Reede, 29. oktoober 2010

29.10.


Hommiku jätsime hüvasti oma perega, vendade ja emaga. Ema viis meid kooli ja seda väga varajasel kellaajal. Kinkisime emale kingituse – Vana Tallinna ja raamatu ja DVD – ema küll väidab, et ta alkoholi ei tarbi kuid me pakkusime välja et Vana Tallinn sobib suurepäraselt jäätise peale. Ta lubas proovida. Kutsusime teda ja ka oma vendi Eestisse külla. Kõik lubasid tulla :)
Kooli jõudsime nii vara, et jätsime omad kohvrid sekretäri juurde hoiule ja kimasime veel Pauli. Seal oli tööl kahjuks miski sihuke tädi keda me ei olnud kordagi enne näinud ja seega me lihtsalt esitasime omad soovid ja ei hakanud pikalt seletama, et me nüüd lahkume.
Koolis oli meil täna asendusõpetaja – kes oli nii pisike, nagu Ruthi õde Kris, et väga tõsiselt me teda algul ei võtnud. Aga tegelikult oli ta väga tore ja loomulikult oli seda ka meie tund. Tunni lõpus saime diplomid ja oleme nüüd diplomeeritud prantsuse keele oskajad. Peale tundi oli meil koos teise klassiga väike veini ja juustu degusteerimine. Meie Kristiga olime selleks puhuks kaasa toonud ühe veini, mis osutus erakordselt heaks. Juuste oli kaasa toodud teiste õpilaste poolt mitmeid sorte – mõne hullem kui teine. Juustulauast on ka pilt:


Ja meie meeldejäävamatest koolikaaslastest on pilt siin:


Nii me seal siis degusteerisime kuni hääletoonid olid juba päris huvitavaks muutunud ja siis oligi meil aeg hakata minema rongijaama poole. Kõik läks hästi, me saime õnnelikult jaama ja ka rong väljus täitsa õigel ajal. Panen siia ka pildi jõuluehteist mis linnas ripuvad ja millest eile juttu oli:


Praegu istumegi rongis – see sõidab 4 tundi kuigi vahemaa on suhteliselt väike. Ja meie sihtkohaks sellel nädalavahetusel on Nizza.

Neljapäev, 28. oktoober 2010

28.10.


Asjad juba pea-aegu pakitud.
Hr. Rott on ka tagasi – ju ta teab, et me lahkume ja ongi tagasi teine omas kodus.
Uudiseid veel linna pealt niipalju, et siin suri ära tähtis mees Georges Freche – kes oli kunagine Montpellieri linnapea ja kujundas linna ilmet väga otsustavalt. Ta oli väga armastatud rahva poolt kuid mitte nii väga teiste riigiametnike kuna ta oli olnud üsna otsekohene ja seega oli ta alati rääkinud mida mõtles ja see ei meeldi ju poliitikutele. Igal juhul tema suri oma kontoris südamerabandusse. Eile olid matused ja matuserongkäiku nägime ka meie.
Ja teine uudis linna pealt on, et meil siin juba tänavatel jõulukaunistused – Kristi on nendest väga häiritud. Et miks ometigi nii vara…
Koolis etendasime me Kristiga prints Charlesi lapsehoidjaid ja teised pidid esitama meile küsimusi tema lapsepõlve kohta.
Siis rääkisime kuulsustest omades riikides ehk siis arutasime, et keda või mida me teame riikidest kelle esindajad meil tunnis olid. Jaapanist teadsime geishasid, Ameerikast Monica Lewinskit, Hollandist tuuleveskeid (ei teagi kuda seda sõna pöörata-käänata), Hispaaniast Antonio Gaudit ja Eestist teati Ruthi ja Kristit – me pidime olema kõige kuulsamad eestlased keda meie klassikaaslased teavad.
Peale kooli tegime veel väikese tuuri linna peal ja pildistasime kõik nurgad üles. Valik piltidest on siin ka teile näha.
Esimene pilt on linna veetornist, siis on inglid kesapõllul ja Arc de Triomphe:


Siis külastasime kohalikku botaanikaaeda, mis on Prantsusmaa vanim botaanikaaed, asutatud aastal 1593. Esimene pilt kohalikust vanimast oliivipuust - mitte küll päris aastast 1593 aga veidike hilisemast ajast, ja teine pilt kohalikust pambusesalust.



Ja kodu poole jalutades avastasime ühe aia kus oli ilus mandariinipuu:

Ja veel üks pilt - see on Kristi viimase nädala lemmiktoode - meie klassis kasutusel olev kassettmakk - nostalgiameeter on põhjas, onju:

Aga nüüd me hakkame veel filmi vaatama ja siis magama sest homme on pikk ja keeruline päev. Lootus on, et meie rong siiski väljub homme kuid päris kindel see ei ole. Homme me siis liigume siit Nizzasse ja sealt siis pühapäeval Tallinna. Nizza hotellis pidi meil olema ka internetiühendus, nii et üritame ka sealt teile anda teada kas me ikka saime sinna kohale või mitte. Tuletame meelde, et meil oli täna siin suur streik - mida meie küll siin linnas ei näinud kuid pooled lendudest ja rongidest olid täna annuleeritud. Nii et peatse kuulmiseni ja püsige ikka meie lainel :)

Kolmapäev, 27. oktoober 2010

27.10.


Ohh, täna oli väga külm hommik! Ja see külm tähendas +6 kraadi aga uskuge see on väga külm. Kuidagi saime ennast ikka kooli venitatud ja seal pole eriti soojem kuna koolimajas on ühtlasi ka remont ja klassid on värvihaisu täis siis me hoiame tihedalt aknaid lahti ja seega on seal jahe.
Koolis arutasime erinevate riikide ehk siis oma koduriikide koolisüsteemide üle, et mis head ja halba. Midagi väga erilist me ei kuulnud teiste riikide kohta.
Lõunat sõime linna populaarseimas söögikohas – Wok – ehk nuudlite töökojas. Seal siis pakutakse kas nuudleid, riisi või juurvilju millele saab siis lisada erinevaid lisandeid ja kastmeid. Igaüks on oma söögi kokkupanija ja ärasööja. Koht on väga populaarne ja me oleme kahel korral juba üritanud sinna sisse saada kuid ei ole mahtunud, täna meil see õnnestus. Söök oli hea, portsjon oli suur nii et selle koha populaarsus on õigustatud.
Peale lõunat läksime veel poodlema kuna reedel lahkume siit ja arvasime, et ehk on veel midagi mis meile jäi südamele siinses kaubandusvõrgus. Ja meie arvamus muidugi õigustas end. Kristi lahkus poest uue pintsaku ja salliga, Ruth aga uue seeliku ja kahe paari sukkadega. Nii et oleme nüüd moodsad ja seda mitte miski tavalise moe järgi vaid ikka prantsuse moe kohaselt.
Ja nüüd hakkame oma koduseid ülesandeid tegema. Nii et head und!

PS. Homme meil siin oodata suurt streiki, nii et jälgige uudiseid :)

Teisipäev, 26. oktoober 2010

26.10.


Hr. Rott on vist välja kolinud, vähemalt me ei ole teda enam kuulnud mitu päeva.
Hommikul sõime esimest korda midagi tervislikku ehk siis müslit maitsestamata jogurtiga. Ja ei mingit saia!
Koolis oli meil teemaks puhkuse veetmine probleemsete lastega. Ehk siis meid jagati paarideks – üks paar olid lapsevanemad, kes pidid endale välja mõtlema 4 probleemset last. Ruth oli antud peres üks partner ja tal oli oma elukaaslase Floortje'ga (hollandi tüdruk) 4 last:
-       tütar 13 aastane, ülekaaluline kes siis kaalub 400 kg, ei huvitu millestki peale magusa söömine;
-       tütar 14 aastane, mängib ainult viiulit, kuid ei räägi, me isegi ei tea mis keeles ta räägib kuna ta ei suhtle kellegagi;
-       poeg 12 aastane, väga vägivaldne, peksab kõiki, viimane saavutus oli 6 inimest haiglas, karjub kogu aeg;
-       poeg 16 aastane, tarbib ohtralt narkootikume ning on pidevalt hirmul.
Teiste paaride ülesandeks oli pakkuda meie perele puhkus mis sobiks kõigile meie pere liikmetele. Ja meile pakuti:
-       suusatamine, kanuutamine, langevarjuhüpped Sveitsis – miinusteks pidasime seda, et meie ülekaaluline tütar põhjustab laviini ning seega on kahju rohkem kui kasu;
-        shoppamine Milaanos – et me kõik saaksime moekad ning trenditeadlikud välja näha ja et see parandaks meie enesehinnangut;
-       pidu Mehhikos, kus on ohtralt alkoholi ja ka narkotsi, ja see lahendaks meie laste probleemid kuna nad hakkaksid rääkima kui nad on alkoholi mõju all;
-       sõjalis-sportlik puhkus Afghanistanis (selles grupis osales Kristi) – kus meie tütar saaks treenida ning seega veidike alla võtta ning meie vägivaldne poeg saaks veidike karmi distsipliini mis teda kasvataks.
Lõplikuks valikuks sai: 13 a tütar ja 12 a poeg Afghanistani, 16 a poeg Sveitsi, 14 a tütar Mehhikosse ja peale seda kõik koos Milaanosse shoppama. Tund oli tore ning suhtlusrohke.
Lõunaks kimasime Pauli ja sõime kohe mitu saia – eelroa saia, põhiroa saia ja magustoidu saia. Olid väga head saiad!
Peale lõunat oli meil veel minigrupi tund kus me rääkisime diskrimineerimisest. Meie siis rääkisime kuidas me venelasi diskrimineerime ja sunnime neid eesti keelt õppima, et muidu kodakondsust ei saa. Õpetaja oli rahul.
Siis tulime koju ja nüüd teeme siin oma koduseid ülesandeid ja Kristi vaikselt pakib juba kohvrit. Samuti räägib ta oma oliivipuuga – Kristi soetas endale Carcassonist suveniiri – väikese oliivipuu. See on tõesti imearmas ja väga ilusas rohelises potis. Kristi loodab, et järgmisel sügisel istume tema aias oliivipuu all ja mõtleme kuidas teha oliivikompotti.

Samuti on meil üks suur mure – nimelt on peale nädalavahetust kadunud Kristi valge sall – seda lihtsalt ei ole enam kuskil. Täna pööras Kristi tagurpidi terve meie toa ja otsis siit ja sealt kuid mida ei ole see on tema valge sall. Viimati nähti seda laupäeval riidepuu peal meie kapinurgas. Täpne kirjeldus: umbes 1.5 meetrit, valge värvus ja hästi sõbralik. Reageerib nimele Sall. Kui keegi kohtab seda isendit siis palume vaevatasu eest anda teada meile. Kontaktid on Teil teada.

Kohtusime täna kooli ees miskit suurt koera väga jutuka perenaisega kes jutustas meile terve oma eluloo ja kui me eriti midagi selle peale ei kostnud siis ta küsis, et kas te ei ole kohalikud. Mille peale me vastasime, et ei ole neh. Siis ta ütles meile Welcome ja lahkus. Enne tegime tema koeraga pilti ka:

25.10.


Esmaspäev ja viimane nädal – ehk õpime midagi uut?
Kristile teatati kooli jõudes, et tema tund on alles peale lõunat kuna õpetaja ei saa varem tulla. Selle peale arvas Kristi, et ta tuleb hoopis meie klassi. Mõeldud, tehtud ja Kristile hakkas meie klassis nii meeldima, et ta otsustas selleks nädalaks meie juurde jäädagi. 
Et te paremini aru saaksime kus me igapäevaselt käime siis siin ka pildid meie koolist, nii seest kui väljast:

Lõunal käisime jooksuga raamatupoes ja soetasime veel mõned raamatud, sest kui magada prantsusekeelne raamat padja all siis hommikuks on see raamat Sul läbi loetud ja keel selge. Eelmised soetatud raamatud on meil juba ära magatud ja seega me vajasime veidike uusi. Need on meil nüüd olemas.
Tegime ka Montpellieri peaväljakul ehk siis Place de la Comedie mõned pildid - parim neist on siin:
Õhtul vaatasime koduses kinos – ehk siis oma toas pere-ema arvutist filmi – Etreintes brisees (Murtud kallistused ?) – see küll hoopis Almodovari film ja seega hispaania keeles kuid me lugesime prantsuse keelseid subtiitreid. Film oli hea, kuid ehk meie puhul läks veidike ka tõlkes kaduma :)

Pühapäev, 24. oktoober 2010

24.10.


Ärkasime alles kella 10 ajal. Siis võtsime suuna Pauli poole. Seal olid saiad kõik rivis ja juba ootasid meid. Istusime ja jõime kohvi ja mugisime saia seal oma poolteist tundi. Ainult ajaleht oli puudu :)
Siis jalutasime tagasi koju ja hakkasime õppetööga tegelema – Ruth pidi kirjutama kirjandi teemal: Minu nädalavahetus - ja kasutama kahte erinevat minevikku. Ja ka veel teise kirjutise ehk siis ümber jutustama ühe ajalehe artikli. Õnneks oli meil kodus juba miski ajaleht olemas seega oli valiku tegemine lihtne. Artikkel rääkis oliivipuude istandusest.
Kristil ei antud kodus kahjuks midagi õppida ja seega tegi ta lihtsalt tähtsat nägu ja uuris Leesi õpikut.
Kella 4 ajal kui me arvasime heaks minna jalutama hakkas hullusti vihma sadama ja sajab seda siiani – vahepeal ka müristades ning välku lüües. Ühesõnaga on meil siin huvitav ilm. Seega ei ole me täna rohkem oma nina välja pistnud. Homseks lubab ilmateade päikest ja +18 kraadi sooja. Seda ootame me huviga.
Õhtul vaatasime pere-ema lemmikfilmi Jambon Jambon – prantsuse keeles ja prantsuse keelsete subtiitritega. Film oli huvitav, soovitame teilegi. Ja ootame huviga teie kommentaare.
Aga praegu head ööd!

Laupäev, 23. oktoober 2010

23.10.



Vähe sellest, et meil on ülemisel korrusel rott oli meil ka täna öösel alumisel korrusel keegi meesterahvas kes kõva häälega juttu rääkis. Ei saanudki me unesegastena aru, et kas pere-emale oli keegi külla tulnud või oli see pere-ema ise kes suhtles mõne oma pojaga. Meie vend Mikel on ka miski külaline – me ei ole veel aru saanud kas naiste või meesterahvas – võib olla ka pereema suhtles selle inimesega lihtsalt keset ööd.
Täna oli meil kooliga ekskursioonipäev ja me käisime kõik koos rõõmsalt Carcassonis. See on üks väike ilus linnake mis asub umbes 170 km siit Hispaania poole. Carcassonne on siis tuntud keskaegse võimsa kindlusemüüriga ümbritsetud südalinna Cité poolest. Linnake oli ilus ja armas kuid me tutvusime vaid selle südalinna osaga mis on siis ümbritsetud kauni keskaegse müüriga. Külastasime ka Carcassonne pühaku Nazariuse basiilikat mis ei olnud eriline vaatamisväärsus. Siis käisime ka linnuses mis asub Cite keskel. Oli teine ilus ja hästi restaureeritud. Ja linnamüüri sees olevad tornid – teiste hulgas ka piinamistorn olid ka väga hästi üles ehitatud. Suur vaatamisväärsus oli ka hotell ja hotellitoa aken kus elas Kevin Costner, siis kui filmiti Robin Hoodi ja nimelt selle filmi tegevus on üles võetud just Carcasseonne linnas.Sellest aknast tegime ikka pilti ka: 


Samuti asub selles linnas kanal mis ühendab Atlandi ookeanit Vahemerega ehk siis Canal du Midi. See oli väga tähtis teelõik millega alates 17 sajandist välditi Hispaania piraate ning peeti kaubavahetust läbimata Hispaania vaenulikke mereteid.
Vot selliseid tarkusi saime täna teada. Nüüd siis pildid:





Kristi soetas ka omale uue mängukanni – oliivipuu. Täiesti pesuehtsa oliivipuu. See on momendil veel pisike ja mahub väiksesse lillepotti kuid müüjanna lubas, et see kasvab kiirelt ja väga suureks. Nii et loota on et kui me järgmine nädal lennukile astume siis on see juba meie pikkune ja oliivid ka küljes.
 

Lõunaks sõime kohalikku hõrgutist – cassoulet ehk siis ühepajatoit ubade ja kolme erineva lihaga. Me küll tuvastasime sellest toidust grillvorsti ja pardiliha ning hunniku ube. Pilt toidust on ka siin:

Pealelõuna dringi võtsime koos oma õe Manuelaga ja tarbisime kohalikku kergemat veini:


Ekskursiooni lõpetuseks jagas pakkus ka giid veidike kohalikku veinikest:


Manuelaga oligi see viimane kohtumine kuna ta homme lahkub siit ja läheb tagasi kodumaale. Kuid me kutsusime teda Eestisse ja ta lubas tulla meile külla :)

Bussis mängis giid tagasiteel kitarri ja kiirelt võeti ka lauluviis üles. Me Kristiga arvasime, et me oleme veel vähe veini tarbinud, et laulmisega teisi segama hakata ja seega pobisesime niisama omaette. Oli ilus päev!


Reede, 22. oktoober 2010

22.10.


Meie omavahelised õppimised sarnanevad aina enam Ärapanija saatega – sest seletades sõbrale erinevaid grammatilisi probleeme oleme appi võtnud joonised, ning laiad ja üldtuntud näited elust enesest. Kõrvaltvaatajaile võib see näida kui Ärapanija saade – vähemalt meile endale tundub see nii. Viimasel kahel päeval on Ruth tegelenud kahe erineva minevikuga ja nende kahe asja selgus tuli alles peale pr. Oja-Toodo täpsustavat joonist.
Mul ei ole mõtet kirjutada, et hommik algas tavaliselt ma alustan pigem sellega, et hr. Rott on ikka veel meiega.
Koolis oli Kristil täna jälle selline sekeldus, et tema õpetaja soovis veelkord täpsustada millal me seal Eestis ikka Euroopa Liiduga ühineme, et kas see on nüüd aastal 2011 või 2012. Kristi ainult naeratas viisakalt selle peale ja ei viitsinud isegi oma tuntud pr. Oja-Toodo jooniseid teha.
Reedeti on meil kool vaid hommikupoole ja peale kooli võtsime suuna ühte suuremasse Ahmedi boutiiki ning soetasime juba 2 veini – arvestades, et nädalavahetus on tulemas, ning jalutasime koju õppima. Ehk siis, et Ruth õpib vaikselt omal voodil istudes ja Kristi on ära koristanud omad riided ja seda lausa 2 korda, siis on ta pesnud põrandad ning kogu oma mustad ja ka puhtad pesud.
Meil on ka täna väike remont kodus – nimelt miski vennasvabariigi ehk siis väljanägemiselt Turkmeenia NSV kodanik teeb meil parendustöid tualetis. Mis tähendab seda, et tualetipott on tõstetud vannituppa ja me veel ei tea millal me seda sihtotstarbeliselt kasutada saame. Aga loodame, et kõik lõppeb õnnelikult. Igal juhul Ruth õpib nüüd siis edasi oma minevikke :)

21.10.


Hommik nagu iga teine, rott ikka elu ja tervise juures.
Koolis ka ei midagi uut, peale tunde arvasime heaks minna kinno. Koos oma endise õe Manuelaga. Plaan oli vaadata muidugi prantsuse filmi – ja selle plaani me ka ellu viisime. Film oli padu-prantsuse keeles ja kestis 2 tundi 27 minutit – ja selle ajaga me leidsime Kristiga kahepeale 15 sõna mida me olime ka enne kuulnud. Aga film oli ilus – ilusad inimesed ja ilusad vaated ja kindlasti oli see väga sisukas film kuid seda sisu saime meie vaid aimata. Meie mõlemi õpetajad aga kiitsid meid julguse ja pealehakkamise eest.
Peale filmi läksime veel taimetoitlaste restorani (meie õde Manuela on taimetoitlane ja meie kui vanad julged ja pealehakkajad arvasime heaks proovida midagi uut), plaanides seal võtta ka väike klaas veini. Meie õde Manuela igatses väga klaasi veini järgi kuna tal ei ole seda kodus kellegagi juua ja üksi tundus see talle veidike imelik. Kuid üllatus-üllatus taimetoitlaste restos ei pakuta veini – nii et saime jällegi õhtusse ühe päeva ilma veinita. Söök oli muidu päris huvitav kuid liha oli kole vähe :)
Ja siis me kimasime koju, mõlemitel suur peavalu ja seepärast ei ilmunud ka meie blogi eile vaid need read ilmuvad siia alles täna.

Kolmapäev, 20. oktoober 2010

20.10.


Rott on närinud sellise augu, et varsti kukub maja kokku! Nimelt käis öösel miski hirmus ragin ja pauk – õnneks olid  meie seinad ikka alles ja katus ka pea kohal aga kuskil maja sees midagi purunes. Pere-ema on endiselt teemaga rahulik, lubas jällegi homseks mürki hankida. Eks me siis oota edasi. Õnneks on Kristi juba harjunud magama selle hullu Rotiga ja Ruth teda ei karda – seega vaatame, kes siit majast enne välja kolib ;)
Hommikul kimasime kooli koos väikese peatusega Paulis – seekord sõime jogurtit sest oleme kuulutanud ka saiale väikese sõja. Lõunaks me muidugi juba tundsime karjuvat vajadust saia järele ja lõunasöögiks võtsime võikud :)
Peale lõunat oli meil vestluskursus kus täna rääkisime kellena keegi töötab ja mis on tema töö head ja halvad küljed. Kuna meie klassi 10 õpilasest vaid 2 on praegu töökohta omavat inimest – teised on kas just kooli või siis ülikooli lõpetanud ja seega ei tea veel mida oma eluga peale hakata, siis põhiliselt peatusime neil kahel tööd omaval inimesel. Ja nagu te juba õigesti ära arvasite siis need 2 tavalist inimest kes omavad ka tööd on loomulikult Kristi ja Ruth. Seega suudame me nüüd prantsuse keeles väljendada selgesõnaliselt, et kes on pagulane ja milline peaks olema üks ohutusreeglite tutvustus.
Peale kooli läksime jällegi Ruthi seeliku järgi ja ennäe imet – sel ajal kui see ateljee ei peaks olema avatud, olid seal uksed pärani ja miski onu toimetas. Ja Ruthi seelik oli ka ukse juures juba valmis ja väga ilusasti parandatud. Nii et mine nüüd võta kinni – see on ettevõte on avatud siis kui ta ei peaks olema ja ei ole lahti siis kui ta peaks olema.
Siis kimasime koju ja möödusime edukalt Ahmedi poest ilma sinna sisse astumata ja seega on meil veinivaba õhtu ja me suutsime tõestada nii endale kui ka Teile, meie armsad miljonid lugejad, et me suudame siiski elada ilma selle imelise punase vedelikuta. Seega homme oleme selle tõestuse auks ära teeninud ühe pudelikese veini ;)
Nüüd tulime just õhtusöögilt kus muidugi põhiteemaks oli meie õe Emily tänane kohtamine, vaatasime veel tema riietuse ja juuksed ja make-upi üle ning teele ta saatsimegi. Kuid õhtusöögilauas saime ka palju pikantseid õpetussõnu eluks oma emalt – teemaks ikka l'amour ja le sex. Need jutud ja õpetussõnad isegi ei vääri enam seda trükimusta siin kuid neid on palju ja eks see olegi see prantsuse elu kogemus mida me siia otsima tulime. Nii et põnev ja c'est la vie!
PS. Ema on leidnud uue avastuse – mop, mida siin kutsutakse hispaania harjaks. Igal juhul ta peseb nüüd igal hommikul põrandat ja on õnnelik et ta nädalavahetusel sellise uue toote ostis. Nii et näete, tsivilisatsioon on saabunud ka siia.

Teisipäev, 19. oktoober 2010

19.10.


Kõigepealt meie sõbrast hr. Rotist – ta on veidike vaiksemaks jäänud, eile kolistas vaid kella 10 ajal õhtul nii umbes 20 minutiks ja pärast kadus kuskile ära. Ehk hakkab ta aru saama, et me siiski ka elame siin. Pere-ema lubas homseks mürki ka muretseda. Nii et me hoiame teid kursis antud teemaga.
Kuid nüüd peamisest teemast – la greve ehk siis streik. Täna oli koolis juba raske olla kuna akna all olid väga valjud demonstratsioonid ning trummipõrinad, veeretati ka prügikaste mööda tänavaid. Õnneks see oli siiski vaid paariks tunniks. Paraku räägivad juba kõik ümberringi, et varsti ei ole enam poes süüa kuna kütust ei ole ja kaupa ei ole võimalik laiali vedada. Eile olid olnud bensiinijaamades juba järjekorrad kilomeetripikkused. Rongid samuti ei sõida, rääkimata linnatranspordist. Õnneks jala veel saab igale poole. Kuid tänavapildis ei ole veel aru saada, et autosid oleks vähemaks jäänud – täna ehk siiski oli neid vähem kui eile aga see võib olla vaid tundus meile. Täna oli siis järjekordne üleriigiline streik ja demonstratsioon ja seda riigiteenistujaile. Laupäeval on plaanis streik ka neile erasektoris töötavatatele inimestele kes täna ei saanud streigi osaleda kuna pidid tööd tegema. Ehk siis kui Sa täna pidid tööd tegema siis saad võimaluse laupäeval streikida omast vabast ajast.

Kuid nüüd siis meie elu juurde – hommikul suutsime end hoida Pauli minemast ja sõime kodus väikse saia ning jõime kohvi. Hommikul andsime ka lubaduse, et tänane päev tuleb veinita – mitte et  meil oleks kehva olla olnud vaid me tahtsime endale tõestada, et saame päeva ilma veinita õhtusse saata. Mõeldud, lubatud, otsutatud. Lõunat sõime koos oma endise õe Manuelaga, sellest siin ka väike pilt:



Peale lõunat oli meil minigrupi tund, uueks õpetajaks seal juba vestluskursusest tuttav Frank. Tund oli tore, sest Frank on tore.
Peale tundi läksime Ruthi seeliku järgi, peale veidikest ekslemist leidsime tänava ja õmblusateljee üles kuid paraku olid seal trellid ees ja kuigi silt uksel näitas, et see koht peaks avatud olema jäid need uksed meie ees suletuks. Piilusime akna vahelt sisse, et näha kas Ruthi seelik on ikka alles – Kristi arvas, et tädi Cesaria on läinud linna peale kiiremaid prooviringe tegema minu uue seelikulukuga. Loodame, et homme saadab meid parem õnn ja ma saan ikka oma seeliku enne Montpellierist lahkumist kätte. Siis alustasime koduteed. Üsna kodutee alguses harjutasime veel sõnavara minigrupi tunnist ehk siis Nous allons acheter….ja Kristi ütles et kas tõesti Sa mõtled sama mis mina…..ja nii me jälle Ahmedi juurest läbi astusime ja veini soetasime. Aga homme me ei joo! And that is a promise and promises are here to keep!
Oh jaa, oleksin unustanud – meil oli jälle vägagi emotsionaalne õhtusöök. Nimelt on meie õde Emily kutsutud kohtamisele ja seda ühe prantsuse noormehe poolt. Ta küll päris hästi ei mäleta milline see noormees välja nägi sest nad kohtusid kuskil klubis ja seal oli pime aga kohting on homme ja ta on väga närvis. Ja terve meie pere aitas teda rahustada ning andsime nõu mida selga panna, mis kell kohal olla, mida juua ja kuidas rääkida ja kus käsi hoida ja millal mitte silma vaadata. Kuna meie peres on ka 2 venda siis oli meil arvamusi seinast seina ning see oli vägagi huvitav. Ühesõnaga sai ta kaasa õpetusi kogu eluks. Kohting on homme kell 20.00 nii et kella 22 ajal oleme me kõik nagu üks mees köögis ja ootame teda.  

Esmaspäev, 18. oktoober 2010

18.10.


Hommik algas ikka rännakuga kohvikusse Paul. Nous aimons le Paul! Täna oli ka meie rahakotile väga meeldiv pakkumine – 2 croissanti 3 hinnaga või oli see vastupidi :) Igal juhul saime omale hunniku saiu ja 2 kohvi ja olime õnnelikud. Siin ka meie croissantidest pilt:

Ja pilt ka õnnelikult Ruthist:


Koolis olid mõningad muudatused – oleme nüüd ühes majas ja Ruthil on uus õpetaja Patricia, Kristil on sama klass ja samad klassikaaslased ja sama õpetajagi.
Lõunaks mugisime sinimerekarpe – mmm mõnush! Teel tagasi kooli sattus meie teele Virgin Megastore  ja loomulikult ei saanud me sealt mööduda ilma sisenemata. Ruthi kotti sattus Jane Eyre (prantsuse keeles muidugi) ja veel üks kohalik kaasaegne autor…. Kristi esines tagasihoidlikumalt – ta ostis kirjatarbeid ning Amelie filmi – mille me oleme suutnud toppida juba Kristi le ordinateuri (arvuti) kuid ordinateur on pidanud vajalikuks seda filmi meile mitte näidata ja ta ei ole seda ka meile tagasi andnud. Seega on see nüüd tema sees ja sinna see ka veidikeseks ajaks jääb.
Peale lõunat oli meil veel vestluskursus, kus täna oli teemaks tuumasõda ja seega vajalikud asjad mida kaasa võtta kui peaks olema vajadus kolida kiirelt Marsile. Igaüks sai kaasa võtta ühe asja. Ruth võttis päikeseprillid ja Kristi haaras kaasa hambapasta. Siin on nüüd väike mõttepaus ja lugejad ise mõelgu, fantaseerigu millised olid meie põhjendused nende asjade kaasavõtmisel. Ja loomulikult palume seda põhjendamist teha prantsuse keeles – attancion – ärge unustage artikleid!!!
Peal tundi kimasime jooksujalu Ahmedi juurde sest veini järele janutas hirmsasti J Nüüd siis istume oma toas ning mängib mahe muusika ja me õpime ning joome loomulikult parimat Bordeaux veini, mida Ahmedil pakkuda oli. Siis oleme avastanud huvitavaid sõnu sõnaraamatust – nagu näiteks se prostituer mis siis tähendab oma annet odavalt müüma, end labastama ja ka prostitueerima. Nii et me õpime iga päev midagi uut!

Pühapäev, 17. oktoober 2010

17.10.


Öö oli veelgi kohutavam kui eelmine kuna puudus Kristi kes oleks rotiga võitluses peale jäänud. Ma algul veidike võitlesin temaga siis sain aru, et targem on muusika kõvemaks keerata ning üritada uinuda. Poole öö peal oli rahu maa peale saabunud – muusika oli vait jäänud, mina magasin ja rott oli lahkunud.
Hommikul jalutasin Paul kohvikusse ja istusin seal ning jõin kohvi ja sõin saia oliividega. Siis tulid ka Kristi ja Veljo ja Johanna ning meie hommikusöök jätkus nende muljetega valgetest linadest ja puhastest tekkidest ja rätikutest…ja Tomi ja Jerry multakatest. Elu on ilus! 

 
Kuna külalistel oli veidike aega enne lennukile minekut siis arvasime, et lähme ikka ja vaatama kohaliku ranna ka üle. Rand on linnast veidike väljas ehk siis kaardi järgi 8 kilomeetrit. Peale veidest ekslemist saimegi juba vee piirile ja meie üllatus oli suur kui nägime ühes veesopis seal ka flamingosid jalutamas ja omi asju ajamas. Nad olid tõesti väga ilusad ja ilusate roosade kasukatega. 

Rand oli küll mitte väga valge liivaga kuid meri oli ilus. Õnneks oli ilm tuuline ja suht jahe, siis ei tekkinud kellelgi tahtmist ujuda kuigi Johanna ja Ruth tegid ikka varbad ka märjaks ja isegi imiteerisid ujumist kuid Kristi ei lubanud meil kaugele minna.

Varsti oligi aeg sealmaal, et tuli jätta jälle hüvasti ja Veljo ja Johanna võtsid suuna tagasi Marseille poole kus neid ootab lennuk mis viib nad õhtuks tagasi koju.
Meie tulime koju ja pesime ära oma toa põranda ning nüüd veidike tegelesime õppetööga ja nüüd on sihuke uneke peale tulnud, et arvasime, et teeme ühe väikese pealelõuna uinaku. Nii et ilusat vaikset tundi teilegi!


Ühel hetkel teatas Ruth, et nüüd aitab sellest pikutamisest, et lähme parem Ahmedi juurde ja ostame veini :) Selgituseks kõigile – Ahmedi juurde tähendab, et minnakse sihukesse väikesesse poodi (nagu keldripod Lasnamäel) mis on avatud 7 päeva nädalas ja ka õhtuti ja ka pühapäeviti…Kristi lausa hüppas voodist välja ja me kimasimegi kohaliku linnaosa Ahmedi juurde. Seal oli tõeline paradiis – kolmel ruutmeetril oli selline veinivalik ja puuviljavalik ja juustuvalik et Prisma kahvatub selle kõrval. Kodutee möödus juba rõõmsamas meeleolus ja kui me juba kodus olles avasime omad veinid, puuviljad ja ka jogurtid siis sai elu juba uue mõtte. Ja veiniklaasi kummutades hakkab tõde ju suust tulema kiirelt. Nüüdseks oleme paika pannud Boliivia poliitika, Lapimaa kliimamuutused, Inimõiguste kohtu töökorra ja ka lahanud teemal Inimõiguste Konventsioon. Samuti oleme rääkinud teemal reisimine kas valida seljakott või kohver?
Samal ajal oleme aidanud Ital (kes on olude sunnil sunnitud viibima Frankfurdi lennujaamas) leida Tai konsulaati, lende Bangkokki ja lihtsalt tema reisimisele kaasa elanud. Ja nüüd saabus meie õde Emily, kes kutsus meid alla õhtusöögile nii et tänane õhtu kujuneb huvitavaks. Õhtusöögi lauas arutlesime (prantsuse keeles muidugi) homoseksuaalsuse üle. Nimelt selgus, et meie õde Emily õpib ülikoolis mis on mõeldud ainult naistele, seda siis Ameerika Ühendriikides ja meie pere-ema luges sama ülikooli kohta raamatut milles räägitakse, et just sellest ülikoolist tuleb väga palju lesbilisi. Siis me arutlesimegi (meie Kristiga küll vaid mõtetes kuna keeleoskus ei luba veel teemadel kaasa rääkida) et kuidas ikka nii on et näiteks meesterahvaste meelest on OK kui naised on homoseksuaalsed kuid kui mehed seda on siis on see täiesti vastuvõetamatu. Ja pere-ema ütles et temal oli kolmekümneaastaselt lesbiline kogemus ja kui ta nägi teise naise paljaid rindu siis ta sai aru, et lesbilisus ei ole tema jaoks. Nii et sellised avaldused meie õhtusöögilauas.
Aga nüüd õppima ja siis magama – sest homme algab uus nädal ja uued õppist ootavad laused mida ehk kunagi ka tarvitada saame.
Bonne semaine!
 

Laupäev, 16. oktoober 2010

16.10.


Öö oli kohutav: rott on kuulutanud tõsise sõja meie vastu ja peab oma sõjaplaanist väga südikalt kinni. Kristi, kuna ta on oluliselt pikem kui Ruth, koputas pudeliga vastu lage, et veidikenegi hr. Roti närimisest rahu saada. See koputamine toimus aga kahetunnise ajavahemiku jooksul ja koputused olid kindlas rütmis – iga 5 minuti tagant. Peale seda saime veidike rahu.
Hommik oli sihuke laisk, tavaline kohv ja shokolaadisai ning siis tagasi oma tuppa õppima. Kuna täna laupäev siis koolitunde ei toimu. Kristi tegeles ka pesupesemisega ja loomulikult said koristatud jällegi meie kapid ja sahtlid. Lõuna ajal saabus meile uus vend – ehk siis veel üks õpilane meie majja – seekord noormees Mike from UK – see on vist poliitiliselt korrektne öelda antud momendil kuna me veel täpselt ei tea millises osas ta seal riigis elab. On teine sihuke vaikne ja rahulik. Nii et meie majas on nüüd jällegi 5 õpilast ja 1 ema. 
Pereema rääkis täna meile sihukest õuduslugu, et tema päris pojal oli leukeemia, kui too oli 6 aastane – ehk siis 1990 aastal. Ja et toona arvasid arstid, et see on Tshernobõli tagajärg kuna tol ajal suurenes järsult leukeemiasse haigestunud laste arv siinkandis. Florence poeg, Roman, sai terveks peale kõiki võimalikke raskeid ravisid, mis selle haigusega kaasnevad. Nii et see lugu lõppes õnnelikult.
Kella 4 ajal saabusid meile külla Kristi abikaasa Veljo ja tütar Johanna – laps oli nii rõõmus, et ta oma emme jälle kätte sai :)
Siis võtsime ühiselt suuna lähedalasuva Nimes linna poole. Seal tutvusime vaatamisväärsustega – kahjuks olid juba parkide väravad suletud ja muuseumitöötajad kodudesse läinud, kuid linn oli sellegipoolest ilus ja armas. Pildid olid Kristi fotokas, kuid nüüd on nad ka siia lehele lisatud:




Nimes peamine vaatamisväärsus on suurepäraselt säilinud amfiteater Les Arenes. See oli juba väljastpoolt vaadates väga kaunis ja tõesti väga hästi säilinud. Praegu korraldatakse seal aeg-ajalt spordi ja ka kultuuriüritusi ning talveks tõmmatakse areenile peale ka ajutine katus.
Nüüd siis on Ruth tagasi kodus ja Kristi koos perekonnaga hotellis Montpellieri kesklinnas. Hr. Rott on ka ärevuses ning ajab oma asju täna kohe eriti lärmakalt. Loodame, et ta mulle täna öösel külla ei saja. Ja kuna Kristi andis mulle käsu kätte, et pese ka oma pesu puhtaks siis ma nüüd sellega just tegelesin. Kuid nüüd siis head und kõigile!

Reede, 15. oktoober 2010

15.10.


Il y a la greve ici ehk siis siin endiselt on streigimeeleolu. Homme lastakse raadiost päev otsa vaid rahulikku muusikat ja ei mitte midagi muud – vanemad inimesed ehk mäletate kui sm. Brezhnev suri siis oli sama seis :) Samuti ei ilmu homme ühtegi ajalehte ja bensiinijaamad pidid ka juba tühjaks ostetud olema kuna rafineerimistöökojad ju streigivad ja ka Marseillei sadam, mille kaudu saabuvad enamus naftalaevad lõuna-Prantsusmaale, on samuti streikimisega ametis.
Tegelikult me küll eriti aru ei saa, et siin kuskil keegi streigib ja meelt avaldab….aga õpetajad muudkui hirmutavad meid nende juttudega.
Kuid tähtsamad asjad enne – eile käisime siis kinos – ja film oli padu-prantsuse-keelne. Tegelikult räägiti vähe ja tegu oli päriselt juhtunud looga…filmi nimi oli siis Des Hommes et des Dieux ehk siis maakeeli Mehed ja jumalad – väga hea film ja väga huvitav lugu. Soovitame kõigile.
Peale filmi eile õhtul tulime koju ja loomulikult oli juba aktsioonis hr. Rott. kes meie katusel-pööningul elab. Ta on kohe vägagi lärmakaks muutunud ja suht jultunud juba. Loodame, et ta ikka kuidagi püsib oma ruumide piires ja ei kipu meie juurde. Täna oli meil lausa koosolek teiste majaelanikega ja ameeriklanna Emily ütles, et ja tema kuuleb ka seda elukat kuid kuna tema kardab rotte siis ta loodab, et see ei ole rott. Sebastian (Gustav) ütles, et tema oskab karated ja sellega me sõlmisime kokkuleppe, et kui meie karjume siis tuleb Gustav alumiselt korruselt ja teeb rotile tsiu-tsitsu ja sellega on asi lahendatud ;) Nii et jääme põnevusega ootama tänast ööd.
Hommikut alustasime jällegi kohvik Paul’is, Kristi sedapuhku jogurtiga, millest tegime ka pildi:

Ruth jõi chocolat chaud, mis oli erakordselt hea. Meeldivast vestlusest hommikulauas jäi päevaks kõlama lause: Sa oled loll aga ilus. Ütlejaks loomulikult selle reisi suurim ütleja Ruth ja vastuvõtjaks Kristi. 
Koolis oli täna täitsa tavaline päev – hommikul omad eraldi tunnid ja peale lõunat minigrupp. Lõunat sõime miskis araablaste brasseries – istusime õues ja nautisime päikesepaistet, mis täna oli erakordselt soe kuna samal ajal Kristi sai ärevaid teateid kodumaalt, kus pidavat olema lumetorm. Meie päike hakkas selle uudise peale muidugi veelgi soojemalt paistma ;)
Peale kooli seadsime otsustavad sammud raamatupoe poole kuna Kristi arvas, et keeleõpe ei saa edukalt mööduda ilma hea sõnaraamatuta. Tee peale jäi meil ette aga, quelle dommage, Häagen-Dazs, ja loomulikult astusime sinna sisse ja jäime veidikeseks istuma….ja Kristi lausa sõi ka jäätist. Mina maabusin laua taha, kuhu tuli koos minuga ka vahvel, mille peal oli shokolaadikaste. Miks me sellest pilti ei teinud, seda ei tea me isegi.
Peale väikest magusat einet, sukeldusime raamatupoodi (Ruthil ju sukeldumislitsents ka olemas), kus veetsime mitu tundi. Väljusime arvetega, mis meie pangakontodele ei meeldi kuid Hansa-, vabandust, Swedbankí töötajaid rõõmustavad. Ja siis kiire käik veel veinipoodi – Nicolas – see on pea-aegu nagu Prisma kuid sealne kaup koosneb vaid veinidest ja nad toimetavad neid ka koju ehk siis kui leiad reede õhtul, et nüüd on üks vein puudu siis võid neile helistada ja nad toimetavad selle Sulle kohale ;) Soetasime ühe veini kuid nüüd juba tunneme, et oleks pidanud neid kaks võtma. Peame vist helistama neile ja teatama oma soovist.
Kristi on nüüd mõned tunnid pesunaist mänginud ja tema erinevate plekkidega teksad on jällegi oma vana oleku tagasi saanud, Ruth aga on lihtsalt veini libistanud ja bloginud. Homme on laupäev ja seega kooli ei ole, kuid meile tulevad külalised – Kristi abikaasa Veljo ja tütar Johanna. Eks me siis anna teada mida huvitavat me homme ette võtame. 
Bonne nuit!

Neljapäev, 14. oktoober 2010

14.10.


Täna siis juba le neljapäev meil ja keel tuleb nagu vana mees. Eesti keelsetele sõnadele on kokkuleppeliselt ette ilmunud artiklid. Osad oleme jaganud meessoost sõnadeks ehk siis artikkel le ja osad on siis naissoost ja need siis artikliga la. Näiteks la sukad, la hüppama jne. Nagu aru saate siis eesti keeles ei panda artiklit mitte ainult nimisõnade ette vaid ka tegusõnadele – la mõtlema selle üle, onju?
Muidu on hommik nagu iga teine – tuvi on tagasi, seekord Kristi pea kohal. Tuvil olid vist ka külalised öösel sest krabistamine oli väga tihe.
Jalutuskäik kooli, ei midagi huvitavat.
Aga ma siis kriban ka veidike Kristi tundidest ja juhtumistest seal. Tal on klassikaaslasi kokku 4, 2 ameeriklast, 2 norrakat ja siis üks eestlane ehk Kristi. Esimesel päeval kõik tutvustasid end ning kui oli kord Kristi käes ja ta ütles et on Eestist siis õpetaja arvas et: Teil seal Leedus, Norra kõrval on vist väga külm. Kristi tegi lihtsalt ilusat nägu ja ütles, et Eesti on ikka eraldi riik ning see asetseb nii Leedust kui ka Norrast eemal. Õpetaja ütles, et ah jaa ja nagu sai täitsa aru sellest. Kuid terve tunni jooksul nimetas ta Kristit ikkagi leedukaks.
Täna saabus siis geograafiatunni järgmine ning sõjakam osa. Nimelt oli õpetaja üllatunud, et Leedus süüakse õhtust juba kell 6. Selle peale Kristi koputas vastu lauda ja ütles, et tema sööb õhtust Eestis ja muidu elab ka Eestis ja on eestlane. Siis õpetaja punastas ja järgmised veerand tundi vabandas (puhtas leedu keeles ;) ning kuni tänase tunni lõpuni ei eksinud enam sellel teemal. Eks vaatame mis edasi saab.
Minu tund lõppes täna varem ja Kristit oodates kimasin linna peale otsima seeliku luku vahetamise töökoda. Ja kohe kooli kõrval leidsin ühe kus õmblejannaks oli Cesaria Evora isiklikult. Andsin talle siis oma seeliku ja ütlesin, et mul vaja sellele uut lukku ja ta lubas selle asja korda ajada. Lukuvahetus maksab küll rohkem kui mu seelik (seeliku ostsin ju teate isegi mis poest Eestis) kuid investeering on loodetavasti seda väärt.
Õhtul plaanime minna kinno koos Manuelaga, vaatasime välja ühe prantsuse filmi, mis on siis prantsuse keeles. Eks siis näeme palju me sest asjast aru saame.
Praegu oleme kodus ja kuna Kristile anti üsna mitu harjutust kodus teha siis on meil nüüd puhtaks saanud vannituba, meie toa põrand, kapid, aknaraamide pealsed, prügikast on ka juba pestud ja poleeritud. Sest siis kui vaja õppida siis ju leiad ikka muid tegevusi. Minule kahjuks kodus eriti palju õppida ei anta ja seetõttu ma tegelen blogimisega nagu te aru saate. Muidu ma ka võib olla koristaks ;)
Ja tänase päeva pilt on ka siin, see on meie lõunasöögi magustoidust - kook on küll kehvasti näha aga kooke me sõime ;)

Kolmapäev, 13. oktoober 2010

13.10.


Hommik algas kohviga kodus köögis kuid, ohh seda katastroofi – saia ei olnudki. Seega saime aru, et päev on alanud halvasti. Jõime siis kohvi ja sõime jogurtit kuid midagi oli nagu puudu. Sebastian (Gustav) oli ka meiega hommikusöögil, tema sõi miskit kuivanud saia nutellaga… Aga kuna meie tahtsime ikka päeva alustada korraliku prantsuse saia ehk siis croissantiga siis seadsime end varakult minekule, et saaksime teha peatuse Paul kohvikus. Samm oli täna hommikul kohe eriti kiire, sest sai ju oli ootamas. Saia ost möödus vahejuhtumiteta, boulangeristid (tuleb sõnast boulangerie ehk siis saiapood ja töökoda....sest see ei ole lihtne pagariäri vaid ikka midagi enamat) ei streigi. Kimasime edasi kooli ja elu hakkas juba ilmet võtma. Ka teised õpilased olid täna kooli tulnud, nii et päev algas hästi.
Hommikuses tunnis rääkisime abielust – väga huvitav teema. Selgus et Prantsusmaal on umbes 15 miljonit inimest vallalised. Küsiti siis minu käest, et kuidas olukord Eestis on – arvasin, et meil on neid vähem kui 15 miljonit.
Lõunat sõime koos oma maja õega Manuelaga, tema oli siis itaallane kes välja kolis meie majast. Tema uus pere pidi olema super ja maja puhas ning tal on lausa omaette vannituba. Lobasime natsa niisama maast ja ilmast – seda küll inglise keeles ;)
Siis jalutasime veidike vanalinnas ja leidsime ühest koogiärist iliusad värvilised asjad ning arvasime et peaksime neid proovima. Soetasime endale siis hunniku värvilisi koogikesi nimega macarones. Ja mõned neist olid lausa väga head. Paraku unustasime neist pilti teha, et teilegi neid näidata ;) Kuid eksperimendi käigus saime aru, et Kristi glükoosi taluvuse piir on oluliselt kõrgemal kui Ruthi oma – aga sellel on täiesti looguline seletus - ta on ju pikemat kasvu.
Peale lõunat oli meil kõnekeele tund kus täna arutlesime teemal muusika – et mis muusikat olemas on ja mida keegi kuulab. Ja siis paluti tutvustada oma kodumaa mõnda muusikut, heliloojat või  ansamblit. Ruth tutvustas Arvo Pärti kui tuntuimat Eesti heliloojat ja Kristi tutvustas Estonia orkestrit – kuna ta on seal lähedal seisev isik. Tund oli väga tore ja seal on ka väga tore õpetaja Frank. Loodame, et ta annab seda tundi meile ka järgmine nädal.
Peale kooli otsustasime tutvust teha kohaliku kaubandusega ning suundusime suure ringiga, sest otsetee asemel on ikka huvitav ringiga asjadele läheneda, kohalikku Viru keskusesse. No seal läks põrgu lahti. Peale 38ndat poodi olime suht väsinud ja saime aru, et beibede elu pole kerge. Sel nädalal me rohkem poodlema ei lähe (kui siis vaid mõne tähtsa asja ehk siis veini järgi).

Õhtusöögi tegime ka linna peal, kuna Ruth oli soetanud uued kingad ja need tuli kuidagi ju sisse õnnistada – sõime uhkeid juuste ja salatit ning jõime punast veini nagu kingaostu puhul kohane.
Ja nüüd oleme kodus ja läbi nagu läti rahad. Homme jälle kooli!

 

Teisipäev, 12. oktoober 2010

12.10.


Hommik algas kiire aknast välja piilumisega – kas on päike või ei ole? Veel ei olnud, kuid kui hambapesust saabusin siis juba oli. Juhhuuu….kevad on tulnud meie juurde – ehk siis tegelikult sügis.
Siis tuli meil arutelu roti/tuvi/? osas – Kristi öösel kuulis ikka veel kedagi  ringi jooksmas aga kuna Ruth tegeles oma uue avastusega (blogimisega) poole ööni siis oli ta ülejäänud aja ametis magamisega ning katusekorruse tegemised jäid seekord tähelepanuta. Seega ootame veel järgmist ööd, et panna lõplik diagnoos, et kes see seal ikka elab.
Koolipäev algas ka huvitavalt kuna tunni alguseks olid kohale saabunud vaid Ruth ja õpetaja. Mõne aja möödudes ilmus ikka veel 4 õpilast ehk siis eilsest 10 õpilasest oli alles jäänud 5.
Kiire kontroll Kristiga andis teada, et ka tema klassis on 5 õpilase asemel kohal vaid 3.
Ja siis saime teada, et täna on üldstreik ja seega ka transpordivahendid ei liigu ning arvata võib, et osad õpilased seetõttu ei tulnud kooli.
Lõunal käisime jällegi söömas sinimerekarpe – seekord ei olnud nii head kui Lyonis - Kristi omad olid seebivee kastmega. Aga siiani pole seedimisega veel probleeme olnud :)
Peale lõunat oli meil tund koos ja seda minigrupis ehk siis peale meie oli seal veel 3 õpilast – 1 hollandi noormees kes rääkis prantsuse keelt nagu puhast kulda ja üks brasiilia noormees kes rääkis nagu kohalik (ei saanudki aru miks ta seal tunnis istub) ja siis 1 sveitsi tütarlaps kellest ei saanudki aru, et mis keelt tema üldse rääkida oskab.
Aga tund oli põnev, rääkisime nagu tänasele päevale kohane, streikimisest. See tähendab et poisid ja õpetaja rääkisid ja meie väga tähtsate nägudega kuulasime ja noogutasime. Aga streikimisest teame me nüüd palju - nagu näiteks, et prantsuse riigiametnikud on eluaegsed ja seetõttu kui nad on juba oma ametikohale on asunud siis neid sealt vallandada ei ole võimalik ja seepärast nad armastavadki streikida, et omale õigusi ja muid hüvesid juurde saada. Samuti on enamus riigiametnikke ametiühingu liikmed ja see ametiühing on üks tore kollektiivne jõud mis suudab liigutada ka mägesid kui vaja. Praegused streigid on tingitud aga sellest, et parlament on vastu võtnud seaduse millega pikendati pensionile mineku iga ja see on nüüd 67 aastat ning et saada maksimum pensioni peab olema selleks ajaks ära töötanud 40 aastat. Ja kuna siin riigis ei ole töötamine kõige meelsam tegevus millega aega veeta siis otsustas töörahvas hakata streikima. Ehk siis täna streikisid: bussid, trammid, lennukid, rongid, kõik neid toetavad institutsioonid, post, koolid, ülikoolid, lasteaiad, rafineerimistöökojad ja veel hunnik ameteid :) EI streikinud aga erafirmade töötajad....sest nemad peavad ise vaeva nägema selleks, et üldse kunagi saada pensionile.
Peale tundi saime aru, et selleks et meie aju üldse seda keelt võtma hakkaks peame midagi magusat sööma ning seadsime sammud Paul kohvikusse – kus sõime une tartiflette aux myrtilles et une gateaux framboise. Ja kohe peale esimesi ampse hakkaski parem.
Õhtusöök oli meil kodus, sest pereema arvas, et ta ikka tahaks meile ka süüa teha igal õhtul ja mis meil selle vastu saab olla, kui tema nii tahab. Me siis sööme ära mis ette antakse. Õhtusöök möödus juttu vestes, perenaine rääkis mida tema tegi 11 sept. 2001 ja nimelt ta sõitis surnuks koera kuna kiirustas traumapunkti. Ta oli kukkunud ja põlvele haiget saanud ning tahtis minna abi saama, paraku jäi koer tee peale ja alla ta selle vaesekese ajas kuna ta ei saanud valu pärast pidurit vajutada õigel hetkel. Selline kurb lugu.
Ja nüüd me istume oma toas ja hoiame akent lahti sest toas on sihuke spordilaagri et mitte öelda juustulõhn või siis hais. Aga kuna õues on endiselt 18 kraadi siis on paras siin istuda sokid jalas lahtise aknaga. Ja kuna Kristi on meie mõlemad sahtlid juba 2 korda ära koristanud siis nüüd ta on sunnitud tegelema õppimisega. Ja kohe kui Ruth lõpetab selle kirjatöö siis hakkab ka tema oma kodutöö kirjandit kirjutama mille teemaks on – saada sõbrale kiri ning soovita talle külastada Montpellieri.
A demain!

PS. Tänase päeva lause on aga see, et Kristi abikaasa tuleb meile nädalavahetusel külla.

Esmaspäev, 11. oktoober 2010

11.10.


Hommik algas Manuela ja Florence vestlusega köögis, millest selgus, et Manuela lahkub meie perest ja asub uue kodu otsingule – soovime talle bonne chance.
Siis istusime neljakesi juba tuttavsse Renault Cliosse ja vurasime kooli poole.
Jummikud-kummikud olid juba võtnud võimust linnas nii et pereema arvas ühel tänavanurgal, et nüüd me võiks maha minna ja edasi jala sammuda.
Koolis oli uks lukus ja kellale keegi ei vastanud. Olime veidike ehmatanud kuid peagi tulid ikka ka õpetajad ja muud tegelased ning me saime uksest sisse ja asuda oma testi kallale. See nägi välja nii, et kõigepealt oli kirjalik osa ehk siis kohati valikvastustega ning mõned esseeküsimused – igaüks tegi nii palju kui oskas. Ning siis tuli meie juurde õpetaja kes hakkas siis tegema suulist testi ehk siis küsis et miks me keelt õpime ja kuidas me siia kooli sattusime ja millele me sooviksime rohkem tähelepanu pöörata. Siis saadeti Ruth teise majja oma keeletundi ja Kristi jäi juba tuttavasse koolimajja.
Ruthi keeletunnis on 10 õpilast ning õpetaja Anne. Õpilased on vanuses 19-25 ja siis on tükk tühja maad ja siis on Ruth.
Kristi klassis on 5 õpilast, vanuses 20-22 kuid Kristi vanust õpetaja, viidates hiljutistele muudatustele andmekaitseseaduses, ei küsinud.
Lõunal saime uuesti kokku ja mugisime võileiba ning peale lõunat ootas meid ees vestluskursus. See oli väga huvitav ning hariv – rääkisime nimelt erinevate riikide ehk siis iga õpilane rääkis oma kodu toitudest. Meie rääkisime siis et comme le petit dejeuner nous mangeons de la bouillie. Ja et meie köök sarnaneb saksa köögiga – sest need olid sõnad mis meile meenusid kiiremini kui miski muu. Ise täiendasime oma teadmisi sellega, et jaapanlased söövad mikroobidega suppi hommmikul, hollandlased aga lisavad shokolaadikastet singivõileiva peale ja et meie õpetaja ei salli kaneeli magusate saiade sees.
Õpetaja kiituseks olgu öeldud, et ta teadis kohe et Eesti pealinn on Tallinn ja talle pidavat maitsema hapukapsas.
Peale kooli läksime vanalinna kuna Ruthil kingad hõõrusid ja ta soovis uusi ja Kristile oli vaja koolikotti. Koolikoti leidmine oli lihtsaimast lihtsam – läbisime umbes 10 poodi ja leidsimegi koti mille firmamärgiks on Desigual. Kott sai ilus ja seega kimasime kodu poole. Vahepeal suutsime küll ühest tänavast veidike kõrvale kalduda nii, et tegime veidike suurema ringi kui oleksime pidanud, kuid koju me lõpuks saime. Kodus ootas meid juba grillkana ja riis ja salat ja meie pere: Florence, Emily ning Sebastian. Peale kanaga kohtumist otsustasime õppimisega tegeleda ning et vahepeal mõtteid koguda arvas Ruth et teeks õige reisikirja. Ning peale mõne lause kirjutamist arvas ta et parem riputame selle kohe ka netiavarustesse üles. Kristi arvas, et anname ikka pärast raamatu ka välja ja tulud jagame pooleks. 
Ja nüüd siis pilt sellest hetkest kui Ruth avastas, et peaks kirjutised koheselt avalikustama: 

10.10.


Hommikul seadsime sammud hotelli lähedal asuvasse Paul kohvikusse, et seal juua kohv ja süüa üks croissant – paraku ei ole siin paradiis ja pühapäeva hommikul kõik kohad avatud ei ole. Seega sai meie valikuks hoopis miski brasserie – kohv oli norm ja croissant hea ning odav.
Siis haarasime omad kohvrid ning väikeste sekeldustega olimegi juba rongijaamas. Juba perroonil seistes tuli meil mitmeid kordi jagada kohalikele seletusi et mis rong ikka siit perroonilt läheb ja mis kell ja milline vagun just selle koha peal seisma jääb. Ja otse loomulikult toimus see seletamine ainult prantsuse keeles – oli tore tõdeda, et meie seal perroonil nägime nii usaldusväärsed välja, et meilt infot oli vaja hankida.
Kohale jõudes leidsime posti najal toetamas ühe kõhna naiska – kellel oli käes silt millele olid maalitud meile tuttavad nimed ehk siis Ruth ja Kristi. See oligi meie esmakohtumine meie uue pereemaga. Pereema tutvustas end, peale kohustuslikku musitamisringi (3 korda) jätkus vestlus õnneks inglise keeles. Pereema arvas, et saabumispäeval võime suhelda veel inglise keeles. Me eriti vastu ei punninud kuna vastasel korral oleks vestlus väga monoloogiks kujunenud.
Veeretasime siis oma kohvrid parkla suunas ning mahutasime oma 4 kohvrit maailma väiksemasse ja mustemasse Renault Cliosse. Peale mõningast seiklemist linna peal jõudsime oma uude koju, 120 m2 maja terrassi ja aiaga kus pidi elama vaid pereema Florence. Maja terrassiga oli antud hoone kohta vaid ilukirjanduslik liialdus sest terrass oli siit lahkunud ammu enne meie saabumist. Maja ise on sihuke armas kuid veidike hoolt ja puhtust vajav hoone kus peale pereema viibib momendil 5 õpilast. Meie 5. Pereliige, Manuela, armas itaalia tütarlaps lahkus küll siit majast täna hommikul sest ta arvas et tema tervisliku seisundiga (raske astma) ei saa ta siin majas elada 2 nädalat. 
Florence juhatas meid oma tuppa ning peale tema lahkumist haaras Kristi, kes on tuntud ka kui mrs. Propper kohe tolmulapi (tegelikult küll vetsupaberi sest tolmulappi me ei leidnud) ning kasis veidike meie elamist.
Siis kutsus pereema meid kohvile ning selgus, et tema teada oleme me Ukrainast ja et see Eesti on ju ikka kolmanda maailma riik ehk siis et me oleme seal väga vaesed ja see on ikka arenguriik. Ja et meil ei tasuks muretseda sest me kindlasti areneme kiiremini kui teised endised N.Liidu riigid ning peagi oleme Euroopa Liidus ja ka 5 rikkaima Eurooopa riigi seas :)
Kristi julges jutu vahele poetada, et me oleme juba Euroopa Liidu liikmed ja et Ukraina on üks teine riik mis kaardi järgi ei asu isegi mitte meie kõrval. Florence oli sellest informatsioonist väga huvitatud ning ühtlasi üllatunud ning tunnistas et ega ta Eestist ega Gruusiast suurt midagi ei tea aga et see on kõik väga huvitav. Juttu mujale viies küsis ta kui muuseas, et kas meil ikka autod on…mille peale Kristi arvas et on ikka. Ruth oli lihtsalt vait ja seda pea terveks õhtuks.
Pereema kutsus meid ka õhtust sööma kuigi seda meile ette nähtud ei olnud. Võtsime kutse vastu ja kadusime oma uusi mõtteid ja asju lahti pakkima oma vastpuhastatud tuppa.
Kell 8 oligi aeg õhtusöögiks küps ja saime ka oma uue perega tutvuda. Niisiis meie pere koosneb 6 liikmest: pereema Florence (kaalub 20 kilo, ei abiellu iialgi, omab palju poiss-sõpru, tal on diagnoositud hüperaktiivsus – seda dr. Toodo ja dr. Faini poolt, räägib prantsuse keelt emakeelena), ameeriklanna Emily (viibib siin 9 kuud, 2 kuud oldud, räägib juba väga hästi keelt), sakslane Sebastian (viibib siin 4 kuud, olnud 1 nädala, räägib üldse vähe, vist on rohkem tegude mees, Kristi arvab et ta nimi on tegelikult Gustav), itaallanna Manuela (suutis meie peres viibida vaid 1 öö ja sedagi meie pingsa valve all, et tal ei tuleks astmahoogu), eestlanna Kristi (tuntud ka kui mrs. Propper, lakib küüsi, viibib siin 3 nädalat, ja keelt eriti ei räägi kuid oskab teha ilusat nägu), eestlanna Ruth (sellest ei saa veel õiget sotti, räägib vist vähem kui teab ja ei tea mida räägib, küüsi ei ole veel lakkinud).
Õhtusöögi meeldejäävaim lause oli öeldud Emily poolt – et Florence oli talle öelnud et me oleme ukrainlased kuid et me ei näe ukrainlaste moodi välja, et mis rahvusest me siis ikkagi oleme.
Ja siis hakkas Manuela kurtma, et temale ikka selles majas ei meeldi ja ta vist ikka palub koolil omale uus elukoht otsida. Me toetasime tema avaldust.

Eestlannade öö möödus kuulates hääli katuselt – arvatavasti on meil seal rott/tuvi/tumm koer/või lihtsalt mõni eelmine õpilane kes keelt selgeks ei saanud ja on nüüd seina/katuse sisse kinni müüritud. Kuna hommikuks olid seina sisse tekkinud ka praod siis otsustasime edaspidi õppida, õppida ja veelkord õppida.

09.10.






Peale veidikest puhkust sisenesime Jumalaema katedraali ja sealt leidsime eest puhtas emakeeles kirjutatud alljärgneva kirjutise: