Laupäeva hommikul suundusime aga väikesele tripile, läbi Savonlinna Parikkalasse.
Savonlinnas tegime peatuse ja väikese jalutusringi, ühel toredal asustamata saarel, kus oli kunagi olnud erinevad villad, millest nüüd olid nende maketid pandud puude otsa nagu väikesed linnumajad.
Siis tegime tiiru ka linna peal, keskväljakul sõime lörtsy – mis on sealse kandi traditsiooniline poolkuu kujuline küpsetis. Iga päev seda ei sööks aga sel päeval sobis hästi. Siis jalutasime kuni Savonlinna kindluseni ja leidsime sealt miski laada – kus Lexi möödus vorstiletist ja talle nagu juhuslikult jäi üks suitsuvorst hamba külge kinni, ehk et me olime sunnitud selle ära ostma – selgus muidugi et need olid eesti vorstid ja müüja ka eestlane!
Kuid aeg muudkui jooksis ja meil oli aeg edasi sõita, Parikkalasse. Seal oli meil majutus, kuhu kolisime sisse, ning siis kimasime Parikkala skulptuuriparki, mis oligi meie reisi eesmärk, et seda parki külastada. Parrgis asusid siis kunstnik Veijo Rönkköneni betoonskulptuurid, osadel on päris hambad ja keda on kunstniku aias veidi üle 500. Piltidelt näevad nad veidi kriipid välja aga seal koha peal olid nad üsna huvitavad ja toredad.
Õhtusöögiks leidsime omale kohalikus raudteejaamas asuva pubi, kus kohe algas ka pubi mälumäng, milles me loomulikult osalesime. Peale esimest vooru me küll loobusime, kuna saime aru, et soome küsimuste vastuseid me eriti ei tea Järgmistes voorudes osalesime lihtsalt omaette ja viimases voorus tuli küsimus millele keegi vastust ei teadnud aga meie teadsime
Vahepeal hakkas hullusti vihma sadama ja kuna meil istus Lexi autos, siis Anneli jooksis ja pani aknad kinni – Lexi vaeseke oli selle vihma peale üles ärganud ja istus hästi keskel tagaistmel, et mitte vihmaga pihta saada
Hommikul ootas meid suur tuul, sõime hommikust ja jõime kohvi ja siis suundusime metsarajale järvede vahel. Väga ilus metsaalune oli!
Ning siis helistas Anneli sõbranna Marja, kes teatas, et tema sõbrannal on restoran Punkaharjus, mis oli meist vaid 50 km kaugusel ning millel oli täna viimane tööpäev ja seega kogu menüü oli -30%. No seega polnud meil enam söögikohta vaja otsida, uurisime vaid, et kas matkariietega sisse saab. Ja suundusime restosse. Söögid olid väga head ja joogid veel paremad!
Edasi uurisime kaarti, et kus veel mida vaadata ja avastasime, et kohe meie kõrval asub Soome kõrgeim puu – no ei pidanud pikalt mõtlema, suundusime matkarajale, et seda puud siis uudistada. Kuna kõik puud sealses metsas olid suured, siis läks veidi aega enne kui selle kõige pikema üles leidsime, kuid kätte me ta saime.
Ja siis oligi aeg suunduda tagasi mökkisse, seal tegime sup’itiiru ja siis väikese saunaõhtu.
Järgmisel päeval koristasime maja ära ja peale lõunat suundusime tagasi Porvoo poole, kui Ita saatis meile teate, et Suurbritannias on lennuliiklus häiritud kuna toimus miski arvutirike. Hakkasin siis süvenema ja asi tundus üsna kaose moodi. Veidi asja uurides selgus, et poolest päevast olid meie lühilennud kõik tühistatud, ehk et ka järgmise päeva hommikused lennud välisjaamadest ei väljunud, mis tähendas, et mul ei olnud mõtet ka kuskile mujale skandinaavias minna, sest Londonisse suundavale lennule ma nagunii peale ei oleks saanud. Otsustasin siis et ma ei hakka kuskile rabelema, lähen lihtsalt proovin varasemat lendu Helsingist järgmisel päeval kuna see on suurel lennukil ning seega lootust ka jump-seatile, ja kui ei saa kohale, no siis ei saa…et ilmselt on neid commutereid rohkem kes kohale ei saanud.
Hommikul käisin Lexiga jalutusringil, kuigi ta vaeseke oli veel eelmistest päevadest väsinud kuid oma ringi me tehtud saime. Ning peagi oligi aeg mul Helsingi poole suunduda, kus Anneli mind siis lennujaama viis. Ning kell 16.00 väljuval lennul oli 8 hääletajat, ja ei ühtegi vaba kohta. 2 hääletajat said jump-seat’ile ja 2 läksid miskile teisele lennule. Ülejäänud tõsteti õhtusele lennule ootenimekirja kus oli veel ka teisi ootelisi, sest jällegi oli meid kokku 8. Jõin klaasi veini ja uudistasin, et kuhu ma veel minna saaksin ja kas on kuidgi üldse lootust mul kohale saada sinna Londonisse…üritasin tööle helistada, et teada anda, et ma vist ei saa kohale järgmiseks hommikuks aga ka telefoni otsa ei õnnestunud mul kedagi saada. Lõpuks sain kätte kellegi, kes ei olnud küll õige inimene kuid kes siiski tegeleb cabin crew muredega ja ta ütles, et protseduur on ikka nii, et tulen kohale kui saan, ja siis esmalt pannakse kirja no-show, ning siis hilinemine kui ma juba kohal ja lend läinud ja siis pannakse mind lennujaama valvesse ja vaatame mis siis edasi saab. Küsisin, et kas ma kohe ei saaks 3 päeva palgata puhkust võtta ja lihtsalt koju tagasi suunduda, aga proua arvas, et praegu on töötajad niigi igal pool laiali, et vaevalt mulle palgata puhkust ametlikult võimaldatakse. Ütlesin, et proovin siis veel ja loodame parimat!
Ootasin veel veidi ja peagi algas järgmise lennu, selle päeva viimase siis, boarding ja ohh imet, minu pardakaardile ilmus istekoha number! Ei tea isegi kuidas aga kõik me hääletajad saime peale sellele lennule!
Järgmisel hommikul suundusin juba Delhisse – seekord oli meil väga tore meeskond ja nalja sai palju! Purseriks oli vana hea Eurofleet’i Tom, kellega olen eelnevalt mitmel korral koos lennanud.
Delhis magasin, hommikul läksin kohvi jooma ja siis mõtlesin, et suundun bassu äärde, kui sinna jõudsin saabus miski hull vihm. Algul ikka üritasin päikesevarju all istuda ja raamatut lugeda aga siis pritsis seda vihma nii, et raamat sai märjaks ja ma suundusin tagasi tuppa. Käisin veel massaazhis, mis oli hea nagu alati ja siis oma restos söömas.
Tagasilend läks linnulennult ning kodutee oli ka täitsa kiire.
Kodus tegelesin veel veidi õppetööga ning käisime ka teatris. Vaatasime etendust Elajannad, enne mida külastasime Gourmet kohvikut, mis oli väga tore! Etendus oli selline huvitav aga ühel osalisel oli nii hea lauluhääl, et võib ka misekid segasemaid etendusi vaadata
Teisipäeva hommikul suundusin jällegi Londoni poole…mu eesmärk oli veidi varem kohal olla kuid lõpuks olin ikkagi kell 20 alles Londonis. Ning siis olidki käes eksamid ja õpe. Järgmisel hommikul alustasime kohe lennukitüüpide eksamitega, mis õnneks tegin 100%. Siis oli veidi med asjade meeldetuletusi, ning kohe praktilise osa eksam, siis teooria eksam ning peale lõunat oli minule ootamatult ka kõikide lennukitüüpide uste praktilised ülesanded – õnneks sain needki edukalt tehtud!
Järgmisel päeval oli veel tulekustutamine, siis turvajutud, CRM ning siis üldeksam ja nii need kaks päeva läksidki!
Reedel ootas mind kohe veel üks pikk päev – Santorini lend. See on meie graafikus edasi-tagasi lennuna, loomulikult oli reisijaid palju aga meeskond oli tore ja päev läks suhteliselt kiirelt ja valutult.
Laupäeval oli mul vaba päev, käisin lausa Londonis, kuna mul oli vaja uusi pävkasid, ja siis tuiasin veel paaris kohas ringi.
Peale lõunat oli mul aga kokkusaamine Johni ja Heleniga, kohtusime oma teada-tuntud pubis Ealingus, istusime õues ja jutustasime ja isegi lugesime paar prantsuse keelset artiklit läbi Aga väga tore oli!
Ning pühapäeval suundusin Austinisse. Enne lendu sain veel kätte märgi mis näitab minu 15 aasta täitumist antud lennufirmas:
Lend oli tore, meeskond mõnus ning reisijad ka enam-vähem – sinnalennul oli küll väike grupp dementsusele kalduvaid vanemaid inimesi aga nendega saime me hakkama
Austinis ärkasin loomulikult varakult – esmalt ootasin, et päike ka tõuseks, ning siis suundusin bussiga linna peale. Leidsin seal ühe toreda kohviku nimega Caroline ja sõin seal hommikust, siis tegin väikese jalutustuuri teisele poole jõge – jões ujusid kilpkonnad!
Peagi oli päike muutunud üsna halastamatuks, seega jalutasin Texase kapitooliumi, et seal ühineda tuuriga, mis seda maja tutvustab. Maja oli uhke ja giid oli väga tore, juhtis tähelepanu väikestele detailidele mida maja juures tähele panna
Ning enne tagasilendu jõudsin ikka ka Targetis käia sest mis Ameerika lend see on kui väike Targeti ostlemine seal sees ei ole.
Tagasi Londonis suundusin bussiga Gatwicki ja sealt Air Balticuga otse Tallinna Nii tore on vahest kasutada miskeid teisi variante koju saamiseks.
Kodus ei olnud mul pikalt olla, pakkisin kohvri korraks lahti ja siis juba hakkasin seda kokku pakkima. Vahepeal jõudsin käia padelit mängimas – me oleme ühe 6-7 liikmelise pundi kokku korjanud ja bronnisime omale väljaku ning alati on 4 inimest ikkagi kohal, sest ikka juhtub, et keegi ei saa tulla ning seega ongi hea hoida osad inimesed valves Aga väga tore on! Esialgu ei ole me küll omale treenerit võtnud, esmalt oleme omaette aga võib olla võtame mõne õppetunni ka miskil hetkel
Reedel poolest päevast suundusin Helsingisse, sest laupäeval hommikune lend Helsingisse oli pungil rahvast täis, seega läksin juba varakult ja veetsin aega Anneli ja Noraga. Käisime Nora juures tööl pizzat söömas, siis istusime veel miskis baaris ja jõime jooke ning vaatasime inimesi ja siis suundusime Nora juurde magama.
Hommikul läksin mina lennukile ja Londonsse ning peale lõunat juba Hyderabadi – meeskond oli tore ja reisijad samuti. Kohale jõudes oli seal juba hommik aga ma siiski jäin tuppa magamisega tegelema. Miskil hetkel ikka ärkasin ja suundusin basseini äärde – seal oli üsna palav. Siis käisin massaazhis ning lugesin veel raamatut basseini ääres. Sii kohtasin ühte kolleegi ja me suundusime sööma, jalutades ühtlasi läbi ostukeskusest – kolleeg Ritul oli sealt miskit kosmeetikavahendit vaja. Asi lõppes muidugi sellega, et mina ostsin omale kingad
Sööma ikka ka saime miskil hetkel ja nagu ikka seal riigis, oli söök väga hea ning maitseterohke.
Varahommikul ja meie enda aja järgi siis keset pilkast ööd asusime tagasilennule. Reisijaid olid meil vähe aga nad suutsid meie aja ikka kuidagi ära sisustada. Minu vahekäigus oli ka üks kuulsus, või siis õigemini ikka staar – mina muidugi ei teadnud temast midagi aga kohalikud tüdrukud olid kõik elevil ja siis ma tegin ka kuulsusega pilti ning googledasin teda hiljem Kuulsus muidugi nägi elus esimest korda eestlast, nii et ma olin ka veidi kuulus
Ning koduteel tabas mind väike tagasilöök nimelt jäeti mind Helsingis Tallinna lennust maha…kuna aeg oli hiline ning hommikusel lennul oli mul koht olemas, siis otsustasin öö lennukas veeta – see oli üsna väsitav. Kohapeal ei saanudki sellest nii aru aga hommikul koju jõudes magasin ikka terve päeva kuni õhtul oli aeg teatrisse minna. Käisime Krisiga Kumus vaatamas Rakvere teatri etendust Sügissonaat. Etendus oli väga hästi ja usutavalt mängitud, nii et soovitan.
Ning septembri viimasel päeval pidin kokku saama Kristiga, kes oli aga haigeks jäänud ja seega käisin hoopis emaga kinos ja ramenit söömas – ema sõi oma elu esimese rameni. Ta küll nägi vaeva nende nuudlitega aga veidi ikka sai söödud.
Ja siis jalutasime ilusal päikesepaistel läbi Tammsaare pargi ja külastasime Piana Vyshnia baaris ja see ema Estrile väga meeldis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar