Jõulujärgne

Jõulud läbitud, headel lastel kingid käes, meel hea ja lund ikka ei ole. Meil ei ole ka tormi, millest kirjutavad kodumaised ajalehed ja millest räägivad tuttavad Eestis.

Olen oma esimeste Inglismaiste jõuludega rahul, oli väga tore ja ei pidanud luuletust lugema ;) Aga alustan algusest. Läksin Sally juurde 24.12. ja siinseks peamiseks jõulupühaks on siis 25.12. Siis on hommikul kingid kuuse all ja sel õhtul süüakse end hulluks. Meie valmistasime oma kana – traditsiooniliselt peaks küll olema kalkun aga me läksime kergema vastupanu teed ja nii sai kalkunist kana – praadimiseks veidike ette ja ühtlasi hakkisime juurikaid. Tegime lihtsalt hunniku juurikaid koos ürtidega ahjus – ma ei teagi mis tegelikult selle kalkuni juurde peaks käima, selle unustasin küsida. Igal juhul selgus juurikaid hakkides, et neid on jube palju saanud ja arvasime, et paneme osad neist prooviks kohe ahju. Siin pilt nendest kaunitest juurikatest:

Tore, et meile ka peale 3 tundi need juurikad meelde tulid – peale 3 tundi ahjus nad enam nii ilusad ja värvilised ei olnud, seega ei hakanud neist isegi pilti tegema. Nii, et jõuluroa algus oli paljutõotav.
Siis tegeleseime veel koogiga – mida peab tegelikult ette valmistama hakkama vähemalt kuu aega enne jõule – meie moodsa ühiskonna liikmetena alustasime siiski 24. detsembri päeval ja olime selle üle rõõmsad :)

Jõululaupäeval tahtsime minna ka kohalikku kirikusse, kus oli koguduse jõulupidu koos laulude laulmise ja kohviga. Olime juba lausa kiriku ukse taga kui Sally ja Davidi poeg Harry teatas, et talle tegelikult ikka kirikud eriti ei meeldi ja tema tahaks ikka hoopis koju minna. Ja keeldus sisse astumast joostes auto poole. Ja nii meil see kirikusse minek pooleli jäigi. Siin ka pilt kirikust:

Samuti tegeleseime kinkide pakkimisega. Jõuluvana toob siin maal siis kinke vaid soki sisse, ehk siis need kingid mis jõulumees toob on pigem väiksed ja mahuvad kamina juurde riputatud soki sisse. Sokk on igal ühel vaid üks. Kuid kuuse alla pannakse kinke ning need võivad nüüd olla kui suured tahes. Nendele kinkidele aga kirjutatakse peale, et kellelt need on ja kellele. Ehk et neid kinke ei too jõuluvana vaid ikkagi omad sugulased-tuttavad ja nende eest saab siis ka ilusti aitäh öelda konkreetsele kinkijale.

Ja kuna jõulumees toob kingid soki sisse 24 ööl vastu 25 siis lapsed ega ka täiskasvanud jõulumeest ei näe ja seega ei pea ka luuletust lugema ega tantsima ega laulma. Peab vaid hea laps olema ja ise omad soovid õigel ajal esitanud olema.

Meie pere ehk siis Harry, Sally, David ja Ruth olime olnud kõik väga head lapsed kuid sokk oli siiski vaid Harryl ja üllatus, see oligi kinke täis Jõulupäeva hommikul. Samuti oli meie kuusk uppunud kingitustesse: 

25.12. käisime siiski Sallyga kahekesi kirikus ja seda hommikul kell 9.00. Sally on nimelt väga tubli koguduse liige ja pidi seega tegema väikese lugemise hommikusel teenistusel. Ja mina kui uute asjade proovimise huviline jõlkusin temaga kaasas. Jumalateenistus oli lühike ja lihtne, kirikus oli lausa 12 inimest koos õpetaja ja orelimängija ja vaatleja ehk siis minuga. Ja Sally oli oma osa lugedes suurepärane.

Aga kirik on nende külas väga vana ehk siis 11 sajandist ja erinevatel aegadel olnud kasutusel erinevatel otstarvetel. Nüüd on sinna uue õpetaja poolt hing sisse puhutud ja mõni inimene ikka käib teenistustel kohal ka.

Peale teenistust läksime koju ja panime oma kana ahju ning asusime koogi kaunistamise kallale. See oli raske töö ning paar klaasi sherry’t kulus ka kaunistajatele J

Kuna kingid on kuuse all juba hommikust siis avasime neid ikka aeg ajalt ja see oli väga lõbus tegevus niimoodi terve päeva peale venitatuna. Ehk et kui tekkis miski igavuse hetk…siis oli jälle uue kingi avamise aeg!

26.12. on siin riigis teada kui Boxing day – tõlkes seega kas poksimise või ka karpide päev. David julges arvata et ju see nimi ongi tulnud karpidest ehk et sel päeval anti kingid ka teenijatele ja need olid tavaliselt karpides nign sealt on ehk tulnud päevale ka nimi Boxing day. Meie veetsime oma Boxing day hommikul eesti moodi praetud pannkookidega – ehk siis Ruth praadis väikseid pannkooke ja mitte suuri ülepannikaid ja siis pakkisime asjad ja läksime mere äärde. Lähim meri asus sellises kuurordis nagu Aldeburg. Oli väga ilus ja väike koht. Linnake, kuhu tavaliselt Londonlased soetavad omale suvemaja või korteri, et siis suvel seal mereõhku ja päikest nautida. Isegi Boxing day oli sinna palju inimesi kokku toonud, jalutati ja seisti järjekorras, et soetada omale portsjon Fish & Chips’e. Tegime seda meiegi – ei saa mina ikkagi selle roa võlust aru ;)

Ja veel pilte Aldeburgist:

Ja pilte ka merest:

Ja siin oleme ka mina, mere ääres päevitamas:

Niimoodi, muretult see pühadeaeg mööda saigi. Kuna eelmine kord lubasin Sally majast möned pildid teha, siis nüüd riputan need siia üles siis: