Laupäev, 15. detsember 2012

Ita sünnipäev


Täna on Ital suur juubel – palju, palju õnne!!!
Loomulikult on mul selle suure juubeli puhul vaba päev ;)
Tegelikult on mul olnud juba päris mitu vaba päeva järjest kuid enne seda jõudsin ka üsna mitu päeva tööd teha. Viibisin ka terve päeva Lissabonis ja terve öö sinna otsa. Päeva veetsime oma “naiskonnaga” linna peal liueldes ehk siis jalutasime ringi ning nautisime päikesepaistet – kuna koduses Londonis on viimasel ajal vaid vihma sadanud siis oli vahelduseks päris tore viibida kohas kus nägi päikest ja sai mööda linna jalutada. Loomulikult tegime väikseid peatusi erinevates veinibaarides ja ka väikese lõunapeatuse – ja mina sain oma keedetud kartulid – need olid täitsa eesti keedetud kartulid – kas elu saab veel ilusam olla?


Mõned pildid ka linnavaadetest:






Siin ka pilt mu kolleegi poolt soetatud kaunist lillest:


Lissabon oli väga tore koht, olin eelnevalt käinud Portugalis ja see riik ja väiksemad linnad olid mulle jätnud väga hea mulje aga ka Lissabon oli väga tore. Loodetavasti viib mu lennutee sinna veel tagasi J

Lennujaama valve viis mind ühel õhtul ka Baselisse, kuid see oli nii lühike peatus, et seekord tutvusin vaid hotelliga.
Ning siis saabusid mu mitu vaba päeva – esimese päeva veetsin kodus – kuna õues vihma sadas siis oli lausa lust kodus pesu pesta ja juurikaid grillida ning kõiki kodumaised seepe internetist vaadata J
Teisel päeval käisime Rayga ostlemas – mul oli paari kinki vaja kahele detsembrikuu sünnipäevalapsele – Mia’le ja Cara Mi’le. Ray oli suurepäraseks abiks, päeva lõppedes oli tal juba väga hea silm Peppa the Pig ning hobuste piltidega asjadele ;)
Sain õnneks kõik vajaliku ning postitasin pakid ka tüdrukutele – loodetavasti saavad nad need millaski selle aasta sees veel kätte ka.
Koduteel arvasin paremaks viimased 500 meetrit jalutada ja ennäe üllatust, London ju väike linn, kohtasin teel oma vana tuttavat hr. Politseinikku – oli teine ülevoolavalt rõõmus ja vaatamata -0 kraadile õues oli tema lühikeste varrukatega vormipluusis. Tütarlaps põhjamaalt ehk siis mina, küll arvas, et ehk oleks aeg juba talve saabudes riidesse panna kuid härra arvas, et kui autos on soe siis pole veel vaja riidesse panna J Mis mul siis muud üle jäi kui nõustuda võimuesindajatega. Hr. Politseinik oli nii lahke, et vähendas mu jalavaeva (just tahtsin ju jalutada…) ja viis mu uhke politseiautoga kodumaja ette.
Eile käisin aga Rayga “Victoria ja Albert” muuseumis – järjekordselt suur muuseum paljude asjadega mille külastust peaks väga hoolikalt ette planeerima. Meie ei suutnud seal üle 1.5 tunni vastu pidada ning arvasime paremaks ülejäänud kollektsiooniga järgmisel korral tutvuda. Kuid meid ootas veel üks kultuurisündmus, nimelt Royal Albert Hall’is Händeli Messiase ettekanne. See oli üks tore ning väga rahvarohke kontsert. Royal Albert Hall on muidugi nii ilus – seda nii seest kui väljast, et vahet ei ole mida seal ette kantakse, ikka on tore istuda seal saalis ja vaadata ringi ning mõelda omi mõtteid.
Täna, oma viimasel vabal päeval kohtusin oma kolleegi Elenaga, kes on sakslanna ja kellega me enam vähem ühel ajal alustasime eelmises lennufirmas tööd. Tema sissesulamine “maailma lemmiklennufirmasse” ei ole aga läinud just libedalt ja momendil ei ole ta selle uue lennuettevõttega rahul L Aga sellistel puhkudel aitab ikka kolleegi kõrv ja õlg, mis kuulab kõik mured ning annab nõu – ja seda me siis täna tegime.
Homme aga ootab mind Barcelona ;)


PS. Uudis kodumaalt räägib, et mu ema on juba lahkunud oma leitud töökohast kuna see oli talle liiga raske – pidi pikalt püsti seisma ja see ei sobinud tema jalgadele. Seega mu ema on jälle täiskoormusega pensionär. Aga pilt jääb ikka mu blogisse maailmale vaadata ;)

Kolmapäev, 5. detsember 2012

Nädal möödunud


Jällegi on nädal möödunud, aeg lendab lausa lennates J
Ray sünnipäeval käisime teises Londoni otsas tantsuteatris, vaatamas etendust Flamenco ning Põhja Aafrika tantsudest. Oli väga meeleolukas ning emotsioonidest tihe etendus. Peale tantsu olin broneerinud meile laua ka sealse linnajao parimaks peetud restoranis, õigemini soovitatud restoranis. Läksime sinna küll väikese kahtlusega, sest nende soovitatud asjadega on nagu on – eks ühele meeldib ema ja teisele tütar ja mõni võtaks mõlemad ;) kuid seekord oli soovitus absoluutselt õigustatud, teenindus oli väga hea, toit suurepärane ning üldine olustik meeldivalt mõnus. Nii, et oli tore Ray sünnipäev.
Vahepeal käisin kiirelt ka Istanbulis – viibisn seal oma 15 tundi – ja kuna vihma sadas siis vaatasin oma ärkveloleku ajal Istanbuli hotelli aknast. Oli ilus vaade, meri ja suured kõrged Lasnamäe majad, sekka ka mõni moshee. Ehk järgmine kord pistan nina ka hotelli uksest välja ;)
Istanbulist tagasi lendasime “suure” lennukiga ehk siis Boeing 767. See siis kahe vahekäiguga lennuk kus istmeid siis reas 2+3+2 ja maksimaalne reisijate arv 243 ja salongis on tavaliselt töötamas 8 liikmeline saiajagajate meeskond J Aga lennuk on ise väga keeruline, midagi üles ei leia, enamus aega kulubki sellele, et avad erinevaid kappe ja kärusid ning otsid midagi, kui selle asja leiad, siis enam ei mäletagi mida tegelikult vaja oli… Seekord avasin lisaks erinevatele kapiustele ka lennukiuksi, kuna reisijate pealetulek nign mahaminek toimub selles lennukis ukse nr. 2 kaudu. Need uksed on küll veidike hirmutavad kuid ehk harjutamisega saavad veidi omasemaks. Selle lennukiga harjumisel on ka see miinus, et me väga tihti sellele 767le ei satu ja seega ei teki ka seda harjumust nagu on nüüdseks Airbus’iga. Kui me teeme umbes kaks lendu kuus 767ga ja ülejäänud lennud on Airbus'iga, siis ei saagi miskit harjumist ega rutiini selle suure lennukiga tekkida. Aga lennuki mõttes on see ikka nagu päris lennuk ;)
Eile oli mul vaba päev ning kuna Londonisse saabus minu vana tuttav Lutz siis sain temaga kokku. Lutz on siis see tore noormees, kellega tutvusin Egiptuses elades ning tema valvsa silma all tegin ka oma esimesed sammud sukeldujana. Ehk siis Lutz on minu sukeldumisinstruktor. Ja kuna Egiptuses viibivad välismaalased – tol ajal oli neid kindlasti oluliselt vähem kui praegu – hoidsid kokku siis nii me sõpradeks saime ja hiljem ka üksteisele kirja teel oma tegemistest teada andsime. Ja eile, peale 11 aastat (ma tean see kõlab kohutavalt, kuid täpselt nii me selle kokku arvutasime) saime me uuesti kokku. Lutz oli koos oma kaaslasega Londonis reisil ja seega oli meil plaanis ühine õhtusöök ning õhtusöögi juurde kuulub ju ometigi ka paar pudelit veini J Õhtu oli tore, nii tore on näha inimesi, kellega kuskil kauges minevikus olid koos päevade kaupa ja siis arvasid, et enam kunagi ei kohtu. Kuid, maailm on ju väike ning taaskohtumine oli selline justkui poleks vahepeal olnudki seda 11 aastat, ehk et jutt algas selle koha pealt kus ta novembris aastal 2000 lõppes. Juttu aga oli nii palju, et pildi tegemine tuli mul alles siis meelde kui juba koduteel olin, seega fotomeenutust meie taaskohtumisest mul ei olegi J Järelikult tuleb veelkord kokku saada, kasvõi selleks, et pilt ära teha.
Tänane lennusihtkoht oli mul Madriid, homme Barcelona ja ülehomme on Lissabon – sinna jään ka ööbima, ehk õnnestub isegi linnale pilk peale visata – sest Lissabonis ei ole ma veel käinud. Aga nüüd magama, head ööd!


PS. Oleksin pea-aegu unustanud, nimelt on mul häid uudiseid kodumaalt – mu ema läks nimelt tööle ja tema uues ametis peab kandma samuti vormirõivastust ning siin on ka pilt tema uuel ametikohal:


Reede, 23. november 2012

Meres ujutud ;)


Juhhuuu, ma käisin meres ujumas. Ehk siis Tel Avivis oli parasjagu soe ja Vahemeri kutsus mind ujuma – ja kes siis mere kutsele vastu saab seista.


Viibisin Tel Avivis esmaspäeval ja teisipäeval, olukord linnas oli rahulik kuid uudised mis erinevatest telekanalitest tulid olid suhteliselt murettekitavad. Mingeid intsidente me ei märganud, hotellis viibides ei pidanud isegi pommivarjendisse minema, kuigi päev enne meid kohale jõudnud meeskond pidi öö varjendis veetma.

Kuna aeg sihtkohas oli piiratud siis seekord eelistasin vaatamisväärsustele hoopis merd ja randa. Rannast naastes kimasime portugaallasest meeskonnakaaslase Zaida’ga hotelli kõrval asuvasse “Kristiine” keskuse ostukeskusesse, et Zaida tädile soetada suveniir, mida too palunud oli. Suveniiri sooviks oli Neitsi Maarja kuju. Enne ostukeskusse sisenemist otsiti läbi meie käekotid, sest ometigi võib seal ju pomme olla ;) Kuna me olime juba selleks ajaks ära õppinud paar sõna heebrea keeles, siis oli turvamehe rõõm suur kui me teda peale läbiotsimist tänasime puhtas heebrea keeles. Loomulikult ei leidnud me ühtegi suveniiri sellest massiivsest, Iisraeli suurimast ostukeskusest. Nalja sai muidugi ajalehepoes, kus Zaida müügipoisilt küsis, et me otsime suveniire, ehk midagi mis meenutaks meile Istanbuli – poiss arvas, et siis me oleme veidike vales kohas. Siis sai Zaida ka aru, et ta ajas väheke selle nädala sihtkoha segamini ;)


Tegime ka kiire tiiru kohalikus Prismas, suveniire endiselt ei leidnud kuid soetasin omale paar granaatõuna – pildil olev parempoolne õun on siis seal, vasakpoolne aga minu kodusest Prismast (päritolumaa Hispaania) ja igaks juhuks panin pildile ka lennuki, et mõõtmed oleks arusaadavad.


Tel Avivi reisijatest olin ma kuulnud suhteliselt huvitavaid õudusjutte, seega ootasin juba põnevusega seda lendu, et teada saada kas need jutud ka tõele vastavad. Esimesel lennul need kuulujutud tõendamist ei leidnud. Reisijad olid toredad, lausa väga toredad, seda nii siis mõlemal otsal. Isegi paar ortodokset juudi papit ajas minuga juttu ja lausa mõni neist vaatas selle juures mulle otsa J
Tagasiteel olime meeskonnaga sellises heas tööhoos, et lahkudes arvasid paar reisijat, et see lend oli parema teenindusega kui omal ajal Concorde’i peal – see on muidugi siinmaal selline kiitus, et seda mitte ei kuule igapäevaselt – olime kõik kõrvust tõstetud ja esimene ohvitser kes seda ka kuulis oli lausa uudishimulik, et mida me nende reisijatega küll tegime.
Täna lendasin Brüsselit, jälle väga tore meeskond ja reisijad. Tänases meeskonnas oli üks kolleeg eelmisest lennufirmast – temal oli täna esimene lend uues vormis – seega sain mina ka ennast ükskord suure ja tähtsana juba tunda – tema oli alles kappide avamise ja sulgemise staadiumis, ma olen juba selles staadiumis, et mõne asja leian lausa esimese korraga üles ;)
Homme ülehomme on vabad päevad – ülehomme on Ray sünnipäev, teen talle üllatuse ja seega ei saa siin veel avaldada mis plaanis on. Nii, et järgmise korrani!