks Londonit vaatama, ning ööbisid minu juures. Jõime mullidega jooke ja arutasime maailma asju. Oli väga tore!
Paar päeva hiljem olin lennujaama valves ning sattusin sealt Istanbuli, ja seekord kaheks ööks, ehk et mul oli seal terve vaba päev. Sisustasin seda linna peale minekuga, mida meil küll ametlikult teha ei ole lubatud aga kapten ütles, et kui ma mõistlikult käitun siis võin minna küll. Tegelikult arutasime temaga, et kui aus olla siis on Londoni turvariski tase täpselt sama mis Istanbuli, ehk et kõrgem aste. Ja kuna Londonis ta minu eest vastutama ei pea, siis uskus ta, et ma saan ka Istanbulis ise hakkama.
Alustasin oma linnatuuri suure turuga ehk siis bazaariga. Seekord oli sellel väga lihtne põhjus - suure reisimiseg viimastel nädalatel oli käekott mu kohvrist jalga lasknud ja seega olin ma tulnud linna peale vajalikud asjad kilekotis. Seega arvasingi, et lähen kiirelt ja soetan omale ühe kõige lihtsama Longchamp koti. Ehhee, kui sinisilmne ma ikka olen! Mul läks tund aega enne kui jõudsin sellise kotipoeni millesse ma juba sisse astusin ja millest leidsin miski koti mis mulle enam vähem meeldis ja mille hind oli kvaliteedi (või siis pigem selle puudumisega) omavahelises seoses. Pakkisin oma kilekoti sisu ümber oma uud kotti ning suundusin vaatamisväärsusi otsima. 


Ma pean ütlema, et rahvast oli linna peal väga vähe, märgatavalt olid puudu valgenahalised turistid ehk et enamus ostlejaid olid kohalikud. Nii et turismisektor on väga kõvasti kannatada saanud selles riigis. Ka meie Istanbuli lennud on väga tühjad, eelmistel aastatel olid need tavaliselt üle bronnitud ning tahtjaid oli rohkem kui meie neid sinna lennutada suutsime. Kuid ehk muutub veel maailm ühel päeval endiseks või siis hoopis millekski muuks. Mind see rahva vähesus ei vaevanud, ning ma jätkasin oma teekonda. Üsna peagi leidsin Sinise Moshee, kuhu seekord õnnestus mul ka sisse minna. See oli täitsa ilus.








Ma tegelikult oleksin tahtnud külastada Hagia Sofia mosheed, kuid paraku oli see just teisipäeviti suletud. Seega peab see ikkagi järgmist korda ootama jääma.


Selle asemel sattus mulle tee peale ette Basiilika Tsistern, ning kuna mul oli aega laialt käes, siis astusingi sisse. Koht on jäädvustatud ka James Bondi saagasse, filmis Armastusega Venemaalt. Tegelikult on siis tegu tsisterne sisaldava koopaga, milles omal ajal hoiti kogu Konstantinoopoli veevaru. Koht oli igati vaatamist väärt.





Siis jalutasin veel sihitult mööda väikeseid tänavaid. Ühel tänavanurgal istus üks onu kurvalt oma poe ees ja nähes valget inimest lähenemas, hakkas juba kaugelt mind rõõmsalt tervitama ning küsis siis, et kas ta saaks mulle müüa midagi mida mul vaja ei ole ;) See oli nii hästi öeldud, et ma lausa kiitsin teda. Pärast mõtlesin, et oleks ikka pidanud selle afääri kaasa tegema ja vaatama millega see oleks lõppenud.


Peagi leidsin omale kohviku, kus väike karastusjook tarbida ning siis oligi aeg suunduda tagasi hotelli. Seal jõudsin veel basseini ääres veidike päevitada ning väikese ujumisotsa teha. Nii mõnus!
Lend tagasi möödus ilma vahejuhtumiteta, ning järgmisel päeval oli mul vaba päev, mille veetsin iluprotseduure tehes - kulmud, maniküür, pediküür. Ja loomulikult käib sellega kaasas ka väike ostlemine - igal juhul on mul nüüd ilus uus roheline aluspesu, olen sellega nagu väike ümmargune hernes ;) Ning õhtul oli ka prantsuse keele tund, seekord läks see täitsa hästi.
Ning siis saabus reede ja minu sihtkoht oli Stockholm. Seekord oli aega veidike napilt, ning ma jäin paigale meie kodusesse Uppsalasse. Tegin jalutuskäigu, kuid kuna vihma sadas siis sattusin ikkagi ühel hetkel poodi ja soetasin omale sealt vihmamantli. Peale seda jalutasin juba julgelt mööda linna, ilma et oleksin vihma pärast muretsenud. Ikkagi sattusin Waynes'i kohvikusse, kus pakuti Daim'i kooki, mis oli meie osakonna lemmik Strasbourgis kohtud töötades. Vanade aegade meenutuseks tellisin omale seekord tükikese, oli hea kook küll!


Õhtusöök oli meil seekord lausa terve meeskonnaga, täitsa tore oli vahelduseks kõik koos välja minna ja maailma asju arutada.
Ning järgmisel päeval oli meie sihtkoht Glasgow - tegin ka seal kiire jalutustuuri ning jällegi suundusime terve meeskonnaga (salongipersonal sama, kuid uued lendurid) väikesele joogile ja siis õhtusöögile. Oli väga meeleolukas laupäeva õhtu.
Kui ma pühapäeval kell 11 hommikul koju saabusin, siis sahmisin veidi oma asjadega (need kes mind tunnevad need teavad millest ma räägin) ja siis mõtlesin, et teen väikese une. Ehk et uuesti avasin silmad kell 8 õhtul ja siis kolisin diivanilt magamistuppa ja läksin päriselt magama. Nii raske nädalavahetus oli!

Ning mai lõpus rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki. Seega vaatab mis juunis juhtuma hakkab ;)
Lõpetuseks veel minu uued triibulised ning maailma parimad kartulikrõpsud, mida mina omale Uppsalast ostmas käin.