Tšiili

Eelmisel õhtul veel lennupiletite muutmised ja siis kiired pakkimised ning varahommikul lennujaama ja saime Varssavisse, seal jõudsime varasemale lennule ja peagi olime Londonis Reedaga – Kätlin ja Anneli liikusid Londoni poole Helsingist Oslosse ja sealt siis edasi. Nende tee oli suhteliselt otse kuid veidi oli kivisid ja kände seal ees, mis said küll ületatud. Meie Reedaga veetsime terve päeva Londonis, käisime Borough Marketil ja jalutasime niisama linna peal.

Õhtul saime kõik neljakesi Heathrow lennujaamas kokku ja asusime järgmisele lennule vastu, seekord siis Sao Paolosse, kuna sellel lennul oli kohti ja seega oli meil lootust saada juba sellele mandrile kuhu me reisida soovisime. Saimegi kõik lennule, osad parematele kohtadele kui teised aga kõik olid lennukis. Sao Paolos ootas meid veel üks lend, paar tundi Santiagosse – seal me esimesele võimalikule lennule ei jõudnud ajaliselt, kahele järgmisele ei mahtunud peale, kuid kolmandale saime juba kohad. Nii et tegelikult oli kõik väga hästi läinud! Õhtuks olime juba Santiagos hotellis kus me alguses arvasime, et lähme kuskile välja sööma kuid siiski sai väsimust meist võitu ja me sõime ja jõime kohalikku viinamarja mahla veidikese kraadiga hoopis hotellis 
Järgmisel hommikul suundusime uuesti lennujaama, sest me olime ikka liiga vähe lennutunde kogunud ja suundusime jällegi lennukile, et saabuda Rapa Nui saarele. Ja sellele lennule saime me ka kohad! Maandusime Mataveri lennujaama ja kuna me olime selleks aja nii palju lennanud, siis otsustasime seljakotid seljas oma majutusse jala minna. Kohe teiselt tänavanurgalt saime endaga kaasa jalutama koera, kes meid lausa mitu päeva saarel saatis. Panime talle isegi nime ja ta ka reageeris sellele 
Leidsime oma majutuse ja kolisime sisse, ning suundusime kohe saare pealinna Hanga Roaga tutvuma ja ühtlasi ka pargi pileteid ostma, mida külastada soovisime. 

Üritasime infokeskusest ka omale giidi leida kuid meid suunati ikkagi miskile giidide ühingu telefoninumbrile, et sealt omale Moaide külastuse giid otsida. Ilma giidita Moaidele lähedale ei lubata, kuna mõned aastad tagasi lõikas üks turist, meie naaberriigist ehk siis Soomest, ühel Moail kõrva küljest ja selle teo tagajärjel saadeti ta mandrile ehk siis Tšiili, esmalt hotelli aresti, ja siis sai ta suure rahatrahvi ning maale sisenemise keelu ja teised turistid said selle tulemusena nõude, et edasisest saab suurimaid Moaide asukohti külastada vaid giidi saatel.

Ja nüüd me siis üritasime omale giidi leida, kuid keegi ei vastanud meie kirjadele, ja keegi meiega tegeleda ei soovinud. Järgmiseks päevaks olime me plaaninud jalgsimatka vulkaani kraatrile, milleks meil eraldi giidi ei olnud vaja kuid seal kõrval asus vanade Rapa Nuilaste asula ja sinna sissenemiseks oli ka giid vajalik. Hommikul asusime koos oma koera Nui’ga matkaringile ja peagi olime nii kõrgel, et nägime vaadet juba pea üle terve saare. Peagi olime mäe otsas ja vaatasime vulkaani kraatrit, mille sisevaade oli nagu Viru raba 

Edasi jalutasime Orongo küla juurde, mis oli Rapa Nui vanim asustus, kuid sinna meid ilma giidita sisse ei lastud ning me ootasime esimest gruppi, mis meid endaga kaasa lubaks. Peagi tuligi üks tütarlaps koos oma giidiga ja me küsisime, et kas saame nendega liituda, et siis koos vaatamisväärsust külastada. Ja nii me turistima hakkasime. Kuna giidi klient oli hispaania keelne, ja kuigi giid suhtles täitsa vabalt inglise keeles, ütles ta meile, et inglise keeles ta ekskursioone ei tee ja seega oli meie ekskursioon hispaania keeles. Peale ekskursiooni lootsime, et sama giid on nõus meid võtma ka järgmisel päeval kuid giidil oli juba miski muu grupp olemas. Aga ta pakkus meile kohe oma sõpra ja andis meile telefoni numbri kuhu kirjutada. Olime juba üsna optimistlikud ning rõõmsal sammul suundusime mäest alla.

Kodus läksime kiirelt duši alla ja siis linna peale, kus leidsime toreda Mamma Nui söögikoha ja peale seda ootas meid kohalik tantsuetendus. Ma olin selle suhtes küll veidi skeptiline kuid see oli väga tore! Saime omale näomaalingud ja Kätlin võeti ka tantsima.

Järgmisel hommikul pakkisime asjad kokku ja suundusime rattarenti, kuhu jätsime oma kotid, võtsime rattad ja suundusime ringile ümber saare. Veidike vajasid meie rattad vahetusi ja parendamist aga peagi kulgesime ilusate ookeani vaadetega ja juba paistsid mõned Moaid. Lõunapausi pidasime Ahu Tongariki platvormi juures, kus on siis ilusti taastatud platvorm millel seisavad 15 Moaid ja veel eespool on “reisija” Moai, kes siis käis Jaapanis reisil, et sealne restauratsioonifirma sai teha uurimusi kuidas antud ahu ehk platvormi ja nendel seisvaid Moaisid taastada. Platvormide juurde meid muidugi ilma giidita ei lubatud kuid me arvasime et ei hakka miski grupiga liituma vaid ehk saame omale ikka järgmiseks päevaks giidi ta teeme saarele ringi uuesti peale. Seega vaatasime kujusid eemalt ja uudistasime hoopis vaateid ning nautisime rattasõitu.

Õppisime teekonnal seda, et liiklusmärk, millel on kirjas SIGA tähendab seda, et nüüd võib edasi liikuda  Nimelt sattusime teetöödesse ja seal saimegi teada mida siga tähendab 

Peale teetöid ootas meid Anakena rand ja veel mõned Moaid keda me eemalt vaatasime, ise ujudes Vaikses ookeanis.

Anakena rannabaaris istudes leidsime ka omale giidi järgmiseks päevaks – kohtasime ühte noormeest kellel oli särk, mis ütles, et ta on giid ja kohe lähenesime talle. Ta ise küll inglise keelseid tuure ei tee kuid kohe seal kõrval istus tema sugulane, kes oli nõus meiega tegelema. 

Kuid enne ootas meid 4 kilomeetrit mäkketõusu, tõusumeetreid oli ehk miski 250 aga terve 4 kilomeetrit oli muudkui ülesmäge. Ning ülejäänud 10 kilomeetrit olid lihtsalt allamäge  Aga see rattaring oli väga-väga tore!

Enne rattarendi sulgemist saime veel rattaringi lõpu õlle teha, sõime õhtust ning siis tuli meie uue majutuse auto meile järgi ja viis meid Vaihu Nui majutuspaika. Seal ööbisime telkides, mis asusid puu otsas, ookeanist umbes 30 meetri kaugusel. Nii tore koht!

Hommikul suundusime siis uuesti tuurile ümber saare, seekord koos giidi ja autoga. Ring oli pea-aegu sama mis me eelmisel päeval rattaga läbinud olime, kuid seekord oli meil keegi kes meie küsimustele vastas ja keegi kes seletas asju mida me nägime. Nii et vaatasime nüüd Moaisid veelgi lähemalt, sest seekord lubati meid nende juurde piiratud alasse aia taha sisse ka 

Peale oma tuuri küsisime giidilt nõu kus lõunat süüa ja ta soovitas miskit kohalikku kohta, kuhu me kohe ka suundusime. Siis jalutasime veel mööda linna ja suundusime oma telk-hotelli, kus jõime veini ja vaatasime vaateid.

Järgmisel hommikul jalutasime veel oma hotelli ümbruses ookeani ääres ja siis oli aeg suunduda uuesti lennuki peale, et tagasi Santiagosse minna. Veetsime seal lühikese öö, et järgmisel päeval lennata Calamasse, kus rentisime auto ja sõitsime läbi kõrbe San Pedro de Atacama linnakesse Atacama kõrbes. Ilm oli seal soojem ning tolmu oli ka palju. 

Meie elukohaks olime valinud jällegi toreda telgi, koos ilusa vaatega mägedele.

Järgmisel hommikul suundusime kohe mägedesse, meie sihtkohaks olid laguunid Miscanti ja Miniques ning laguun Sal de Talar ja sealsed Piedras Rojas. Kõik need sihtkohad olid oma 4200 meetrit üle merepinna ja eks me väikese riski võtsime, et kohe esimesel päeval sinna suunduda aga kõik läks õnnelikult ja saime igas kohas omad ringid jalutatud ja vaated vaadatud. Tuul oli uhke kuid päike paistis ja taevas oli sinine.

Tagasi allapoole tulles tegime peatuse toredas Socaire külas ja sõime seal väikese lõuna.

Oma kodulinna jõudes kimasime veel linna peale, tegime veidi sisseoste ja siis suundusime kohalikku elava muusikaga söögikohta – muusika ei olnud just suurem asi aga tore oli inimesi vaadata ja punane vein oli muidugi suurepärane.

Järgmisel päeval olime veidi madalamatel kõrgustel ja uudistasime Cejar laguuni ja selle kõrval asuvas laguunis saime ka ujuda – vesi oli küll külm aga soolane ja seega saime veidi selle floatimise tunde ikka kätte. Siis suundusime Chaxa laguuni juurde, kus ootas meid hunnik flamingosid, kes olid nii ilusad ja kes toimetasid omi asju ilma meid üldse tähele panemata. Samuti olid seal muud linnud ja ilusad endeemilised sisalikud. Veel külastasime Valle Jeret ning Tocanao linnakest, kus jällegi miski karnevali saatel lõunat sõime. 

Oma San Pedro linnakesse tagasi jõudes jäi Reet meie majutusse tööd tegema ja meie suundusime linna peale, postmarke otsima ja veini ostma ja jäätist sööma. Postmarkidega läks meil kehvasti – need pidid saabuma alles reedel, mil meie sellest linnast juba lahkume, veinid leidsime ja jäätist sõime samuti. Leidsime ka kohaliku kuulsuse, skulptor Fernando Alfaro ateljee ning tegime seal ka väikese ostu. Ning siis jalutasime veidi veel mööda linna ja enne päikeseloojangut suundusime tagasi oma majutusse. 

Vaatasime siis päikeseloojangut, mis tol õhtul oli eriti ilus ja suundusime üsna varakult magama, sest järgmisel hommikul ootas meid eriti varajane äratus.

Hommikupimeduses suundusime El Tatio geisrite juurde kuhu meil oli pikk maa sõita ja kuna geisrid on eriti aktiivsed ja auravad enne päikesetõusu või vahetult selle järel, siis pidime teele asuma pimeduses. Kohale jõudes oli terve platoo rahvast täis kuid kuna päikesetõus oli juba olnud siis enamus neist asus peagi tagasiteele ning siis olime me seal pea-aegu üksi. Meile see sobis muidugi – geisrid olid ikka aktiivsed ja mulisesid ning purskasid aeg-ajalt lihtsalt auru oli vähem kui meie saabudes. Ja siis jalutasid üle välja ka vikunjad, kes otsisid hommikust joogikohta. Ja no taevas oli sinine ja päike paistis, ise olime me lihtsalt 4300 meetri kõrgusel 

Tagasiteel külastasime miskit kohalikku näidisküla – see lihtsalt tundus nii naljakas kuna ei paistnud, et seal keegi oleks elanud. Aga miski kohvik oli lahti koos koogivalikuga kuigi kohvimasin oli katki. Ja siis sai eesli, laama ja miski rahvariietes tütarlapse kujudega pilte teha  Me muidugi ei teinud midagi nendest asjadest vaid ronisime mäe otsa kirikut vaatama mille värav oli samuti lukus. Suundusime siis uuesti autosse ja tegime järgmise peatuse hoopis järve ääres mis oli flamingosid pungil täis! Nad olid seal nii ilusad ja asjalikud omi toimetusi tehes, et me tükk aega neid seal vaatasime ja pildistasime.

Tagasi koju jõudes tegi Reet veel veidi tööd ja meie istusime niisama bassu ääres ja bronnisime omale tähevaatluse tuuri õhtuks. Paraku saabus vahetult enne päikeseloojangut taevasse üks pilv, siis vaibus tuul ja see pilv jäigi sinna meie kohale, ning meie tähevaatluse tuur tühistati selleks õhtuks ära 

Järgmisel hommikul suundusime aga jällegi mäkke – seekord sõitsime autoga 5200 meetri peale ja sealt suundusime tippu vallutama. Erinevatel põhjustel jäi Anneli auto juurde ja mina lubasin, et käin kahe tipu vahel ära ja tulen siis kohe alla, et aidata tal autot õiget pidi teele tagasi saada. Reet ja Kätlin käisid ikka õiges tipus ka ära, see oli Cerro Toco ja kõrgust 5604 meetrit. Minu kahe tipu vaheline koht, mis oli ka ilusa vaate ja ülitugeva tuulega, oli 5450. 

Tagasi Anneli juurde jõudes, juhendasin teda kuidas auto tagasi teele saada – ehk siis mina käisin auto kõrval ja Anneli tagurdas veidi mäest alla, siis keerasime auto õiget pidi ja jäime teisi ootama. Miskil hetkel auto lihtsalt vajus veel veidi allapoole, mille peale saime aru, et peame auto veelgi allapoole parkimisplatsile ikka parkima, sest see oli parem sirge plats ja keerasime lisaks käigule ja käsipidurile ka rattad viltu, ja lootsime, et nüüd auto meist ei lahkuks! Peagi saabusid Kätlin ja Reet ja õnneks oli meil ka auto alles, nii et suundusime oma seikluselt tagasi San Pedrosse. Kuna oli meie lõpuõhtu, siis olime otsustanud süüa laama liha. Restoran oli väga tore ja ülikohalik, teenindaja soovitas meile segu laama ja guanaco lihast, ning erinevatest kastmetest ja loomulikult võtsime tema nõu kuulda. Laama oli veidi vintskem kui guanaco aga head olid mõlemad. Ja eriti hea oli tšiili salati punane sibul!

Õhtul oli meil jällegi soov pääseda tähtede vaatluse tuurile aga sel päeval olid pilved taevas juba enne päikeseloojangut ja me ei olnud eriti optimistlikud selle asja osas, ning paraku meie tuur jällegi tühistati ja kuna me järgmisel päeval San Pedrost lahkusime, siis paluti meil kontorist läbi tulla ja raha tagasi võtta.

Järgmisel hommikul otsisime veel kampsunipoode, sest Reedal oli soov ikka laamadega kampsun soetada, kuid mida me ei leidnud oli see kampsun. Saime tagasi oma tähetuuri raha ja siis jätsime hüvasti Anneliga, kes veidi hiljem läks ise bussiga lennujaama, et tagasi Santiagosse lennata ja järgmisel päeval koduteed alustada.

Meie aga suundusime Antofagastasse, et veidi ka ookeani ääres aega veeta. Sinna oli oma 4 tundi sõitu ja meid ümbritses ainult liiv ja liiv ja kõrb. Enne Antofagastat algasid kaevandused ja siis oli hunnik suuri tehaseid, nii et see ümbrus oli selline üsna huvitav. Samuti ei olnud tee ääres isegi bensukaid – selle 300 kilomeetri peale oli neid vast 2 ja needki asusid juba Antofagasta juures. Paar kohta oli kus sai vetsus käia kuid seal polnud midagi muud peale tualeti ja duši. Nii et selline huvitav teekond. Kuid meie kimasimegi oma Antofagasta hotelli, kolisime sisse ja suundusime siis linnaga tutvuma. Käisime kalaturul söömas, siis uudistasime merilõvisid, kes kohe kalaturu kõrval, väljaku äärsetel treppidel päevitasid ja omi asju ajasid – need olid seal väga toredad! 

Siis jalutasime ringi linna vahel – ega seal midagi ilusat ei olnud, kuigi mõnede majade arhitektuur oli väga kena! 

Õhtul jõime oma hotelli baaris punast veini ja uudistasime inimesi enda ümber.

Järgmisel päeval vaatasime kohalikud vaatamisväärsused üle – teisel pool Antofagastat La Portada nimeline kiviportaal rannal. 

Edasi suundusime Juan Lopezi nimelisse külakesse, et seal randa minna. Mõni inimene oli peale meie veel rannas ja üsna mitu koera, mõned pelikanid ja hunnik kajakaid. Ja me saime ka vette, mis oli mõnus ja soe!

Järgmisel hommikul oli ka meil aeg kokku pakkida omad asjad, sõitsime tagasi Calamasse, andsime ära oma rendiauto, asusime lennukile ja suundusime Santiagosse. Seal oli ilm ka ilus ja meie hotell oli kohe trammitee kõrval mis viis mäkke vaateid vaatama, ja seega me sinna ka suundusime.

Vaated vaadatud, suundusime AI poolt pakutud elava muusikaga söögikohta, ja seal võttis meid vastu kohalike tantsupidu – La Cueca tantsuõhtu, mis on siis kuke ja kana võitlus ja mida tantsitakse paaris, mõlemad partnerid kasutavad valget rätikut. Õhtu oli väga tore ja kui ma satun veel Santiagosse, siis kindlasti lähen samasse kohta veel 

Järgmisel hommikul suundusime lennujaama ja algas meie kodutee – see oli küll pikk aga kõik said koju ja mugavatel toolidel 

Kokkuvõttes oli Tšiili väga tore – eriti meeldis mulle Rapa Nui, see ookean oli selliste värvidega, et pildid ei õigusta end ja need Moaid olid ikka väga-väga toredad!

Mäed olid ka uhked, kuid kilomeetrite kaupa kõrbe oli veidi igav ja hunnik prahti mis igal pool oli, oli üsna masendav. Kuid kindlasti on Tšiilis kohti mis meil on veel uurimata ja kuhu kindlasti veel uurimisretkele suundume 