Maailma lõpp

Eelmine postitus lõppes Caroline oodates, saime kokku, juttu jätkus kauemaks ning veini tarbisime ka üksjagu ;) Aga õhtu oli meeleolukas ning rõõmus. Caroline on momendil maa peale kirjutatud, kuna on operatsiooni ootel. Nimelt on tema põskkoopad pikaajalisest lendamisest veidi kulunud ja arstionud arvasid, et parem on neid veidi kirurgilisel teel puhastada. Paraku aga meie riigis on arstidel rasked ajad, nad peavad võitlema oma õiguste eest ja seega aeg-ajalt ähvardavad nad ka streikidega ning seega esimene Carolinele määratud operatsiooni aeg tühistati ja määrati uus, kuu aja pärast. Seni aga Caroline lennata ei saa ja seega tegeleb maapealsete tegevustega.

Neljapäeviti käin ikka hoogsalt prantsuse keeles....ohh, seda valu ja vaeva mis nende erinevate minevikega selles keeles küll toimub! Üks mu tuttavatest küll arvas, et pole mõtet minevikus sobrada, et keskendugu ma parem tulevikule ;) Eks vaatame kuidas see prantsuse keel mul ükskord lõppeb - kas minevikus või tulevikus :)

Vahepeal saatsin Reedale postipaki - kingituse sünnipäevaks, ma muudkui ootasin millal Reet annab teada, et sai kätte ja oli hirmus rõõmus mu saadetise üle....aga siis sain hoopis kohalikult postiasutuselt kurja kirja, et mu saadetis on eemaldatud ja saadetakse mulle tagasi kuna see sisaldas ohtlikku veost ja seega ei olnud seda lubatud posti teel saata. Siiani ei ole aga ma ka saadetist tagasi saanud...nii et pean Reedale isiklikult kingitust kätte toimetama tulema.

Ühel ilusal reedel läksin rõõmsalt lendu, et minna Edinburghi, mul oli isegi tohutu plaan tehtud, et mis ma seal linnas kõik teen ja milliseid kohti külastan. Suundusime rõõmsalt meeskonnaga lennukisse, ja siis teatas kapten, et meie lend on tühistatud kuna väga tugeva tuule tõttu on Shotimaa lennujaamad suletud. Tuul oli ka meil väga tugev, ja seda tuult jätkub ikka igasse nädalasse. Üks torm läheb ja kohe tõmbab teise tormi enda järgi meie peale. Õnneks on ilmad olnud kuivad tänu nendele tuultele, kuid tuuled on olnud küll kohati väga hirmutavad.

Järgmine päev lendasime aga Stockholmi ja kuna sattusime kokku kolme sellise kolleegiga, kellega ka enne olime koos lennanud, siis kimasime ka kõik koos linna peale. Tegime kiire jalutuskäigu, siis ringi poodides, ja lõpuks leidsime väga hea hiina söögikoha! Oli väga tore õhtu.

Edasi oli mul graafikus Rooma - ja nagu alati suudab see linn mõne huvitava üllatuse pakkuda. Seekord oli selleks 17 kraadi sooja ja mõnus päikesepaiste. Jalutasin sihitult mööda nurgataguseid ning lõpuks leidsin end Vatikani külje alt ühest kohvikust, joomas cappucinot, mille hind oli 8 EURi! Ei saaks öelda, et jook seda hinda väärt oli kuid koht ju tõesti seda väärt, ikkagi paavsti magamistoa akna all :) Istusin ja vaatasin ilma ja inimesi, nii mõnus oli!

Miskil hetkel lonkisin mööda suvalisi tänavaid tagasi hotelli ning õhtul läksime kogu meeskonnaga, ning ka teisest meeskonnast liitus meiega minu tuttav Aileen, kellega me paar nädalat tagasi olime Budapestis koos, linna parimasse kohta pizzat sööma. Kohalike poolt hinnatud pizzeria da Baffetto, kus külastajad jagavad ühist pikka lauda, ning ukse taga on alati järjekord, ning seinu katavad kuulsate jalgpallurite pildid, kes kõik on restorani külastanud. Pidime ka meie järjekorras seisma, ning see tegi meie suurele pundile päris palju nalja, kuid ootamine oli seda väärt, pizza oli väga hea, vein samuti ja loomulikult jätkus meil juttu kauemaks. Tagasiteel läksime väikese ringiga, sest Roomas olles tuleb ju ka jäätist süüa ning isegi mina sõin õhtu lõpetuseks jäätise :)

Ühel ilusal vabal päeval läksin oma kohalikku poodi, seekord mitte Prismasse vaid veidi väiksemasse Rimisse, ning jalutades läbi poe ja kõikide osakondade, ei suutnud ma sealt leida peekonit! Kujutate ette, Inglismaal ei ole poes seda kõige tavalisemat hommikusöögi peekonit! Ma arvan, et maailma lõpp on väga lähedal!! Mina otsisin peekonit, et teha prantsuse keele tunniks miskeid huvitavaid pirukaid, kuid kuna meil oli peekoni puudus poes, siis asendasin peekoni kalkuniga ja see ei olnud hea mõte. Seega ärge kalkunit pirukasse pange, see roll ei sobi talle ;) Prantsuse keele tunnis oli seekord veidike kergem, minevikud hakkasid kuidagi selgemaks saama ja õnneks liikusime suht ruttu uue osa juurde, milleks oli reisime ja selles olen ma veidike tugevam kui minevikes. Seega tuli jälle päike minu prantsuse keele majja ;)

Reede hommik algas aga kiire lennuga Zürichisse, ning seekord oli mul plaan teha matk Üetlibergi mäele. Sinna otsa saab siis trammiga, ning siis vaateplatvormile tuleb veidike maad mäkke ronida. Vaated vaadatud suundusin matkale, mis pidi kestma 2 tundi, nagu lubas TripAdvisor. Tund aega peale algust olin mina juba lõpp-punktis, küll higine aga siiski kohal. Ma nimelt kartsin veidi, et läheb pimedaks ja tahtsin linna tagasi jõuda enne kui päike loojub ja seega suutsin raja läbida miski tohutu kiirusega, jõudes mäest alla viiva köisraudtee juurde poole kiiremini kui oleksin võinud. Suutsin siiski ka veidi enda ümber vaadata ning seda ümbrust ka jäädvustada.

  

Olin enda üle ka uhke, et ma olin nõus üksi minema köisraudtee kabiini ja sellega alla sõitma. Sest ma tavaliselt veidike pelgan neid kuna mulle ei meeldi kui need jonksutavad. Ka see uhke tramm veidi jonksutas kuid ma eelnevalt vaatasin ühe reisi pealt ja siis suundusin ise sellele teekonnale.

Linna jõudsin tagasi valges, ning kuna peale matka tahaks ju ikka veidi keha kinnitada, siis suundusin ühte tuttavasse kebabi söögikohta. Tuttav türgi tädi oli kohal ning kebab vardas valmis, ning see maitses hästi!

Järgmine päev oli uus sihtkoht ja seekord oli selleks Berliin. Ma küll tundsin veidikest valutunnet oma jalalihastes (rasv ju ei valuta, aga veidike valutunnet seal oli) kuid arvasin siiski paremaks ikkagi minna jalutuskäigule. Leidsin hotellist mitte eriti kaugel oleva pargi ja otsustasin sellega veidike tutvuda. Samas pargis asub ka Berliini loomaaed, kuhu saab sisse piletiga. Pool parki on aga avatud linnarahvale. Et terad sõkaldest eemaldada ehk siis eristada loomaaed, mille külastuseks on vaja piletit, tavaliselt pargijalutajast, on park jagatud piirdeaiaga kaheks. Berliinis on ju harjutud linna poolitama...paraku unustasin sellest huvitavast nähtusest pilti teha. Pildi tegin hoopis sellest võidusambast, läbi pargipuude.

Üleeile käisin jällegi koosolekul, et aru anda oma tööl käimisest, nimelt olin ju jaanuari alguses jällegi haige ja see viis mind jällegi musta nimekirja. Paraku oli minu seekordne haigus minu otsese ülemuse poolt tühistatud ning seega ei olnud mul antud koosolekut vaja. Kuid, nagu suurtes firmades ikka, siis unustati mulle sellest teada anda, et mu haigus on minu kaustast kustutatud ning seega osutus ka mittevajalikuks antud koosolek :)

Ning tänasest alates algas mul 3 järjestikust vaba päeva. Algul oli mul erinevaid plaane, et mida kõike teha, pidin minema Sally juurde - paraku oli tal tööl kiired ajad ja ta arvas, et parem kui ma tuleksin miskil teisel ajal. Siis tegin plaani minna Anneli juurde...kuid paraku oli ka neil veidike probleeme ning ka see plaan läks vett vedama. Seega arvasin paremaks siis 3 päeva omakeskis veeta....ning kui hommikul üles ärkasin siis olin omale saanud nii kareda kurgu kui ka kerge nohu, ning nüüd ma siis nendega siin aega veedangi. Isegi lõunaplaanid Carolinega lükkasime edasi kuna Carolinel on samad külmetuse tunnused ja tema plaanitud operatsioon on esmaspäeval, ning selleks hetkeks peab ta olema terve või muidu lükatakse tema operatsioon jällegi edasi. Eile lendasin koos kolleegiga, kes aevastas ja võitles ka miski viirusega ning ka meie eilne kapten kurtis kurguvalu. Ning ega meie kontoris ei ole palju aega vaja, et need pisikud meid kõiki kimbutama hakkaksid. Aga ma olen täna väga tublilt võidelnud selle jama vastu ja olen väga optimistlik, et homme on mul jälle väga hea olla, sest homme on ju neljapäev ja see tähendab, et on prantsuse keele päev :) A prochaine fois!