Uus kuu ja ka uus nädal algas kohe hooldekodu vahetusega, õnneks oligi tööpäev ka kontoritöötajatel ja ma külastasin hooldujuhi kabinetti, et seal kirjutada avaldus, et võtan kaheks kuuks palgata puhkuse. Esmase mõtte kohaselt ma tahtsin lihtsalt töölt lahkuda kuid mul on seal osad prouad kellest on kahju lahkuda ja seega arvasin, et võtan esmalt palgata puhkuse ja siis vaatame mis edasi saab. Põhjus ei ole üldse mitte töö raskuses, ega miskis väsimuses vaid osade kolleegide suhtumises klientidesse ja töösse. Jah ma tean, et minust on väga vale suhtumine siis lihtsalt kõrvale astuda ilma, et ise midagi muuta püüaks aga seekord on lihtsalt nii, et ma ei taha selles asjas osaline olla ja seega olen veidi aega eemal ja siis vaatame mis edasi saab Aga augustikuu olen ma ikka hooldekodus oma graafiku lõpuni. Ehk et mu puhkuse kuud on siis september ja oktoober.
Nii ma siis kohe augusti alguses omas kaks vahetust kohe kohal olin, ja nagu ikka oli väga tore. Ühe proua lapsed koos proua Heddaga soovisid mulle juba ette veidi sünnaks õnne ja laulsid:
Enne päris õiget sünnat käisin ka ühe endise kliendi, proua Milviga jalutamas – tema kahjuks meie majast kolis välja ja elab nüüd hoopis minu kodu lähistel asuvas hooldekodus. Seega käin aeg-ajalt proua Milvil külas ja seekord oli ilus ilm ja ma pakkisin Milvi ratastooli ja kimasime Haabneeme randa. Milvile väga meeldis seal: istusime kohvikus ja Milvi jutustas mulle oma terve eluloo ära
Siis käisin Ita juures, kus me pidime vana batuudi kokku panema ja uue lahti tegema aga veensime väikese Siimu ikka ümber ja otsustasime, et selle hooaja lõpuni on ikka vana batuut ning uuel kevadel alustame uue batuudiga – sest keset hooaega ju varustust ei vahetata. Loomulikult käisime ka Pärdi keskuse kohvikus, mis on nii tore koht.
Ja siis saabus minu sünnipäev, mis algas ikka ujumise ning rannas olemisega – hommikupoole oli veel täitsa suvine ilm. Enne seda sain omale kingituseks nimelise, õhema ujumiskleidi – nii et nüüd olen ka suveks varustatud
Õhtuks käskis Kris mind kella 18ks ilus olla, ehk et ma pidin juba varakult erinevate toimetustega alustama, et kella 18ks ilus olla. Sain vist kuidagi hakkama ja siis suundusime Sardiinia restosse, mis on endine Sardiinid ja asub Pirital ja nende menüüs on minu lemmik sinimerekarbid
Selleks ajaks kui me restosse saime oli tuul juba nii tugev, et ega personal eriti rõõmus ei olnud kui me arvasime, et me tahaksime õues istuda. Lubasime, et hoiame taldrikutest kinni ja istusime ikka õue. Vahepeal tuli ka selline külaline:
Nädala lõpetasin hooldekodu juhataja Triinuga kokkusaamisega, kohtusime vinoteek Vixen nimelises kohas – mis oli väga tore! Ja no jutustamist jätkus meil pikemaks Õhtupimeduses jalutasime läbi vanalinna ja sattusime veel sellisesse kohta nagu Pjana Vishna, millest ma olen muudkui mööda sõitnud ja nüüd siis Triin viis mind sinna sisse – see oli ka üks toreda kontseptsiooniga koht – kui keegi satub Viru ringile, siis astuge aga sisse.
Uus nädal algas visiidiga Julia juurde – sain uued küüned ning siis käisin jällegi perearsti juures, et oma jalavalule ikka veel leevendust saada. Seekord kirjutati miskid tabletid, kuid saatekirja mida ma soovisin, ei saanud Hakkan nüüd siis neid tablette sööma ja vaatame mis siis edasi saab.
Ning uhke vihmasajuga suundusin Erkiga koos, Anu ja Lauri juurde õhtusöögile. Sellest on meil nagu väike traditsioon saamas, et me kord aastas saame kokku ja jutustame aasta jooksul juhtunud lood läbi. Anu valmistas õhtusöögi, jõime cremanti, ja nii me jutustasime üsna mitu tundi ja nalja sai palju.
Järgmisel hommikul suundusin Londonisse, sain kokku sõber Alaniga – sõime koos lõunat ja jõime klaasikese veini, ning rääkisime maast ja ilmast.
Järgmisel päeval oli algas minul 10 päevane valveblokk – meil on nüüd uus kokkulepe, et meie valved on maksimaalselt 10 päevased blokid, mille sees on esialgu plaanitud 2 muudetavat vaba päeva. Ehk et kui Sind alguses saadetakse nt. 5 päevasele tripile, siis need vabad päevad muutuvad vastavalt. Ehk, et veidi nagu sõltub esimesest päevast mis Sinu järgmise 10 päeva jooksul juhtub aga samas ei pruugi ka veel 8ndal päeval teada mis edasi saab. See uus süsteem tehti meile, et valved oleksid võrdselt jaotatud sest kuidagi sattus, et osadel oli valve pea iga kuu graafikus ning osadel oli seda väga harva. Minu puhul oli seda miskipärast väga harva aga ega ju ise ka kaebama ei kuku, et palun mulle võrdselt teistega valveid. Nüüd on siis uus kord, 10 päeva mis omavahel peavad olema 100 päevaga eraldatud, ehk siis saab aastas olla kolm 10 päevast valveblokki. Minu eelmises blokis sain teisel päeval 4 päevase Los Angelesi, siis 3 vaba ja siis oligi veel 2 valvepäeva, mis jäid küll tühjaks kuid kuidagi kergelt sai see asi tehtud. Seekord oli veidi teistmoodi.
Esimesel päeval istusin lennujaama valves – vaatasin ikka ühte filmi ja teist, ja nii sai juba 4 tundi täis, ning ma hakkasin vaikselt juba muid plaane tegema õhtuks kui helises telefon ja mind saadeti ööseks Berliini. Enne veel kui lennukisse saime, pildistasime veel päikesevarjutust mis samal ajal just toimumas oli.
Järgmisel päeval tagasi, ning ülejärgmiseks oli mulle juba graafikusse pandud Ateena, edasi-tagasi. Suundusin siin Caroline juurde ööbima. Peale asjade lahtipakkimsit selgus, et mu Ateena on tühistatud, ning mulle anti hoopis vaba päev. Edasi olid mu graafikus 2 muudetatvat ehk flexi vabad päevad. Üritasin siis uuest valve lepingust välja lugeda, et millal need muudetavad vabad päevad muutuvad päris vaabdeks päevadeks aga seda kohta ma ei leidnud. Üritasin helistada ühte ja teise kohta, keegi telefonile ei vastanud. Jätsin ametiühingu telefonivastajale teate oma murega. Helistasin ka ametiühingu kiirete küsimuste telefonile, vabandasin ette ja taha, et see ei ole nagu päris emergency aga mul selline mure, et kas mu vabad päevad on nüüd vabad või võivad veel muutuda. Proua arvas, et siiski peaksin homme õhtul veel graafikut kontrollima ja alles siis muutuvad vabad päevad päris vabadeks päevadeks. Otsustasin siis, et ma ei hakka koju minema, kuna esmaspäeva hommikul kui ma oleksin pidanud tagasi tulema, oli lendudel selline kehv seis, et ma arvasin paremaks jääda Caroline juurde ja oma vabad päevad seal veeta. Lisaks oli mul seal selline külaline voodis:
Järgmisel hommikul helistas veel keegi tagasi, selle minu sõnumi peale mis ma olin automaatvastajasse ametiühingule jätnud, ja see proua ütles, et vabad päevad on ikka vabad päevad sellest hetkest kui mu Ateena tühistati – no tore on, et teil endal on ka kaks erinevat arvamust nendes asjades Ma ei hakanud siiski enam kuskile minema vaid sahmerdasin Caro juures ja lõunast suundusin All Trailsist leitud jalutusringile Molesey’st Walton on Thames’i – termomeeter näitas +34 ja no uhkelt palav oli küll! Ja rohelist muru ei ole siin riigis küll selle suve peale siin enam üldse Aga seal jõe ümbruses oli muidu väga ilus!
Õhtul istusin lihtsalt aias ja kuulasin ümberkaudseid hääli.
Järgmisel päeval käisin järgmisel jalutusringil: Sunbury-on-Thames kuni Chertsey ning siis Sheppertonist istusin rongi peale ja kimasin Hamptoni et Carolinega vanas tuttavas Plenty pizzas kokku saada ja üks pizza süüa ning vaadata kuidas maailm meist möödub. Seekordsel jalutusringil kohtasin siiski ühte karjamaad mis oli veidi veel roheline, vahepeal leidsin muidugi toreda pubi, kus istusin ja veini jõin, sest mis matkaring see ikka on kui vahepeal väikest jooki ei võta.
Pühapäeval jalutasin juba veidike vähem ja olin omale leidnud ühe massaazhi koha Hampton Hill’is, mis oli väga hea. Sealt suundusin veel Kingstoni ja soetasin omale paar vajalikku asja, ning õhtul istusin jällegi aias koos Caroline koera Barbaraga.
Uut nädalat alustasin jällegi lennujaama valvega, istusin oma 6 tundi ilusti seal ja siis suundusin crew house, kuna kuskile mind vaja ei olnud. Järgmisel päeval oli koduvalve, mille poole peal ma olin juba nii julge, et suundusin Union Kanali äärde jalutusringile. Seal oli kohati juba üsna hirmuäratav sest igasuguseid imelikke karvaseid ja sulelisi jalutas seal ringi. Jalutasin kuni ühe tuttava pubini – olin seal kunagi enne käinud ja see oli olnud täitsa tore koht. Seekordne eelroog oli nii õudne, et ma igaks juhuks võtsin siis magustoidu, andes pubil võimaluse end kuidagi heastada ja see õnneks oli täitsa OK.
Järgmisel hommikul suundusin aga Barbadosele, mille ma endale ise vabade trippide nimekirjast olin vahetanud – muidu oleks mul veel 3 valve päeva olnud. Barbados ei ole mu lemmiksihtkoht kuid parem kui mitte midagi ja nii ma lendu suundusin. Meeskond oli väga tore. Tagumises köögis töötas Jake, kellele see oli viimaseks lennuks meie lennufirmas. Poiss oli just lõpetanud ülikooli, finantsistina ning saanud ka töökoha ja seega lahkus meie juurest. Noormees oli meil olnud 3 aastat, ja ta oli väga tore, nii et lausa kahju et ta lahkub. Aga kõik toredad ei saagi teed ja kohvi valada, osad peavad ikka päris tööd ka tegema
Reisijad olid ka täitsa toredad, kuigi selle lennu kohta räägitakse igast lugusid.
Tagasiteel Londonis juba, sain kokku Miaga kes saabus Sao Paolost, kus ta käis oma hispaania perekonnal, kes siis tegelikult on Brasiiliast pärit, külas ja oli nüüd koduteel. Seega ühendasime oma tee.
Uuel nädalal suundusin jällegi Londonisse, et suunduda Riosse – lend oli suhteliselt tühi, see-eest oli cling-on’e meeskonnal kaasas: purseril olid vanemad, tagumisel purseril isa, ning ühel saiajagajal oli õde kaasas. Kõik said mugavatele kohtadele lennuki eesotsas.
Kohale jõudes ootas meid selline tumesinine pilvkate ning mitte just parim prognoos ilma suhtes. Ma veidi magasin ja suundusin siis siiski Copacabana randa: seal oli laine kuni kohvikuteni ning kõik rannatoolid olid kokku korjatud ja neid ei olnud isegi ranna-äärel näha. Jalutasin veidi poodides, tahtsin omale nimelt uusi sandaale osta kuid ei leidnud selliseid nagu oleksin soovinud, siis käisin ühes rannakohvikus muusikat kuulamas ning peagi suundusin hotelli tagasi.
Järgmisel päeval oli muidugi ilus ilm aga siis me lendasime Buenos Airese lendu, õnneks oli veidi aega ka viimase päeva hommikul rannas olla ja sai isegi vette minna, sest siis oli ka ilus ilm.
Ning minu august lõppes veel hooldekodu vahetusega.
