esmaspäev, 25. märts 2019

November

November algas Ateena edasi-tagasi otsaga, kus enamustel reisijatel oli midagi viga - padi kõva, vähe ruumi, liiga palju ruumi, palju müra, liiga vaikne, jne. Teate ju küll selliseid :) Eriti puudutas see lendu tagasi Londoni suunal, aga see on ju arusaadav ka kui pead Ateena päikese ja feta juustu ning tomatite juurest pöörduma tagasi Suurbritannia novembrisse, siis ma oleksin ka veidi pahur :) Kuid järgmisel päeval pöördusin mina hoopis Ateenasse ja seekord kaheks ööks. Ning oma pikal jalutuskäigul sain ikka uhkelt higistada kuigi seljas oli mul vaid suvine seelik ja lühikeste varrukatega särk. Jalutasin sadamasse, see võttis mul oma tund aega aega. Ning otsisin seal ilusate toolide ja vaatega restorani ja asusin kombineeritud lõuna-õhtusööki nautima. Tellisin omale kala, mis oli väga hea ja loomulikult kreeka salati, mis oli suurepärane, ja nagu kreeka lõuna-õhtu juurde ikka, kuulus sinna ka redzina, ning arvega koos toodi ka ouzo!





Hommik oli meil aga väga varajane ning Londonisse tagasi maandusime 45 minutit enne õiget aega - kui saaks kõik need varem ja hiljem saabutud ajad kokku liita, siis me võib olla oleksime pea-aegu nullis :)
Londonis kimasin linna peale ja tundsin kohutavat külma, leidsin väga uhke araablaste kohviku, kus panin omale paar kihti riideid juurde ja tundsin end veidi soojemalt. Ning siis sain kokku Johni ja Heleniga, kellega me saime maailma parandatud kuid prantsuse keele verbidega mul eriti sooja suhet ei olnud seekord. 
Edasi oli veel kaks pikka lennupäeva, kiire ööbimisega Toulouses, ning siis alustasin koduteed, seekord oma lennufirmaga kuna nad just teatasid, et Tallinna lennud lõpetatakse märtsi lõpul :(
Koju jõudes tundsin lihtsalt kodus olemisest mõnu, ema oli valmistanud chilli con carne - mis oli suurepärane! Käisin pilateses ja sahmerdasin niisama erinevate koduste asjadega. 
Ühel hommikul arvasin heaks minna uudistama Pirita tee ummikut - tegelikult oli mul hommikusöögi kokkusaamine Kristiga ja varajane hommikune aeg oli meile sobivaim. Ummik oli selline veidi mängu-ummik, kuna seismist ei olnud, kogu aeg see autode joru liikus, lihtsalt võttis kauem aega kui võiks. Iga päev ma sellist jorutamist teha ei viitsiks kuid ega see väga hull ka ei ole – lihtsalt bussiga saab kiiremini JKristiga sõime hommikust ja parandasime maailma, ning jutustasime niisama ja meenutasime vanu häid aegu, kui rohi oli rohelisem ja varblased suuremad J
Loomulikult sain kokku hr. Djga, kellega käisime kinos Bohemian Rhapsody vaatamas. Väga hea film oli! 
Laupäeval oli mul perepäev, ehk siis käisime Krisi ja Cara Miga Mia hooaja viimasele sõidule kaasa elamas – jube külm oli! Ning kuna Mia võistles vale rattaga, siis kuigi ta tuli kolmandaks, auhinda ta kahjuks ei saanud LEdasi suundusime Paavli kaltsukasse – teised polnud seal kunagi käinud, ning kõik kolm said veidi lisa oma garderoobi. Siis suundusime Balti Jaama turule, kus maitsesime erinevaid maitseid ja soetasime õhtusöögiks vajalikud algained – tegime 3 minuti loomaliha ja rucola ja kirsstomatite ning parmesani salatit – väga hea oli!
Pühapäeval suundusime Reedaga Majakivi matkarajale ja uudistasime veel allveelaevade sadamat, mis oli väga huvitav ning tuuline.
Ning esmaspäeval oli jällegi aeg tagasi suunduda Londonisse, lennujaama tuli mind saatma ja lennuhirmu teed jooma hr. DJ. 
Esimene sihtkoht oli Viin – olin leidnud omale LPst jalutuskäigu, mida nüüd siis järgisin – tegelikult see eriti huvitav ei olnudki. Ainuke huvitav vaatamisväärsus oli üks vanimaid avalikke tualette Grabeni tänava ääres. See oli väga stiilipuhas 20ndate aastate sisekujundus koos ajastule kohaste laevalgustitega. 







Külastasin ka guljaši muuseumi, mis jäi pigem meelde üsna ebaviisaka teenindusega kui hea guljašiga – nimelt oli lihtsalt restorani nimi Guljaši muuseum – muidu museaale ma sealt ei tuvastanud. Ning siis külastasin kohvikut, kus pidavat pakutama parimat õuna struudlit – kuid ka see ei suutnud minus “ohhoo” efekti tekitada….
Järgmine sihtkoht oli Rooma, seekord suundusime kogu meeskonnaga koos sööma, oli väga tore õhtupoolik. Mina soetasin maailma parim kohvi – arvatavasti peaaegu ka maailma kallima….aga kohv on tõesti hea – kui külla tulete ja kui meil seda veel on, siis ehk saate isegi osa.
Londonisse tagasi jõudes lasin oma varvastele ja küüntele uuendus ilukuuri teha ning nende uute küüntega suundusin Alaniga sööma, india restosse. Väga hea oli, eriti küüslaugu naan. 
Järgmine hommik algas maraton Amsterdamiga, mis küll pigem on nagu spurtimine. Amsterdam on nimelt väga lühike lend, kuid rohkete reisijatega: pealetulek on kohutav, sest kõigil peab ju kaasas olema köögi kraanikauss, suurim telekas ja täismõõdus padi…ja kui niisuguse varustusega on 190 reisijat, siis loomulikult ei mahu kõik need asjad kuhugi ära. Siis on nii umbes 20 minutit ruleerimist, mis ajal enamus reisijad on juba närvilised, et me jälle hilineme, siis toimub 15 minutit kiiret teenindust, kus me korraks näitame reisijatele nende kandikuid ja juba hakkame neid kokku korjama, sest kapten juba ütles, et maandumiseni on 10 minutit, ja kui me oleme rattad maha saanud, siis toimub jällegi 25 minutit ruleerimist, sest loomulikult on Amsterdamis kasutusel see maandumisrada mis on terminali hoonest kõige kaugemal. Ja siis lähevad need reisijad maha, kui nad oma kraanikuasid ja padjad on kokku korjanud ja tulevad uued peale ja me saame seda kõike uuesti teha JEhk siis maraton aga sprindi vormis! Ja kuna me seekord veidike hilinesime, siis ma lootsin, et mind on Berliini ööpeatusest maha võetud ja ma saan omale Londonisse öömaja otsima hakata ja varakult magama heita….paraku aga ka Berliin hilines ja seega jäeti mind ikka sellele lennule. Berliinis hotelli jõudes aga heitsin ikkagi kohe magama, ehk siis pea oli padjal ja silmad kinni juba kell 19.00! Tol õhtul saabusid ka meie graaikud, seda siis kell 22.00 – ma ärkasin kell 22.04, vaatasin oma graafiku ära ja magasin siis edasi J
Hommikune äratus oli eriti varajane kuid mina olin maganud üsna parasjagu. Peale Berliinist tagasilendu sain veelkord oma Amsterdami kogemust korrata! 
Ja peale seda kimasin veel Heleni ja Johniga kokku saama. Meie laud oli seekord hõivatud ja me olime sunnitud istuma kõrvallauda - ettekandja rääkis meile, et paar päeva tagasi oli samas lauas istunud Brian May! Meie aga parandasime maailma ja tegelesime ka veidi prantsuse keelega. Väga tore oli!
Järgmisel hommikul sain magada kuni kella 10ni....jummel kui mõnus oli! Ma tegelikult ärkasin muidugi korraks kell 4, sest olin sellega juba harjunud, ning päriselt kell 7, sest mu keha ei saanud enam aru, et tegelikult võin veel magada.
Ja jällegi alustasin oma reisi Amsterdamiga ja jällegi me hilinesime kuid õnneks jäeti meid meie Stockholmi ööpeatusele. Uppsalas kimasin hommikul raamatupoodi, soetasin Johnile Vahtramäe Emili prantsuse keeles, ning siis kiire kohv ja daimi kook Waynesis ja oligi aeg tagasi hotelli ja Londoni poole kimada. 
Lend algas nagu ikka, kõik rõõmsad, kuni ühek hetkel tuli üks naisterahvas taha kööki, et tema ees istuv meesterahvas krambitab, et tulge ruttu. Kimasime ruttu kohale, reisija oli suht oimetu kuid hingas, veidikese raputamise peake tegi silmad lahti, kuid küsimustele ei vastanud. Samas liigutas silmi, andsime talle hapnikku mis loomulikult tegi imet kuid rääkima ta ikkagi ei hakanud. Kolleeg kinnitas et pardale tuleku ajal ta rääkis ning suhtles ka inglise keeles. Leidisime pardalt lausa kaks arsti kes mõlemad appi tulid, üks neist hakkas miskil hetkel reisijaga rootsi keeles rääkima ning selle peale ta hakkas ka vastama. Ei mingit haigust tal ei olnud, enne polnud midagi sellist juhtunud. Lisaks tahtis ta ka kogu aeg püsti tõusta, uurisime miks nii, ta seletas et ta on lihtsalt liiga kaua istunud, et seetõttu tunneb et peab liikuma. Igal juhul saime oma lennuaega oluliselt lühendada, sest haige olukord oli selline, et parem oli ta kiirelt üle anda meditsiinilisele personalile. Õnneks olime me Londonile nii lähedal, et saimegi 20 minutiga oma kodujaama. Haige olime me viinud lennuki ette vabasse ritta istuma ja maandumise ajal oli temaga nii rootsi keelt kõnelev arst kui ka üks meie seast. Kõik lõppes hästi, kiirabi võttis ta enda hoole alla ja nad hakkasid kohe samas tegema erinevaid teste. Kui mina lennuki tagumisest otsast ette jõudsin, siis oli haige üsna naeratava ja malbe näoga, mis hetkel mulle hakkas tunduma, et see on hoopis naisterahvas mitte meesterahvas. Kummaline kogu selle loo juures on veel see, et haige oli buddha munga riietes....ühesõnaga me ei olnud keegi kindlad mis soost ta oli aga õnneks on temaga kõik korras! 
Tänu sellele intsidendile saime me aga varem Londonisse ja mina tuiskasin kella vaadates kolmandasse terminali sest sain aru, et kui ma jooksen, siis ehk jõuan veel Helsingisse nii et saan ka viimasele Tallinna lennule. Ja selle kohutava jooksmise tulemusena tehti minu jaoks lend uuesti lahti ja koju ma ka jõudsin.
Kodus tegin kiire kohvri vahetuse ja järgmisel päeval kimasin uuesti Helsingisse, et siis juba koos Anneli ja Reedaga Lõuna Aafrikasse lennata :)

reede, 22. märts 2019

Oktoober

Oktoober algas väga suviste ilmadega, ühel päeval oodates oma tuba, istusin pubis ja päevitasin. Ja päike oli mõnusalt soe! Lennud ning valve möödusid rahulikult, kuni saabus päev kui läksin Caroline juurde, algul tegime väikese joogi kodus, siis suurema joogi pubis ning õhtui lõpuks saime ikka pizzat sööma. Ning kuna me olime mõlemad eelnevalt olnud hommikuses graafikus, siis olime me juba kell 8 voodis ja hakkasime magama. 
Hommikul suundusime hommikusöögile Bushy pargi äärde, Thyme by the Park nimelisse kohta, mis oli väga tore. Ning mina suundusin siis läbi Bushy pargi Kingstoni, tee peal käisin maniküüris, millega ma olin väga rahul! Loomulikult nägin pargis vanu tuttavaid hirvi, neid oli üsna palju ja osad neist olid väga väga suured! Kingstonis ajasin omi asju ja peagi oligi aeg kokku saada Carolinega, kuna olime lubanud külastada Bernadetti. Bernadette on üks tore iiri tütarlaps, kellel on 4 last ja kes hiljuti suutis oma eks-abikaasa välja kolida ning kes nüüd oma vaba ruumi naudib. Lapsed on enamuses suured ja samuti toredad inimesed. Istusime veidike aga aias ja arutasime erinevaid maailma asju ja siis istusime veidike toas ja arutasime veel maailma asju, ning siis suundusime Carolinega koju ja seekord hakkasin mina magamisega tegelema kell 10, Caroline pidas ikka veidi kauem vastu. Hommikul õppisime oma erinevateks eksamiteks, mis Carolinel on sel nädalal ning minul keset oktoobrit. Ning ühel hetkel pidin mina suunduma lendu - lennujaama minek võttis muidugi mul tohutu aja, sest liiklus oli arusaamatult umbes ja seda kell 3 päeval - mis siis veidi hilisemal kellaajal seal toimub. Ma õnneks olin varunud aega ning sain ikka õigeks ajaks kohale, õigemini isegi vara, sest ma tahtsin oma pintsakut ümber vahetada, mida ma olin ka ette tellinud kuid paraku minu suurust laos ei olnud ja keegi ka mulle sellest ei olnud teatanud! Seega olin lennujaamas oma Ateena lendu ootamas väga varakult. 
Lend oli tore kuid kohale jõudes oli kell üsna hiline. Uurisime veidi Emilyga et kas meie poolt valitud saart tasub külastada ja et kuidas me sinna täpselt saame, kuid hotelli conserge soovitas meile hoopis yhte veidi suuremat saart, et see on kindlama paadiyhendusega ning seega sobivam ühepäevaseks visiidiks. Saare nimi on Aegina ja hommikul varavalges me siis ka Aegnale suundusime. 
Saar oli ilus ja parasjagu väike, et päevaga osale sellest tiir peale teha - vaatasime püha Nectariuse kloostrit ja uhket kirikut selle kõrval, siis tegime tiiru sadama ümbruses ja külastasime ka katkisi kive - Apollo templit ja muuseumi.







 



Sinna vahele mahtus söömist-joomist ning ka granaatõuna raksus käimine :)






Ateenasse tagasi jõudes, suundusime metrooga poolele maale ja siis jala hotelli suunas ning hotelli lähedal asuvas restos tegime veel õhtusöögi, ning siis kukkusime voodisse.
Hommikul oli äratus enne kukke ja koitu, tagasilend veidi hilines aga õnneks saime kõigile reisijatele seletatud et mismoodi nad oma jätkulendudele ilusti jõuavad.
Ning peale maandumist tegin kiire riietevahetuse ja kimasin Kätlini juurde - selleks ajaks kui ma kohale sain, sadas juba vihma aga me tegime siiski kiire jalutusringi,  ning siis läksime Kätlini kodupubisse joogile ja Reigate nimelisse linnakesse lõunat sööma Wagamama restosse - juttu jätkus Kätlini ja Jeziga pikemaks - Jez nimelt vahetab töökohta ja oli seetõttu väga rõõmus ja elevil!
Pühapäeval peale lendu kohtusin Johni ja Heleniga - meie eelmine kokkusaamine oli väga kaugel suvises ajas, seega oli juttu ikka väga pikalt. 
Ning peale kiiret aga väga-väga toredat Amsterdami esmaspäeval suundusin koduteele - seekord jäeti mind lennust maha juba Londonis, teisele lennule sain peale ja siis Helsingis kiirustades Tallinna lennu väravasse avastasin, et see pardakaart on mulle antud hoopis hommikusele lennule...õnneks sain ikka väravas ennast ümber korraldada ja onu tõstis mu kohe väljuvale lennule. Paraku oli mu kohver jäänud kuskile mujale. Ning koju jõudes tabas mind tohutu nohu mida ravisin kodustes tingimustes mitu päeva - ema soetas mulle tänapäevase nohusalvi - mismoodi seda kyll ninna pannakse? Nohusalv on nimelt nagu huulepulk....aga samas nii lai, et minule see ninna küll ei mahtunud.
Siis käisin hr. DJle sünnipäeva kingitust üle andmas, üllatust küll ei olnud, kuna ma olin sunnitud teda eelnevalt hoiatama, et tal ei ole vaja soetada Metallica pileteid, et ehk need kuidagi tulevad talle ise koju kätte....
Ja kuna ka Reeda lastel oli olnud terve nädal nohu, siis tegime nädala lõpul ühe nohutajate matka Väänas, ja kohtasime seal ühte juba unesegast rästikut.


Ja esmaspäeval tuli hr. DJ mind lennule saatma, ja siis jäi ise laevale tagasiminnes hiljaks, kuna bussipeatus lennujaamas oli teise kohta viidud aga paraku miskit silti selle kohta ei olnud. Õnneks ta ikka jõudis kohale enne kui laev sadamast väljus :)
Mina aga sain Londonisse ja järgmised 2 päeva tegelesin õppimisega, ning eksamitega, ehk siis oma igaastase teadmiste kontrolliga. Õnneks läks kõik hästi, avasin uksed ja tegin eksamid, ning isegi elustamisega sain hakkama. Ja nii lubati mind tagasi lendama. 
Sain kokku ka Lucyga, kellega kohtusime Richmondis ja arutasime igasuguseid töiseid ja mitte nii töiseid asju. Minu tagasitee majutusse oli aga erinevate liiklusummikute tõttu väga pikk! Aga majutusse ma kuidagi ikka sain.
Järgmine sihtkoht oli mul aga Larnaca. Meeskond oli väga tore, osad reisijad aga väljendasid oma ilmselget pahameelt kuna neile ei jagunud nende hommikusöögi valikut, igaks juhuks ütlen, et nad istusid viimases reas. Proua oli ikka üsna pahane, et kuidas ta nüüd küll siis sööb seda teist asja kui ta tahtis midagi hoopis muud. Üsna huvitav on selliseid inimesi jälgida ja ise vaikselt mõelda, et ehk järgmine kord lähed puhkusereisile kuskile, kus on tegelikult näljahäda või sõda, et ehk siis hindad oma tahtmised veidi ümber...aga neid erinevaid kapriise on tore vaadata.
Hotelli jõudes, kimasime kohe bassu äärde, ning jõudsime veel naiskonnaga sööma - me tegime oma valikuid vastavalt sellele mida saada oli - ning mina jõudsin ka hommikul veel basseini ääres päikest vaadata.
Edasi istusin lennujaama valves ja sealt läksin õhtuks hoopis Caroline juurde ja uudistasime uut Itaalia restot Hampton Hillis, väga hea söök oli!


Ning peagi oligi lendamise nädal läbi ja ma suundusin koduteele, kuhu seekord jõudsin esimesel katsel. 


Tallinnas viis hr. DJ mind Paavli kaltsukasse, kus ma leidsin omale uued lennukingad, tohutu kulutusena, ehk siis 3 EURi kahe kinga eest! 
Ja kuna algas koolivaheaeg, siis suundusime Reeda ja Co’ga Porvoosse seda veetma. Sobrasime kaltsukates, vaatasime filme, mängiti Wii’d, mina riisusin aeda ja lõikasin oksi, teised käisid matkal ja Nora mängu vaatamas, ning siis suundusid osad koju, Porvoosse jäänud said esmaspäeval väikese lumeehmatuse osaliseks, mis oli väga lokaalselt Anneli töökoha ümber. Kuid meie teekonda lennujaama see ei seganud ja ma sain tuttuue A320 NEO lennukiga tagasi Londonisse. Lennuk on väga vaikne, istmeid alla lasta ei saa ning tagumine köök on täielik õudus, aga eks me ju harjume kõigega, nii ka NEOga.

Septembrikuu

Uut kooliaastat alustasime kohvimasina remondiga, õnneks kulges see viperusteta ja paari tunni möödudes saime oma kohvimasina juba parandatult tagasi.  Laupäev oli siis tarkuse tagaajamise päev ja seega võtsid lapsed gladioolid pihku, neile tehti suured bantikud pähe ja ranitsad seljas kimasid nad kooli.  
Sain kokku ka hr. DJ ja tema pojaga, käisime kooli alguse puhul lõunatamas ja siis meie hr. DJga tegime meie aga kooli alguse puhul jalutuskäigu Kadrioru pargis, nii tore oli! 
Nädal lõppes aga Rhea sünnaga, mida seekord peeti Nõva kandis matkarajal ja järves ujudes, korjasime ka erinevaid marju, ning piknikku pidasime rannal. Ning autosõidu ajal oli meil elav arutelu, et kumb oli enne kas muna või kana....






Jõudsin ka külastada Anne sünnat, kus ma sain omale uue tiitli - staar-valaja ;) Kui on olemas staar-juuksur ja staar-prükkar, siis miks ka mitte valaja...
Külastasin ka kultuuriüritust, nimelt vaatasime emaga baletti Keres - üsna huvitav oli. Osasid kujundeid me küll ei tabanud aga õnneks aitas Reet, kes oli etenduse kohta vaid lugenud kuid ise seda mitte näinud, meile neid seletada. Meie ise ei olnud neid isegi tähele pannud.
Emaga jõudsin veel seenel käia, saime isegi mõned seened. 


Kolmapäeval olin päevavaras, ning õhtul kimasime Mulka passi järgi, kus seisime sabas oma poolteist tundi ja siis oli kõik 3 minutiga tehtud, ning me kimasime Krisiga saunajoogasse. See oli üsna huvitav kogemus aga ma vist rohkem sinna ei lähe :) Eelmisel päeval pilatese tund meeldis mulle oluliselt rohkem. 
Neljapäeval suundusin tagasi Londonisse ja lennujaama turvakontrollis oleks juba kell 5 hommikul kakluseks läinud. Nimelt arvas üks meesterahvas, et üks teine trügis vahele, ja siis see arvaja hakkas ise vahele trügima. Ja loomulikult läks veidike seletamiseks neil omavahel. Päris hea oli vaadata! Londonisse jõudes ootasime aga terminali uste avamist oma 45 minutit, keegi oli lihtsalt unustanud, et terve lennukitäis inimesi Helsingist saabub. Minul õnneks kiiret ei olnud, sest mind ootas es hoopis teater peale lõunat linna peal. Etenduseks oli Jungle, ja rääkis Calais asuvast isetekkinud pagulaste laagrist ja sealsetest asukatest ning nende saatustest. Väga hea etendus oli! Ning õhtuks läksin Caroline juurde ja koos sõime õhtust ja jutustasime pool ööd. Hommikul kimasin mina töölendu, ning sihtkoht oli Tallinn! Paar britti olid seekord eriti üllatunud, et mõni inimene on selle ilmvõimatu eesti keele selgeks saanud ja nüüd siis räägib pardal :) Ma siis julgesin siiski öelda, et ma tegelikult siiski täitsa eestlane... 
Londonis olles käisin majutuse juures asuvas pubis pühapäevasel päeval lõunal ja sõin väga maitsvat musta burgerit ning minu laua juures valvas terve selle aja selline külaline:



Muudel lendudel midagi eriskummalist seekord ei juhtunud ning peagi sai mu töönädal läbi ja suundusin koju, seekord ka meie oma lennuga. Ning lennujaamas ütles mulle tere hr. Transferwise! Ma pidin tooli pealt alla kukkuma!! Inimene, kes on mul ükskord lennanud ja kellele ma oma pangasaagat jutustasin, ning mina olin siis ju vormiriietes, ning nüüd tsiviilriietes, ja ta ikkagi sai aru, et peab sellele inimesele tere ütlema! Vaat kui vähe mõnel on nädala kordaminekuks vaja! Ja lend möödus nagu ikka Club klassis ja terve pudeli šampanjaga :)
Õhtul kimasin kohe Pilatese tundi, et see šampanja oma kehast välja kütta.
Siis käisime emaga jällegi metsas korilusega tegelemas, seeni oli seekord vähe aga mustikate peale olin ma lausa kuri! Neid oli nimelt nii palju, isegi kui meile omale tundus, et me oleme nad ühe koha pealt ära korjanud, siis oli neid ikka seal meile otsa vaatamas. 



Ning õhtul sain kokku hr. DJga, olime kodused ja vaatasime “eesti” filmi musta mandri jalgpalluritest. Oli selline õpetlik lugu, et asjad ei ole alati sellised nagu nad kaugelt paistavad. Ma küll ootasin terve filmi, et tuleb miski kriminaalsem pööre aga päris selliseks asi ei kiskunud.
Neljapäeval osalesin lausa kahes Pilatese tunnis ja hakkasin juba veidike sellele asjale pihta saama, ehk saab minust veel asja! Ning reedel vaatasime Reedaga uut eesti filmi Võta või jäta - väga hea oli! 
Nädalavahetusel olid Tallinna saabunud ka Nora ja Anneli, ning me kimasime lastega metsa matkale ja seeni korjama, seeni me isegi leidsime väikese kastme jagu aga mustikatega oli seal kandis väga kehvasti, ja metsas ei olnud ka meie sõber põder - ju oli ta läinud kellelegi külla :) Õhtul vaatasime koos lausa kahte filmi, mille oleks võinud vaatamata jätta: Grease ja Sex & City 2. Seda muidugi veiniga :) Ning pühapäeval suundusim Kumusse, et uudistada K.Mägi näitust. Samal päeval oli ka Sittowi näituse viimane päev ja Kumus oli üsna pikk järjekord inimesi, kes seda näitust olid tulnud uudistama. Meil oli Sittow muidugi juba ammu vaadatud ja seega saime järjekorrast mööduda ning uudistada hoopis Mägi, kes oli loomulikult kütkestav nagu alati. 



Külastasime ka oma tuntud headuses Vesivärava kohvikut, kus tegime kiire lõuna ja siis suundusid osad laevale, ning meie Reeda ja Heraga tegime veel tiiru Kakumäe Haven sadamas, et seda uudisehitust vaadata.
Esmaspäeval oli nii uhke vihmasadu, et ma olin hea meelega tubane, hambaarst saatis mulle aga sõnumi, et tal vabanes üks aeg, nii et ma võin tulla ja oma viimase parenduse teha. Ma pean ütlema, et ega mu hambad nüüd miskid imehead enam ei ole, enne kui see hambaarst nende kallale asus olid nad justkui veidi paremad....eriti ei meeldi mulle see implantaat, aga ehk ma veel harjun sellega. Ning teisipäeval lendasin tagasi Londonisse, lennukis sain ka oma pooleli olnud filmi lõpuni vaadata - Adrift - väga hea film ja headust lisab, et see on tõesti sündinud lugu. Töölend oli mul aga Ateenasse, kus meil oli Club klassis 80 reisijat! Jummel, jummel! Üsna kiire oli aga kuna purser ning kolleeg, kellega koos ees olime, olid superluks, ning kõik sujus nagu valatult.
Siis sain kokku Elenaga, kellega me vahetasime kõik külajutud, ning kõlakad mida vahepeal kogunud olime. Ning siis lendasin mina Glasgowsse, kus oli hotellil pakkuda vaid 4 tuba 7 meeskonnaliikmele. Ning loomulikult ei olnud meie tööandja meid hoiatanud, et osad peavad jääma lennujaama hotelli. Asja arutelu käigus selgus ka, et lennujaama hotellis on meile vaid 2 tuba, ehk siis 1 inimene on ikka veel kuskil ripakil. Loomulikult oli juba hiline õhtutund ning inimene, kes oleks pidanud asjaga tegelema oli puhkusel Floridas. Tema päevitamissessioonile me nüüd segasime vahele, kuna meie tahtsime magama minna. Lisaks selgus, et Glasgows on hotellid sel nädalavahetusel täis, kuna linnas toimub miski suur konverents. 
Ühesõnaga oli see üks huvitav juhtum, mille lahendamine võttis oma poolteist tundi, ja mille käigus saime aru, et kapten on meil üsna mõttetu vend. Kapten nimelt vaid kordas lauset, et see situatsioon ei ole aktsepteeritav, kuid samas ei teinud ta midagi eg pa otsinud mingit lahendust, vaid lihtsalt korrutas ühte lauset. Purser oli aga väge täis ja üritas ikka mingit lahendust asjale leida, samuti oli hotelli admin väga tubli. Peagi saime aga telefonile oma öö-managerid, kes autoriseerisid hotelli mille me ise leidsime bookingust, ning kuhu nüüd 3 meeskonnaliiget suundusid. Otsustamine, et kes sinna läheb oli ka omaette võitlus lenduritega, kuna teised saiajagajad olid teinud juba 3 lendu ja seega 11 tundi tööl olnud ja nad oleksid hea meelega meie tavalisse hotelli jäänud, kuna lendurid olid vaid teinud 1 lennu ehk siis nii 3 tunnise tööpäeva. Paraku sel hetkel kui seda arutati, et kes istub taksosse ja sõidab veel 30 minutit teise hotelli, siis tegid lendurid näo, et nemad küll inglise keelest aru ei saa....ja nii mu kolleegid suundusid veel keset ööd teise hotelli. Ja kell pool 2 sain mina juba voodisse!
Hommikul suundusin oma kulme parandama, ning siis Linn nimelisse parki. Linn park oli lühikese rongisõidu kaugusel, selline park-mets, kus enamasti jalutati koeri. Mina olin seal tol päeval ainuke ilma koerata jalutaja, kuid vaatamata sellele oli seal väga tore! Kui mul kõik rajad olid uudistatud, siis leidsin pargi ääres surnuaia, mida ma ka veidi uudistasin. Ning siis otsisin kohaliku pubi ja sõin seal haggise burgeri, ning loomulikult veidi punast veini. 







Kuna muuudistatav park oli olnud oodatust väiksem, siis oli mul Glasgowsse tagasi jõudes aega ka kinno minna, vaatasin Simple Favor - kuid selle filmi võib täitsa vabalt vahele jätta.
Londonis tagasi olles, külastasin Disaini nädala raames Pärdi muusikale tehtud installatsiooni, mis oli Victoria ja Alberti muuseumis. Istusin seal ruumis tükk aega ja kuulasin Pärti.



Õues vihma sadas ning kui ma hakkasin otsima kohvikut, kus veidi soojeneda, siis see osutus üsna keeruliseks. Kuid lõpuks ikka leidsin ühe nurga kus sain sooja teed ja väikese võiku. Õhtul lendasin veel Brüsselisse, seekord oli split-duty, ehk siis vaid paar tundi magamist ja hommikul varajase lennuga tagasi Londonisse, ning siis alustasin koduteed läbi Helsingi. Ning loomulikult Helsingis Tallinna lennule ma peale ei mahtunud! Istusin Helsingi lennujaama ees ja ootasin Annelid, kui minu suunas tuli lahke türklane, kes nähes kui õnnetult ma seal istun, pakkus mulle õuna! Nii armas! 
Peagi saabus Anneli ja me suundusime Porvoosse, kus Nora keset üsna hilist õhtutundi hakkas kardemoni saiu küpsetama, mida me siis hommikul sõime. Mina suundusin Claraga jalutama, seda siis kell 5 hommikul, mille peale Clara vaatas mind justkui tulnukat, et mis ime pärast me peame sellisel kellaajal õue minema. Aga jalutama ta tuli.
Mina aga sain seekord lennule peale ja suundusin koju.
Teisipäeval aga käisin Vabaduse väljakul, mul oli seal nimelt tähtis kohtumine - ei kellegi muuga kui Rooma Paavstiga. Tegelikult oli küll nii, et mina panin ennast ja ema kirja, et kutset saada ja kutse sai vaid ema, minu kutse oli kuskile kaduma läinud, ning mulle kinnitati, et võin ikkagi kohale tulla ja kui turvameestega jama tuleb siis pean neile seda varu meili näitama. Turvamees vaaats mind ja meili nagu tulnukat ja lasi mu rahulikult väravast sisse. Paavst oli vana ja väsinud, kuid ilm oli ilus!


Kolmapäeval kohtusin Itikuga, vanas heas tuttavas Rohujuures - see on ikka üks tore koht! Ja muidugi on tore Itik, kellega me jällegi kõik maailma asjad ära arutasime. Ning neljapäeval suundusin juba tagasi Londonisse ja käisin kõigepealt Hounslows, et Krisi poolt kaasa antud ostunimekirja täita, vihje Primark. Ning õhtul lendasin juba Istanbuli - 3 reisijat palusid, et ma oma abikaasale edasi ütleksin, et ta on üks õnneseen! Catering oli meil sel lennul eriti huvitav, kuna Istanbul on meil non-pork ehk siis ilma sealihata sihtkoht, ning loomulikult olid reisijate söögid sealihaga aga meeskonna söögid ilma sealihata :) Kuid samas oli pardal Chateau de Ruth vein, mis teeb iga situatsiooni hoopis paremaks! Igal juhul saime me hakkama ja kõik reisijad said söönuks! Lendasime koos Emilyga, kellega meil oli üsna ühine graafik, sest järgmises tööblokis oli meil koos Ateena. Istanbulis sattusime ühiselt rannapromenaadile jalutama, siis jõime koos kohvi, tegime koos lõuna, ning mängisime kabet kohvikus, ning tegime ka plaane oma järgmise nädala Ateenaks.


pühapäev, 3. märts 2019

Augustikuu

August algas siis kodus, ja alguses pidin siin viibima vaid paar päeva, kuid mul õnnestus sattuda haiglasse, ning seega otsustasin veidike pikemalt kodumaal viibida ja veidike haige olla. Tegelikult mu haigus ei olnud midagi uut, tavaline kõhuvalu ja sel hetkel kui ma meedikute juurde jõudsin oli suurem osa sellest juba möödunud. Aga arstitädi arvas, et hoiab mind ikkagi veidike aega nende terava pilgu all, ning nii ma siis suundusingi oma palatisse, mulle pandi tilguti, ning aeg ajalt käis õde (tegelikult oli ta küll med-vend), kes mulle veel eraldi miskeid rohte süstis, kuid peamine, mul oli telekapult ja ma sain ise pulditada, et mis kanalit parasjagu vaadata tahan JSüüa mulle kahjuks ei antud aga kuna ma olin saanud samal päeval ka uue hamba, mis eriti hästi mulle suhu mahtuda ei tahtnud, siis ma eriti ei kurvastanud selle üle, et mulle kandikuga süüa ei toodud. Hammas oli maksnud üsna palju raha aga miskit head nahka sellest küll ei olnud tulnud. 

  
Järgmise päeva õhtuks lubati mind koju, ning nagu ikka kõik vereproovid olid puhtad, ehk et ei midagi erilist ei leitud mul viga olevat. Nii et simulant, nagu ikka! 
Järgmisel päeval kohtusime Anneli ja Nora ning Markkuga, käisime kõik koos Pirita seikluspargis – mulle seal väga meeldis! Turnisime lastega läbi 4 rada ja osad jätsime veel järgmiseks korraks. Ning suundusime rannahoones asuvasse Patricku pubisse lõunale – seda kohta me eriti ei soovita, toitude kujundus oli küll ilus kuid maitsed ei olnud midagi erilist. 


Tänu minu haigusele, sain viibida kodus, seda siis üle 7 aasta, omal sünnipäeval! Eelmisel õhtul leidsin tualetist sellise puhma: hommikul selgus, et selles olid päevalilled J


Korraldasime siis kiirelt emaga lahtiste uste päeva, kohale tulid Itik ja väike Siim, Reet ja hr. DJ – nii tore oli külalisi ja kingitusi vastu võtta. Juubilar tegi ise võileivatordi ja kass Arturi koogi, ning puudu ei olnud ka erinevad joogid. Enamus külalistega jutustasime niisama, osadega suundusime ka randa ujuma. 
Tagasi Londonisse suundudes, oli mu esimene sihtkoht Zürich, kus nägin eemalt tormipilve saabumas, ning seega tegin väikese jalutuskäigu, ning uudistasin kuidas kohalikud jõel suurte rehv-tuubidega ennast allavoolu lasid voolata, et siis jälle üles tagasi jalutada ja sama tegevust korrata. 


Kuna minu vaadeldav tormipilv lähenes halastamatu kiirrusega, siis suundusin kiirelt poodi ja siis tagasi hotellituppa, et aknal istudes vaadelda kuidas vihm asfaldti pesi ning tuul puid sasis. Oli ilus vaatepilt! Ning ühel hetkel oli see kõik möödas ja päike julges jällegi pilve tagant nina välja pista. 
Järgmine päev ootas mind aga Frankfurt, kus peale oma lemmikpoe DM külastust, kolasin mööda juhuslikke tänavaid, kuni otsisin google’st soovitatud Albatross nimelise kohviku, mis asus keset elurajooni, ühe toreda kortermaja alumisel korrusel ja kohviku aed oli sisehoovis. Väga tore koht oli see! Minu kõrvallauda hakkasid kogunema veidi vanemad prouad ja mina arvasin, et nad tähistavad kellegi sünnipäeva, neid muudkui kogunes erinevatel aegadel ja erinevatest nurkadest. Ühel hetkel tekkis imelik vaikus ja kui ma tõstsin silmad oma raamatult, nägin, et prouad mängivad kaarte! Nii tore! 
Tagasi hotelli jõudes, sain teada, et meie varahommikune tagasilend on tühistatud, kuna Londonis oli olnud suur torm ja seega mõned lennukid ei olnud just seal, kus nad graafikujärgselt olema pidid. Ning seega saime meie veidike kauem aega veeta Frankfurdis, ning lõunal panna selga tsiviilriided ja suundusime tagasi Londonisse, reisijatena. 
Siis ilmus minu graafikusse Larnaca, ning seda väga toreda meeskonnaga. Enne õhkutõusmist jõudis üks reisija, noor tütarlaps, oksendada täis terve vahekäigu, sest ta tuli mööda vahekäiku oma koha juurde, mis asus lennuki tagumises reas ja terve tee muudkui oksendas, ja nii oligi terve lennuk märgistatud. Õnneks oli tegemist vaid närvide ja mitte miski hullema haigusega.
Peale turvademonstratsiooni, avastasime ühe vanema proua, kellel oli väike haav jala peal – ta olevat nimelt lennuki trapil komistanud ja see haav jooksis üsna rohkelt verd. Uurisime siis veidi tema tervislikku seisundit ja selgus, et see on selline, et iga väiksem haav veritseb üsna rohkelt. Nii et ka sellele olukorrale oli selgitus olemas – kuna see kõik juhtus enne õhkutõusu, siis olime juba veidi huvitatud, et mis meid veel ees ootab…õnneks said vahejuhtumid nende kahega siiski läbi ja edasine reis kulges rahulikult. Kohale jõudes tegelesime päevitamise, ujumise, joomise ja söömisega ning loomulikult jutustasime. Väga rahulik ja mõnus kulgemine oli J
Järgmisel hommikul suundusin mina koju, ehk siis Tallinna lennule, ning seekord ei tundnud ma ühtegi kolleegi pardal ja seega sain rahulikult istuda omal kohal ja raamatut lugeda. 
Lennujaama tuli mulle vastu Cara Mi, ning me suundusime kohe lähedal asuvasse ostukeskusesse, sealt eelmisel korral soetatud kotti vahetama kuna see oli osutunud liiga väikeseks. See läks meil koos väikeste sekeldustega, ning vahetusoperatsioon lõppes sellega, et Nora sai omale uue kohvri ja mina jäin uut kotti ikkagi ootama JTeises poes vahetasime aga kõrvarõngaid, kuna ma olin kõigile rääkinud ühte ja sama juttu oma soovidest ja seega sain sünnipäevaks täpselt ühesugused kõrvaehted, ning nüüd vahetasin neid siis erinevate vastu välja. Õhtul panin aga kõrvarõngad kõrva ja suundusin koos Krisi ja Reedaga Estoniasse Viiuldaja Katuselt vaatama. Väga tore oli aga nagu ikka, siis vanasti oli muru rohelisem ja seega vanadel headel aegadel oli ka Tevje ning eriti Golde usutavam ;)
Jõudsin ka kinno, uut Mamma Miat vaatama, ma nutsin juba enne kui ma oma kohale istusin – nii ilus oli see film! Ilusad inimesed, ilusad vaated, ilus loodus, ühesõnaga kõik oli ilus! 
Siis suutsin üles korjata miski kõhulahtisuse, nii et ühel päeval lausa pikutasin ja võtsin isegi rohtu, ning ei viibinud kaugelt tualetist. 
Reede õhtul aga oli meid, mind ja ema, kutsutud onu Toivo juubelile, mis toimus tema kodus Nõmmel aias. Väga tore pidu oli, rohke laulu ja jutuga. 
Nädalavahetusel ootas meid aga Narva ning Kremli ööbikud. Kokku oli meie punt 9 inimest, ning kohtumispaigaks olime valinud Narva Jõesuus hotelli. Kuna me saabusime 3 erineva autoga, siis esimesed jõudsid väikese jalutuskäigu teha ja uudistada puitpitsidega maju ja leidsime ilusa ja armsa kohviku, vaatega rannale. 




Kui ka teised ekipaažid olid saabunud ja oma toad leidnud, siis suundusime Narva, et seal veel enne etendust veidi keha kinnitada. Söögikohaks olime valinud Club O’K Modern, kus pidi olema terve linna parim sealiha. Oli hea küll kuid paraku oli meie grupi suurus selle väikese söögikoha jaoks veidi ehamatav ning osad söögid pidime etendusele karbiga kaasa küsima. Kohe kui kell sai 7 ja etendus pidi algama, siis algas ka tohutu vihmasadu, mida terve Eesti oli juba aprillikuust saadik oodanud! Seega hilines ka etenduse algus, kuna ka laval ei olnud katust rääkimata, et pealtvaatajate peade kohal oleks miski kate JÕnneks jäi vihm vaiksemaks peale veerandtunnist kallamist ning etendus sai alata. Ööbikud oli selline hoogne estraadilugu, mis veidi meenutas ühelt telekanalilt tuntud paroodiasaadet. Aga laulud, mis esitusele tulid, olid ju minu lapsepõlve lemmikud, nii et väga tore õhtu oli! 


Kogu meie grupil oli veel plaanis minna kohalikku ööklubisse Ro-Ro aga kuna me olime saanud omale kaela selle külma duši, siis suundusime hoopis koos kangemate jookidega tagasi oma hotelli, et seal veidi youtube’st laule üle kuulata ja omavahel veel infot vahetada. Õhtu lõppes juba uue päeva alguses J
Hommik algas hommikusöögiga, siis kiire jalutuskäik rannapromenaadil – õnneks paistis sel ajal meil päike. Ning promenaadil jalutas mulle vastu endine kolleeg, kes nüüd hoopis ühes teises riigis elab kuid ka tema oli tulnud kodumaale Kremli Ööbikuid vaatama. Soovitasime tal siis vihmariided kaasa võtta.

Lõunaks oli meil plaanitud ekskursioon Kreenholmi aladel, kus oli ka olnud etenduse lava. Seekord saime siis teada, kuidas Kreenholm oli oma hiilgeaegadel välja näinud ja mida seal täpselt toodeti. Ala, millel terve see linnak asus, oli ikka üsna suur. Loodetavasti kõik plaanid, mis seal vaba-aja keskuse rajamisega plaanitakse kunagi ka täituvad ja kogu see ala avatakse uuesti. Loomulikult algas kohe kui me Kreenholmi värava juurde jõudsime, jällegi vihmasadu J


Peale ekskursiooni, pugesime vihma eest peitu kohvikusse Maius – seda oli soovitanud Reet, ja eriti kohalike kohupiimataskute pärast. Ja tõesti, need kohupiimataskud olid suurepärased. Samuti olid väga head ka muud asjad, mida me Maiuses proovisime ja eriti meeldisid meile hinnad J
Tagasiteel pealinna poole tegime ka väikese kõrvalepõike Auvere karjääri, et selle värve uudistada – paraku need värvid jäävad vaid meie mällu, sest pildi peal on koos vihmasajuga kõik väga ühtlaselt hall.

Tee peal üritasime veel külastada Aa mõisa, kuna google andmetel on seal muuseum, kuid sisse me sinna ei saanud ja tundus, et see muuseum ei ole seal avatud olnud juba aastaid. Vihma jagus meie tagasiteele ikka ohtralt ja veel kodus olleski sadas uhkelt edasi.
Tagasi Londonisse suundusin läbi Helsingi, ning õhtu ootas mind juba Brüsselis. Enne lennuki pardale minekut selgus aga, et meie lennule määratud lennuk on katki ja meile antakse uus. Tavalisetl sellised asjad võtavad hirmsasti aega ja seega kõik asjad hilinevad…seekord oli aga kõik teisiti. Kohe leiti meile uus lennuk, kui meie pardale läksime, siis juba catering laadis lennule peale meie lennu asju, ning peagi oli ka väravatiim kohal ja reisijad hakkasid peale tulema…Me olime oma meeskonnaga üsna jahmunud, et meie firmas asjad nii kiirelt toimivad! Kokkuvõttes hilinesime me umbes 25 minutit, nii et pea-aegu saabusime õigeaegselt. Hommikul jalutasin veidike sihitult linna peal ja sõin ühe kohustusliku vahvli ;)
Järgmine õhtu olime Frankfurdis, ning tagasi Londonisse saime hilisel õhtutunnil. Õnneks oli järgmisel päeval vaba päev ja ma sain kokku Kätliniga, kellega käisime kontserdil ning lõunat söömas Vietnami restos, siis saatsin Kätlini rongi peale, sest ta läks veel õhtul lendu. Ise aga jalutasin veel mööda linna, ning sattusin maniküüri, kui just algas tohutu vihmasadu. Olingi siis seal vihmavarjus ja kui pilved lahkusid, siis suundusin tagasi oma majutusse.
Hommikul oli mul kokkusaamine Alaniga, keda ma ei olnud terve suve jooksul kohanud, kuna esimestel suvepäevadel murdis ta rangluu ja seega oligi terve suve kodus ning ravis seda. Nüüd olid siis luud kokku kasvanud ja ta oli lubatud tagasi lennukeid juhtima. Vahetasime suvemuljeid, ning peagi suundusin mina oma pikale lennupäevale sihtkohta nimega Cagliari, mille nime hääldamist Alan veidike parendas, ja loomulikult sattusingi sellisele tööpositsioonile, et pidin seda nime lausa mitmel korral hääldama JReisijad sellel lennul olid aga eriti huvitavad, nimelt enamus neist arvas, et me oleme nende isiklikud teenijad, ja nad olid vist ka kokku leppinud, et teevad meiega katseid, et kes neist suudab meile keerulisema ülesande anda. Õnneks ei toimunud ühtegi sellist olukorda, et me oleksime pidanu oma tegelikku pardaloleku vajadust neile tõestama, vaid saime ise ka seda lendu uudistada kui eriliste reisijate väljasõit. Selliste reisijatega on muidugi veel eriti lihtne lahke ja naeratav olla, sest ühel hetkel nad siis murduvad ja saavad isegi aru, et on veidi ülekohtuselt käitunud. Igal juhul oli meil huvitav lend.
Edasi oli mul graafikus kaks 2 päevast 6 lennu reisi järjest ehk siis seletatuna, mul oli 4 üheteisttunnist tööpäeva vahepealse miinimum puhkeajaga. Ja nendest päevadest on meeles üks hiina proua, kes oli segaduses kui me Pariisis maandusime, et me oleme ju tund aega varem kohal ja, et kuidas siis nüüd nii ja tal jaäi ju kõik söök ka söömata, kuna ma korjasin kandiku temalt ära. Ma siis seletasin, et Londoni ja Pariisi vahel on tund aega ajavahet ja et me oleme täitsa õigeaegselt kohal….ta jäi mind üsna uskumatult vaatama, õnneks läks ta küll lennukist maha aga ega ta mind uskuma ei jäänud, et me juba Pariisis oleme….või et miks me seal tund aega varem kohal oleme.
Koju jõudes sain kokku vanade koolivendadega, sest enne 1 septembrit on ju ikka tore ajaloos tuhnida – oli väga tore õhtu!


Siis käisime veel enne kooli algust uudistamas Paljassaare tipus šoti mägiveiseid, ja seekord saime neid ikka väga lähedalt vaadata. Pakkusime neile ka arbuusi koori ja need neile täitsa meeldisid, samuti maitsesid neile kibuvitsamarjad, mida sealtsamast kõrvalt noppisime.