Bali

Reisi pidime alustama Krisiga lennuga Helsingisse. Paraku arvasid tol päeval ka mitmed teised inimesed, et nad tahavad lennukiga Helsingisse minna ja lennuseis paistis kehvapoole. Seega kimasime meie hoopis laeva peale, kus olime tellinud ka hommikusöögi. Sadamasse suundusime taksoga, nii et hommikusöögi ajaks oli meil juba kaks transpordiliiki kasutatud. Hommikusöögist me ootasime enamat, ning kohv oli ikka eriti huvitava maitseelamusega.

Maabudes, kimasime trammi peale, siis saime veel sõita rongiga ning siis jõudsime lennujaama. Seal kohtusime Anneliga ja asusime oma pikale lennureisile. 

Esimene sihtkoht oli siis London, sealt edasi suundusime Airbus 380 reisilennukile ning sihtkoht oli nüüd Singapur. 

Leppisin juba meeskonnaga kokku, et lennukis väike ringkäik teha, kuna meil kõigil oli see esimene kord selle lennukiga lennata. Paraku hakkas minul lennu ajal suhteliselt halb nii, et hommikusöögi asemel palusin meeskonnalt hapnikku, Kris oli lihtsalt rõõmus ning Anneli magas, nii et ei saanud arugi kui 13 tundi möödus ja me maanduma hakkasime. 

Maale sain ikka omal jalal, Singapuris vahetasime terminali, ning vahtisime ümbrust suud lahti. Leidsime terminalist ka ilusa kuusepuu, pärast selgus, et see pidi olema miski eesti ettevōtte toode:

Samuti oli seal kalabassein:

Õhtupimeduses ootas meid veel üks lend, seekord siis Singapurist Denpasari, Balil. Lennule olin tellinud meile söögid, see oli uhke rasvane kana riisiga. Uudistasime pardamenüüd, et valida omale sobivad joogid ning tegime vastavaid arvutusi, et aru saada õlle hinnast. Tulemuseks saime sellise vastuse ja arvasime, et see meile sobib. 

Asusime siis aga tellima ja selgus, et sel lennul alkoholi ei serveerita :) Leppisime siis veega ja asusime oma kana mugima.

Veidi enne südaööd maandusime Balil, I Gusti Ngurah Rai nimelise kangelase lennuväljal, leidsime sealt omad kohvrid ja siis ka Ruthi sildiga taksojuhi, kes meid viis meie esimesse öömajja Sanuri nimelises kalurikülas. 

Tuppa reistreerunud ning seda uudistanud, sahmisime meie Krisiga veidi, Anneli aga nagu miskil imeväel sebis meile õlled, ning me asusime neid nautima basseini veerel :) Elu oli ilus!

Hommikul peale hommikusööki vaatega, alustasime  Sanuriga tutvumist. 

See oli selline tore kaluriküla pika rannapromenaadiga. Leidsime rahavahetuse ja saime oma esimesed miljonid. Ning Anneli külastas tualetti, mille kasutamise hinnaks oli 5000 ruupiat ehk 30 senti :)

Kohtasime ka veidi tuttavamaid kaubamärke:

Ning eriti toredad olid kanalisatsiooni parenadajad:

Siis suutsin mina nii kehvasti astuda, et mu niigi olematud kingad purunesid ning me asusime uute kingade otsingule.....ja nagu ikka, olid kingamüüjad kuhugi mujale jäänud. Lõpuks leidsime mulle plätud, kuid etteruttavalt võin öelda, et need tegid mulle uhked villid varvaste vahele, ehk et ülejäänud reisi käisin mina oma tennistega 🤭

Peale pika ringi jalutamist, ning kilpkonnade ja muude vaatamist väärivate asjade uudistamist rannapromenaadi ääres, ning ühe kvartali jagu ka sisemaa pool, suundusime tagasi oma kodu basseini äärde, et veidi jumet parandada. Veidike aega jaksasime seal päikese käes olla, siis suundusime külma duši alla, ning panime riidesse, et hakata minema linna peale õhtusööki otsima. Jätsin korraks oma reisikaaslased voodile lebama ja need mõlemad magasid nagu notid. Ma siis tegelesin niikaua meie järgmise päeva plaaniga ning sebisin meile Nusa Penida saare külastuse :) 

Siis ärkasid ka mu reisikaaslased üles ja me kimasime õhtusöögikohta otsima. Leidsime ilusa rannal asuva resto ning saime söödud, joodud ja suundusime tagasi oma hotelli magamisega tegelema. 

Ruth leidis ka automaadi, et oma tööd veidi lihtsustada:

Hommikul ootas meid auto, et sadamasse viia - ma küll arvasin, et me võiksime sinna jala minna aga autojuht oli kindel, et tuleb autoga sõita. Autosõit võttis meil oma 20 minutit, sest esimest korda sõitis juht õigest teeotsast mööda, siis ei saanud tükk aega tagasi keerata ja lõpuks oli keeruline parkimiskohaga. Jala oleksime me sadamas olnud 4 minutiga :) Sadamas jagati meile piletid, siis tehti meist pilti - et teine autojuht meid saarel üles leiaks - üsna mõistlik võte ja see kõik töötas, sest laevalt maha astudes leidiski teine autojuht meid üles ja suunas oma autosse, millega sõitsime esimese vaatamisväärsuse T Rex ranna juurde, ehk Kelingking Beachile. Jessver kui palav seal oli aga kui ilus! Kaua me seda ilu muidugi ei jaksanud uudistada, leidsime väikese puu mille alla varju pugesime, et seal seda ilu veidi eemalt vaadata. 

Järgmine peatuspaik saarel oli Billabong rand, siis “Vōlv” - mõlemad väga ilusad kohad ja loomulikult selleks ajaks oli muidugi turistide arv juba rohkelt tõusnud ja kōik hoogsalt pildistasid erinevaid vaatamisväärsusi.

Peale lõunat oli meil plaanis väike päevitus ja ujumine Inglite rannas, kus me omale koha valisime varjulisse nurka, kuhu olid loomulikult kogunenud ka teised saart külastavad turistad, ja nii me seal õlg-õla kõrval kõik aega veetsime. Meie reisigrupi õed tegid väikese uinaku, sest see keeruline vaatamisväärsustega tutvumine on ju väsitav. 

Tagasitee laevaga oli üsna huvitav, kuna tõusnud oli väike tuul ja merel oli seeline meeldiv laine, mis aga Krisile ei meeldinud. Seega haakus ta minu külge ja vaatamata kergele päevitusele sain ma omale väikesed sinikad :) 

Sanuri tagasi jõudes, oli sadamasse tekkinud jalakäijatele liiklusummik, lisaks üritasid veel mopeedid sealt vahelt end läbi suruda, nii et oli üsna huvitav liikumine. Õnneks me teadsime kuhu me minema peame. Meid tahtis autojuht jällegi hotelli viia, kuid seekord me sellest loobusime kiirelt vaatamata jalakäijate ummikule.

Hotelli jõudes, tegime kiire ujumise, siis pesu ja suundusime õhtusöögi jahile. Leidsime restorani, kus oli kohalike laste tantsuetendus, ja no mis meil kohaliku tantsu vastu olla saab. 

Järgmine hommik oli meil vaba aeg basseini ääres, kus vōtsime ikka viimast, ning regime ka viimased esimese ööbimiskoha pildid. 

Siis pakkisime asjad ja asusime teele järgmisse peatuspaika Ubudisse. 

Esmalt muidugi uurisime oma hotelli basseini, ja siis läksime linnaga tutvuma. Suuna võtsime ahvide metsa suunas. Veidike läksime algul valesti, sest päris hästi ei saanud aru kaardi järgi, mis on suur tee ja mis veidi väiksem, kuid kui õige suuna kätte saime, olime peale veidikest jalutuskäiku ahvide juures.

Ahvid on siis haaranud enda valdusse väikese metsatuka, mis on veel alles Ubudis, ning selles metsatukas on ka paar templit, mis töötavad ja mida ka ahvid külastavad. 

Anneli oli meile just rääkinud pika jutu sellest kuidas tal on ahvist lapsepõlve trauma ja et kuidas ta kohe kindlasti ahve ei salli. Annelil oli aga halli värvi seljakott, mis oli üsna sarnane ahvide kasukaga. Jalutasime siis märgitud radadel ja ei tulnud kaua oodata kui ahvid meid uudistama tulid. Ning ühel hetkel hüppas üks neist Annelile selga...Meie Krisiga seisime jahmunult ja arutasime, et mis me nüüd küll tegema peaks ja arvasime parimaks teoks teha alljärgnev avaldus: Anneli, Sul on ahv seljas! Siis saabs pargivaht, kes hakkas rakulkaga Anneli poole sihtima, Anneli vajus veel rohkem küüru, et varjuda tulistamise eest, ning siis hüppas ahv teisele poole teed, nagu midagi polekski toimunud. Ahvihärral oligi ilmselgelt vaja tuge, et maale astumata teisele poole teed saada ja Anneli tundus selleks parim abivahend olevat :) Anneli sai esmasest šokist üle, ning oli väga pettunud meie reaktsioonis, ehk et meie parim abi oli talle olukorrast teada andmine, nagu ta ise ei teadnud/tundnud, et tal in ahv seljas. Ja et pilti ka keegi ei teinud. Palusime tal siis uuesti ahv selga võtta, et me saaks nüüd pilti teha :) Igal juhul nalja jätkus pikemaks ajaks. 

Ahvimets oli kokkuvõttes väga tore.

Õhtuks leidsime omale jällegi tantsuetenduse, seekord Ubudi kuningapalees. Etendus oli üsnagi kuninglik.

Hommikut alustasime hommikusöögiga, ning veidikese basseini ääres ninad päikese poole olemisega. 

Ning enne kui jōudsime matkarajale, jättis Annelile unustamatu mulje meie tänava bensiinijaam:

Lõunaks panime aga matkajalatsid jalga ja suundusime Ruthi nimelisele matkaringile. Ma nimelt olin otsinud meile vana raudtee tammi peale tehtud matkaraja, mis kulges riisipõldude ja ilusate vaadetega jõe oru kallastel. Samuti on Ubudis jalutusrada, mis viib linna vahelt samuti riisipõldudele. Google mapsi järgi sai neid kahte rada nagu enam vähem ühendada....tegelikkuses see muidugi nii lihtsalt ei läinud. Ehk et esimese raja leidsime üles ja kimasime mööda seda oma kaks tundi, uudistades ilusaid majakesi, üsna kuivanud riisipõlde, ning mootorratta sees peidus olevaid koerapoegi. 

Ruth ja Kris leidsid omale ka ilusa uue elamise:

Ning vaateid jätkus veelgi:

Ja oi kui palav oli! Leidsime miski müügikoha, mis ilmselgelt oli kuuma ilma tõttu suletud ja seega saime seal veidike varjus pikutada ja jõudu koguda, et siis edasi jalutada. Peagi jõudsime miski suurema teeni ja saime aru, et vist neid kahte matkateed ühendada ei saa kuna jalgsi ei saa ületada jõe orgu, vaid selleks tuleb minna üle silla mis on aga umbes 10 kilomeetri kaugusel. Istusime siis kohvikusse, kus tellisime omale ilusad värvilised mahlad, uudistasime veel kaarti, ja uurisime kohviku onult, et kas me saame kuidagi teisele matkarajale...

Onu vaatas meid nagu kuutõbiseid ja arvas, et pigem peaksime ikka tagasi Ubudisse suunduma. Meie aga tegime ikka kaardi lahti ja panime täpi miski templi peale, ja palusime onul meile takso tellida. Ja no taksosõit kestis oma 20 minutit, et siis saada teisele poole jõge, et siis mööda teist kallast tagasi Ubudisse suunduda. Aga, aega meil ju oli ja jalutada oli tore, kuigi palav :) 

Teine pool orust oli veelgi ilusamate vaadetega, ning siin olid ka mõned riisipõllud juba ilusa rohelise riisiga :)

Meie kahe matka sidumise matk lõppes ilusa templiga, mille juures toimus parasjagu miski tseremoonia, mida me nüüd silmad punnis vahtima jäime. Ilusates riietes meesorkester mängis miskit kakofooniat, ning kõik suundusid reipal sammul templi suunas. Templini jõudes, jäeti pillimäng kus see ja teine ning kõik läksid rõõmsate nägudega laiali. Meie lootsime, et ehk ikka midagi veel toimub, kuid pidime ka ise suunduma koduteele. 

Ning ōhtusöök oli seekord vedi pidulikum, kuna oli ju reisi esimese osa lōpuōhtu. Kōigepealt tegelesime rahavahetusega ja meist said 6 miljoni omanikud:

Ning siis oli lōpuōhtu, kōike raha me käiku ei pannud :) 

Järgmine hommik pakkisime jällegi asjad ja suundusime Kintamani poole. Tee peal ootasid uurimist riisipõllud, kohviistandus, hullupööra vana ja püha monument Gunung Kawi, ning muidu ilusad vaated.

Esmalt uudistasime riisipõlde, mis olid aga veidi kurvad kuna riis oli alles tõusmise ootel, kuid hea kujutelma omades olid need väljad ilusad. Me muidugi ronisime igasugustesse pesadesse, et pilte teha. Ja peamine vaatamisväärsus olid teised turistid :)

Kohviistandus oli meil veidi ekspromt külastus, kuna plaanis meil sinna minna polnud kuid ikkagi astusime ühte neist sisse. Lahke tütarlaps tutvustas meile erinevaid taimi, siis uudistasime neid imepäraseid kassilaadseid loomi, kes kohviube läbi oma seedetrakti lasevad, et inimesed seda siis kalli raha eest juua saaksid. Väga tore oli peale istanduse tuuri väike maitsekandik, kus siis erinevad kohvid ja teed serveeritud olid. Kalleim Luwaki kohv meenutas meile veidi ühe kodumaise laevafirma hommikusöögilaua kaua seisnud kohvi, ehk et eriti palju raha me sellest välja anda ei tahaks :) Siiski soetasime kohvi kaasa, et ka sõpradele seda imeasja pakkuda. 

Järgmine peatuspaik oli aga Gunung Kawi pühapaik, kuhu meid viis 250 trepiastet, et templisse saada oli vaja alla minna kuid hiljem pidi ju sealt ka ära tulema. Õnneks ei olnud asi nii hull ja me kõik saime ikka autoni tagasi. Pühapaik oli uhke, eriti tore oli see, et enamus memoriaalist oli püstitatud kuninga armukestele. 

Siis tuli pikem autosõit ja varsti olime vulkaan Baturi jalamil, Black Lava hostelis. See oli üks igavesti tore koht, kuhu me ka Eesti lipu maalisime, puupaku peale. Sest nagu ikka, olid igasuguseid teisi lippe seinal kuid meie oma ei olnud, küsisime siis, et kas me saaksime enda oma teha ja poiss lahkelt tõi meile paku ja värvid ja pintslid. Ja peagi oligi meie lipp valmis. Me vedelesime veel veidike hostelis asuvas kuumavee allika basseinis, sõime ja jõime ja elu oli väga ilus. 

Õhtu pidi meil olema suhteliselt varajane kuna äratus oli kuskil poole öö ajal, et hakata vulkaan Baturi tippu ronima, et seal siis päikesetõusu vaadata ning vulkaanituhas valmistatud hommikusööki maitsta. 

Oma telki läksime küll suhteliselt varajaselt, kuid paraku oli külas miski tseremoonia ja see kestis uhke trummimürtsi ning pasunapuhumise saatel veidi üle südaöö. Peale seda alustasid kohalikud koerad laulupidu ehk siis toimus umbes 2 tunni jooksul pidurdamatu haukumine. Ning siis alustasid kuked oma äratamistseremooniat. Ühesõnaga magamisest ei tulnud meil suurt midagi välja. Ja siis oligi juba äratus ja kiire kohv, üsna kuivanud moosipirukaga. Ning siis suundusime oma 800 meetrisele tõusule :) Esimene ots matkast oli pimedas ja vihmametsa vahel, teisel poolel olime juba puudest kõrgemal ning veidi oli ka valgust tekkinud meie ümber. Viimane 20 minutit oli lausa püstloodis trepiastmed. Kuid siis olimegi vulkaanikraatril ning ootasime päikesetõusu. Vaated olid muidugi ilusad: Baturi järvele ja Agungi vulkaanile, Abangi mäetipule, ning ka turistidele, kelle meelest parim viis päikesetõusu tervitada oli selleks oma rindkere paljastada 🙄 

Meie aga uudistasime vulkaanikraatrit, katsusime saunasooja mis mäe seest välja auras, siis sõime muna ja banaani, mida vulkaaniaurus oli küpsetatud, siis uudistasime ahvipärdikut, kes oli ilmselgelt gluteenitalumatusega, kuna sõi banaanisaiadest vaid banaani ja viskas saia maha.

Me Anneliga ronisime ikka iga väikese tipu otsa, Kris istus veidi allpool ja suhtles samal ajal hiina noormehega, kes loomulikult kiitis Krisile Tallinna vanalinna ilu ja Eesti IT teenuseid; siis kohtus Kris veel hollandi prouaga, kes kiitis jällegi Pädaste mõisa restorani :) Ja see kõik toimus hommikul kell 5, Baturi vulkaani jalamil! Ja meie Anneliga imetlesime vaid kauneid vaateid :)

Mäest allaminek oli umbes sama huvitav nagu ülesminek, sest päike oli juba parasjagu kuumaks läinud, ning kuna tegemist oli aktiivse vulkaaniga siis oli mäenõlv suhteliselt tolmune, ning osad lugupeetud turistid arvasid, et parim ja kiireim viis mäest alla saada on joosta! See aga tekitas teistele jalutajatele üsna pikaks ajaks rajale ilusa tolmupilve. Nii me siis seal tolmupilves ja kuumuses alla ronisime. Lisaks sellele korjas Kris üles kõik teel olevad koduloomad, õnneks ta neid kaasa ei võtnud.

Tagasi hostelisse jõudes sukeldusime kohe oma kuumaveeallikasse. 

Peale lõunat oli aeg aga jällegi asjad pakkida, ning asuda taksoga teele meie järgmisesse peatuspaika milleks olime valinud rannikuküla Amed. Olime leidnud seal piltide järgi ühe väga toreda villa, kohale jõudes selgus, et villa on veelgi toredam kui piltidel!

Pakkisime asjad lahti, tegime basseinis kiired ringid ning siis panime kleidid selga ja läksime küla uudistama. Küla meie poolne ots oli mõnusalt kohalik, tuiasime veidi, ning leidsime peagi toreda kohviku kuhu prantsatasime mõnusatesse hernekotidesse ja uudistasime merd. Lahke kohviku peremees tõi peagi õlled ning ka kalaprae. Peale söömaaega saabus umbes 40 liikmeline perekond kahe kohviku vahelisele alale ja hakkas miskit tseremooniat pidama. Me muidugi vahtisime suu lahti, et mis toimub. Esmalt saabusid mehed, kes rõõmsalt naeratasid kui meid märkasid. Hetke pärast tuli kari naisi, kes vaatasid meie poole pigem kurjade nägudega. Üks naistest kandis pea kohal korvi, mille külge oli kinnitatud naise pilt. Korvist võeti riideid, mida siis edasi tagasi lappama hakati. Korv aga anti nüüd meeste kätte, kelledest üks täiskasvanu ning kaks poissi merre ronisid ja hakkasid korviga eemale ujuma....me küll jälgisime neid pingsalt aga selle hetke kui nad korvi merre uputasid magasime ikka maha... Peagi tulid nad veest välja, panid riided selga, jutustasid veel veidi kogu pundiga, lappasid ikka neid riideid ja siis lahkusid. Meie ikka vahtisime suud ammuli, saades aru, et siia merre me eriti minna ei taha :)

Järgmine hommik ujusime oma basseinis ning tegelesime päevitamisega. 

Kris muidugi uudistas oma sõpru, kes mööda seinu jooksid: (ma ei oska veel väga hästi neid jooni ümber objektide teha, seega on see nool hoopis vale koha peal)

Lõunaks olime tellinud omale takso, millega suundusime ümbruskonda uudistama. Esimene peatuspaik oli Amedis pood, kus soetasime erinevaid tooteid koju kaasa. 

Siis suundusime ikka mäkke, et paremaid vaateid uudistada.

Mäe otsas ootas meid Taevavärava tempel, mille kohta oli raamatus tohutu hoiatus, et kui seal pilti tahate teha, siis peate enne kella seitset kohal olema, et siis on järjekord väikseim, ehk et umbes kaks tundi ootamist. Ning et hilisematel tulijatel on väga palav kuna templis on 2900 trepiastet....kogu jutt kõlas nii huvitavalt, et me arvasime, et kell 14.30 on paras seal kohal olla :)

Trepiastmeid me kokku lugema ei hakanud, kuid kohe kui väravast sisse astusime paluti meil võtta järjekorra number, et pilti teha. Me muidugi ei võtnud vaid asusime asja eemalt uurima. Nimelt kutsuti selle numbri alusel inimesi taevaväravate ette pildistama, nii umbes 5 erinevas poosis....ja no meil oli nalja nabani! Sest neid huvitavaid poose milles end pildistada on ju palju. Peagi jagasime meie ära, et kui numbriomanikud vahetuvad, on ju väravad vabad, ja selleks saigi meie pildistushetk. 

Enne ronisime veel Krisiga mingitest treppidest üles, seal kus ei olnud silti, et mitteusklikel keelatud, kuid 2900 astet me ikka kokku lugeda ei suutnud. Me muidugi istusime korraks trepile, et seal paremaid pilte teha, ning kuulsime eemalt, et keegi midagi karjub. Peagi tuli Anneli ja andis edasi meile käsu, mille ta oli korravalvurilt saanud, et treppidel istuda ei tohi. Me muidugi ei kuulnud, et valvur meid taga ajab, ja kui Anneli onust möödus, ning nägi, et onu üritab meiega pahandada, lubad Anneli ise ülesande lõpuni viia. Tõusime siis ruttu püsti, tegime omad pildid ära, ronisime trepist alla, ning hakkasime varitsema Taevaväravate klientide vahetushetke. 

Ning saimegi pildid ja ka läbi Taevavärava treppidest alla :)

Templiväravate taga tegelesime veel ostlemisega, Kris sai omale uue käekoti :)

Alla sõitsime me aga teiselt poolt, ning uudistasime veel ilusaid riisipõlde: 

Järgmiseks vaatamisväärsuseks oli meil Taman Tirta Gangga, ehk veepalee. See oli väikeste basseinide kogum koos suvepaleega, kus siis osades basseinides sai ujuda ja osades olid kalad, ning osades sai ujuda koos kaladega. Meid väga ujuma ei kutsunud, seega uudistasime hoopis kujusid ja kalu.

Ning enne kui pargist lahkuda jõudsime, hakkas vihma sadama! Meil oli selle üle sama hea meel kui kohalikel, sest ometigi oli ju vihmaperiood, millal me Bali saart külastasime. 

Edasi tegime autoga tiiru linnakeses nimega Amlapura, kus me lootsime õhtust süüa aga autojuht arvas, et see ei ole parim koht söömiseks ja viis meid peale Amlapura tiiru tagasi Amedisse ja seal mäe jalamil asuvasse kalarestorani, mis oli eriti ilusa vaatega kogu rannikule ja merele. Ning söök oli ka superluks!

Hommik algas jällegi basseini ja puhkusega, vahelduseks ka hommikusöök:

Ning poolest päevast suundusime jalutuskäigule, et veel uudistada Amedi külakest. Nagu meil juba kombeks, valisime ikka oma jalutuskäiguks päeva kõige kuumema aja, kus termomeeter ka varjus lähenes 40 kraadile. Me igal juhul liikusime ühe puu varju alt teise alla, vahepeal oli kahjuks puudega kitsas käes ja pidi pikemaid vahemaid liikuma lauspäikese all. See aga tähendas seda, et kui me kohtasime esimest kohvikut, siis sinna astusime ka kohe sisse. Ning hakkasime seal ennast jahutama. Kohvik oli väga tore, valged seinad olid kohale kutsunud ka hunniku gekosid, kelle tegevust me jälgisime tükk aega.

Kui olime jahtunud, suundusime puuviljajahile, ja üsna kohe leidsime mitu pakkujat, kellelt soetasime uudistooted: draakonivili ning ussivili, ning ka tuttavaid mangosid, mis olid eriti kutsuvad. 

Ning siis külastasime ilusalongi, kuhu me täitsa juhuslikult sattusime aga kuna aega meil oli, siis arvasime, et nüüd oleks aeg ka ilusaks hakata. Anneli lasi omale kõigepealt kõrvadesse küünlad põlema panna, et neid puhastada ja paremini kuulma hakata, meie aga alustasime maniküürimisega. Ütleme nii, et ega me eriti ilusamaks ei saanud, aga tore kogemus oli ikka. 

Ning siis tundus meile juba paras aeg, et istuda maha Reggae nimelises restos, tellisime joogid, panime ujukad selga, ja vaatamata sellele, et me olime lubanud, et me merre ei lähe, suundusime siiski vette ujuma. Üritasime mitte mõelda paar päeva tagasi nähtud tseremooniale, kus kellegi vanema proua auks miski korv vette viidi :) Vesi oli mõnusalt soe ja üsnagi läbipaistev. 

Siis uudistasime kuud ja sõime oma krevetiõhtusööki.

Ning varsti oligi aeg oma villasse suunduda, et seal veel viimast ööd magada, sest hommikul pikutasime veel veidi basseini ääres, ning lõunast pakkisime jällegi asjad ja istusime taksosse, et minna Ubudisse, kus meil oli plaanis külastada kohalikkunturgu, et veel viimased ostud teha ning järgmisel hommikul varakult pidime juba lennujaama minema. 

Viimane ööbimine Ubudis oli jällegi väga tore, kellegi koduhoovi oli ehitatud lisamaja, ning seal nüüd siis majutati turiste. Pere, kelle maja ja maa see oli, elasid ja tegid oma igapäevaseid toimetusi mudugi edasi. Meie kolisime oma ilusasse, kõrge laega tuppa sisse, ning kimasime kohe turule. Ostlesime seal ikka uhkelt, ning viimaseks õhtusöögiks leidsime toreda resto, mis pakkus mereande, mida me nüüd rõõmsalt tellisime. Ja need kõik me ka ära sõime! 

Sattusime peale ka peakandjate ametiühingu koosolekule, mis ühel tänavanurgal toimus:

Kuna oli aga lõpuõhtu, siis tegime veel paar kokteili, ühes peatänava rohelises baaris. Ja no ei tulnud kaua oodata seal roheluse sees, kui oli ka meie ees baariletil üks väike nunnu sisalik. Kuna aga Kris karjus väikese lissu peale, siis see piiras meid tükk aega ühe silmaga, enne kui julges üle laua joosta. Teenindaja tüdruk kõrval, ei saanud midagi aru, et Kris sisaliku peale pahandab,  arvas hoopis, et kokteilid olid veidi kangemad kui oleks pidanud :)

Koduteele asudes avastasime jällegi miski tseremoonia, ühe templi ukse ees, pooled Ubudi tänavad olid liikluseks kinni, ning palvetajaid ja muidu rongkäigus osalejaid oli templi ümber kogunenud palju. Kes seisis niisama ja uudistas, mis toimub, kes istus tee peal ja ootas midagi, olid ka suured, mitme peale kantavad müstilised kujud, keda siis templi ukse ette kogu koguti.

Meie nägime seda etendust umbes 20 minutit, ja siis oli korraga kõik läbi, ning suunduti oma kodudesse. Ja kimasime meiegi siis oma koju. Meie valge maja seintel olid juba koduaia sisalikud kõik koha sisse võtnud ja ootasid meid :)

Öö oli meil lühike kuid see-eest häälterohke, sest kõik lissud ja vist ka miski kukk laulsid oma laule. Meie aga ärkasime pimeduses ja istusime taksosse, ning suundusime Ngurah Rai Rahvusvahelisele lennuväljale, et sealt lennata Singapuri. Puhkuse odav osa oli nüüd läbi ja järgmised kaks päeva Singapuris oli eelarvesse märgitud sama summa, mis poolteist nädalat Balil 😳

Singapuri jõudes suundusime kohe lennujaamast taksoga oma hotelli ja kuigi oli varajane hommikupoolik, siis lahke tütarlaps vastuvõtuletis leidis meile toa, ning me saime kohe hakata hotelliga tutvuma. Tegime väikese tiiru, ehk siis sõitsime liftiga oma 45ndalt korruselt 57ndale, et seal uudistada 150 meetrist “lõpmatuse” basseini. Esialgu me basseini veel ei läinud, vaid suundusime hoopis linnaga tutvuma, et siis peale lõunat basseini tulla. 

Linnaga tutvumist otsustasime teha “hop-on-hop-off” bussiga, et kiiremini tervele linnale erinevates suundades tiir peale teha. Ja nii veidi kõrgemalt saime me vist ka parema ülevaate ning korruste ülelugemisvõimaluse. Jalgsi otsustasime tutvuda lähemalt hiinalinnaga, Buddha hamba templi ümbruses. Seal leidsime miski söögikoha, kus tellisime piltide järgi söögid, mis kohale jõudes olid üsna huvitavate maitsetega. Õlut soetasime tänavanurgalt, miskist teisest müügikohast, kuna meie koha poisil ei olnud õlle katsumise litsentsi. Aga juua tema laudadel võis.

Ning siis hakkas vihma sadama! Esialgu oli üsna huvitav...aga kui see aina tugevamini ja tugevamini hakkas alla tulema, siis muutus veidike tüütavaks. Algul istusime söögikohas ja lootsime et ehk möödub, siis hakkasime aga edasi liikuma bussipeatuse poole - õnneks saime kogu aeg varjuda katusealuseid mööda. Tee peal soetasime omale kuivatatud kalasnäkid ja mõned õlled, et neid siis basseini ääres krõbistada. Ette rutates vōin öelda, et need kalasnäkid old nii ōudsa lōhnaga ja veel hullema maitsega, et paraku olime sunnitud need üsna kiirelt ära viskama. Ja seda mitte oma toas asuvasse prügikasti, kuna see lōhn oli kohutav, vaid olime sunnitud need viima alla fujaeesse asuvasse prükkarisse.  

Hotelli jõudes sadas veidi vähema võimsusega kuid siiski tihedalt ja ei taevas ei näidanud mingit selgenemise märke. Õnneks oli äike edasi liikunud ning müristamist ei olnud enam kuulda. Vahepeal googeldasime, et kas bassein meie hotellis on ikka avatud kui vihma sajab, ja kõiketeadja googel arvas, et on küll. 

Hotelli jõudes olid meil toas kardinad kinni ja need avanesid kui kaart lugejasse panna. Ja see muidugi oli Anneli ja Krisi jaoks selline hitt, et seda harjutust pidi ikka mitu korda tegema :) Aga laua peal oli meil selline üllatus:

Panime siis ruttu trikood selga ja suundusime vihmasesse basseini. Ja nüüd saabuski see hetk, kus googel eksis, sest meie bassein oli suletud! 

Vaated meie hotellitoa aknast:

Läksime siis tuppa tagasi, avasime ja sulgesime veel kardinaid, ning ootasime vihma veelgi vaiksemaks jäämist. Nii umbes poole tunni pärast helistasime vastuvõttu ja lahke tüdruk teatas, et bassein on avatud. Kimasime siis ruttu tagasi katusele. Ja saimegi omad esimesed basseini pildid, ajaloolised, koos vihmaga, tehtud. Kuna basseini vesi oli suhteliselt jahe, siis kimasime ruttu tagasi tuppa, sooja duši alla. 

Otsisime kohvrist omad sulejoped ja läksime otsima hotellikompleksist huvipakkuvaid atraktsioone. Midagi eriti tähelepanuväärset me ei leidnud. Aga kompleks ise oli muidugi tohutu. Ostukeskus, mis oli hotelliga erinevate sildadega ühendatud, oli omaette vaatamisväärsus, eriti arvestades seda, et enamike disainerite nimesid ei osanud me hääldada rääkimata sellest et oleksime neid ennem kuulnud. 

Kohe ostukeskuse ees, väikeses lahesopis Merlioni kuju teisel kaldal, toimus aga kaks korda õhtu jooksul valgus/vee/muusika šõu, mida me kohe vaatama jäime. Ja see oli tõesti vaatamist väärt! 

Tulime seda etendust ka järgmisel tunnil uudistama, ning siis kimasime uuesti basseini. Vihm oli nüüdseks lõppenud, pimedus oli maad võtnud ning vaated olid veelgi ilusamaks muutunud.

Ma olin sellesse basseini tahtnud minna sellest ajast saadik kui ma seda basseini esimest korda nägin, umbes 8 aastat tagasi, ja see bassein oli oma vaadete ja olemisega seda ootust väärt. Loodetavasti, ujun selles basseinis veel mõni kord :)

Ja kuna oli meie puhkuse viimane õhtu, siis tegime ka lõpuõhtu, vaatega Singapurile, ning loomulikult kuulusid lõpuõhtu sisse ka kokteilid. 

Hommik algas meil ka loomulikult basseini külastusega, seekord saime ka väikese päikese osaliseks. 

Peagi oli aeg lahkuda hotellist, pakkisime asjad kokku ning jätsime need hotelli pakihoidu ja kimasime veel bussiga linnatuure tegema, neid liine mis meil veel tegemata olid. 

Lõunaks valisime seekord ühe toredama koha, kus peamine lõunasöögiaeg oli küll möödas, kuid hilinejaid oli peake meie veel mõned. Peale veidikest läbirääkimist, saime jookide putkast ka õlled välja rääkida, sest onu ei müünud neid kaardimaksega ja kohalikku raha meil ei olnud. Aga leidsime rahakotinurgast mõned ameerika dollarid ja need sobisid õlleonule suurepäraselt. Anneli ja Kris leidsid söögileti kastmete valikust tšillipipardega õli, ning toitusid suuremalt jaolt sellest - iga kord kui ma neile otsa vaatasin olid neil pisarad silmis aga õnnelik nägu peas :)

Ja nii see viimane puhkusepäev vaikselt õhtusse veeres, peagi oli aeg minna tagasi hotelli, korjata omad kohvrid kokku ja suunduda lennujaama. Sealses ostukeskuses jõime veel väikese kohvi koos Rudolphi koogiga:

Siis üritasime otsida Uniqlo poodi - mis aga osutus nii keeruliseks ülesandeks, et andsime alla ja suundusime hoopis lennujaama oma lendu ootama.
Lennujaama monitoridelt leidsime ka omale uue sihtkoha, juhul kui me seda enne muidugi hääldama ōpime:

Seekord saime kohad kõik kolmekesi koos, ning asusime käsikäes lendamist nautlema. Hommikuks olimegi Londonis, vahetasime terminali ning peagi olime Helsingisse suunduvas lennukis, siis veel rong, tramm, ja laev ning takso, ja olimegi kodus :)

Kuid siia lōppu taleb veel selline video, mis meie Bali reisi keskel Annelile saadeti ja mis meie reisi kirjeldas üsna tabavalt: