neljapäev, 3. oktoober 2013

Anneli külaskäik


Aga minul käis Anneli külas!
Anneli saabus ühel ilusal neljapäeval ja kohe kui ma ta lennujaamast kätte sain siis kimasime Hampton Court nimelisse parki. Ma päris täpselt ei teadnud küll kuidas sinna saab aga teadsin bussi numbrit ja peatuse nime ning enam vähem aega kaua buss sinna sõitma peaks. Selle teadmistepagasiga istusime siis bussi ja hakkasime aga sõitma. Varsti tuligi meie peatuse nimega sarnane peatus – ronisime maha ja peale väikest jalutuskäiku saime aru, et oleme suhteliselt vales kohas. Siis arvasime paremaks uuesti bussi peale minna kuid sellel tänaval käisid miskid bussid mille numbrid ei öelnud meile midagi. Varsti tuli buss ja bussijuht uuris meie käest, et kuhu me minna tahame ja arvas, et me peaksime teisele poole teed minema ja seal bussi peale minema. Tegime nii ja siis üks proua soovitas meile varsti ühes peatuses maha minna. Peatuses oli üks vanahärra kes soovitas teisele poole nüüd sõita ühe teise bussiga ;) Ja varsti olimegi kohal Hampton Courti pargi selles osas kus asub labürint. Ja just seda kohta me olimegi otsinud ;) Anneli teadis rääkida, et seda labürinti oli kasutatud Alice imedemaal filmis. Igal juhul soetasime omale piletid ja suundusime ekslema.







Labürint oli väga tore, vahepeal läksime ikka erinevaid teid pidi ja selle tulemusena sattus Ruth miskile teisele ringile ning Anneli juba hakkas telefonifirmasse helistama, et leiaks mind üles. Aga siis ma juba lonkisin põõsaste vahelt välja.

Peale seda rasket teekonda tuli ennast ju ometigi jookidega turgutada. Ja seda me lähedal asuvad pubis tegimegi ;)


Peale turgutust suundusime Kingstoni, mis on selline kena Londoni äärelinnakene. Asub loomulikult Thamesi kaldal ja seega on ka jõgi lahutamatuks osaks igapäevaelust.





 Ja loomulikult suutsime maha istuda kohta kus meie naabriteks tulid hetke pärast 2 eestlast. Kuna mul oli mu oma eestlane (Anneli) olemas, siis ei hakanud naabritega tutvust sobitama. Tutvusime hoopis hanedega, kes meie turult soetatud ploomidest huvitatud olid ;)



Siis tegime kiiremad tiirud veel linna vahel ning kohtusime pikali kukkunud telefoniputkadega ning aitasime neid veidike püsti ajada.



Õhtusöögiks valisime peenema Wagamama, ja peale seda oligi aeg kodu poole kimama. Koju arvasime paremaks minna otse ekspressbussiga – ei mingit ekslemist enam J Anneli küll veidike kahtles kui ma tetasin et nüüd on meie kodu peatus ja peame maha minema…aga siiski järgnes mulle.
Järgmisel hommikul tegelesime ärkamisega, kohvi joomisega ja siis kimasime suure ja kauni Londoni linna peale.
Alustasime Hyde Park’ist, väike jalutuskäik reede hommikul ei tee ju paha kellelegi. Ruth üritas ka oravaid kinni püüda:



Ja pargist väljudes tegime ka tähtsamaid pilte:


Tegime kiired tiirud poodides ja siis oligi aeg suunduda maailmanimega jazzklubisse, Ronni Scott’s Club. Esinejaks oli Rebirth Brass Band. Selline tore puhkpilliorkester, kes on ka võitnud Grammy auhinna. Poisid olid rõõmsameelsed ja puhusid oma pille hoogsalt, eriti meeldisid meile aga trummimehed, kellest üks oli selline korvpallimõõtu mees ja teine selline allameetrimees. Loomulikult mängis see väiksemat kasvu mees suurt trummi ja see korvpallurikasvu mees väikest trummi ;)
Parim oli loomulikult klubi külastuse juures see, et selles suures linnas leidus üks eesti pere kes oli samuti tulnud seda kontserti kuulama ja nad istusid meie taga. Seega meie Anneliga olime suhteliselt vaiksed ja kuulasime mida kaasmaalased räägivad kuna kumbki meist ei olnud ju ammu avalikus kohas eesti keelt kuulnud.



Järgmisel hommikul suundusime siis ka veidike koledamasse Londoni linnossa ehk Hounslowsse. Tegime siis kiire tiiru sealsel “Viru tänaval”, soetasime isegi liha varda otsas ning siis suundusime tagasi kodu poole kuna Ruth pidi õhtal tööle minema.


Loomulikult oli Ruthi graafikut muudetud ning tema lennust oli saanud lennujaama valve ja seega tuli kogu kohver kokku pakkida ja lennujaama suunduda. Anneli suundus linna peale ning me mõlemad lootsime, et Ruth ikka ööseks koju tagasi saab. Aga nagu ikka, siis kui taha kuskile mujale ööbima minna, siis tuleb seda teha. Minu saatuseks sai ööpeatus Glasgows. Ning nii kuirb kui see ka ei ole, sai Anneli oma viimase öö Londonis üksi veeta.
Peale Glasgow’d ootas mind Beirut ja nüüd on mul paar vaba päeva. Eile tegelesin magamisega, täna koristamisega ja homme kavatsen millegi kasulikuga tegeleda.
Täna tegin ka mõned kastaniloomad kuna meil ju ka pea-aegu sügis käes ja kui Anneliga Hampton Courtis käisime siis korjasime ka hunniku kastaneid. Siin siis valik minu kätetööst ja sügisest:



PS. Muideks, ma olen nüüd õnnelik Iphone’i omanik ja nagu telefomüüja ütles, siis “see telefon muudab Teie elu” – ma nüüd siis ootan seda elumuutust ;) esialgu on see elumuutus küll seisnenud selles, et unustasin turvakontrollis oma arvuti kohvrisse ja seega sain nendelt nüüd kurja kirja, et ei täida turvaeeskirjade nõudeid. Ootan juba põnevusega uusi muutusi seoses oma uue telefoniga.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar