Kodumaa :)

Ja istungi lennukis ning joon loomulikult valget veini – oi kui hea on istuda lennukis ja juua valget veini J

Kodumaa juba pea-aegu paistab, veidike Frankfurdi lennujaama ja siis kohe ongi Tallinn. Reet lubas mulle lennujaama vastu tulla – see on ka üks tore asi, et keegi lennujaama vastu tuleb J Need on sellised väiksed ja kindlasti arusaamatud asjad aga teevad minule suurt rõõmu J

Ja ema lubas sauna ka teha… Kohtumiseni uisuväljakul!

Ah jaa, hommikul vaatasin BBC pealt hommikutelevisiooni ja seal räägiti reisimisest ja et millises riigis on odav ja milline riik on eriti kallis. Euuropa odavaim on momendil Hispaania, Portugal… Saatejuht mainis siis ka et väga kallis on Soomes, et näiteks Helsinkis maksis klaas õlut 7 naela ehk siis umbes 8 EUR aga et Helsinkist üle mere Eestis, Tallinnas on aga odav, et seal maksab õlu vaid 0.7 penni ehk siis umbes 80 senti. Ja jutt käis ikka baaridest ja sugugi mitte poodides olevatest hindadest J

Suursegadused suurriigis ☺

Öösel lendasin siis Moskvat – oli väga tore ja väga rahvarohke lend. Meeskond oli jällegi väga mõnus ning reisijad olid rõõmsad ja rahulolevad. Siin ka mõni pilt nõidustest mida teeme oma kontoris:

Ja pildid ka koos kolleegidega:

Kuid nüüd siis suursegaduste juurde.

Kõik sai alguse paar päeva tagasi kui helistas mulle Siim, kes palus et ta saaks minu aadressi kasutada ja tellida omale kella. Tegin seda ja mu imestus oli suur kui juba järgmisel päeval saabus mulle teade, et postiljon käis seda mulle koju toimetamas kuid paraku ei saanud mind kätte. Mina olin muidugi kodus kuid kuna meie majal ei ole uksekella siis ei saanud postiljon mind kätte. Sain siis teatise, et postiljon on mind tagaotsitavaks kuulutanud ja sellel teatisel oli infotelefoni number kuhu proovisin helistada – paraku oli see peale mitmete valikute tegemist alati kinni.

Leidsin ka viite Kuningliku Postiasutuse koduleheküljele, kus saab oma postisaadetisi uuesti lasta koju tuua. Tellisin siis oma paki uuesti omale koju tänaseks. Tulin mina hommikul Moskvast, kirjutasin postiljonile kirja, et kui ta on kohal siis palun helistaks mulle, et olen kodus ja ootan oma pakki pikisilmi. Kinnitasin kirja meie maja välisukses oleva postipilu külge ning läksin tuppa ja istusin kella 9.45 kuni 11.15 akna all ja vaatasin teele ning ootasin postiljoni. Selle aja jooksul möödusid minu majast järgmised seltsimehed: 4 jalgratturit – erinevatel aegadel, 2 ameerika turisti, ning 3 vanameest koertega. Kell 11.16 läksin igaks juhuks kontrollima, et kas mu kiri on ehk kuidagi kaduma läinud ja minu suureks üllatuseks avastasin, et postiljon oli jätnud mulle uue tagaotsimisteate ja minu kirja peale kribanud, et tema helistas küll minu jäetud numbril kuid seal keegi ei vastanud. Ma olin väga kurb!

Tulin tuppa ja kaevusin uuesti Postiasutuse kodulehele – ei suutnud leida sealt vajalikku infot haarasin telefoni järele ja valisin neli erinevat numbrit millised leidsin Posti kodulehelt – kõigil neil neljal numbril vastasid vaid automaadid ja seletasid ühte ja teist kuid vöimalust et saaksin suhelda päris inimesega ning tellida oma postipakk uuesti enda juurde mulle ei antud. Kuna leidsin tagaotsimispaberilt info, et postkontor on avatud kella 14.00ni siis tõmbasin teksad jalga ja kimasin bussi peale suunaga postkontori poole. Postkontori tädid ütlesid muidugi, et pakk on postiljoni käes ja et nemad ei saa midagi teha. Palusin et ehk nad saaksid helistada postiljonile ja selgitada et kus ta asub ja et ehk ma saaksin talle siis järgi minna. Tädid vaatasin mind kui kuutõbist ja arvasid, et nemad nüüd küll postiljoni telefoninumbrit ei tea. Tädid palusid mul homme tagasi tulla. Seletasin, et lahkun homme 10 päevaks ja et kuna nemad hoiavad pakki vaid nädal aega siis minu tagasituleku ajaks on see juba tagasi saadetud. Nad noogutasid ja kinnitasid mu infot. Tädid aga ütlesid et kõik postiljonid toovad omad kohaletoimetamatud pakid õhtuks kontorisse tagasi ja ma siis pakkusin et kas ma võiksin oma postiljoni oodata seal. Nad arvasid et ma olen ikka täitsa hull aga keelata nad mind ka ei saanud. Kuna nad aga oma kontori pidid varsti sulgema siis ma pakkusin et ootan oma õnne õues. Astusin siis õue ja nagu elus ikka siis asjad lahenevad suitsunurgas. Nii ka seekord – kuna siseruumides enam ei suitsetata siis olid ka kõik suitsumehed kogunenud õue ja kuna sinna tekkis miski uus nägu ehk siis mina, siis kõik hakkasid küsima, et kes ma olena ja mis ma seal teen. Seletasin oma loo ära ja loomulikult sattusin kohe ülemuse peale. See oli hoopis teisest puust tädi, haaras kohe telefoni järgi ja sai kohe toru otsa minu postiljoni, kes lubas kella kolmeks mu paki koju mulle tuua. Tänasin tädi ja jooksin uuesti bussi peale, et kell kolm kodus olla. Natukene enne kolme helistas postiljon ja ütles, et ta kolmeks ei jõua aga tuleb kindlasti kell viis ja et ärgu ma muretsegu, et saan kindlasti oma paki täna kätte. Nüüd siis ootan, et kell viis saaks.

Vot selline suursegadus suurriigis – aga hämmastav on selle asja juures ikka see, et telefoni teel ehk siis kui tavaklient helistab suurde organisatsiooni siis sealt ei saa isegi elusa inimesega suhelda. Kohale minnes aga lahendatakse suitsunurgas Su probleem lennates J

Annan teile teada, kas sain Siimu paki kätte ka, kuid seda siis kui see juba käes on.

Ja tuletan veelkord meelde, et homme on see tähtis päev millal ma tulen Eestisse.

PS. Siimu kell on olemas ja juba kohvrisse pakitud ;)

Uus aasta ☺

On saabunud uus aasta ja seekord saabus see minu jaoks kodus, teki all viibides. Nimelt oli mul vist tablettide mürgitus ja seega oli enesetunne kehvake. Aasta viimase päeva hommikul oli mul küll plaan minna õhtuks linna peale ning vaadata ilutulestikku kuid mida aeg edasi seda kehvemini ma end tundma hakkasin ja seega arvasin paremaks jääda siiski koju.

Nüüdseks on möödunud nii hääletus kui ka kõrvalukustus ja olen juba tagasi lendajate nimekirjas.

Muud huvitavat pole praegu toimunud, veel paar päeva lendamist ja siis tulen kodumaale suusatama ja uisutama – palun hoidke seda lumenatukest selleks ajaks. Tuletan siis veelkord meelde, et viibin koduvabariigis 13-22.01.

Hääletu ☺

Eile lendasin jällegi Moskvat, ja jällegi oli väga tore. Meeskond oli suurepärane, Brett, David, Paul ja mina. Nalja sai ja reisijad olid meiega väga rahul.

Ainuke mure mis mind seal lennul tabas oli, et mu kõrvad läksid lukku ja enam lahti läinud. Samuti kadus mu hääl, õhtul suutsin veel veidike rääkida kuid hommikuks ei tulnud mu suust enam piiksugi.

Õhtul läksin veel lennujaama apteegist läbi ja soetasin omale erinevaid medikamente, et kuidagi kõrvad lukust lahti saada. Öösel panin kella helisema ja manustasin iga nelja tunni järel tableti, mis peaks vähendama minu sisekõrvas olevat rõhku ja seega mu kõrvad avama uuesti maailma helidele. Hommikul tunduski mulle, et kõrvad juba kuulevad üht-teist kuid kui emale helistasin siis sain aru, et rääkimises ma eriti tugev ei ole. Seega veetsn tänase päeva arsti juures käiguga ja selgus, et mul ühes kõrvas põletik ja miski ilusa nimega teine diagnoos oli tal veel varuks minu kohta…aga seda ma enam ei mäleta. Lendama ei saa ma ka homme ja seega jääb minu uue aasta vastuvõtt Ammanis seekord ära ;) Mul on muidu täitsa normaalne olla ainult kõrvad on lukus ja häält ei ole. Seega etendan hea naise rolli – pilt on, aga häält ei mingisugust ;) Nii, et kui keegi soovib mulle midagi öelda siis palun tehke seda kirjalikult – lugemisoskus on mul veel säilinud.

Ja kuna mul ei ole ühtegi plaani vana aasta ärasaatmiseks siis olen avatud kõikidele kutsetele ja ettepanekutele.

Jõulujärgne

Jõulud läbitud, headel lastel kingid käes, meel hea ja lund ikka ei ole. Meil ei ole ka tormi, millest kirjutavad kodumaised ajalehed ja millest räägivad tuttavad Eestis.

Olen oma esimeste Inglismaiste jõuludega rahul, oli väga tore ja ei pidanud luuletust lugema ;) Aga alustan algusest. Läksin Sally juurde 24.12. ja siinseks peamiseks jõulupühaks on siis 25.12. Siis on hommikul kingid kuuse all ja sel õhtul süüakse end hulluks. Meie valmistasime oma kana – traditsiooniliselt peaks küll olema kalkun aga me läksime kergema vastupanu teed ja nii sai kalkunist kana – praadimiseks veidike ette ja ühtlasi hakkisime juurikaid. Tegime lihtsalt hunniku juurikaid koos ürtidega ahjus – ma ei teagi mis tegelikult selle kalkuni juurde peaks käima, selle unustasin küsida. Igal juhul selgus juurikaid hakkides, et neid on jube palju saanud ja arvasime, et paneme osad neist prooviks kohe ahju. Siin pilt nendest kaunitest juurikatest:

Tore, et meile ka peale 3 tundi need juurikad meelde tulid – peale 3 tundi ahjus nad enam nii ilusad ja värvilised ei olnud, seega ei hakanud neist isegi pilti tegema. Nii, et jõuluroa algus oli paljutõotav.
Siis tegeleseime veel koogiga – mida peab tegelikult ette valmistama hakkama vähemalt kuu aega enne jõule – meie moodsa ühiskonna liikmetena alustasime siiski 24. detsembri päeval ja olime selle üle rõõmsad :)

Jõululaupäeval tahtsime minna ka kohalikku kirikusse, kus oli koguduse jõulupidu koos laulude laulmise ja kohviga. Olime juba lausa kiriku ukse taga kui Sally ja Davidi poeg Harry teatas, et talle tegelikult ikka kirikud eriti ei meeldi ja tema tahaks ikka hoopis koju minna. Ja keeldus sisse astumast joostes auto poole. Ja nii meil see kirikusse minek pooleli jäigi. Siin ka pilt kirikust:

Samuti tegeleseime kinkide pakkimisega. Jõuluvana toob siin maal siis kinke vaid soki sisse, ehk siis need kingid mis jõulumees toob on pigem väiksed ja mahuvad kamina juurde riputatud soki sisse. Sokk on igal ühel vaid üks. Kuid kuuse alla pannakse kinke ning need võivad nüüd olla kui suured tahes. Nendele kinkidele aga kirjutatakse peale, et kellelt need on ja kellele. Ehk et neid kinke ei too jõuluvana vaid ikkagi omad sugulased-tuttavad ja nende eest saab siis ka ilusti aitäh öelda konkreetsele kinkijale.

Ja kuna jõulumees toob kingid soki sisse 24 ööl vastu 25 siis lapsed ega ka täiskasvanud jõulumeest ei näe ja seega ei pea ka luuletust lugema ega tantsima ega laulma. Peab vaid hea laps olema ja ise omad soovid õigel ajal esitanud olema.

Meie pere ehk siis Harry, Sally, David ja Ruth olime olnud kõik väga head lapsed kuid sokk oli siiski vaid Harryl ja üllatus, see oligi kinke täis Jõulupäeva hommikul. Samuti oli meie kuusk uppunud kingitustesse: 

25.12. käisime siiski Sallyga kahekesi kirikus ja seda hommikul kell 9.00. Sally on nimelt väga tubli koguduse liige ja pidi seega tegema väikese lugemise hommikusel teenistusel. Ja mina kui uute asjade proovimise huviline jõlkusin temaga kaasas. Jumalateenistus oli lühike ja lihtne, kirikus oli lausa 12 inimest koos õpetaja ja orelimängija ja vaatleja ehk siis minuga. Ja Sally oli oma osa lugedes suurepärane.

Aga kirik on nende külas väga vana ehk siis 11 sajandist ja erinevatel aegadel olnud kasutusel erinevatel otstarvetel. Nüüd on sinna uue õpetaja poolt hing sisse puhutud ja mõni inimene ikka käib teenistustel kohal ka.

Peale teenistust läksime koju ja panime oma kana ahju ning asusime koogi kaunistamise kallale. See oli raske töö ning paar klaasi sherry’t kulus ka kaunistajatele J

Kuna kingid on kuuse all juba hommikust siis avasime neid ikka aeg ajalt ja see oli väga lõbus tegevus niimoodi terve päeva peale venitatuna. Ehk et kui tekkis miski igavuse hetk…siis oli jälle uue kingi avamise aeg!

26.12. on siin riigis teada kui Boxing day – tõlkes seega kas poksimise või ka karpide päev. David julges arvata et ju see nimi ongi tulnud karpidest ehk et sel päeval anti kingid ka teenijatele ja need olid tavaliselt karpides nign sealt on ehk tulnud päevale ka nimi Boxing day. Meie veetsime oma Boxing day hommikul eesti moodi praetud pannkookidega – ehk siis Ruth praadis väikseid pannkooke ja mitte suuri ülepannikaid ja siis pakkisime asjad ja läksime mere äärde. Lähim meri asus sellises kuurordis nagu Aldeburg. Oli väga ilus ja väike koht. Linnake, kuhu tavaliselt Londonlased soetavad omale suvemaja või korteri, et siis suvel seal mereõhku ja päikest nautida. Isegi Boxing day oli sinna palju inimesi kokku toonud, jalutati ja seisti järjekorras, et soetada omale portsjon Fish & Chips’e. Tegime seda meiegi – ei saa mina ikkagi selle roa võlust aru ;)

Ja veel pilte Aldeburgist:

Ja pilte ka merest:

Ja siin oleme ka mina, mere ääres päevitamas:

Niimoodi, muretult see pühadeaeg mööda saigi. Kuna eelmine kord lubasin Sally majast möned pildid teha, siis nüüd riputan need siia üles siis:

Jõulud

Täna vihma sajab, taevas on hall – tõeline jõuluilm J

Soovin Teile kõigile kauneid ja lumerohkeid jõule! Istuge ikka kuuse all ja avage kinke, sest need teevad meid kõiki rõõmsaks!!!

Ise lähen homme Sally juurde, kuusk on seal juba olemas – selle organiseerisime juba eelmisel minu külastusel, nii et nüüd jääb meil vaid jõulumeest ja kinke oodata – ja headele lastele tuleb ju ikka jõulumees ;)