Tagasi Londonisse jõudnud, kimasin magama sest järgmisel päeval oli kausa kolm lendu. Kõik need möödusid hästi, reisijad olid toredad ja meeskond kokkuhoidev. Õhtu ootas meid Invernessis. Seal läksime kogu meeskonnaga sööma, teised pardateenindajad tellisid omele takso, et 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse restorani minna, mina tegin selle peale kurba nägu ja ütlesin, et ma lähen jala, mille peale olid piloodid õnnelikud, et keegi nendega koos jalutada soovib. Esimene ohvitser oli meil väga tore ning entusiastlik tütarlaps, kellel oli teine töönädal meie firmas, ehk et tema jaoks oli kõik uus ja huvitav ja eriti toredad olid kodumaised sihtkohad! Restoran oli toreda nimega Sinepi Seeme, ning toit oli väga maitsev ja kaunilt serveeritud. Seltskond ning jutud olid ka väga toredad. Tagasi hotelli jalutades tundsin, et mul on kand kuidagi imelik...ning hotelli jõudes avastasin kannalt tohutult suure villi jäänused. Õnneks leidsin kohvrist oma ilusast punasest kotikesest, kus mul kõik ehk võib olla vaja minevad asjad peidus on, villiplaastri, mille hommikul kannale peale panin, et oma töökingad kuidagi jalga saada.
Järgmine õhtu ootas meid Pariisis ning sinna lennutas meid ei keegi muu kui minu sõber Alan!
Laveerisime ülejäänud meeskonna plaanidest eemale ja suundusime kahekesi nurga peal olevasse boulangerisse ning jutustasime pikalt. Siis tegime tiiru hotelli ümber kvartalis, kuna Alan ei olnud selles huvitava rajooniga hotellis enne peatunud, kuid juttude ja esialgsete vaatluste põhjal ei lubanud ta mind üksinda jalutama! Mina otsisin omale villiplaastreid, mille ma ka leidsin, ja tahtsin osta ka Johnile prantsusmaa Kroonikat ehk Paris Match’i aga ühtegi ajalehe putkat ei suutnud me sealt rajoonist leida - see peaks juba väikese pildi maalima siis hotelli ümbrusest :)
Hommikusel tagasilennul oli meil 40 reisijat ning Alanil, kelle lend oli umbes poolt tundi enne meid, oli 10 reisijat - nii et haigus hakkas juba vaikselt saabuma.
Londonis kimasin ruttu linna peale ja sain kokku Johniga, kes oli väga rahulik ning ei arvanud saabuvast viirusest veel midagi. Jutustasime ja sõime ja jõime ja maailm sai paremaks, nagu alati!
Järgmiseks reisiks oli mul kahepäevane kuue lennuga ning Genfi ööpeatusega. Meeskond oli suurepärane, nalja sai rohkem kui tavaliselt. Ühel lennul oli meil pardal reisija, kellel oli nimekirjas märge, et ta on kurt. Kuna ta aga istus lennuki tagumises osas, siis helistasin tagumisele kolleegile Jagile, et kohal 27F on kurt reisija, et palun mine katsu temaga suhelda, et kas ja mis abi ta vajab. Jag ütleb mulle selle peale telefonis, et oot oot, ta hästi ei kuulnud, et mis m ütlesin, mina muidugi hakkasin oma juttu uuesti rääkima ja poole jutu peal sain aru, et Jag mängib juba ise kurti...Meil mōlemil oli muidugi nalja nabani!
Genfis suutsin muidugi jälle seista valel tänavanurgal. Ma jäin korraks seisma, et telefoniga rääkida! Kohalikud töötavad tütarlapsed juba piirasid mind. Jalutasin siis ruttu hoopis järve äärde ja vaatasin seal ringi. Leidsin ka ühe vana tuttava söögikoha, kus sõin elu kallimat burgerit ja uue tulija auks jõin suhteliselt odava Corona õlle :)
Tagasi Londonisse jõudes, vahetasin kiirelt terminali ja suundusin hilisele Helsingi lennule. Ööbisin seekord lennujaamas, magamiskookonis, et hommikul kiirelt alustada kodutee viimast etappi. Koju saingi ilma vahejuhtumiteta ja hakkasin koheselt oma kodu-nädala tegevustega jooga, pilates, uisutamine, jms.
Selveri parklas avastasime ka väikese Minide parkimisnurgakese:
Nädala keskel käisime Mulkaga linna peal asju ajamas ja leidsime uue söögikoha, Love Mussels, kus me kohe ka tigusid proovisime:
Reedel kuulutati välja eriolukord ning me otsustasime seda tervitada päikesetõusu uudistamisega rabas. Ja et ikka varakult kohal olla, läksime ka raba lähedale ööbima. Öömiskohaks valisime Kalme lõkkekoha ja sealse laavu. Pakkisime asjad, ostsime vorstid ja vahukommid, sest mis metsas lõkke tegemine see ilma vahukommideta on. Mina otsisin oma magamiskotti, minu kodus seda polnud, otsis ka Reet ja Anneli ja isegi Markku ja ka Mia treener, kuid keegi seda ei leidnud. Lõpuks laenasin Mia treenerilt Mallorilt omale 2 magamiskotti, ja jäin lootma et ehk minu oma ka kunagi kuskilt välja tuleb.
Pakkisime asjad, vorstid ja kommid kaasas, ning Reeda auto sai pilgeni magamisasju täis, ning autosse istusid: Reet, Ruth, Rhea, Hera ja Cara Mi ning sõitsime oma lõkkekoha juurde, kus laupäeva õhtul olid kõik lõkkekohad hõivatud. Küsisin siis laavu juures olevalt perelt, et ega neil ei ole plaanis ööseks jääda. Pereisa vaatas mind nagu kuutõbist ja ütles, et kindlasti mitte. Ütlesin, et väga tore, et me siis teeme väikese metsaringi ja tuleme võtame nende lõkkepõhja üle.
Kimasime metsa vahele, et veidike aega veeta ja ühtlasi miski sihi vahelt vaatasime ka päikeseloojangu ära.
Peale väikest ringi suundusime oma laavu juurde sisse kolima ja saime ka lõkkepõhja kätte ning loomulikult olid nüüdseks kõik inimesed lõkete juurest lahkunud.
Esmalt pidime teise lõkkekoha juurest aga tooma pingi, sest miskipärast oli meie lõkkekoha juures vaid üks pink ja sinna me kõik ära ei mahtunud. Ja no pingi toomine koos Ruthiga on üks naljakamaid tegevusi - tee peal oli üks puu millele ma loomulikult otsa tagurdasin. Ja no nalja oli rohkem kui viieks minutiks. Enne pimedust saime ikka pingi kohale ja asusime vorste grillima, vaatasime taevas süttivaid tähti, ja neid tuli sinna oluliselt rohkem kui 6. Küpsetasime ka oma vahukomme, kuid need olid juba veidike kuivanud ja nüüd õues külmas olles läksid need veelgi kõvemaks - ma panin need siis omale põue peitu, et neid veidike pehmemaks saada.
Niimoodi seal istudes ja lõket nuusutades ning naerdes ja juttu ajades avastas Hera, et me ju hakkame metsas ööbima ka ja oli veidike pettunud iseendas, et kuidas talle see teadmine kodus kohale ei jõudnud, et oleks võinud ju koju voodisse jääda :)
Ega see teadmine meid koju voodisse ei viinud vaid kolisime oma laavusse:
Magamisest suurt midagi välja ei tulnud, algul tuli itsitada, siis oli veidi kitsas, siis külm, siis hakkas kõva, siis naaber siblis, jne. Aga tore oli ikkagi! Enne äratuskella olime juba püsti ja pakkisime oma voodeid kokku, ning kolisime autosse sooja. Meil oli väike maa sõita, et raba parklasse jõuda ja sealt hakkasime jalutama. Ning vaated olid juba vaatetornile lähenedes väga ilusad.
Päikesetõus oli loomulikult eriti ilus:
Ja enne kella üheksat olime juba kodus tagasi ning jõime kohvi. Meie Reedaga tegime sel ilusal pühapäeval veel linnaorionteerumise ringi Nõmme metsas, leidsime kõik punktid peale veidikest sebimist üles ning vahepeal rõõmustas mu telefoni emalt saabunud teade, et ta on leidnud üles mu magamiskoti, mis oli asunud garderoobis kuid mitte sellel riiulil kus teised vaid oli veidi omaette nurgas :) Ema muidugi oli üsna pahane, et ma mitte midagi üles ei leia! Aga mul hea meel, et magamiskott ikka olemas...Käisime Reedaga orienteerumise edukat läbimist ja magamiskoti leidu Sõõrikukohvikus tähistamas :)
Uuel nädalal ootas mind tagasitee Londonisse kui piirid olid juba kinni, laevaga Helsingisse ja sealt lennuki peale.
Londonisse jõudes muidugi hunnik graafiku muudatusi, Euroopa ööpeatused kõik tühistatud, vaid UK omad alles, muudesse kohtadesse edasi-tagasi lennud, kolisin Caroline juurde, ning nädala lõpuks pandi ka UKs koolid kinni, baarid-restod päev hiljem, ja paluti inimestel tõsiselt suhtuda palvesse kodus püsida.....kuid nädalavahetuse soe ja päikeseline ilm ning emadepäev, tõi ikka inimesed tänavatele. Poed olid aga tühjaks ostetud, isegi alkoholi lett oli üsna tühi. Põhiline defitsiidi artikkel oli vetsupaber, seda ei olnud kuskilt saada ja inimesed vahetasid omavahel infot, et kes kus oli vetsupaberit kohanud.
Mina tegelesin oma tavaliste asjadega - jalutasin Bushy pargis, istusin kohvikus ja vaatasin kriminulle, vaatasin aknast paistvat magnoolia puud, kohtasin erinevaid loomi ja siis kui ōnnestus mōni lend graafikusse saada, siis lendasin ja uudistasin juba pargitud lennukeid.
Lennud, mida mina lendasin olid sellised umbes 70 protsendilise täituvusega, palju oli reisijad, kes muidu lennukiga ei lenda :) Toredad olid ka erinevad isetehtud kaitseriietused: prügikottidest mantlid, kleidid, sussid, väikestest rätikutest näokatted mis oli prillide külge MacGyveri teibiga kinnitatud...nii et leidlikkust inimestel on, iseasi kas need kaitsevahendud neid ka millegi eest kaitsevad.
Mina aga tulin esmaspäeval koju :) Veidi oli küll seletamist Londonis check in’is et miks ma Eesti passiga tahan Helsingisse suunduvale lennukile minna, aga juhatasin tädi juhendile kus oli öeldud, et transiit on lubatud edasise pileti ettenäitamisel ja tädi lubas mu siis lennule. Helsingis oli olukord väga rahulik, lennujaamast rongile, siis trammile ja tulin paar peatust varem maha, et veidi jalutada sadamasse. Ning laeval oli oma 15 inimest, kes olid autodeta reisijad.
Kodus algas karantiini elu: jooga, pilates, metsaringid, külmad vannid, ja tohutu söögitegemine. Oleme läbi uurinud enamus metsateid mis Krillimäe maastikukaitselalalt kuhugi viivad, siis kimasime Miaga ratastega läbi Rohuneeme, Leppneeme, Tammneeme, ning Randvere.
Käisin Reedaga Keila Joa pargis linnaorienteerumisel, mis oli jällegi väga tore üritus. Bussiga Balti Jaama sõites, oli bussis üks proua kes tahtis maha minna kohas kus ei olnud peatust ja bussijuht keeldus uksi avamast. Ja nii kahel korral. Tädi muutus üsna närviliseks ning põrutas, et kui bussijuht kohe ust lahti ei tee siis tädi köhib meie kõigi peale! Õnneks ei olnud bussis peale minu ja bussijuhi kedagi kuid bussijuht tegi selle ähvarduse peale kohe ukse lahti ja tädi lahkus tänavale köhima. Vot sellised on koroona aegsed ähvardused ühistranspordis. Õnneks tuli Reet mulle Baltasse vastu ja edasi me suundusime tema autoga, ning Keila Joale jõudsime ilma järgnevate vahejuhtumiteta.
Metsa vahel oli rahvast rohkem kui bussis, kuid me saime siiski kontaktideta liigutud ja oma punkte otsida.
Lossi ümbrusesse tagasi jõudes oli sesl rahvast ikka juba väga palju. Ühel sillal oli lausa terve turismigrupp, kes olid koos rõõmsalt jalutama tulnud. Ja see kõik toimus liikumispiirangute ajal.
Lossi pargis kohtusime ka selliste elanikega:
Järgmisel päeval jalutasime oma kodustel radadel, leidsime ühe väikese privaatranna, kuhu meil on nüüd plaanis ka suvel peesitama minna. Rannal olid sellised toredad juustega kivid:
Siis suundusime Krisiga läbi metsa otse Selverisse, kus vahepeal pidime ka erinevaid takistusi ületama, valik oli lai: okastraat, erinevad põõsad, kraavid.
Ning Selveris tegin ka Carolinele pühendatud foto:
Õhtusöögiks valmistasime kohupiimaga vareenikuid:
Märtsikuu viimasel päeval pidin ma graafikujärgselt tagasi Londonisse minema...kuid kuna mu graafik muutus vaid “saadaval” päevadeks siis ma võtsin hoopis palgata puhkuse ja ei hakanud Londonisse minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar