Aga minul käis Anneli külas!
Anneli saabus ühel ilusal neljapäeval
ja kohe kui ma ta lennujaamast kätte sain siis kimasime Hampton Court nimelisse
parki. Ma päris täpselt ei teadnud küll kuidas sinna saab aga teadsin bussi
numbrit ja peatuse nime ning enam vähem aega kaua buss sinna sõitma peaks.
Selle teadmistepagasiga istusime siis bussi ja hakkasime aga sõitma. Varsti
tuligi meie peatuse nimega sarnane peatus – ronisime maha ja peale väikest
jalutuskäiku saime aru, et oleme suhteliselt vales kohas. Siis arvasime
paremaks uuesti bussi peale minna kuid sellel tänaval käisid miskid bussid
mille numbrid ei öelnud meile midagi. Varsti tuli buss ja bussijuht uuris meie
käest, et kuhu me minna tahame ja arvas, et me peaksime teisele poole teed
minema ja seal bussi peale minema. Tegime nii ja siis üks proua soovitas meile
varsti ühes peatuses maha minna. Peatuses oli üks vanahärra kes soovitas
teisele poole nüüd sõita ühe teise bussiga ;) Ja varsti olimegi kohal Hampton
Courti pargi selles osas kus asub labürint. Ja just seda kohta me olimegi
otsinud ;) Anneli teadis rääkida, et seda labürinti oli kasutatud Alice
imedemaal filmis. Igal juhul soetasime omale piletid ja suundusime ekslema.
Labürint
oli väga tore, vahepeal läksime ikka erinevaid teid pidi ja selle tulemusena
sattus Ruth miskile teisele ringile ning Anneli juba hakkas telefonifirmasse
helistama, et leiaks mind üles. Aga siis ma juba lonkisin põõsaste vahelt
välja.
Peale seda rasket teekonda tuli ennast
ju ometigi jookidega turgutada. Ja seda me lähedal asuvad pubis tegimegi ;)
Peale turgutust suundusime Kingstoni,
mis on selline kena Londoni äärelinnakene. Asub loomulikult Thamesi kaldal ja
seega on ka jõgi lahutamatuks osaks igapäevaelust.
Siis tegime kiiremad tiirud veel linna
vahel ning kohtusime pikali kukkunud telefoniputkadega ning aitasime neid
veidike püsti ajada.
Õhtusöögiks valisime peenema Wagamama,
ja peale seda oligi aeg kodu poole kimama. Koju arvasime paremaks minna otse
ekspressbussiga – ei mingit ekslemist enam J Anneli küll veidike kahtles kui ma
tetasin et nüüd on meie kodu peatus ja peame maha minema…aga siiski järgnes
mulle.
Järgmisel
hommikul tegelesime ärkamisega, kohvi joomisega ja siis kimasime suure ja kauni
Londoni linna peale.
Alustasime
Hyde Park’ist, väike jalutuskäik reede hommikul ei tee ju paha kellelegi. Ruth
üritas ka oravaid kinni püüda:
Ja pargist väljudes tegime ka tähtsamaid pilte:
Tegime
kiired tiirud poodides ja siis oligi aeg suunduda maailmanimega jazzklubisse, Ronni
Scott’s Club. Esinejaks oli Rebirth Brass Band. Selline tore puhkpilliorkester,
kes on ka võitnud Grammy auhinna. Poisid olid rõõmsameelsed ja puhusid oma
pille hoogsalt, eriti meeldisid meile aga trummimehed, kellest üks oli selline
korvpallimõõtu mees ja teine selline allameetrimees. Loomulikult mängis see
väiksemat kasvu mees suurt trummi ja see korvpallurikasvu mees väikest trummi
;)
Parim
oli loomulikult klubi külastuse juures see, et selles suures linnas leidus üks
eesti pere kes oli samuti tulnud seda kontserti kuulama ja nad istusid meie
taga. Seega meie Anneliga olime suhteliselt vaiksed ja kuulasime mida
kaasmaalased räägivad kuna kumbki meist ei olnud ju ammu avalikus kohas eesti
keelt kuulnud.
Järgmisel
hommikul suundusime siis ka veidike koledamasse Londoni linnossa ehk
Hounslowsse. Tegime siis kiire tiiru sealsel “Viru tänaval”, soetasime isegi
liha varda otsas ning siis suundusime tagasi kodu poole kuna Ruth pidi õhtal
tööle minema.
Loomulikult
oli Ruthi graafikut muudetud ning tema lennust oli saanud lennujaama valve ja
seega tuli kogu kohver kokku pakkida ja lennujaama suunduda. Anneli suundus
linna peale ning me mõlemad lootsime, et Ruth ikka ööseks koju tagasi saab. Aga
nagu ikka, siis kui taha kuskile mujale ööbima minna, siis tuleb seda teha.
Minu saatuseks sai ööpeatus Glasgows. Ning nii kuirb kui see ka ei ole, sai
Anneli oma viimase öö Londonis üksi veeta.
Peale
Glasgow’d ootas mind Beirut ja nüüd on mul paar vaba päeva. Eile tegelesin
magamisega, täna koristamisega ja homme kavatsen millegi kasulikuga tegeleda.
Täna
tegin ka mõned kastaniloomad kuna meil ju ka pea-aegu sügis käes ja kui
Anneliga Hampton Courtis käisime siis korjasime ka hunniku kastaneid. Siin siis
valik minu kätetööst ja sügisest:
PS.
Muideks, ma olen nüüd õnnelik Iphone’i omanik ja nagu telefomüüja ütles, siis “see
telefon muudab Teie elu” – ma nüüd siis ootan seda elumuutust ;) esialgu on see
elumuutus küll seisnenud selles, et unustasin turvakontrollis oma arvuti
kohvrisse ja seega sain nendelt nüüd kurja kirja, et ei täida turvaeeskirjade
nõudeid. Ootan juba põnevusega uusi muutusi seoses oma uue telefoniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar