Jaanuar 2020

Tee Londonisse oli mul üsna vaevaline, terve esmaspäevase päeva lennud Tallinnast Helsingisse olid reisijaid pungil täis, nii et ma suundusin laeva peale. Ka laev oli pungil rahvast täis, vaevu leidsin endale ja oma kahele kohvrile istekoha. Ning siis meenus mulle, et põhjanaabritel on ju 6 jaanuar vaba päev! Õnneks möödus laevareis rahulikult, vaatasin Netflixist miskit seriaali ja nii need 2 tundi möödusid. Sadamas ei mahtunud ma ka esimese trammi peale, ringiga oli juba lihtsam ning ka lennukisse sain koha :)

Alustasin kohe Ateena ööpeatusega: kuna aega oli vähe, siis suundusime kohe hotelli jõudes välja sööma: ka kapten liitus meiega ning oli üsna tore õhtu. Ja no söök on seal riigis võrratu!

Tagasi Londonisse saabusime enne lõunat ning kuna mina oma ööbimiskohta ei saa enne kui kell 1500, siis suundusin Windsorisse aega veetma....enamuse oma ajast veetsin küll hoopis liiklusummikutes....ehk siis bussis teel Windsori ja pärast jällegi bussis teel lennujaama poole...aga Windsoris sain ikka teha väikese jalutuskäigu, ning sõin tigusid :)

Õhtul kohtusin Alaniga, kes saabus kodunt, et järgmisel päeval lendmisega alustada. Kuid, kuna prantslased endiselt tegelesid streikimisega, ning kui nende lennujuhid streigivad, siis see puudutab enamusi meie lende, siis muutus tema graafik. Minul oli järgmiseks päevaks graafikus Toulousi lend, mida ma arvasin ka muutuvat kuid kõik ülejäänud Toulousid tühistati ja meie saime austava ülesande lennata seda ühte, valitud lendu :) Veidike me siiski hilinesime kuid õnneks hoiti meid meie järgmise lennu peal, mis viis meid Newcastlesse ööpeatusele. See lend ise oli huvitav, sest terve lennu olime miskis turbulentsi pilves, ja kuna see oli nii ettearvamatu, siis istusime ka meie terve lennu rihmadega kinni omadel kohtadel. Ehk et, ei miskit teenindust! Ühel kolleegil hakkas selle raputamise peale halb, nii et talle pakkusime hapnikku, ehk et midagi kasulikku saime ikka tehtud ka lennu jooksul :)

Järgmine päev suundusime aga Genfi, ja kuna päike paistis siis kimasin kiirelt järve äärde jalutuskäigule! Päikese käes oli juba väga mõnus ja soe. 

Laupäeva hommikul tagasi Londonisse jõudes, kimasin Elena juurde, kellega jutustasime kõik jutud ära, ning siis ma suundusin Johniga kokku saama, Helen oli paraku haigeks jäänud ja ei saanud seega tulla. Seekord arutasime loomulikult Iraani probleemide üle, ja ka prantslaste streigijutte. Veidike tegelesime ka prantsuse keelega. Siis kimasin veel maniküüri, ning peale seda tuli John ja sai mu enne metroosse minekut veel kätte ning tõi mulle kingituse: lauakalendri kus on iga päeva kohta üks lause prantsuse keeles ja põhiröhk siis tegusõnal, mida seal kasutatud. Nii tore!

Lennunädala lõpetasin nelja lennulise päevaga, kus meeskonnad koosnesid enamuses meestest kuid jutuaineks oli põhiliselt Harry ja Meghani tagasiastumine ja enamuste arvamus oli, et Meghan on Harry oma käpa alla surunud :) Ma olin muidugi üllatunud, et meestel üldse miski arvamus antud situatsioonist on!

Ja esmaspäeva varahommikul alustasin koduteed, mis möödus viperusteta, ning veidi enne pimeduse saabumist olin juba Haabneemes. 

Nädal jätkus jooga, pilatese ning Itikuga voodit kokku pannes. 

Hakkama saime! Siis uuesti jooga, pilates, ning Kristiga kokkusaamine. Kohtusime Paju villas, mis oli väga tore koht! Ja juttu jätkus ju nagu ikka pikemaks.

Nädalavahetusel toimus aga Reeda sünnipäev ning pidustused algasid sünnipäevamatkaga marsruudil Suurupi-Muraste vaateplatvorm. Meie Heraga suutsime kahel korral teistest eemalduda: esimesel korral avastasime suht ruttu, et rajamärke enam ei ole ja hakkasime ise tagasi minema, teisel korral läksid rajamärgid küll sinna kuhu meiegi kuid meie rada see ei olnud :) Peale veidikest ekslemist ja lootust, et saame kuskilt lõigata, sattudes miski kurja onu eramaale, kes väitis, et eramaa on ka kaartidel kirjas, pidime siiski tuldud teed pidi tagasi pöörama ja teistega uuesti ühinema. Nii et me saime teha veidike suurema ringi kui teised matkajad ;)

Õhtul mängisime lauamänge ja ajasime niisama juttu ja nii see sünnipäev möödus.

Ning peagi oligi käes nädala algus ja ma pidin suunduma tagasi Londonisse, et lendama asuda.

Esmalt oli graafikus Barcelona, kuhu maandumine oli üsna huvitav. Nimelt oli seal suur äikestorm koos tuulepuhangutega mis ulatusid kuni 45 m/s. Äikesetorm oli ikka väga uhke, viimased 10 minutit lähenemisel toimusid välgusähvatuste saatel. Õnneks saima ikka rattad maha ja ka enne terminalihoonet pidurdatud.

Terve öö välgutas ja müristas uhkelt, ning loomulikult sadas vihma, hotellitoas olles oli seda tore vaadata kuid see tähendas seda, et ka hommikul ma paraku hotellist ei väljunud, kuna vihma kallas õues endiselt. 

Kuid, et me saime eelmisel õhtul nii hästi selle välgutamisega hakkama, siis saime sama Barcelona lendu veelkord proovida. Seekord sadas vihma kuid müristamine-välgutamine oli mujale edasi liikunud. Uudistest muidugi näitas killukesi erinevatest Hispaania nurkadest, kus ühes otsas oli lumi, siis oli jõgi üle kallaste tulnud, ühes väikelinnas oli aga merevaht linnatänavad endale nõudnud, samuti oli minema uhutud nii raudteid, kui ka sõiduteid... Õnneks oli Barcelona hommik sinise taeva ja päikesega. Tegin väikese jalutustuuri, ning istusin kohvikus nina päikese poole.

Päev lõppes meil aga veel kiire Amsterdami edasi-tagasi otsaga, kus Amsterdamis olles, kui juba toimus pardale tulek, jooksis meie juurde tütarlaps väravast ja ajas meile miskit segast juttu, et üks reisija oli eelmiselt lennust ja oma sõpradest maha jäänud ja et tal on luba lennata kuid oaberil seda ei ole ja kas me oleme nõus ta peale võtma. Kuna see jutt oli nii segane, siis hakkasime asja veidi täpsemalt uurima, et teada saada mida tütarlaps täpselt tahab. Selgus, et üks eelmise lennu reisija oli arvanud, et tal tuleb paanikahoog ja seetõttu läks hoopis lennujaama arsti juurde ja mitte lennukile. Lennujaama arstionu andis noormehele paar rahustit ja loa järgmisele lennule minna. Kuid luba ei olnud veel reisijainfosse jõudnud, ning tütarlaps sooviski, et meist keegi läheks ja vaataks noormehe üle, et kas me oleme nõus teda pardale võtma. Kuna kapten oli ka meie kõrval ja purser keeldus noormeest vaatama minemast, siis kapten läks ise teda vaatama. Tagasi tulles ütles kapten p, et noormees on OK ja võtame ta peale. Arsti luba oli ka süsteemi jõudnud, mida kapten meile demonstreeris. Ning siis hakkas saabuma ka “patsient”. Päikeseprillid ees, kõrvaklapid ja kapuuts peas, tuikudes ühest seinast teise, püsti ta eriti ei seisnud....mina, nähes seda sik-sakitamist, ütlesin purserile, et kui see on meie vaidlusalune reisija, siis seda me küll peale ei võta. Purser läks noormehega rääkima, ning peale 10 minutilist vestlust, mille käigus noormees keeldus eemaldamast päikeseprille ning kõrvaklappe, tunnistas ta ka, et oli erinevaid aineid tarbinud sõpradega, kes eelmise lennuga olid Londonisse tagasi läinud. Noormehel olid suured raskused püsti seismisega, ning silmade lahti hoidmisega. Mis iganes kokteil temas sees oli, sellega koos jäi meist ta sinna lennujaama maha, et hommikul uuele katsele tagasiteele asuda. Loodame, et järgmisel päeval olinta lennukõlbulik ja ta jõudis turvaliselt koju.

Reedel lendasin Veneetsiat, kus meil oli 7 minutit, et risijad peale saada ja liikuma asuda, sest peale seda algas Itaalia lennundustöötajate streik ja kõik lennud jäeti seisma. Meie ja reisijad, saime oma ülesandega hakkama ja saime õhku 2 minutit enne kella kukkumist. Reisijad olid ka rahul, et nad lennul olid ja, et me ikka õigel ajal minekut saime. 

Laupäeval kohtusin Lucyga, kellel oli veidi kehva olla kuna meeskonnaga õhtusöök oli veninud üsna mitme klaasiseks :) Sõime hommikust ja parandasime siis Lucy tervist.

Õhtul suundusin mina aga Invernessi, kus on meie sihtkohtade luksuslikuim hotell. Ja hotell oli lausa nii uhke, et kolleegid mul sealt eriti ei väljunud ka meie vabal päeval. Mina olin endale otsinud kaks matkarada: Dochgarroch ja Clachnaharry ringid. Ma liitsin need omavahel kokku ja sain umbes 20 kilomeetrise ringi ja arvasin, et see on paras vaba päeva veetmiseks. 

Hommikul kimasin siis Šoti kanali ühel äärel Dochgarrocki külakesse ja lootsin, et ehk saan seal kuskil istuda ja oma kaasavõetud võikut süüa. Koht, kus istuda asus aga õues ja kuna vihma sadas vahelduva eduga, nagu šotimaal kombeks, siis olid need istumiskohad üsna märjad ja mu puhkehetje plaanid jäid teostamata. Oma võileiva sõin ma ikka puu varjus püsti seistes ära :) Aga jalutada oli mõnus, vihm vaheldus päikesega ning aeg ajalt olid vaated väga ilusad.

Matka teine ots viis mind mööda sedasama kanali äärt Clachnaharry lüüsini mis oli siis mere äärne ots kanalil. Ja sealsed vaated olid veel eriti ilusad ning uhke oli ka tuul, mis kanali ja mere kokkusaamise kohal mind vastu võttis. Aga ma ei heitunud sellest vaid jalutasin kuni viimse kivimuuli otsani ja alles siis pöördusin tagasiteele.  

Kuna ma ei leidnud ka ühetegi pubi oma teel kuhu sööma minna, siis suundusin hoopis Tescosse, ja soetasin juustu ja tomatid ja rucola ja loomulikult pudeli veini, ning suundusin oma uhkesse hotelli pikniku pidama. Selleks ajaks kui ma hotelli jõudsin, olin ma käinud 6 tundi jutti ja mul olid jalad täitsa väsinud. Hotellis tegin omale sooja ja mõnusa vahuvanni ja kolisin sinna veidikeseks lebotama.

Järgmisel päeval oli Anneli sünnipäev, nii et ma lendasin kiirelt oma 3 lendu ära ja suundusin siis Helsingisse, ning lennujaamast võtsin oma tellitud rendiauto ja kimasin Porvoosse. Jõudsin ikka enne südaööd kohale, ning Anneli oli üllatusest üsna ehmatanud. Ta ei teadnud midagi mu suurepärasest plaanist lihtsalt uksekella helistada... Kingituseks oli mul kaasas terve karp hematogeeni. Sest see on Anneli lemmik ja Soomes seda artiklit ei leidu. Minu toodud karp oli muidugi minuga terve nädala kaasa lennanud, nii et see oli veel eriti väärtuslik :)

Kui ma Anneli juures vahepeal duši alla läksin, siis tuli Anneli mõne hetke pärast vaatama, et kas ma olen ikka alles ja ega see uni ei olnud, et ma keset ööd sisse sadasin :)

Järgmisel hommikul kimas Anneli tööle, meie käisime Claraga õues, siis vaaatasime telekat, siis tegime süüa, siis käisime jalutamas ja varsti tuligi Anneli, kes oli omale vaba õhtu kaubelnud korvpallitrennist ja me suundusime Nepaali restorani sünnipäeva pidama. Väga tore oli!

Järgmisel päeval pidin ma koju minema aga kuna see oli Annelil nagunii vaba õhtuga päev, siis me otsustasime hoopis, et viime minu rendiauto ära aga ise ma jään ikka Anneli juurde. Otsustatud ja nii me siis oma nädalat veetma hakkasime. Hommikul tegin Annelile kohvi ja võikud kaasa ning saatsin ta tööle, siis ootasin millal valgeks läheb, et saaks koeraga õue minna, siis jõin ise kohvi ja vaatasin telekat...selline tore päevade veetmise viis.

Neljapäeva õhtul jalutasime Claraga kodunt Porvoosse, miski tohutu lumelörtsi sajuga, Clara küll vaatas mind juba poole tee peal, et kuhu Sa mind viid...aga ma ei andnud alla vaid suundusime ikka edasi. Porvoo kiriku juurde tuli Anneli meile järgi, kes oli oma trenni juba lõpetanud, ja siis kimasime tagasi koju.

Reedel suundusime Anneli ja Claraga Tallinna päevakruiisile, ehk et hommikul varakult kimasime laevale, Anneli käis autoga hoolduses, Claraga juuksuris ja veel miskeid asju ajamas, mina kimasin kojunja vahetasin veidi oma kohvri sisu, ning õhtul saime uuesti sadamas kokku, seekord liitusid meiega ka Reet, kes tuli nüüd Anneli sünnipäevale ja Markku, kes tuli lihtsalt nädalavahetuseks koju. Nüüd seilasime siis kõik koos Soome suunas. Porvoosse jõudes imetlesime kõik Clara uut soengut, ta ise oli ka selle üle uhke ja nii mõnusalt siidine! Ning siis hakkasime endalegi ootamatult Brexiti pidu pidama. Avastasime lihtsalt telekat pulditades, et täna ongi see tähtis päev, peale mida Euroopa ei ole enam endine ja et üle Euroopa on erinevad peod kas siis Brexiti pooldajate või vastuseisjate poolel. Ja kuna meil oli juba veinipudel avatud siis ristisime oma peo ka Brexiti peoks. Soome televisiooni korrespondendid olid küll üsna nutuses meeleolus kohu seda sündmust kajastades. 

Laupäeva hommik oli veidi aeglasem, Anneli läks poole päeva peale miskitele mängudele, ning meie Reedaga kammisime kohalikke kaltsukaid, mina sain omale lennukingad, ning Reet ilusa Muumi tassi! Ning lõunat sõime Nepaali restos, mis oli endiselt hea! Siis soetasime erinevaid toitaineid ja kimasime koju kinoa salatit ja juustukookintegema, sest nüüd algas Anneli sünnipäev! Külla saabusid ka Mirjam ja Jan, ja juttu ning naeru jätkus ikka pimedate öötundideni. Ning sünnipäevalapse lapse tervituseks jōime ka sellist veini:

Hommikul suundusime Helsingisse, ning külastasime Ateneumi, kus me Reedaga ei olnud veel käinud ja mis oli väga tore. Kollektsioon oleks võinud muidugi veelgi uhkem olla aga tore oli ikka. 

Siis uudistasime ka uut raamatukogu Oodi, mis oli eriti tore, seda nii seest kui väljast. Jalutasime heade soovidega keerdtrepist kolmandale korrusele ja siis tegime tervele majale ringi peale ning uudistasime kõiki vaateid. Sama tegime ka teisel ja esimesel korrusel. Igavesti uhke maja on!

Ning nagu sel nädalal juba kombeks, siis sõime lõunat jällegi Nepaali restos, millise leidsime ka Helsingist. Ning tunnistasime Porvoo resto paremaks kui Helsingi oma kuigi Helsingi omas oli vürtsi rohkem. 

Ning siis oligi aeg Reet laeva peale viia ja meie Anneliga kimasime tagasi Porvoosse.

Järgmine hommik algas varajaselt, Markku viis minu ja Anneli Helsingisse, Anneli läks tööle, mina istusin rongi peale ja kimasin lennujaama ning Markku ise läks Porvoosse tagasi arsti juurde. Ja nii see Porvoo nädal otsa saigi ja ma suundusin tagasi Londonisse lendama.