Pühapäev, 30. aprill 2017

Ootamatu kodu-nädal

Märtsikuu lõppes mul aga ühe väga erilise lennuga, nimelt pidi mulle külla saabuma minu ema ja seda meie uuest sihtkohast, ehk siis Tallinnast! Jah, just minu lennufirma lendab nüüd otselendu minu kodulinnast. Emale olin pileti lennule ostnud juba mitu kuud ette, kuid nüüd õnnestus mul ka ennast sellele lennule tööle sebida. Emale ma muidugi ütlesin, et lendan miskit muud lendu, ning tegin talle pika koolituse, et kuidas lennukist väljuda ning kuidas jõuda kohvikuni, kus me siis kohtume. See kõik oli muidugi teoorias väga hea....paraku pean ette ruttavalt ütlema, et ema jäi kahjuks haigeks ning ei tulnudki mulle külla, kuid mina olin ikka Tallinna avalennul. Lend oli väga tore, lennuk reisijaid pungil täis, mis on ju ainult suurepärane! Ma pidin ennast kogu aeg kontrollima, et ma kogemata ei ütleks Estonian Air, kuna kui lennukis räägid mikrofoni eesti keeles, siis loomulikult on ju tegemist hea vana kodumaise lennufirmaga. Vastuvõtt Tallinna lennujaamas oli muidugi väga meeliülendav, meeskonnaliikmed olid sellest täiesti vaimustunud ning sügavalt liigutatud.









Kuna mul oli ema tulekuks tellitud vabu päevi, ning nüüd otsustasin oma vabu päevi hoopis kodumaal veeta ja seega järgmisel päeval peale Tallinna lendu, võtsin mina suuna kodumaale poole siiski läbi Helsingi. Sest Tallinna lend on meil paraku vaid kaks korda nädalas.
Kodumaale jõudes suundusin Krisi juurde, kuna ma ju ei tahtnud oma emalt pisikuid saada :) Ma ikka helistasin talle ja uurisin, et kas haigel on midagi vaja, kuid ta arvas, et saab paar päeva oldud ning siis peaks see kole gripp ehk jube möödas olema.
Lennujaama tuli mulle vastu Andrus, jõime koos kiire kohvi ja sõime kohupiimatasku, ning siis istusin mina Haapsalu bussi peale, kus Kris mulle Ristile vastu tuli. Nii tore, nii tore. Päike paistis, kuigi oli külm. Õppisime lastega, siis mängisime miskeid mänge, vaatasime telekat, uudistasime kitsi maja taga põllu peal ning sõime Krisi tehtud pasteeti ning Axli tehtud suitsuliha. Ning varsti oligi aeg meil tüdrukutega magama minna. Axlil oli külas sõber Mart, nii et suured inimesed jäid veel maailma asju arutama, kui meie tüdrukutega juba unemaale suundusime.
Hommikul viisin ma kõik kooli, tööle ja siis tuli Reet kohvi jooma, ning me suundusime Matsallu matkama. Mõnus päike, kuigi õhk oli jahe, ei ühtki inimest, vaid linnud kes kõvahäälselt omi asju arutasid. Kohtasime ka naaritsat, kes meid väga kahtlustavalt uudistas.
Linde me väga palju ei kohanud, kuid kuulda oli neid tohutult. Läbisime ühe matkaraja, ning siis suundusime veel Haeska linnuvaatlustorni. Seal oli tohutult luiki, kes olid küll lahel seilamas, kuid neid oli päris palju.




Peale kogu seda värske õhu kogust, suundusime Haapsallu keha kinnitama. Kuna oli neljapäev ja Haapsalus ei olnud veel kevad alanud, siis olid paljud söögikohad suletud. Valisime kahest võimalikust kohast siis Kärme (Käbe?) Küülik. Paraku ei jätnud see koht meile mitte mingisugust muljet peale meenutuse väga suurest arvest. Ju me sõime miskeid valesid sööke! 
Tegime veel kiire külastuse kaltsukasse ning siis soetasime pudeli veini ja suundusime tagasi pealinna. Väike pit-stop Reeda juures, korkisime veini lahti, siis tuli Andrus ja me suundusime Tallinn Muscic Week nimelisele festivalile. See oli üks tore üritus!
Kuulasime 3 bändi, ühest kuulasime küll vaid ühe laulu ja suundusime siis hoopis baari oma juttu ajama, kuid teised kaks olid täitsa meie maitsele sobivad. Mina sain ka Sinilinnu karuga ühele pildile:


Koju maabusime üsna hilisel tunnil aga oli väga tore õhtu!
Hommikul võtsin julguse kokku ja läksin oma haiget ema vaatama, viisin talle veidi erinevaid toiduaineid. Ema oli täitsa kobe, köhis ja tatistas veidi, kuid siiski liikus kindlal sammul paremuse poole.
Peale lõunat käisin Anu ja Lauri juures, polnud neid väga ammu näinud, väga tore oli kiirkorras uudised üle rääkida ning lähemaid tulevikuplaane arutleda. Loodetavasti kohtume varsti jälle!
Laupäev algas meil Andrusega ühe maja vaatamisega, meile maja väga meeldis kuid veidi peame veel mõtlema ja vaagima, et mida ja kuidas (praeguseks on olukord juba veidike muutunud, aga kõigest siis kui miski otsus tehtud).
Sain kokku ka Kristiga, keda ma polnud samuti väga pikka aega näinud - ta on ikka roosa ja rõõmus, nii et kõik OK. Käisime temaga restoranis Sardiinid - soovitan kõigile - sissepääs on küll veidi imelik kuid interjöör ning teenindus ja toit panevad selle sissetuleku unustama. Ning hinnatase oli ka väga mõistlik!
Laupäeva õhtul tuli aga meile külla tädi Zelda, ning kõva häälset juttu ja naeru oli terve tuba täis. Pühapäeval päike säras, õhk oli peaaegu suvine, ehk et me otsustasime Reeda ning Heraga minna Keila Joale seda asja lähemalt uurima. Uudistasime Keila Joa lossi, see oli väga ilus, kuid parajalt krõbeda piletihinnaga. Meil on see nüüd uudistatud, ehk rohkem ei pea külastama. Tegime ka väikese tiiru pargis, ning ma isegi leidsin sinililled!








Siis suundusime Rucolasse sööma - kuid nagu meil Reedaga sel nädalal, ei läinud ka see söögikord meil just kõige paremini. Toidud ei tulnud just sellises järjekorras nagu me soovisime, supid olid küll head kuid lihavalik oli veidi mitte meie maitsele. Hera oli oma pastaroaga rahul. Millega me aga keegi rahul ei olnud, oli temperatuur - sest seal oli kohutavalt palav!
Reet ja Hera suundusid omi asju ajama, ning mina läksin Andrusega kinno. Suundusime uude Mustamäe keskusesse ning sealsesse Apollo kinno. See oli küll üks ilus koht! Vaatasime Sangarid filmi - ei juhtu midagi kui te seda ei vaata :)

Esmaspäeva hommikul pakkisin kohvrid kokku, siis kiire lõuna Itaga, siis juuksur ning siis oligi aeg suunduda lennujaama. Seekord möödus lennule minek ilma mingite vahejuhtumiteta, kui ma lendan meie põhjanaabrite lennufirmaga siis ongi kõik tavaliselt korras - neil lihtsalt vahest ei ole minu jaoks kohti. Ja kui ma siis lõunanaabrite poole pöördun, siis hakkab erinevaid asju juhtuma. Seekord sain siis ilma vahejuhtumiteta tagasi Londonisse, ja isegi mu kohver saabus minuga samal ajal. Niimoodi kiirelt see ootamatu kodu-nädal otsa saigi.

Laupäev, 29. aprill 2017

Märtsikuu

Lyon võttis mind märtsi algul vastu miski huvitava tuule ja vihma seguga. Vihma suuna olime me Londonist kaasa võtnud ehk et seda sadas nii vertikaalselt kui horisontaalselt.
Alustasin siis hommikut uhke hommikusöögiga hotellis, samal ajal sain oma prantsuse keele kodutöö tehtud ning vaatasin aknast seda uhket vihma ja tuule koostööd. Kuna mul on enamus vaatamisväärsused Lyonis uudistatud, siis peale hommikusööki pugesin ilma eest peitu kaubanduskeskusesse. Esimesena jäi mulle ette spordipood, kus veetsin erinevaid tooteid proovides 2 tundi oma ajast ;) Sooritasin ka ostu, matkarätiku, mida proovima ei pidanud :)
Siis istusin kohvikus ning sõin saia - arusaamatu mida need prantslased sinna saia sisse panevad aga see maitseb väga hea! Ja vihmase ilma puhul külastasin ka kino, vaatasin filmi "Kõik algab homme" väga tore film oli! Ning nii see päevake õhtusse veeres.
Järgmine sihtkoht oli Stockholm, ja seekord hüppasin kiirelt Uppsalasse jõudes rongile ja kimasin Stockholmi, et seal Kaisaga kokku saada. Ilm oli aknast vaadates ilus, kui aga õue sattusid siis oli seal ootamas eriti tugev tuul. Meil oli aga plaan minna uudistama vaadet Katariina lifti juures, vaateplatvormil. Vaate küll vaatasime kiirelt ära, kuid pilte ei julgenud teha, sest telefonid oleks käest ära lennanud. 


Siis külastasime Kaisa kodu - samal ajal saabus ka postiljon, kes teavad Kaisa ja postiljoni lugusid, need saavad aru, et ma ikka tükk aega naersin selle koha peal.


Jalutasime veel läbi Stockholmi hipilinnaosa ning uudistasime ka paari kohvikut seestpoolt, sest kohati oli ilm ikka väga jahe. Siis oli meil tohutu missioon, soetada mulle tööl käimise alukad ja selleks suundusime Lindexisse. Seal läks trussaaride valimisega üsna pikalt, ning paraku pidime ka teise Lindexisse põikama, et ost sooritada. Ning siis oligi jube suur pimedus väljas ja aeg otsida miski tore söögikoht. Sellega sai Kaisa koos Googliga suurepäraselt hakkama, õnneks saime ka restosse veel ühe viimase vaba laua - õigemini kaks kohta veidi suuremas lauas. Toit oli suurepärane, eriti Kaisa valitud sealiha, minu põder oli ka hea. Kuna magustoite oli menüüs kaks siis proovisime ka need mõlemad ära. Paraku ei mäleta restorani nime, kuid kindlasti väärib see koht korduvat külastamist!
Ning siis suundusin mina rongile ja Kaisa koju tagasi. Mina lendasin järgmisel hommikul Londonisse ja õhtul kodumaale.
Hommikul ärkasin ning kuna oli naistepäev, siis Andrus tõi äratuseks voodusse roosi ja karbi shokolaadi! Nii tore! Naistepäeva puhul käisin juuksuris, ning õhtul Reedal külas. Reedal oli ka mulle pommuudis - ta nimelt koondati! 19 aastat oli ta ühes kohas töötanud ja nüüd sai see hetk otsa. Algul oli ta veidi ehmatanud, kuid kuna ta nagunii oli veidi plaaninud, et tuleb vist teine töökoht otsida, siis oli koondamine lausa suurepärane variant.
Jõudsin ka väikesele jalutuskäigule loodusesse, üritasime uudistada Tädu kuuske - originaal on küll murdunud kuid ümbruses on suht mitu väiksemat õigusjärglast. Puhast õhku ning talveunest tärkavat metsa oli väga tore uudistada.
Ja nagu alati, sai see kodus oleku aeg eriti kiirelt otsa. Lennule minnes algas üks pikk kadalipp - esialgu oli mul vale pilet ning mulle öeldi, et mind sellega lennule ei lubata, siis midagi kuskil tehti ja öeldi, et palun võite minna. Väravas selgus, et mu kohver on valet mõõtu ning ma pean selle transportimise eest tasuma lisatasu. Kõik norm, kui minu selja taga olevale härrale öeldi sama lause siis tema selle peale saatis tütarlapsed väga pikale lainele ja suundus edasi lennukisse, ning temaga ei tehtud rohkem midagi. Mina aga tasusin oma kohvri eest lisatasu ja lasin selle siis registreerida ning pagasisse panna. See tähendas ühtlasi seda, et jäin oma jätkulennust Amsterdamis maha ning pidin järgmist ootama - õnneks oli mul aega ja oma töölennule jõudsin õigeaegselt.
Ning minu lend viis mind Istanbuli. Ilm oli kehvake ning vaba aega oli mul palju, seega suundusin linna peale - mul oli kindel soov üle vaadata Hagia Sofia palee, mida ma siiani ei olnud saanud seestpoolt uudistada, sest iga kord olin ma seal olnud valel päeval.
Palee/moshee oli uhke, kaunid maalid-mosaiigid seintel, osad veidi kulunud, osad juba ilusasti restaureeritud. Ühesõnaga vaatamist-uudistamist jagus.













Ilm oli aga suhteliselt jahe, ning peale vaatamisväärsuse uudistamist kondasin veidike aega mööda väikseid tänavaid ning siis pugesin restorani sooja. Ning vaatlesin sealt inimesi. Turiste - välismaiseid - on vähe, kuid kohalikke turiste jagus linna vahele päris palju. Üllatavalt, isegi vene turistide arv on oluliselt kahanenud, nii et linnapildis nad enam silma ei paista.


Sõin miski söögi, mis ei olnud eriliselt meeldejääv kuid tee mida pakuti peale sööki, oli suurepärane.


Ning siis suundusin tagasi hotelli, ning mul õnnestus isegi veidi magada. Meie tagasilennul oli üks proua, kes keset lendu arvas heaks veidi mitte hingata korralikut. Kuna mina olin esimene kes temani jõudis sel hetkel kui ta parasjagu ei hinganud ja oli end just täis pissinud, olles näost täiesti hall ning oma istmel täiesti oimetu, siis see vaatepilt oli üsna kohutav. Õnneks saime ta suhteliselt kiirelt tagasi hingama, lihtsalt hingamisteed avades ning ilma et oleks pidanud täies mahus elustamisega tegelema. Peale esimest hapnikuballooni hingamist, oli tädil veidke jumet tagasi ning ta nägi oluliselt parem välja. Hoidsime teda igaks juhuks lennu lõpuni hapniku peal. Kuid kiirabi vastukutsumisest ta keeldus, ning soovis iga hinna eest ise koju minna. Meie teda sundida ei saa, kuid soovitasime tal tungivalt pöörduda arsti poole ning välja selgitada milles asi.
Samal lennul, liigutasime reisijaid veidi ümber, kuna meil oli vaja tädile tervet vaba istmerida. Seetõttu sattus 3 inimest istuma business klassi viimasesse ritta, kuid me hoidsime kardina lahti kuna teenindus oli lõppenud. Miskil hetkel küsis üks härra nendest ümberistutatust klaas vett ja ma viisin selle talle plastik topsis - selle peale arvas ta, et ma käitun ebainimlikult kuna teistele samas klassis viisin vett klaasist klaasis. Ma julgesin küll vabandada, et vaatamata meditsiinilisele eriolukorrale pean ma siiski teenindusstandardeid järgima, ning tema õige koht oli siiski kardina taga. Kuid onu oli kindel, et ma alandan teda. Mis ma teha saan, kui ma alandan, siis nii on.
Peale kogu seda sündmusterikast lendu suundusin koju ja magasin kohe mitu head tundi.
Uus nädal algas Glasgowga, seekord ilma Carolineta, ning selle auks ma ei joonud ühtegi tilka alkoholi! Käisin hoopis kulmude spetsialistide juurde, sain omale uued ilusad kulmud, ning lasin omale ka maniküüri teha. Selline tüdrukute päev oli.
Millaski olid vabad päevad, ning prantsuse keel, ju see läks enam vähem, sest midagi eredat ma sellest ei mäleta.
Siis tuli üks eriti lühike Stockholm, kus jõudsin vaid poodi, et soetada kodujuustu - ning järgmisel päeval võeti see mul meie koduses Heathrow lennujaamas ära, kuna see pidavat vedelik olema. Ja see oli meie oma lennupersonali turvakontrollis. Tädi, kes mu kotti kontrollis ja siis ohtliku eseme sealt avastas, vangutas vaid pead ja küsis, et kas ma siis tõesti ei tea, et see ei ole lubatud. Ma seletasin, et mul kaks 12 tunnist tööpäeva, kus meile ei anta meeskonnatoitu, et see ohtlik ese on mu lõuna...kuid minu õigustused ei aidanud. Tädi sai ohtliku eseme omale ja mina sain kergema kotiga oma lendu minna :)
Järgmistel vabadel päevadel sain kokku prantsuse keele pundiga, arutasime erinevaid maailma asju ning veidi ka oma prantsuse keele asju, ning sõime ja jõime. Nii tore, on kokku saada mitte lendavate inimestega! Tunniks olime kõik väga hästi ette valmistanud, ning see läks meil lennates.
Siis tutvusin ka ühe uue sihtkohaga - Genf. Ilm oli veidi kehv, selline madal pilv ning veidi sudune. Miskit erilist muljet see linn mulle ei jätnud, ainuke asi mis mulle meeldis olid trollid. Osad neist olid ilusad ja oranzhi värvi, ning väga voolujoonelised. Tuiasin siin ja seal, ronisin ühe ja teise mäe otsa, et erinevaid vaateid uudistada, kuid miskit muljet mulle ei jäänud.






Järgmine päev olin jällegi Uppsalas, ning seekord tuli minu juure Kaisa. Tegime pika jalutuskäigu, ilm oli suurepärane, päike paistis kuigi oli külm. Aga just suurepärane jalutamise ilm. Ning kui päike loojuma hakkas, siis leidsime omale ühe söögikoha, kus paraku joogid olid paremad kui söögid.




Ning uus nädal algas mul Rooma lennuga, kus oli meie äriklassi uus teenindus. Mõlemad pureriga tutvusime selle uue tootega ning suutsime endast reisijatele nii hea mulje jätta, et teenisime Golden Ticketi (Kuldne Pilet) ehk siis meie püsireisijad saavad tunnustada salongiteenindajaid sellenimese väikese kaardiga, kui nad näevad kedagi kes on eriliselt suurepärane olnud. Uus toode ning teeninduskontseptsioon on suhteliselt aeganõudev, ning väga head organiseermist vajav, kuid puhkusereisijatele kindlasti meeldiv, inimestele kes aga tahavad lennukis tööd teha, on see suhteliselt segav teenindusviis. Meie suutsime aga reisijad ära võluda ja see on ju peamine.

Kolmapäev, 5. aprill 2017

Veebruar

Veebruar algas ööpeatusega Roomas – seekord ei viitsinud ma pikka jalutusrigni teha vaid vahelduseks läksin hoopis kolleegiga sööma. Kolleeg oli Joanne, iiri proua kes on selline lihtne inimene, kahe jalaga maa peal. Peale veidikest valimist leidsime väga toreda restorani, toit oli väga hea, teenindus super ning vein suurepärane. Ettekandjaga vestlesime rugby teemadel, kuna paari päeva pärast oli suur rugby matš – Itaalia ning Walesi vahel – meie olimegi oma lennul suure koguse Walesi fänne kohale toimetanud. Need oli väga toredad reisijad kõik, isegi peale minu kohatut küsimust – nähes et lennule tulevad mitte tavapärased Rooma reisijad, küsisin kelleltki, et kas miski jalgpall on tulemas vói kas tõesti kõik lähevad kruiisile…selle peale vaadati mind väga pika pilguga ning haletsevalt. Ma siis kukkusin ruttu vabandama, et ma olen välismaalane ja meie ei tea rugbist midagi. Siis sain kohe andeks ja olin suur sõber, kui kuulutasin et ma tahaks väga minna ühel päeval rugbit vaatama J
Meie reisijaid nägin hiljem ka linnapeal – ja nad isegi tundsid mind ära ja uurisid milline on hea pizzakoht J
Järgmine päev oli sihtkoht jällegi Stockholm – seekord küll hästi lühildane peatus kuid sinna lennul olime pardal hoopis reisijatena. Mis ma ikka ütlen – suht palju shampust sai joodud sel lennul. 




Õhtul oli meil ikka nii palju aega, et terve meeskonnaga käisime hotelli restos söömas ning mina jõudsin veel ka sauna. Järgmisel hommikul tagasilend möödus nii toredasti, et eelmine meeskond oli meie teeninduskärud sulgenud valede plommidega, ehk siis metallplommidega, millega tuleb need kärud sulgeda Londonisse saabudes, et neid keegi avada ei saaks ning et need siis saaks turvaliselt tollilattu kontrolli viia. Paraku olid need kallid kolleegid lennul Stockholmi arvanud miskis meeltesegaduses, et just nende plommidega on vaja kõik kärud kinnitada ning seega meie ei saanud lennul pakkuda ei mingit teenindust. Õnneks oli maapealne teenindus nii arusaajad, et me palusime, et nad teeksid väravas reisijatele teadustuse, et pardal meil ei ole neile pakkuda ei süüa ega juua, ning kui keegi midagi soovib veel lennureisile kaasa osta siis selleks on ainult võimalus terminalis. Reisijad olid suhteliselt rahulikud kogu selle jama peale, enamus neist tuligi omade kohvide ja võikudega – sest vahest läheb ikka kõht tühjaks 2.5 tunnisel lennul J
Sellest lennust Londonisse jõudes, suundusin lõunale Carolinega, keda ma ei olnud kohanud juba üsna tükk aega. Saime kõik omad uudised vahetatud – minul oli kogu lõuna aeg hirmus külm, isegi kogu meie alkoholi kogus ei suutnud minus miskit sooja tekitada, ning järgmisel hommikul üles ärgates olin saanud omale väga jooksva ninavedeliku. Nagu teadjamad teavad, siis jooksva ninaga lendamine on veidi keeruline, ning hommikul hambaid pestes sain aru, et minul tööle asja ei ole, helistasin siis ning kuulutasin end haigeks ja kolisin tagasi magama. Peale paaritunnist uinakut, oli mu olukord hullemaks läinud ning nüüd oli jooksvast saanud nii kinnine nina, et isegi hingamisega olid lood keerulised. Hakkasin end siis aga hoogsalt ravima, ning tegin seda uhkelt 4 päeva ja siis tundsin, et nüüd aitab küll.
Esimene lend sain aru, et olengi terve, ning sain jällegi uudistada Edinburghi – sekord viibisin seal kaks ööd. Ilm oli muidugi selline, et vihma sadas – seda nii horisontaalis kui vertikaalis, siis puhus tuul nii 30 meetrit sekundis ja kohati oli vihm segunenud miskite teradega. Ühesõnaga sain aru, et istun oma lemmiktrammi peale ja suundun kinno, sest mida veel sellise ilmaga teha. Vaatasin kinos filmi Jackie – film oli nagu oli aga naispeaosatäitja, Natalie Portman, tegi absoluutselt suurepärase rolli!
Järgmisel päeval tagasi Londonisse jõudes, sain aga kokku Zaidaga, kellega me suundusime jaapani teemajja, et seal teha väike pealelõuna tee, mis oli hiinlase serveeritud. See oli väga tore ettevõtmine! Juua teed sellistest miniatuursetest tassidest, valatuna miniatuursetest kannukestest – mida siis veel tahta ühelt pühapäevalt!



Edasi olid mul veel miskid ööpeatused graafikus, aga kuna midagi tähelepanuväärset ei juhtunud, siis ei ole mul need isegi meeles.
Kuid ühel ilusal pühapäeval oli mul lennujaama valve ja kuna meie kolleegid uues “fleet’ist” streikisid, siis paljud nende lennud anti meile lennata. Paraku ei saa me ka sellele vastu vaielda või keelduda, kuna kui meil on graafikus valve, siis võib meid ju vasvalt meie litsentsidele ning üldistele reeglitele kasutada nii nagu parasjagu vaja. Ega see ilus ei ole, et me lendame nende sihtkohti ning nende streik ei saavuta oma eesmärki kuid miskit alust meil keelduda ei ole. Üks nendest sihtkohtadest, mis sel nädalavahetusel meile lennata usaldati, oli Helsingi. Juhhuuu, minu jaoks oli see muidugi suurepärane uudis. Helistasin kohe oma valve alguses keskusesse ja uurisn, et kas mitte Helsingi peale ei ole vaja ühte inimest ja suur oli minu rõõm, kui kuulsin, et on küll. Sain end siis möllida sellele lennule, koheselt helistasin Annelile, ning me tegime suure plaani, et Anneli kuulutab end haigeks ning veedab oma esmaspäeva hoopis minuga. Anneli küll oligi veidi nohune, kuid ma arvasin, et kuna ma just olin oma nohu ravinud, et siis see mule külge seekord ei hakka. Ei hakanudki! Noral oli nagunii koolivaheaeg, nii et saime koos plaanida uisutamist. Anneli tuli mulle lennujaama vastu ja me kimasime kodu suunas, seal sõime keedetud kartuleid ning siis kimasime magama. Hommikul kimasin Claraga jalutama, siis käisime shokolaaditehase poes – ma ju pidin oma meeskonnale miskit kohalikku kommi viima, et nad mind lubasid omaette aega veetma – siis võtsime Nora ja Milla ja suundusime uisutama – pikalt me liuelda ei saanud kuna saabus jääpuhastusauto, ning me pidime jäält lahkuma. Ootasime kuni ta lõpetab kuid siis sai üsna ruttu ka meie aeg otsa, siiski saime teha mõned kiiremad pääsukesed. Milla üritas mulle ka pirueti algtõdesid õpetada…kuid mul on selles vallas veel kõvasti arenguruumi. 




Enne lennujaama kimamist jõudsime veel tüdrukute rõõmuks minna burgerit sööma ja siis saigi minu lühike visiit otsa. Aga nii tore oli! Meeskonnakaaslastele meeldisid minu kaasa toodud trühvlikommid kuid lagritsast ei olnud neist keegi vaimustuses.
Veerbuaris oli ka Eesti Vabariigi sünnipäev, mil oli meil jällegi prantsuse keele pundiga kokkusaamine restoranis, see asub suht saatkonna lähistel ning seega sain ka lipu heiskamisel osaleda:



Edasi lendasin veel miskeid sihtkohti ning siis ootas mind jällegi ees lennujaama valve kus seekord ma istusin ja tundsin, et ma olen nii suur, et mu vormisärgid on mu ümber nagu kile ümber viineri. Nii ma seal istusin ja arutlesin ja juba arvasin, et ega ma kuhugi ei lähegi kui mind kutsuti Glasgowsse, ööseks. Kiire pilk meeskonna nimekirjale, ning leidsin seal oma Caroline! Ohhooo, ärge te meie lennule küll sattuge. Ehk et see õhtune lend läks meil superluksilt, aga kuna tagasilend oli järgmisel päeval alles hilisel pealelõunal, siis me loomulikult kimasime ju õhtul peale maandumist baari, et seal väike Prosecco teha.



3 tundi ja 3 pudelit hiljem, hiilisin ma vaikselt tuppa ja heitsin voodisse. Varajasel hommikutunnil ärgates ei olnud mul ka veel midagi viga, kuid kui ma peale paaritunnist uinakut uuesti ärkasin siis tabas mind tohutu oksendamisralli. Väljus aga minust vaid vesi, mida olin hommikul joonud. Siis hakkasin end ravima, Andruse nimeliste elektrolüütidega (need on keha vedeliku kaotuse puhul suurepärased) – paraku oksendasin ma ka need suhteliselt kiirelt peale nende tarbimist välja. Miskil hetkel sain ennast ikka nii kaugele viidud, et suutsin dushi alla minna ja vormi selga panna. Teadsin küll, et ega ma eriti lennukõlbulik ei ole kuid kuna mul oli vaid üks lend tagasi ja ma teadsin kogu meeskonda, siis olin julge jänes ja suundusin lendu. Kõik me kolm, kes me õhtul olime koos aega veetnud vedelike tarbimisega, nägime välja nagu uppunud kuked kuid siiski suhteliselt presenteeritavad. Minul oli nii vorm kui ka vormisärgid paari numbri jagu suureks saanud – nii et midagigi head selles situatsioonis. Õnneks ma rohkem küll ei oksendanud, kuid süüa ei julgenud ma veel mitu päeva, rääkimata miski alkohoolse joogi tarbimisest. Aga siit siis õpetus kõigile – palun ärge tarvitage liigselt alkoholi enne lendu, need kes vähem kannatavad, need peaksid isegi pikema vahe pidama kui seaduses ettenähtud alkoholikeeld enne lendu. Õnneks oli mul lennul juba kõik hea, lihtsalt püsti seismisega oli veidi keeruline. Aga nagu ikka, elasin ma selle kõige jällegi üle J

Siia lõppu sobib suurepärselt Krisi tehtud tort Mia sünnaks: