Anneli külaskäik

Aga minul käis Anneli külas!

Anneli saabus ühel ilusal neljapäeval ja kohe kui ma ta lennujaamast kätte sain siis kimasime Hampton Court nimelisse parki. Ma päris täpselt ei teadnud küll kuidas sinna saab aga teadsin bussi numbrit ja peatuse nime ning enam vähem aega kaua buss sinna sõitma peaks. Selle teadmistepagasiga istusime siis bussi ja hakkasime aga sõitma. Varsti tuligi meie peatuse nimega sarnane peatus – ronisime maha ja peale väikest jalutuskäiku saime aru, et oleme suhteliselt vales kohas. Siis arvasime paremaks uuesti bussi peale minna kuid sellel tänaval käisid miskid bussid mille numbrid ei öelnud meile midagi. Varsti tuli buss ja bussijuht uuris meie käest, et kuhu me minna tahame ja arvas, et me peaksime teisele poole teed minema ja seal bussi peale minema. Tegime nii ja siis üks proua soovitas meile varsti ühes peatuses maha minna. Peatuses oli üks vanahärra kes soovitas teisele poole nüüd sõita ühe teise bussiga ;) Ja varsti olimegi kohal Hampton Courti pargi selles osas kus asub labürint. Ja just seda kohta me olimegi otsinud ;) Anneli teadis rääkida, et seda labürinti oli kasutatud Alice imedemaal filmis. Igal juhul soetasime omale piletid ja suundusime ekslema.

Labürint oli väga tore, vahepeal läksime ikka erinevaid teid pidi ja selle tulemusena sattus Ruth miskile teisele ringile ning Anneli juba hakkas telefonifirmasse helistama, et leiaks mind üles. Aga siis ma juba lonkisin põõsaste vahelt välja.

Peale seda rasket teekonda tuli ennast ju ometigi jookidega turgutada. Ja seda me lähedal asuvad pubis tegimegi ;)

Peale turgutust suundusime Kingstoni, mis on selline kena Londoni äärelinnakene. Asub loomulikult Thamesi kaldal ja seega on ka jõgi lahutamatuks osaks igapäevaelust.

 Ja loomulikult suutsime maha istuda kohta kus meie naabriteks tulid hetke pärast 2 eestlast. Kuna mul oli mu oma eestlane (Anneli) olemas, siis ei hakanud naabritega tutvust sobitama. Tutvusime hoopis hanedega, kes meie turult soetatud ploomidest huvitatud olid ;)

Siis tegime kiiremad tiirud veel linna vahel ning kohtusime pikali kukkunud telefoniputkadega ning aitasime neid veidike püsti ajada.

Õhtusöögiks valisime peenema Wagamama, ja peale seda oligi aeg kodu poole kimama. Koju arvasime paremaks minna otse ekspressbussiga – ei mingit ekslemist enam J Anneli küll veidike kahtles kui ma tetasin et nüüd on meie kodu peatus ja peame maha minema…aga siiski järgnes mulle.

Järgmisel hommikul tegelesime ärkamisega, kohvi joomisega ja siis kimasime suure ja kauni Londoni linna peale.

Alustasime Hyde Park’ist, väike jalutuskäik reede hommikul ei tee ju paha kellelegi. Ruth üritas ka oravaid kinni püüda:

Ja pargist väljudes tegime ka tähtsamaid pilte:

Tegime kiired tiirud poodides ja siis oligi aeg suunduda maailmanimega jazzklubisse, Ronni Scott’s Club. Esinejaks oli Rebirth Brass Band. Selline tore puhkpilliorkester, kes on ka võitnud Grammy auhinna. Poisid olid rõõmsameelsed ja puhusid oma pille hoogsalt, eriti meeldisid meile aga trummimehed, kellest üks oli selline korvpallimõõtu mees ja teine selline allameetrimees. Loomulikult mängis see väiksemat kasvu mees suurt trummi ja see korvpallurikasvu mees väikest trummi ;)

Parim oli loomulikult klubi külastuse juures see, et selles suures linnas leidus üks eesti pere kes oli samuti tulnud seda kontserti kuulama ja nad istusid meie taga. Seega meie Anneliga olime suhteliselt vaiksed ja kuulasime mida kaasmaalased räägivad kuna kumbki meist ei olnud ju ammu avalikus kohas eesti keelt kuulnud.

Järgmisel hommikul suundusime siis ka veidike koledamasse Londoni linnossa ehk Hounslowsse. Tegime siis kiire tiiru sealsel “Viru tänaval”, soetasime isegi liha varda otsas ning siis suundusime tagasi kodu poole kuna Ruth pidi õhtal tööle minema.

Loomulikult oli Ruthi graafikut muudetud ning tema lennust oli saanud lennujaama valve ja seega tuli kogu kohver kokku pakkida ja lennujaama suunduda. Anneli suundus linna peale ning me mõlemad lootsime, et Ruth ikka ööseks koju tagasi saab. Aga nagu ikka, siis kui taha kuskile mujale ööbima minna, siis tuleb seda teha. Minu saatuseks sai ööpeatus Glasgows. Ning nii kuirb kui see ka ei ole, sai Anneli oma viimase öö Londonis üksi veeta.

Peale Glasgow’d ootas mind Beirut ja nüüd on mul paar vaba päeva. Eile tegelesin magamisega, täna koristamisega ja homme kavatsen millegi kasulikuga tegeleda.

Täna tegin ka mõned kastaniloomad kuna meil ju ka pea-aegu sügis käes ja kui Anneliga Hampton Courtis käisime siis korjasime ka hunniku kastaneid. Siin siis valik minu kätetööst ja sügisest:

PS. Muideks, ma olen nüüd õnnelik Iphone’i omanik ja nagu telefomüüja ütles, siis “see telefon muudab Teie elu” – ma nüüd siis ootan seda elumuutust ;) esialgu on see elumuutus küll seisnenud selles, et unustasin turvakontrollis oma arvuti kohvrisse ja seega sain nendelt nüüd kurja kirja, et ei täida turvaeeskirjade nõudeid. Ootan juba põnevusega uusi muutusi seoses oma uue telefoniga.

Reisipisik ;)

Jällegi on veidike aega möödunud ning vahepeal olen mõnda uut ja vana kohta külastanud. Uus koht külastuseks oli Londoni põhjapool asuv Hampstead Heath park. Park vääris minu tähelepanu kuna seal asuvad tiigid kus saavad ujuda ka tavakodanikud. Polnud küll ujumisilm aga arvasime Ray’ga, et võtame teekonna siiski ette. Park oli ilus ja suur ja väga kesklinna lähistel. Väikse mäe otsas oli ka ilus vaade tähtsamatele linnatornidele ;)

Tiigid oli täitsa olemas, ujujad olid küll puhkusele läinud, kuid ehk järgmisel suvel olen ka mina seal ujujate seas. Nüüd mul tee selge.

Pargi lähistel asub ka Londoni üks vanemaid pubisid – Spaniard Inn – kus on omal ajal istunud ning kirjutanud Charles Dickens, John Keats, William Blake ning Lord Byron. Ja nüüd siis ka mina ja Ray ;) Peal kerget einet ja jooki oli loomulikult hakanud vihma sadama, seega pubist pilte ei ole.

Peale kodulinnaga tutvumist saabusid jällegi lennupäevad ja seekord sattusin jällegi tuttavasse sihtkohta – Barcelonasse. Kuna aega oli käes palju siis tegin väikese väljasõidu. Siinkohal tahangi tervitada järgneva pildiseeriaga erinevaid inimesi, kes tunnevad neid kohti, eriti suured tervitused aga Mallorile, Ly’le & Andrusele ning Elisabethile, Riinale ja Kaisale, Ainile, Sassile, ja paljudele teistele, kellele need kohad tuttavlikud tunduvad. Suured tervitused ka Lea Oja’le J

Mõni lugeja ehk sai juba aru, et tegin väikese väljasõidu rongiga Barcelona lähistele, Pineda de Mari külla. Siin selles külas saigi alguse minu reisimise pisikuga nakatumine ;) Aasta oli siis 1994 – jumal, jumal kui ammu see oli!!

Jalutasin siis Pineda vahel ja selge siht oli loomulikult Merce hotell – viimati olin seal aastal 2001 – siis juba üksikisikuna. Isegi sellest ajast on palju vett merre voolanud. Igal juhul on hotell endiselt sama koha peal ja administraatorina on endiselt tööl meie lahke ja abivalmis Ana!! Ana tundis mu kohe ära kui otsa vaatas – ma ei jõudnud talle veel rääkimagi hakata, et kes ma olen ja miks ma siia tulin kui ta karjas üle terve hotelli fuajee "Ruutth". Nii armas! Siis me meenutasime vanu aegu ja inimesi. Hotelli omanikud on endiselt sama perekond, kuid aktiivset tööd teevad nüüd Merce ja Josephi lapsed – omal ajal olid nad tihti vanemate juures töö juures, seega mäletasin neid mõlemaid kuigi veidi väiksematena. Hotell on teinud läbi ka väikese uuenduskuuri, restoran nägi väga noobel välja, ning basseini osa oli veidike uuema kuue saanud. 

Aga nii tore oli seal jällegi olla ja ikka tuttavaid nägusid kohata. Hotelli perepoeg pakkus kohe ka öömaja, kuid paraku pidin sellest keelduma kuna hommikul vara ootas mind ju lend tagasi Londoni poole. Aga mine tea, ehk lähen millalgi jällegi Pinedasse puhkama.

Hotelli kõrval on omal kohal ka loomulikult kirik ja ka selle kell on endiselt heas töökorras.

Siin veel pilte nii tuttavatest poodidest, kus omal ajal sai pilte ilmutatud kui ka uuematest hoonetest - uus Pineda raamatukogu, ning loomulikult ka tuntud Kataloonia rõduelanikest:

Ja siin siis traditsiooniline Pineda reisi pilt:

Järgmisel päeval peale kiiret käiku Londonisse saabusin jällegi tagasi Barcelonasse ja seekord tahtsin tutvuda hotelli ümbruses asuva uuema linnaosaga. Ja nagu kogu Barcelona, oli ka see linnaosa ilus, kus oli ühendatud uus ja vana ning sinna vahele pikitud ilusad pargid ja rohealad. Barcelona on vaieldamatult minu lemmiklinn!

Septembrikuu Kataloonias on tihedalt festivale täis, siin üks näide pidutsemisest tänavanurgal:

Vaated hotelliaknast ei olnud samuti viletsad:

Hotellitervitus oli ka ilus:

Ning laual ka kaasmaalasega ajakiri:

Peale rohket Barcelona nädalavahetust oli mul graafikus lend Rooma – ohh, seda õudust! Tulid jällegi vanad ajad meelde J Kõik mis valesti minna sai, see ka läks sellel lennul – nagu ühes teises rahvuslikus lennufirmas. Väljusime Londonist, köik oli nagu OK, saabusime Rooma ja siis selgus et värav kuhu saabusime ning mis meile parkimiseks mõeldud oli, oli katki ja sellega jukerdati 50 minutit enne kui meie reisijad said lennukilt maha. Siis kiirelt koristajad, meie salongikontroll ning kui uued reisijad hakkasid peale tulema siis selgus, et lisaks meie lennu reisijatele tulevad peale ka eelmisel päeval maha jäänud reisijad, kune üks lennuk oli siis katki läinud ja reisijad olid tõstetud meie lennule. Tore, et seda meile keegi ei vaevunud ennem teatama – teadis seda ju meie firma juba eelmisest õhtust saadik, et need reisijad meie lennule juurde lisatakse. Kui reisijad pardal, siis selgus, et meile on antud väljumispiirang ning varajaseim lahkumine saab toimuda alles tunni aja pärast. Ei ole midagi toredamat kui veeta aega kitsas metalltorus niigi pahaste reisijatega, kelledest enamustel on ka Londonist edasilennud. Suhtlesime siis nii palju kui jaksasime, osadega kehakeeles kuna muid ühiseid keeli me ei tuvastanud. Üks äriklassi reisija oli vägagi pahane, et tervel lennul ei ole kaheks meeskonnaliikme seas kedagi kes itaalia keeles suhtleks – kusjuures ise ta suhtles vabalt inglise keeles. Inglise keelt mitteoskajad olid aga kõik väga roosad ja rahulikud ning said kõigest aru mida me neile kehakeeles selgeks tegime. Tund aega veedetud, mootorid käima ja minekut. Kuna meil oli nüüd oluliselt rohkem reisijad, siis ei olnud meil ka toitu köikidele reisijatele. Maapealne teenindus oli meile andud nimekirja reisijatest kellele oli antud voutsherid, mida nad siis pidid lennujaamas kulutama. Need oli siis reisijad kes pidid pardal jääma ilma toitlustuseta. Kohe esimeses reas selgus, et see ei ole küll nii – kuna enamus esimese rea reisijad olid need kes olevat saanud voutsherid kuid paraku polnud nendest keegi neid voutshereid näinud. Ja nii ka teiste reisijatega – samuti oli nendele jagatud informatsioon olematu – seega nad olid eile õhtust saadik olnud suhtelises infosulus, et mis nendega edasi saab ja millal nad lennule saavad. Neid viidi küll ühel hetkel hotelli kuid sealt toodi hommikul vara tagasi lennujaama, kus nad veetsid miski 5 tundi enne kui nad meie lennule uuesti said. Ühesõnaga täiesti arusaamatu asjade käik. Nii kahju kui mul ka reisijatest ei olnud, siis see väheke mis meie pardal teha suudame vaevalt neid inimesi tagasi toob meie lennufirmaga lendama, kuigi nad kõik väitsid, et meie pardal olime suurepärased aga see mismoodi nendega enne käituti oli allapoole igasugust arvestust. Nii et oli huvitav päev kontoris ;)

Lapsehoidmine Skype’s

Juhhuu, sain lõpuks Barcelonasse! Ja loomulikult sadas niimoodi vihma, et ma isegi ei hakanud oma tohutut kultuuriprogrammi ette võtma. Tegin kiire jalutuskäigu hotelli ümbruskonnas ja peale korraliku (vihma) dushi, arvasin paremaks minna tagasi hotelli ja ülejäänud õhtu kuivatasin riideid ja kingi fööniga. Järgmisel päeval – mul oli nimelt kaks Barcelona ööpeatust järjest aga olin suhteliselt surnud – olin suutnud jällegi saavutada kerge üledoosi oma valuvaigistitest ja seega arvasin paremaks toas konutada ja mitte oma kultuuriprogrammi järgida. Kuid, selle nädala lõpul on mul jällegi kaks Barcelonat järjest – seega siis on mul suured plaanid J

Täna oli aga mul eriti huvitav õhtu – nimelt palus mu õde mul tema lapsi hoida – Kris elab endiselt Eestis ja mina olen endiselt Londonis kuid nagu me kõik teame, siis on meil ju olemas suurepärane leiutis, oma kodumaine ka veel, Skype. Ja niimoodi ma paar tundi lapsi valvasin läbi Skype kaamera. Lapsed sõid õhtust, siis vaatasime multakaid, siis sõid nad jäätist, siis tegin mina omale söögi soojaks – lapsed tulid minuga kaamera vahendusel alumisele korrusele kööki kaasa – nad ei olnudki seda osa majast enne näinud, siis tegime näomaski, mis Cara Mi'le hirmsasti meeldib, sest see on ilusat sinist värvi mudamask, siis käisid lapsed õues kuni mina küüsi lakkisin ja siis nad sõid veel jäätist ja siis tegid emmele üllatuse õue ja siis läks Mia juba emmele vastu postkastide suunas. Ja varsti tuligi Kris koju ;) Nii lihtne see lapsehoidmine Skype vahendusel ongi – ma võiksin lausa teenust osutama hakata J Aga nüüd magama, sest homne äratus on jällegi varajane.