Väga tore Moskva ☺

Eile oli väga tore lend, meil oli suurepärane meeskond – ehk siis eilsel moskva lennul olid salongipersonaliks lennuki tagumises osas ehk siis turistiklassis Martin ja Ruth. Martin on Viplala soengu ja tohutu energiaga Slovakkia noormees, kes on väga rõõmsameelne alati kui teda kohata. Ja siis veel mina, mina olen see imelik, kes vene keelt räägib kui vaja. Igal juhul me suutsime kõik reisijad ära võluda oma naljatamisega ja hoolitsusega ja seega oli nii neil kui ka meil tore ja meil oli väga tore tööpäev. Üks reisija küsis igaks juhuks meie nimesid, et kirjutada mis ta meist arvab, jääme mõlemad põnevusega ootama seda kirja!

Moskvas sadas tohutult lund, saime sealt veel õigel ajal minema, kui me seal kauem oleksime seisnud oleks lennuk vist juba lumme ära uppunud ;)

Täna lähen aga Dublinisse ja jään ka sinna ööbima. Nii et tagasi alles homme.

Kaasmaalane pardal ;))))

Nagu aru saite siis koju tagasi sain alles täna – lennujaama valve viis mind siis kaheks ööks Baselisse. Kuna selle linna nimetamine on paljudele mu tuttavatele tekitanud väikse murekortsu näole siis teen siinjuures ka kerge geograafia tunni. Nimelt asub Basel Sveitsis, kuid on kolme riigi piiril: Prantsusmaa, Saksamaa ja Sveits. Lennujaam kannab nime EuroAirport: Basel, Mulhouse, Freiburg. Lennujaamast maale minnes on võimalik siis väljuda kolme riiki ja vastavad sildid on siis lennujaamas sellised: Exit to Germany, Exit to France, Exit to Switzerland. Nii, et selline huvitav koht.

Midagi erilist mu “pikal”reisil ei juhtunud välja arvatud see, et täna tagasi lennates, Baselist Londonist oli pardal ka üks eestlane – jippiii!!! Ta nimelt luges miskit eestikeelset dokumenti ja mina, märgates seda, kohe küsisin, et kas tegu eestlasega, mille peale tema jaatas ja arvas et maailm on ikka väike. Nõustusin ja nii me siis vennastusime. Tegelikult tuli välja, et ta elab Baselis ja lendab tihedalt Londoni ja Baseli vahet kuid Eestisse pole tal ammu asja olnud. Seda oli kuulda ka tema suht aktsendirohkest eesti keelest ;) Aga minu rõõm kohata kaasmaalast pardal oli lausa ülevoolav. Nii tore, nii tore!!!

Moskva ja vene keel ;)

Tänane Moskva tõi mulle 3 kiitust vene keele kohta – üks edastati lausa purserile, et see tütarlaps, kes teil seal vene keelt räägib, et see teeb seda väga hästi ;) Tore kuulda ja eriti tore on meenutada seda, et kodumaise lennufirma pardal oli üks meeldiv eesti meesterahvas, nahkvesti ja patsiga, kes Peterburgi reisil palus mul ikka vene keelt enne kodus harjutada kui lennuki pardale seda rääkima tulen.  Ma muidugi harjutasin siis, telefoni teel ema sõbrannaga, kes on rahvuselt venelane. Eks mul sellest ajast väike kramp selle vene keelega aga annan endast parima ehk siis kui midagi öelda ei ole siis olen lihtsalt vait ja naeratan ;)

Muidu polnud midagi huvitavat, meeskond oli väga tore ja lend möödus lennates. Homme on mul valve lennujaamas ehk siis airport stand-by. Eesti keelde tõlgituna tähendab see seda, et pakid kodus oma ööpeatuse koti kokku, värvid silmad ära, paned vormi selga ja lähed lennujaama kontorisse. Ja siis istud seal ja kui vajadus peaks tekkima siis ehk lähed lendu aga ehk ei lähe ka – nii et võid end õhtuks avastada näiteks Teheranist aga sama hästi võid õhtuks olla omas kodus tagasi. Nii, et loodame huvitavamat ;)

Inglismaal käidud ;)

Käisin Sallyl külas – kes ei tea siis Sally on üks tore briti tütarlaps, kellega me kohtusime aastal 1995, Tallinnas, Briti Nõukogus ja meie tutvusele aitas kaasa Karumsi kohuke, õigemini meie mõlemi Karumsi kohukeste tarbimine.

Sally on huvitava elukäiguga – nimelt oli ta aastaid inglise keele õpetaja, seda nii Eestis, Kreekas kui Camerunis ja siis ühel päeval otsustas ta, et nüüd on aeg hakata täiskasvanuks, läks ülikooli ja lõpetas mille …. , loomulikult õigusteaduskonna. Praegu töötab siis advokaadina Londonis ja elab Londonist väljas, Suffolki maakonnas, väikeses külas nimega Mickfield, koos oma abikaasa David’i ja pea-aegu 3-aastase poja Harry’ga. Kõik nad kolmekesi on ka Eestis käinud sest miski osa Sallyst on sinna maha jäänud – veetis ta ju Eestis pea 8 aastat ning nagu ühele korralikule keeleõpetajale kohane ei pidanud ta paljuks ka eesti keelt õppida. Siiani ei ole ta ka seda keelt unustanud ja vestlusesse heidab vahest mõne ootamatu eestikeelse sõna või siis küsib täiesti ootamatult et kuidas see ja teine asi nüüd eesti keeles kõlaski. Ühesõnaga on ta üks väga tore Pipi Pikksukk, elurõõmus ja abivalmis inimene ;) Ja nüüd ma siis käisin tal külas. Oli väga tore koht ja oli väga lõbus ja arutlusterohke nädalavahetus või siis pool nädalavahetust. Sain ära küsitud kõik oma lollid küsimused muredele mis mind siinses ühiskonnas selle paari kuu jooksul on jäänud vaevama. Nagu näiteks, et mis on “mince pie” sees – seal ei olegi hakkliha mis esmasel kuulmisel mulle tundus selle sisuks olevat, või siis, et “Christmas day” on hoopis 25.12. ja sugugi mitte 24.12. nagu ma siiani arvasin. Ja et rong ei olegi kõige lemmikum ühiskondlik transpordivahend kuna see ei ole eriti kindel – siiani olen arvanud et siinse riigi rongiliiklus peaks olema ehk kõige usaldusväärsem. Ja siis sain ka soovitused raamatute kohta mida lugeda, et mis on selline inglise klassika mida üks selle ühiskonnaga tutvuda tahtev inimene peaks lugema – Sallyl olid loomulikult need raamatud kohe riiulis ka olemas ja seega on osa sellest valikust nüüd juba minu öökapil ootamas minu pöördumist nende poole.

Sally kodumaja oli väga ilusas kohas, sealne ümbruskond oli enamjaolt nii inglaslik kui veel olla saab – ikkagi Suffolki maakond. Väga tasane kuid ilusate värvidega, palju põlde ja väga vanu maju rookatusega. Sally maja oli ehitatud läbi mitme sajandi, vanim majaosa oli 15 sajandist J Sellega muidugi kaasnevad erinevad muinsuskaitse alased nõuded, nii et maja remontimisel on karmid nõuded ja eeskirjad ja seda enamustel majadel sealses regioonis. Maja aga oli nii suur, et pildi peale see mulle hästi mahtuda ei tahtnud, seega pilte teen järgmine kord. Kuid pildistasin hoolega kuuvarjutust – sellest lugesin muidugi alles hiljem Delfist, meie vaatasime lihtsalt aknast välja ja avastasime nii suure kuu ja pildistasime niisama teda teadmata, et see ongi varjutatud kuu ;) Siin siis parimad kuuvarjutuse pildid minu poolt:

Täna oli mul ka lennupäev – käisin Belfastis. Oli tore ja lihtne päev, ja kuna reisijaid ei olnud palju ja üks kolleegidest oli tuttav siis proovisin uuel positsioonil töötamist. Lennukis on saiajagajad ehk siis stjuardessid erinevatel positsioonidel: kõige tähtsam stjuardess on purser ehk siinse lennufirma kõnepruugis Flight Supervisor, talle järgneb L2 või L4 – see sõltub lennuki tüübist ehk siis lihtsamalt seletatuna et mitu ust on lennukil – L antud lühendis tähendab left ehk siis vasak ja number näitab ukse numbrit, nii et vasakul poolel esimene uks on L1 ja vasakul poolel olev teine uks on L2 – samamoodi on siis jagatud ka meie positsioonid. Kuna täna olime väikse lennukiga siis oli tähtsuselt teine positsioon L2 ja seda kohta ma proovisingi.

L2 vastutab siis tagumise köögi korrasoleku ehk siis kõigi vajalike asjade ettevalmistamise eest teeninduseks turistiklassi poolel, samuti peab L2 tagumise köögi korras hoidma ning ka vastutama selle eest, et kõik asjad seal on turvaliselt kinnitatud ning koristatud õhkutõusuks ja maandumiseks. L2 kontrollib ka kas tagumised uksed on korralikult suletud ning, et need on lülitatud automaatse käsitlemise peale. Lahtiseletatuna siis on iga ukse sees “slaid” ehk siis liumägi, mööda mida ohuolukorras tuleb evakueeruda ning kui lennuk hakakb oma parkimiskohalt liikuma siis tuleb uks ja seega ka slaid tema sees lülitada automaadi peale ehk et kui on vaja evakueeruda siis ukse avamise korral avaneb liumägi ning kõik inimesed saavad lennukist lahkuda selle kaudu. Kui te järgmine kord kuulete lennukis istudes lennuki liikuma hakates käsklust “Cabin Crew, prepare doors for departure” siis teadke, et nüüd lülitatakse slaidid ustes automaatse avanemise peale ;)

Lisaks sellele peab L2 täitma hunniku pabereid - kuna Euroopa Liidus armastatakse palju pabereid toota, siis tuleb seda teha ka saiajagamise juures ;) – baari tollideklaratsioon, ja veel paar aruannet, mille otstarbekusest ei oma aimu ei meie ega ka keegi teine. Kuid kuna kord peab olema siis me neid pabereid hoolsalt täidame. Ja täna ma siis proovisin esimest korda sellel vastutusrikkal positsioonil töötada. Õnneks oli mul läheduses paari nädala eest kohatud väga meeldiv kolleeg Carolyn, kes mind oma valvsa pilguga jälgis ja kui ma hakkasin midagi vales suunas tegema siis mind sõbralikult õigele teele juhtis. Igal juhul sain hakkama ja mul lubati homme ikka tagasi ka tulla ;) Homme on elu jälle keerulisem ja mind ootab ees …. Moskva! Ja seega venekeelsed tähtsad teated - Доброе утро дамы и господа! Estonian Air, извините, это всё-таки bmi….

Head ööd ;)

Esimene korralik night-stop :)

Nii olen nüüd tagasi oma esimeselt paaripäevaselt reisilt ja see reis viis mind Jerevani. Algselt pidi see küll olema Teheran kuid seoses paari nädala taguste sündmustega Briti saatkonnas Teheranis on meie lennuplaan veidike ümber muudetud ja seega lend Teherani toimub nüüd nii, et lendame London-Jerevan, üks meeskond lahkub seal ja peale tuleb teine, kes teostab lennu Jerevan-Teheran-Jerevan ning saabub siis tagasi Jerevani ning see meeskond ööbib samuti Jerevanis. Järgmisel ööl lendasime meie siis seda sisemist otsa, ööbisime uuesti Jerevanis ja järgmisel päeval lendasime Jerevan-London. Lend siis toimub London-Jerevan-Teheran-Jerevan-London ja selle tesotasmiseks on vaja 3 meeskonda kellest 2 on korraga Jerevanis ;)
Teherani lend käib läbi Jerevani aga seetõttu, et Iraan on kuulutanud "väikese" kütuse embargo Euroopa lennufirmadele ning seetõttu on peatus Jerevanis meie jaoks vaid tankimiseks. Nii et segane lugu selle Teherani lennuga kuid reisijad olid toredad ja väga rahul, et nad ikka said oma sihtkohta ning väiksed vintsutused vahepeal ei tundunud neid segavat.

Seega veetsin siis 3 ööd + 2 päeva Jerevanis, vahepeal sealt siis ära käies Teheranis. Teherani me seekord ei näinud kuid kui sealne poliitiline olukord rahuneb, ju me siis hakkame jällegi seal ööbima ja ma saan ka selle linna ära näha.

Aga Jerevan oli väga ilus, hotell oli kesklinnas, vana nimega Lenini väljakul, praeguse nimega siis Vabariigi väljakul. Ilusad suured roosad hooned, keskel suur jõulukuusk. Ema Ester teadis rääkida, et sellel platsil peaks olema purskkaev, momendil ei olnud sellest jälgegi, ju see oli kuidagi kuusega ära varjatud.

Kesklinn on väga turistidesõbralik, ehk siis hea linn jalutamiseks ja niisama uurimiseks. Kohalikud ei lase end võõrastest häirida kuigi võõrad eristuvad kohalikest ilmeksimatult ja seda väga lihtsalt. Nimelt on kohalike lemmikvärviks riietumisel must ja seega moodustavad linnapildi 99 % ulatuses inimesed musta värvi riietes.

Siin ka pilt:

Pilt ei ole just parim, hiljem avastasin et sellel konkreetsel pildil on ikka väga mitu inimest, kes ei olegi mustas J Õnneks olin isegi pannud selga (seda küll täitsa kogemata) musta vesti, teksad olid küll sinised, seega veidike ikka eristusin valdvast enamusest. Minu jalutuskaaslane, kolleeg James (mitte Bond) oli riietatud lausa hele beezi jopesse ja samuti teksadesse, nii et kahekesi me eristusime kindlalt tavapärasest linnapildist.

Miskil hetkel suutsime ühel tänavanurgal veidi valesti keerata ja nii sattusime kesklinnast eemale. Veidi aega hiljem mõistsime, et oleme oma kaardi haardeulatusest väljunud. Saime aru, et peame siiski teed küsima ja seda tehes selgus et oleme oma hotellist 10 kilomeetri kaugusel. Kuldhammastega papid rehvitöökojast arvasid, et parim viis kesklinna tagasi saada on siiski sõita marsaga. James sai muidugi eriti huvitava kohaliku kultuurielamuse – kohalik buss ning kesklinnast eemal olev linnaosa. Kommentaariks siia juurde vöin lisada, et teised meie lennumeeskonna liikmed ei väljunud hotellist rohkem kui üle tee asuvasse pizzabaari lõunasöögile ja esimesel ööl striptiisiklubisse. Seega, oli/on James sama seiklusaldis nagu tema nimekaim, agent Bond ;)

Linn asub mägede vahel, need küll suhteliselt madalad künkad, eemalt paistab aga ka Ararati tipp. Ja kuna linn on mägede vahel siis saab ronida mööda treppe üles ühele poole linna ja vaadata vaadet ja siis teisele poole linna ja jällegi vaadata vaadet linnale. Siin pilt ühest vaateplatvormist, taamal udune vaade linnale:

Ja pilt teise mäe otsas asuvast Sõjamuuseumist, kuhu meil ei õnnestunudki üles ronida kuna jalakäijate teed sinna kesklinna poolt ei läinud. Seega mõni vaatamisväärsus jäi järgmiseks korraks ka uurida:

Vaade ühele mitmetest väljakutest Jerevanis:

Linnapildist hakkasid silma veel väga rohked pangad – enamus nende pankade nimesid ei kordunud, ehk siis ühekontorilised pangad ja neid oli palju.

Samuti oli väga südantsoojendav näha tänavatel jällegi vanu tuttavaid automarke, põhiliselt LADA erinevates mudelites ;)

Jerevani kesklinn oli pigem kõrghoonetega täidetud, mõnel üksikul tänaval olid kahekorruselised hooned. Samuti oli puudu meile harjumuspärane vanalinna osa, mis oleks olnud kohe eriti vana. Linnamuuseumi valvuriproua ütles, et enamus vanast asustusest on hävinud, sõdade ja maavärinate käigus. Kahju, sest vana kindlus mille makett oli muuseumis, oli kahtlemata väga uhke.

Saabumisõhtul käisime kogu meeskonnaga kohaliku ööeluga tutvumas. Kahjuks oli kellaaeg suhteliselt hiline ning kuna oli esmaspäev siis oli ainukeseks avatud kohaks kohalik striptiisiklubi. Sinna me siis suundusimegi, oli väga huvitav ja suitsune. Loomulikult on kõikides siseruumides suitsetamine lubatud ja seega oli hommikune huvitav lõhn garanteeritud. Kui meie oma kodumaal veel lubati siseruumides suitsetada siis ei olnud see hommikune lõhnabukett riietel kunagi nii terav kui see on nüüd kui satud kuhugi, kus endiselt suitsetamine on IN. Igal juhul olen täna terve päeva tegelenud oma suitsetatud riiete pesuga. Kolleeg James ütles, et see suitsuhais  ongi kõigi nende riikide, kus meie ööpeatused toimuvad, ainuke miinus ja et sellega harjub aegamööda. Eks ma siis jään seda harjumist ootama.

Kuna mul oli täna kodune pesupäev siis kohtasin jällegi naabreid, tuleb välja et alumisel korrusel elab veel üks musta nahavärviga noormees, vist oli John, pärit Barbadoselt ja tema töötab stjuuardina. Meie tänane vestlus oli küll väga lühikene kuna Johnil oli nimelt hääl ära, kuid leppisime kokku, et kui hääl tagasi siis joome kohvi ja suhtleme ;)

Samuti vaatasin täna päeval sellist filmi nagu “Naerata ometi” – sellest tuli juttu vestluses, milles osalesin mina ja üks viimase aja huvitavaim uus tuttav (sama kes soovitas Tate muuseumit külastada), nimetagem teda härra, ei pigem mr. X. Igal juhul oli väga tore film, soovitan kõigil see veelkord üle vaadata ;)

Homme lähen aga Sallyle külla, tagasi ülehomme ja pühapäeval ootab mind Belfast, seekord ilma ööbimiseta ;)