Esimene korralik night-stop :)

Nii olen nüüd tagasi oma esimeselt paaripäevaselt reisilt ja see reis viis mind Jerevani. Algselt pidi see küll olema Teheran kuid seoses paari nädala taguste sündmustega Briti saatkonnas Teheranis on meie lennuplaan veidike ümber muudetud ja seega lend Teherani toimub nüüd nii, et lendame London-Jerevan, üks meeskond lahkub seal ja peale tuleb teine, kes teostab lennu Jerevan-Teheran-Jerevan ning saabub siis tagasi Jerevani ning see meeskond ööbib samuti Jerevanis. Järgmisel ööl lendasime meie siis seda sisemist otsa, ööbisime uuesti Jerevanis ja järgmisel päeval lendasime Jerevan-London. Lend siis toimub London-Jerevan-Teheran-Jerevan-London ja selle tesotasmiseks on vaja 3 meeskonda kellest 2 on korraga Jerevanis ;)
Teherani lend käib läbi Jerevani aga seetõttu, et Iraan on kuulutanud "väikese" kütuse embargo Euroopa lennufirmadele ning seetõttu on peatus Jerevanis meie jaoks vaid tankimiseks. Nii et segane lugu selle Teherani lennuga kuid reisijad olid toredad ja väga rahul, et nad ikka said oma sihtkohta ning väiksed vintsutused vahepeal ei tundunud neid segavat.

Seega veetsin siis 3 ööd + 2 päeva Jerevanis, vahepeal sealt siis ära käies Teheranis. Teherani me seekord ei näinud kuid kui sealne poliitiline olukord rahuneb, ju me siis hakkame jällegi seal ööbima ja ma saan ka selle linna ära näha.

Aga Jerevan oli väga ilus, hotell oli kesklinnas, vana nimega Lenini väljakul, praeguse nimega siis Vabariigi väljakul. Ilusad suured roosad hooned, keskel suur jõulukuusk. Ema Ester teadis rääkida, et sellel platsil peaks olema purskkaev, momendil ei olnud sellest jälgegi, ju see oli kuidagi kuusega ära varjatud.

Kesklinn on väga turistidesõbralik, ehk siis hea linn jalutamiseks ja niisama uurimiseks. Kohalikud ei lase end võõrastest häirida kuigi võõrad eristuvad kohalikest ilmeksimatult ja seda väga lihtsalt. Nimelt on kohalike lemmikvärviks riietumisel must ja seega moodustavad linnapildi 99 % ulatuses inimesed musta värvi riietes.

Siin ka pilt:

Pilt ei ole just parim, hiljem avastasin et sellel konkreetsel pildil on ikka väga mitu inimest, kes ei olegi mustas J Õnneks olin isegi pannud selga (seda küll täitsa kogemata) musta vesti, teksad olid küll sinised, seega veidike ikka eristusin valdvast enamusest. Minu jalutuskaaslane, kolleeg James (mitte Bond) oli riietatud lausa hele beezi jopesse ja samuti teksadesse, nii et kahekesi me eristusime kindlalt tavapärasest linnapildist.

Miskil hetkel suutsime ühel tänavanurgal veidi valesti keerata ja nii sattusime kesklinnast eemale. Veidi aega hiljem mõistsime, et oleme oma kaardi haardeulatusest väljunud. Saime aru, et peame siiski teed küsima ja seda tehes selgus et oleme oma hotellist 10 kilomeetri kaugusel. Kuldhammastega papid rehvitöökojast arvasid, et parim viis kesklinna tagasi saada on siiski sõita marsaga. James sai muidugi eriti huvitava kohaliku kultuurielamuse – kohalik buss ning kesklinnast eemal olev linnaosa. Kommentaariks siia juurde vöin lisada, et teised meie lennumeeskonna liikmed ei väljunud hotellist rohkem kui üle tee asuvasse pizzabaari lõunasöögile ja esimesel ööl striptiisiklubisse. Seega, oli/on James sama seiklusaldis nagu tema nimekaim, agent Bond ;)

Linn asub mägede vahel, need küll suhteliselt madalad künkad, eemalt paistab aga ka Ararati tipp. Ja kuna linn on mägede vahel siis saab ronida mööda treppe üles ühele poole linna ja vaadata vaadet ja siis teisele poole linna ja jällegi vaadata vaadet linnale. Siin pilt ühest vaateplatvormist, taamal udune vaade linnale:

Ja pilt teise mäe otsas asuvast Sõjamuuseumist, kuhu meil ei õnnestunudki üles ronida kuna jalakäijate teed sinna kesklinna poolt ei läinud. Seega mõni vaatamisväärsus jäi järgmiseks korraks ka uurida:

Vaade ühele mitmetest väljakutest Jerevanis:

Linnapildist hakkasid silma veel väga rohked pangad – enamus nende pankade nimesid ei kordunud, ehk siis ühekontorilised pangad ja neid oli palju.

Samuti oli väga südantsoojendav näha tänavatel jällegi vanu tuttavaid automarke, põhiliselt LADA erinevates mudelites ;)

Jerevani kesklinn oli pigem kõrghoonetega täidetud, mõnel üksikul tänaval olid kahekorruselised hooned. Samuti oli puudu meile harjumuspärane vanalinna osa, mis oleks olnud kohe eriti vana. Linnamuuseumi valvuriproua ütles, et enamus vanast asustusest on hävinud, sõdade ja maavärinate käigus. Kahju, sest vana kindlus mille makett oli muuseumis, oli kahtlemata väga uhke.

Saabumisõhtul käisime kogu meeskonnaga kohaliku ööeluga tutvumas. Kahjuks oli kellaaeg suhteliselt hiline ning kuna oli esmaspäev siis oli ainukeseks avatud kohaks kohalik striptiisiklubi. Sinna me siis suundusimegi, oli väga huvitav ja suitsune. Loomulikult on kõikides siseruumides suitsetamine lubatud ja seega oli hommikune huvitav lõhn garanteeritud. Kui meie oma kodumaal veel lubati siseruumides suitsetada siis ei olnud see hommikune lõhnabukett riietel kunagi nii terav kui see on nüüd kui satud kuhugi, kus endiselt suitsetamine on IN. Igal juhul olen täna terve päeva tegelenud oma suitsetatud riiete pesuga. Kolleeg James ütles, et see suitsuhais  ongi kõigi nende riikide, kus meie ööpeatused toimuvad, ainuke miinus ja et sellega harjub aegamööda. Eks ma siis jään seda harjumist ootama.

Kuna mul oli täna kodune pesupäev siis kohtasin jällegi naabreid, tuleb välja et alumisel korrusel elab veel üks musta nahavärviga noormees, vist oli John, pärit Barbadoselt ja tema töötab stjuuardina. Meie tänane vestlus oli küll väga lühikene kuna Johnil oli nimelt hääl ära, kuid leppisime kokku, et kui hääl tagasi siis joome kohvi ja suhtleme ;)

Samuti vaatasin täna päeval sellist filmi nagu “Naerata ometi” – sellest tuli juttu vestluses, milles osalesin mina ja üks viimase aja huvitavaim uus tuttav (sama kes soovitas Tate muuseumit külastada), nimetagem teda härra, ei pigem mr. X. Igal juhul oli väga tore film, soovitan kõigil see veelkord üle vaadata ;)

Homme lähen aga Sallyle külla, tagasi ülehomme ja pühapäeval ootab mind Belfast, seekord ilma ööbimiseta ;)