Maailma lõpp

Eelmine postitus lõppes Caroline oodates, saime kokku, juttu jätkus kauemaks ning veini tarbisime ka üksjagu ;) Aga õhtu oli meeleolukas ning rõõmus. Caroline on momendil maa peale kirjutatud, kuna on operatsiooni ootel. Nimelt on tema põskkoopad pikaajalisest lendamisest veidi kulunud ja arstionud arvasid, et parem on neid veidi kirurgilisel teel puhastada. Paraku aga meie riigis on arstidel rasked ajad, nad peavad võitlema oma õiguste eest ja seega aeg-ajalt ähvardavad nad ka streikidega ning seega esimene Carolinele määratud operatsiooni aeg tühistati ja määrati uus, kuu aja pärast. Seni aga Caroline lennata ei saa ja seega tegeleb maapealsete tegevustega.

Neljapäeviti käin ikka hoogsalt prantsuse keeles....ohh, seda valu ja vaeva mis nende erinevate minevikega selles keeles küll toimub! Üks mu tuttavatest küll arvas, et pole mõtet minevikus sobrada, et keskendugu ma parem tulevikule ;) Eks vaatame kuidas see prantsuse keel mul ükskord lõppeb - kas minevikus või tulevikus :)

Vahepeal saatsin Reedale postipaki - kingituse sünnipäevaks, ma muudkui ootasin millal Reet annab teada, et sai kätte ja oli hirmus rõõmus mu saadetise üle....aga siis sain hoopis kohalikult postiasutuselt kurja kirja, et mu saadetis on eemaldatud ja saadetakse mulle tagasi kuna see sisaldas ohtlikku veost ja seega ei olnud seda lubatud posti teel saata. Siiani ei ole aga ma ka saadetist tagasi saanud...nii et pean Reedale isiklikult kingitust kätte toimetama tulema.

Ühel ilusal reedel läksin rõõmsalt lendu, et minna Edinburghi, mul oli isegi tohutu plaan tehtud, et mis ma seal linnas kõik teen ja milliseid kohti külastan. Suundusime rõõmsalt meeskonnaga lennukisse, ja siis teatas kapten, et meie lend on tühistatud kuna väga tugeva tuule tõttu on Shotimaa lennujaamad suletud. Tuul oli ka meil väga tugev, ja seda tuult jätkub ikka igasse nädalasse. Üks torm läheb ja kohe tõmbab teise tormi enda järgi meie peale. Õnneks on ilmad olnud kuivad tänu nendele tuultele, kuid tuuled on olnud küll kohati väga hirmutavad.

Järgmine päev lendasime aga Stockholmi ja kuna sattusime kokku kolme sellise kolleegiga, kellega ka enne olime koos lennanud, siis kimasime ka kõik koos linna peale. Tegime kiire jalutuskäigu, siis ringi poodides, ja lõpuks leidsime väga hea hiina söögikoha! Oli väga tore õhtu.

Edasi oli mul graafikus Rooma - ja nagu alati suudab see linn mõne huvitava üllatuse pakkuda. Seekord oli selleks 17 kraadi sooja ja mõnus päikesepaiste. Jalutasin sihitult mööda nurgataguseid ning lõpuks leidsin end Vatikani külje alt ühest kohvikust, joomas cappucinot, mille hind oli 8 EURi! Ei saaks öelda, et jook seda hinda väärt oli kuid koht ju tõesti seda väärt, ikkagi paavsti magamistoa akna all :) Istusin ja vaatasin ilma ja inimesi, nii mõnus oli!

Miskil hetkel lonkisin mööda suvalisi tänavaid tagasi hotelli ning õhtul läksime kogu meeskonnaga, ning ka teisest meeskonnast liitus meiega minu tuttav Aileen, kellega me paar nädalat tagasi olime Budapestis koos, linna parimasse kohta pizzat sööma. Kohalike poolt hinnatud pizzeria da Baffetto, kus külastajad jagavad ühist pikka lauda, ning ukse taga on alati järjekord, ning seinu katavad kuulsate jalgpallurite pildid, kes kõik on restorani külastanud. Pidime ka meie järjekorras seisma, ning see tegi meie suurele pundile päris palju nalja, kuid ootamine oli seda väärt, pizza oli väga hea, vein samuti ja loomulikult jätkus meil juttu kauemaks. Tagasiteel läksime väikese ringiga, sest Roomas olles tuleb ju ka jäätist süüa ning isegi mina sõin õhtu lõpetuseks jäätise :)

Ühel ilusal vabal päeval läksin oma kohalikku poodi, seekord mitte Prismasse vaid veidi väiksemasse Rimisse, ning jalutades läbi poe ja kõikide osakondade, ei suutnud ma sealt leida peekonit! Kujutate ette, Inglismaal ei ole poes seda kõige tavalisemat hommikusöögi peekonit! Ma arvan, et maailma lõpp on väga lähedal!! Mina otsisin peekonit, et teha prantsuse keele tunniks miskeid huvitavaid pirukaid, kuid kuna meil oli peekoni puudus poes, siis asendasin peekoni kalkuniga ja see ei olnud hea mõte. Seega ärge kalkunit pirukasse pange, see roll ei sobi talle ;) Prantsuse keele tunnis oli seekord veidike kergem, minevikud hakkasid kuidagi selgemaks saama ja õnneks liikusime suht ruttu uue osa juurde, milleks oli reisime ja selles olen ma veidike tugevam kui minevikes. Seega tuli jälle päike minu prantsuse keele majja ;)

Reede hommik algas aga kiire lennuga Zürichisse, ning seekord oli mul plaan teha matk Üetlibergi mäele. Sinna otsa saab siis trammiga, ning siis vaateplatvormile tuleb veidike maad mäkke ronida. Vaated vaadatud suundusin matkale, mis pidi kestma 2 tundi, nagu lubas TripAdvisor. Tund aega peale algust olin mina juba lõpp-punktis, küll higine aga siiski kohal. Ma nimelt kartsin veidi, et läheb pimedaks ja tahtsin linna tagasi jõuda enne kui päike loojub ja seega suutsin raja läbida miski tohutu kiirusega, jõudes mäest alla viiva köisraudtee juurde poole kiiremini kui oleksin võinud. Suutsin siiski ka veidi enda ümber vaadata ning seda ümbrust ka jäädvustada.

  

Olin enda üle ka uhke, et ma olin nõus üksi minema köisraudtee kabiini ja sellega alla sõitma. Sest ma tavaliselt veidike pelgan neid kuna mulle ei meeldi kui need jonksutavad. Ka see uhke tramm veidi jonksutas kuid ma eelnevalt vaatasin ühe reisi pealt ja siis suundusin ise sellele teekonnale.

Linna jõudsin tagasi valges, ning kuna peale matka tahaks ju ikka veidi keha kinnitada, siis suundusin ühte tuttavasse kebabi söögikohta. Tuttav türgi tädi oli kohal ning kebab vardas valmis, ning see maitses hästi!

Järgmine päev oli uus sihtkoht ja seekord oli selleks Berliin. Ma küll tundsin veidikest valutunnet oma jalalihastes (rasv ju ei valuta, aga veidike valutunnet seal oli) kuid arvasin siiski paremaks ikkagi minna jalutuskäigule. Leidsin hotellist mitte eriti kaugel oleva pargi ja otsustasin sellega veidike tutvuda. Samas pargis asub ka Berliini loomaaed, kuhu saab sisse piletiga. Pool parki on aga avatud linnarahvale. Et terad sõkaldest eemaldada ehk siis eristada loomaaed, mille külastuseks on vaja piletit, tavaliselt pargijalutajast, on park jagatud piirdeaiaga kaheks. Berliinis on ju harjutud linna poolitama...paraku unustasin sellest huvitavast nähtusest pilti teha. Pildi tegin hoopis sellest võidusambast, läbi pargipuude.

Üleeile käisin jällegi koosolekul, et aru anda oma tööl käimisest, nimelt olin ju jaanuari alguses jällegi haige ja see viis mind jällegi musta nimekirja. Paraku oli minu seekordne haigus minu otsese ülemuse poolt tühistatud ning seega ei olnud mul antud koosolekut vaja. Kuid, nagu suurtes firmades ikka, siis unustati mulle sellest teada anda, et mu haigus on minu kaustast kustutatud ning seega osutus ka mittevajalikuks antud koosolek :)

Ning tänasest alates algas mul 3 järjestikust vaba päeva. Algul oli mul erinevaid plaane, et mida kõike teha, pidin minema Sally juurde - paraku oli tal tööl kiired ajad ja ta arvas, et parem kui ma tuleksin miskil teisel ajal. Siis tegin plaani minna Anneli juurde...kuid paraku oli ka neil veidike probleeme ning ka see plaan läks vett vedama. Seega arvasin paremaks siis 3 päeva omakeskis veeta....ning kui hommikul üles ärkasin siis olin omale saanud nii kareda kurgu kui ka kerge nohu, ning nüüd ma siis nendega siin aega veedangi. Isegi lõunaplaanid Carolinega lükkasime edasi kuna Carolinel on samad külmetuse tunnused ja tema plaanitud operatsioon on esmaspäeval, ning selleks hetkeks peab ta olema terve või muidu lükatakse tema operatsioon jällegi edasi. Eile lendasin koos kolleegiga, kes aevastas ja võitles ka miski viirusega ning ka meie eilne kapten kurtis kurguvalu. Ning ega meie kontoris ei ole palju aega vaja, et need pisikud meid kõiki kimbutama hakkaksid. Aga ma olen täna väga tublilt võidelnud selle jama vastu ja olen väga optimistlik, et homme on mul jälle väga hea olla, sest homme on ju neljapäev ja see tähendab, et on prantsuse keele päev :) A prochaine fois!

Kodumaa ja haigused

Uus aasta tabas mind Ateenas - või siis oleneb millise ajavööndi järgi selle aasta algust nüüd lugeda - Eesti ja Kreeka aastavahetusel olime me õhus, ning üritasime seda tähistada nii pidulikult kui see meil õnnestus. Vahetult peale maandumist tähistasime Saksamaa ja Hispaania uue aasta saabumist, kuna meie meeskonnas oli nende riikide esindajaid, ning hotelli jõudes saabus ka Suurbrittania uus aasta.

Ja loomulikult nii tähtsa sündmuse puhul tähistasime me seda eriti pidulikult ühe "room-party'ga" ehk siis toa-peoga. Õnneks uue aasta öösel ei pannud seda pahaks ka teiste tubade elanikud, seega keegi meie peale kaebust ei esitanud. Ega me vist väga valjud ei olnud ka ning nii umbes juba neljandal uue aasta tunnil lõpetasime oma aastavahetuse karnevali.

Uue aasta esimene hommik algas minu jaoks hääletult ehk et oma hääle olin ma jällegi jätnud vanasse aastasse. Üritasin küll hommikul meenutada, et kas me oma peo käigus ka laulujupi üles võtsime kuid mulle küll midagi sellist ei meenunud. Ei hakanud rohkem oma hääletuse üle juurdlema, sest see mul ju ennegi ära käinud ning siis jälle tagasi tulnud. Suundusime hoopis Elena ja tema sõbranna Aylin'iga, kes oli meie reisile kaasa tulnud, randa. Ilm oli küll jahe, paar kraadi sooja, kuid päike paistis ning meil oli terve vaba päev veeta.

Rannas leidsime omale ühe mõnusa kohviku ning sõime seal nii hommikusöögi kui lõunasöögi, hommikusöök oli oluliselt maitsvam kui lõuna :)

Rannas olid mõned jalutajad, mõni koeraga mõni niisama, ja kohtasime ka paari ujujat! Ise me istusime küll gaasisoojendi all ning kõik riided, mis meil kohvrites leidus, olid meil seljas.

Peale pisukest jalutust ranna ääres, kimasime kesklinna, mis oli aga väga külm, ning miskist jalutustuurist me ei suutnud mõeldagi, vaid astusime sisse esimesse kohvikusse, et oma vanadesse kontidesse veidi sooja saada läbi kuuma shokolaadi. Ja nagu alati mõjus see suurepäraselt. Shokolaad oli küll väga huvitavalt serveeritud, tassi kõrval asetses näritud õuna moodi kringitükk. Kuid jalutustuuriks leidsime me ikkagi ilma väga külma olevat ja seega suundusime tagasi hotelli. Ja nii see uus aasta algaski ;)

Järgmisel hommikul tagasilennuks oli mu hääl täielikult kadunud. Saabusime Londonisse suht varajaselt, ning kimasime tüdrukutega shoppama kuna ilm oli kohtutav ning arvasime, et siseruumides oma aega veeta oli kõige mõistlikum mõte.

Järgmine hommik lendasin kiirelt edasi tagasi Toulouse'i, siis sain kohvikus kokku Alaniga, keda oli väga tore kohata. Eriti me juttu ei ajanud, ehk et Alan rääkis ja mina vain noogutasin, sest häälega oli mul väga kehvasti. Ning endasi suundusin mina Belfasti, kus ma veetsin väga lühikese ööpeatuse, ning seega ei lahkunud isegi oma hotellitoast. Järgmisel hommikul kohtusin jällegi uue meeskonnaga ning lendasime koos 3 lendu ja siis mina jooksin Helsingi lennule, et veeta öö Anneli juures ja hommikul saabusin kodumaale, kus mulle tuli lennujaama vastu Andrus ja viis mind kohe arsti juurde. Nimelt oligi minu kojutuleku põhjus arstivisiidi vajalikkus, eelnevalt olime arstitädiga teelfonis kokku rääkinud, et arvatavasti tuleb mind veidi opereerida ning selleks ma olin siis ka valmistunud. Paraku oli mu seisund sellel varajasel teisipäeval hommikul selline, et arstitädi kartis, et mind on miski põletik tabanud ning, et mitte selle levikut laiendada arvas ta paremaks lõikuse edasi lükata reedeks, et ma saaksin vahepeal paar päeva antibiootikume tarbida. Kimasin siis koju ja hakkasin haige olema ning peoga igasuguseid huvitavaid rohtusid sööma :) Lootsin ehk kogu nende rohtude koguse juures saabub ka tagasi mu hääl, ja nagu arvata oligi, nii see ka juhtus. Medikamendid teevad ikka imesid ;)

Kuna ma aga tundsin ennast kohutavalt ning õues oli suhtleliselt külm ilm, siis ma eriti oma diivanilt ei lahkunud. Järgmisel päeval tulid Kris ja lapsed, küpsetasime uhke jõuluprae, ning tegime vahvleid, mis said otsa enne kui vahvliküpsetaja jahtuda jõudis. Siis mängisime pea kõik maailma mängud ära, ning saime aru, et üks mäng on meil veel puudu. Selle kirjutasime oma ostunimekirja järgmiseks päevaks. Neljapäeva hommikul läksid vanaema Ester ja Mia Carla suusatama, ning mina ja Cara Mi asusime samuti riidesse panema, et siis suunduda poodi, koos oma uhke ostunimekirjaga. Poodi jõudes meenus meile, et oma uhke ostunimekirja unustasime koju. Hakkasime siis riiulite vahel jalutades meenutama, mis me olime kirja pannud. Koku tagasi jõudes selgus, et ainult ühe asja olime unustanud. Õnneks oli meil meeles soetada see üks mäng, mis meil eelmisest päevast puudu oli olnud, ehk siis Ligretto. Ja nüüd mängisime ka selle mängu paar tuuri ning võitja oli Mia. Õhtul läks ema kontserdile ja mina koos lastega kinno, lapsed vaatasid Snoopy't ning mina Musta Alpinisti. Kõik olid oma valikutega rahul, ning peagi saime jälle kodus kokku.

Järgmine hommik, ehk siis reedel, oli see hetk käes, kus mina pidin uuesti minema arsti juurde, et ta siis seekord saaks vaadata mis mul täpselt seal kõhus sees on. Loomulikult suutsin ma end ikka korralikult närvi ajada, enne kui ma opilauale heitsin. Ma kohe nii ei taha seda narkoosi. Kõik läks aga nii nagu oodata oli, magama ma jäin, palatis üles ärgates oli mul kohutavalt halb olla, kuid suutsin ennast siiski uuesti magama sundida, ning järgmine kord ärgates tundsin end juba paremini. Meenutades mis kõik hommikupoole juhtunud oli, meenus mulle, et olin kellegagi inglise keeles suhelnud, ning neile kiitvalt öelnud, et näed kui tore, et te minuga eesti keeles suhtlete - ise ütlesin seda kõike siiski inglise keeles :) Peagi tuli arstitädi, kes uuris minult veidikest anomaaliat mis minu vereproovis leidus ning mida ma olin juba hommikul vastuvõtu öe suurtest silmadest näinud, kuid vastavalt erinevatele reeglitele ei ole ju kõigil lubatud patsiendiga rääkida delikaatsetest andmetest....kuigi minu anomaaliale on väga kerge seletus ja vaene vastuvõtu õde oleks oma hirmust ning ehmatusest lihtsalt naeruga üle saanud. Kuid arstitädi sai kohe aru milles asi, kui ma talle veidi seletasin :) Operatsioon oli läinud hästi, kõik ebavajalik oli minust eemaldatud ning mind lubati kodusele ravile, juhul kui keegi mulle haiglasse vastu tuleb ja mind koju toimetab.

Helistasin siis Andrusele kellega mul oli kokku lepitud, et ta mind koju viib...kuid paraku oli tema auto otsustanud just sel hommikul mitte käivituda. Proovisin veel paari autoomanikku, kuid loomulikult olid neil omad asjad toimetada....seega kutsusin omale vastu oma ema koos lastega. Ja nii ma siis koju sain, vahepeal küll lumehangele toetudes ning maja eest vastu posti seistes ja hingates. Kodus suunas ema mind kohe voodisse, kuna ma olin välja näinud nagu lumehang ehk siis väga valge. Peale paaritunnist magamist, olin omandanud oma värvi ning tundsin end veidi paremini. Järgmisel hommikul suundus ema tööle ja meie lastega läksime mere äärde jalutama, meri oli väga ilus ja rand inimtühi. Peagi saabus meile külla mamma Lea, kellega saime samuti kõik maailma mängud mängitud, seekord oli eriti heas hoos Cara Mi.

Pühapäeval suundusid tüdrukud koju, vanaema Ester viis nad bussijaama ja sealt läksid nad kehekesi bussi oeale, mis nad Kullamaale viis, kuhu neile siis Kris vastu saabus.

Meile aga tulid külla Reet ja Rhea ning Hera, kellega suundusime mere äärde. Ilm oli eriti ilus, päike paistis, meri auras ning laevad muudkui tuututasid kuna mere peal oli nähtavus null-meetrit. Aga kaldalt vaadates ja kuulates oli kõik imeline.

Peale merevaadet, sõime kohalikus Haabneeme kohvikus suppi ja siis suundusime koju teed jooma ja ema Estri küüslauguleibu sööma. Ning loomulikult juttu jätkus pikemaks.

Esmaspäeval otsustasin end pea-aegu terveks kuulutada, panin seeliku selga, kasuka peale ning kübara pähe ja läksin linna peale, kõigepealt käisin külas oma tädil, siis sain kokku Itaga, ja siis oligi juba õhtu käes ning suundusin koju tagasi.

Teisipäeval käisin juuksuris, ning siis saime kokku emad-tütred pundiga. Seekord kohtusime restoranis Farm, mis oli väga tore koht, hea toit, suurepärane teenindus ja loomulikult jätkus juttu ja nalja pikemaks.

Kolmapäeva hommikul käisin veelkord arsti juures kontrollis, ning mind kuulutati terveks, juhhuu! Õhtupoole sain kokku Reeda ja Külliga, käisime vaatamas filmi Ema, oli eriti huvitav film. Soovitan!

Neljapäeval pakkisin kohvri, käisime veel Itaga näitusel nimega Õhurõhk, kus olid välja pandud lennukite varuosadest tehtud kunstiteosed. Oli väga huvitav!

Ning siis oligi aeg minna lennuki peale ja suunduda tagasi Londonisse, et järgmisel hommikul minna Budapesti. Seekord oli meeskonnas paar inimest, keda olin ka enne kohanud ning seega veetsime eriti lõbusalt aega. Kõigepealt käisime Aileeniga kohalikul turul, siis ekslesime niismama mööda tänavaid, ning jõudsime peale pikka jalutuskäiku tagasi hotelli. Ning õhtul käisime peaaegu kogu meeskonnaga õhtusöögil.

Järgmisel päeval suundusime Pariisi. Käisin väikesel jalutuskäigul, mis viis mind ka poodi, kus soetasin loomulikult juustu ja saia ning puuvilju. Ja kui ma tagasi hotelli jõudsin ning osad söögid pintslisse pistsin, siis ma enam ei jaksanudki õhtusöögile minna. Seega olin ebahuvitav ning vaatasin hoopis toas telekat ;)

Üleeile olin veidi aega lennujaama valves, kuid väga pikalt ma seal ei istunud, sain omale kiire ja lühikese lennu. Õnneks oli meeskond nii tore, et nalja sai rohkem kui rubla eest! Ja eilseks sain ootamatu lisa vaba päeva, tegin jalutuskäigu suurde poodi, et sealt leida Cara Mile mõni Peppaga särk, mida ta väga tahtis. Paraku on need Peppa piltidega särkide tootjad arvanud, et neid tahavad vaid lapsed kes on kuni 116 cm pikad. Kahjuks on Cara Mi veidi pikem juba. Ainus asi mille leidsin olid plaastrid Peppa piltidega, neil ei olnud pikkuse mõõte peal :) Aga mu särgiotsingud jätkuvad, ega ma nüüd nii kergelt ka ju alla anda ei saa.

Ning täna on mul samuti vaba päev, mille plaanin veeta koos Carolinega, keda ma praegu ootangi.

Detsember

Detsembrikuu alguses käisin kinos, vaatamas Spielbergi viimast filmi Spioonide sild. Kuna ma olin just värskelt Berliinis käinud, siis Berliini kujutamine tundub filmis eriti huvitav. Film ise tahtis olla väga paatoslik, ja kindlasti seda olid ka need sündmused milliste ajendil film tehtud oli, kuid mulle miskit erilist muljet see film küll ei jätnud. Ühesõnaga, kui te veel seda näinud ei ole, siis ei ole ka mõtet kiirustada seda vaatama.

Siis võtsime kokku järjekordse aasta oma prantsuse keele grupiga, seekord käisime kõik koos peale tundi õhtust söömas. Oli väga tore ja meeleolukas õhtu.

Siis külastasin Bukaresti. Kuna minu lemmik “hop-on-hop-off” bussid selles pealinnas talviti ei sõida ja mul oli aega laialt käes, siis otsustasin liituda hoopis jalgsiekskursiooniga. Arvasin, et olen suhteliselt üksi selles grupis kuid ma eksisin. Grupp oli umbes 35 inimest, enamus neist väga noored, üks ameeriklastest abielupaar oli minust vanem, ülejäänud olid väga noored turistid – nii tore! Giid oli suurepärane, rääkis huvitavaid juhtumisi linnast ja inimestest, loomulikult puudutati pikalt ka Ceaușescu huvitavaid valitsemisotsuseid ning erinevaid reegleid mis siis kehtisid. Tolleaegsele rezhiimile ei olnud paljuks ka näiteks Bukaresti linna läbiva jõe suunamine maa alla, kuna keset linna oli vaja ehitada pikem avenüü kui Pariisis asuv Champs Elysee. Samuti tõsteti veidi kõrvale mitmeid elumaju ning ka üks vana kirik, kuna need jäid suurematele plaanidele ette ;)

Igal juhul tundus huvitav linn, hea et ma seal olude sunnil viibima pidin, sest vaevalt, et see linn muidu mu reisimiskaardile oleks mahtunud J

Ning siis tuli ka jõulupüha meie õuele, ehk et mitmed meie lennukid olid pargitud erinevatesse lennuvälja nurkadesse, lende oli vähe, reisijaid nende vähestel lendudel aga palju, ning meid oli tööl parasjagu. Kõik olid ülevas meeleolus, paljudel olid kaasas ka erinevad maskeerimisvahendid, mis palju rõõmu valmistasid nii reisijatele kui ka kolleegidele. Igal juhul oli tore päev kontoris!

Samal ajal saatis mu õde mulle pilte tema jõululauast ja erinevatest toitudest millest mina ilma jäin:

Samuti saadeti mulle ka pilt sünnipäevalastest ja nende emast:

Ning praegu pakin asju, õhtul lendan Ateenasse, uue aasta saabumise hetkel olen õhus, nii et mulle peaks see aasta seega eriti lennukalt saabuma J

Kohe aasta alguses tulen koju, kui kõik läheb plaanitult, siis viibin kodumaal 5-8 jaanuarini. Loodetavasti näen ka veidike lund!

Soovin Teile kõigile naeratavat vana aasta ärasaatmist ning rõõmsat uue aasta vastuvõttu!