Veebruar

Londonisse sain ilma vahejuhtumiteta, ning suundusin kohe maniküüri ja siis Johniga kokku saama, kellega arutasime poliitteemadel, ning veidi ka prantsuse keeles :)

Esimene ööpeatus oli mul aga Praha, kus ma ei viitsinud hotellist väljuda :)

Järgmine sihtkoht oli Marseille, kus ma tegin pika jalutuskäigu, ning sattusin linnaosadesse, millede eest ma tavaliselt kolleege hoiatan, kuid nüüd olin ise ootamatult nendes rajoonides hulkumas. 

Õnneks oli varajane lõuna aeg, ja päike paistis, seega tundus ka see rajoon täitsa ilus, ning keegi tülitama ei kippunud. Ja nagu mul kombeks, leidsin ka hommikusöögi:

Ning hiljem ka lõuna:

Samuti sain ostetud kohvikapslid oma kodusele kohvimasinale ja seda täitsa prantsuse keeles :)

Londonisse tagasilend hilines üsna pikalt kuna hommikul oli olnud udu ja see oli tekitanud meie edasisse lennuplaani veidikese hilinemise. Meie lennul Marseillest Londonisse oli aga pardal koolilaste grupp, kelledel oli edasilend Singapuri ning sealt Sydnisse ja sealt Brisbaini, ning nüüd tundus, et meie hilinemise tõttu jäävad nad kogu sellest lennupeost maha ja peavad hoopis öö Londonis veetma ning alles järgmisel oma teekonda jätkama. Kuna nende grupp oli aga üsna suur, kokku 36 inimest, siis õnneks jätkulendude osakond saatis meile lennu ajal teate, et keegi tuleb neile vastu ja juhatab nad kiirelt nende järgmisele lennule. Õnneks lendurid suutsid ka veidike kihutada ja meie lõplik hilinemine ei olnudki nii hull, ja koolilastel oli saatja vastas, ning loodetavasti nad jõudsid oma lendudele. 

Mina pidin kokku saama õhtul ka Alaniga, kuid meie lennu hilinemise tõttu sain talle vaid üle ukse head ööd soovida, kuna tal oli hommikune äratus väga varajane :)

Reedel lendasin enda jaoks aga uut sihtkohta, Salzburg, mis oli edasi tagasi lend, kuid ikka on huvitav kuskile uude kohta minna, mitte teades millised on reisijad, mis vaated aknast ootavad ja milline saab olema maandumine. Reisijad olid toredad, välja arvatud üks härra, kes arvas, et temale on liiga tehtud kuna ta ei saanud oma kohvrit paigutada enda pea kohale pagasiriiulile vaid pidi selle panema umbes 4 rida eespool asuvale riilulile, kuna seal oli vaba ruumi küll. Härra kusjuures oli viimane reisija kes peale tuli. Kurtis mulle pikalt kuidas kui tema lennukisse tuli oli seal palju vabu kohti aga pagasit ei olnud kuhugi panna! Ma seletasin, et lennuki tagumises osas on tõesti paar kappi hõivatud avariivarustusega, mida me kahjuks lennu ajaks kuhugi ei liiguta, ja et lennuki keskel on ju palju vaba ruumi, et tihti me peame viimastena pardale tulnute käsipagasi registreerima ja saatma lennuki lastiruumi, kuna pardal enam ruumi pole. Tema mure oli aga see, et istudes lennuki eelviimases reas peab ta nüüd võitlema vastuvoolu, et oma kohvrit saada ja siis lennuki tagumisest uksest sihtkohas väljuda :) Ma julgesin arvata, et see võtab temalt maksimaalselt 3 minutit ning härra arvas, et selle 3 minuti jooksul saaks tema juba ju õlut juua! Sain aru, et ilmselgelt on täiskuu ja sellel vestlusel ei ole pikemalt mõtet peatuda. Aga tore on ikkagi näha inimesi, kelledel on huvitavad nägemused. Siis seiga lōppu sobib hästi väikese Sebastiani joonistus mille ta mulle tegi miskil teisel päeval Berliini lennul, Sebastian oli väga tore, muudkui uudistas kuidas ja mida ma teen, ning poole lennu peal ulates mulle oma tehtud maali:

Tagasilennul aga teenisin meie "saiajagate" suure tunnustuse, kuldse pileti, mida siis meie reisijad jagavad parimatele töötajatele. Proua, kes selle mulle andis, ütles, et see on selle eest, et meenutan vana hea kuningliku lennufirma esindajat, olles rõõmsameelne ja hea huumorimeelega suhtleja! Peaks seda oma õele ütlema, tal on minust kohati hoopis teine nägemus ;)

Laupäeva varahommikul suundusin Baselisse, ehk tegelikult peatume me Lörrachis, Saksamaal.

Ilm oli ilus, päike paistis, ning linnud laulsid. Suundusin kiirelt oma DM poeringile, et vajalikud kätekreemid, tampoonid, näoõlid soetada, ning soetasin ka mate tee, mis mulle tundus, et on nõgesega, hiljem siiski tõlketeenust kasutades sain teada, et see on kanepiga....

Jalutasin veel veidike linna peal, ning üritasin paari kohta sööma minna, üks koht, kus varasemalt olen söönud oli kinni pandud, ühes kohas ei tundunud menüü huvitav ning paari kohta ei saanud ma sisse, kuna rahvast oli nii palju. Lõpuks soetasin kohvikust 3 soolakringlit ja suundusin hotelli oma tuppa neid nosima. 

Hommikul tagasilennu eel selgus, et meie järgmine ööpeatus Edinburghi oli tühistatud kuna Suurbritanniat oli tabanud torm Ciara, ning lubati tuult mille puhangud ulatuvad 50 m/s! Isegi tagasilend Baselist, põhiliselt siiski lennu viimased 20 minutit lubasid tulla huvitavad ja eriti põnevust pakkus maandumine, kapten muidugi ütles kohe, et alternatiivlennujaamaks maandumisel valib ta tagasituleku Baselisse, kuna kogu Lõuna Inglismaa on samasuguste ilmaoludega ja seda ka üle kanali olevad kontinendi poolsed lennujaamad. Seega pidas ta paremaks pigem tagasi pöörduda. Kuid, nagu ikka, kui on tohutu ettevalmistus, siis läks ikka kõik hästi ja me saime turvaliselt rattad maha Heathrows. Lähenemine ja maandumine olid küll üsnagi konarlikud, ja me istusime omadel kohtadel, rihmad kinni juba oma 20 minutit enne maandumist. Maapinnal oli tuul muidugi eriti huvitav, aeg ajalt tuli ka tugev vihmasabin, nii et Ciara oli üsna kuri! Hakkasin siis oma ootamatut vaba päeva veetma, alustades seda hommikusöögiga Alani seltsis, kes ei olnud oma pealelõunaste lendude suhtes optimistlik. 

Mina aga suundusin linna peale kinno, vaatama Parasiiti - enne metroosse jõudmist sain ka vihmasaju omale kaela ning mu mantel eriti ei pidanud sellele vihmahoole vastu, metroosõidul üritasin seda veidike kuivatada. Linnas oli tuul vaiksem ning vihma ka nii hullusti ei sadanud. Film oli aga väga hea, ning kindlasti oma samal õhtul saadud Oskarit väärt.

Tagasitee lennujaama poole oli aga üsna vaevaline, kuna ka metroorongide graafikut segas tuul mis oli õhtuks üsna suure hoo sisse saanud. Sain siiski oma öömajja, kuigi see võttis aega kauem kui tavaliselt. Öösel oli tuul veelgi tugevam, kohati oli lausa veidi hirmutav, sest tundus et terassi sein lendab minema...kuid hommikul ärgates oli siiski kõik omal kohal.

Viimaseks tööpäevaks sain lennu Berliini ja tagasi. Nüüdseks oli torm ka Saksamaale jõudnud, nii et tõotas tulla jällegi huvitav lennupäev. Kõik möödus aga vahejuhtumiteta, kui välja arvata, et kapten avastas oma tavapärasel lennueelsel ringkäigul, et miski pidurite vedelik lekib ja palus seega tehnikutel miski osa seal ära vahetada. See kõik aga võttis aega, ning me hilinesime. Kuid õnneks ei seganud meid tuul, lihtsalt olid maandumised veidi konarlikumatel teedel kui tavaliselt. 

Londonisse tagasi jõudes, tegin kiire riietevahetuse ja suundusin kolmandasse terminali, kus ootas mind juba reisijana lend Helsingisse ja sealt Tallinna. Helsingi lendu oodates, sain maapealse teeninduse agendilt Elenalt oma pardakaardi parenduse, ehk et ta leidis mulle istekoha, reas kus minu kõrval oli vaba koht. Ja see osutus ainukeseks vabaks kohaks lennukis! Minu väikesed rõõmud :)

Keset ööd sain koju, ning hakkasin kohe magama. Hommikul ärgates suundusime Miaga koos meie autole remonti järgi, Mini oli nüüd lōpuks saanud uueks ja ilusaks peale jaanuari alguse kokkupõrget,  ning siis Miaga arsti juurde. Endiselt otsitakse põhjust tema köhimisele kuid midagi pole veel leitud. 

Siis soetasime uue külmkapi kuna meie 15 aastat vana külmkapp otsustas ühel ilusal päeval lihtsalt kapiks hakata ja mitte enam külma tootma. Seetõttu pidime temast loobuma ja soetama uue kapi, mis ka veidi külma toodab. Järgmisel päeval istusingi kodus ja ootasin uut külmkappi :)

Neljapäeval aga käisin joogas ja siis sain kokku Itaga, kellega tema linnakorteris nagu juba kombeks, kappe kokku panime.

Reedel oli sõbrapäev ning õhtul tuligi meile Reet ja Rhea, kellega käisime saunas ja sõime kinoa salatit ning jõime Bali kasside seedetraktis valminud kohvi. Laupäeval käisime Mulkaga uisutamas ja siis Sipsiku filmi vaatamas - see oli väga tore!

Õhtul käisin veel Miaga kinos miskit saare õudukat vaatamas, mis eriti õudne ei olnud.

Pühapäeval käisime emaga Balti Jaama hoones uudistamas pressifoto näitust - see oli väga huvitav. Ning kui me juba seal pool linna olime, siis külastasime ka Fotografiskat ja uudistasime seal Sebastiao Salgado Kullapalaviku näitust, mis oli ka tore, kuigi väga pisike.

Siis soetasime Balti jaama turult hatšapuri ja kimasime koju :)

Esmaspäeva hommikul vara suundusin lennujaama, kus olin sunnitud soetama uue pileti kuna mu soetatud pilet oli millegipärast tühistatud. Õnneks jõudsin selle kõigega tegeleda ja sain koha lennule ja ka jõudsin sellele. Kahjuks suutis armas tütarlaps aga ka mu Helsingist edasilennuga miski vale liigutuse teha ning ka see pilet mul tühistus, ehk et mu kohver saadeti vaid Helsingisse. Seal ootasin seda muidugi nii kaua, et järgmisest lennust jäin uue pileti ostmise aja tõttu maha...ja siis sain Helsingi lennujaamas veeta 4 tundi, et oodata oma saatust kuna järgmisel lennul oli vaid 2 vaba kohta! Nii ma siis istusin oma Muumi kohvikus, sõin hommikust, tühistasin oma juuksuri ja maniküüri ajad, millele ma enam miski nipiga jõudnud ei oleks, vaatasin filmi, jutustasin Anneliga, ja nii see 4 tundi mööduski, ning õnneks sain siiski ühe sellest kahest vabast kohast ja asusin Londoni poole teele. 

Londonis kimasin ruttu linna ja sain kokku Kätliniga, kellega suundusime Flat Iron Steik nimelisse restosse - mis oli väga tore söögikoht! Ning liha mida pakuti oli suurepärane. Ja kõigile külastajatele pakuti ka jäätist!

Peale kehakinnitust suundusime teatrisse, vaatama Kunene ja Kuningas, mis rääkis Lõuna Aafrika apartheidi aegsetest inimsuhetest. Väga hea etendus oli!

Esimene töölend oli mul lühike Marseille ööpeatus kus ma hotellist ei lahkunud. Siis lendasin Marseille edasi-tagasi, millega me järjekordselt hilinesime, ning paljud reisijad jäid oma jätkulendudest maha kuid seekord oli meie hilinemine, ei teagi mis põhjusel, nii pikk, et keegi ei saatnud meile miskeid teateid, et tullakse vastu ja eskorditakse neid järgmistele lendudele. 

Tänu sellele hilinemisele muutus ka minu järgmine päev, kuna mu puhkeaeg ei tulnud enam välja ja nüüd sain omale hoopis kiire Genfi edasi-tagasi. Meesknd oli tore, reisijad ka - ainult üks härra keeldus oma telefonikõnet lõpetamast ja oli suhteliselt ärritunud, et purser seda mitu korda temalt nõudis. Purser ise oli ka ärritunud kuna härra teatas, et tema teab paremini millal kõnesid lõpetada... 

Siis lendasin kahepäevast kuue lennuga reisi, kus oli kaks suurepärast kolleegi ning üks veidike tüütus, aga nalja sai nende poistega omajagu, nii et tegelikult oli väga tore. Ööseks olime Prahas, ma tegin väikese jalutuskäigu, ning siis vaatasin lihtsalt aknast välja kuni oli aeg magama hakata. Ning viimaseks tööpäevaks sain hoopis vaba päeva ja seega alustasin oma koduteed kodumaa sünnipäeva varahommikul. Tallinna lennu värav oli Helsingis ilusti kaunistatud sini-must-valgete õhupallidega ning kõigile pakuti sini-must-valgeid komme. Reisijaid oli umbes 10.

Koju jõudes hakkasime kiirelt ette valmistama õhtuseks vastuvõtuks, nimelt oli meil oma punase vaiba vastuvõtt kodus, kuhu saabusid ka ema sõbranna Anne ja Tiina, ning Anne tütar Anneli koos oma kahe lapsega. Vastuvõtt ning peolaud ei jäänud alla Ugalas toimunule :) Juttu jagus vist isegi rohkemaks kui Ugalas. 

Miskil ōhtul uudistasime ka tuult mererannas:

Sel nädalal oli meil ka hoiukoer, väike kuid ülikarvane Pablo ja kes oli väga kurb kui Cara Mi kodust lahkus, siis ta tõstis oma väikese koonu taeva poole ja ulgus ikka pikalt.

Aga muidu oli Pavlik, nagu mina ta kohe ristisin, väga tubli õues jalutaja, eriti meeldis talle lumi mis üllatuslikult ühel ööl oli maha sadanud. Ühel päeval käisin ma Pavlikuga kohvikus, seal käitus ta ka väga korralikult. 

Siis käisime lastega igapäev uisutamas ja mõnel päeval oli terve liuväli meie päralt, mis oli eriti tore. Ning ühel päeval, kui harjutasime Mia kiiret pööret, suutsid lapsed ka kind kukkuma ajada!

Reede õhtul panime aga parimad riided selga ja kimasime Krisiga ooperisse, meie olime ilusad, selle ooperi võib aga vahele jätta.

Nädalalōpul külastasime ka restorni Paat: ei teadnud meie, et see vōib pikaks ajaks meie viimaseks väjas söömiseks jääda:

Ning siis käisin Reeda ja Külliga Anne Veski näitusel, mis oli üles pandud Maarjamäe lossi, ja seal oli meil giidiga ekskursioon. See oli üks tore üritus, ning seal sai lisaks teadmistele ka oma laulu ning tantsuoskust näidata. 

Ning väike kultuur lõppes meil Vesivärava kohvikus, kus lõunat sõime. 

Esmaspäeva hommikul jōudsin veel Pavlikuga mere äärde jalutama ja siis kohver kokku ja oligi aeg suunduda Londoni poole, et märtsikuu esimesi lende teha: