Puhkuse ootel :)

Ühel ilusal teisipäeval reisis Anneli Helsingist Edinburghi, miskile tähtsale konverentsile, ja mina arvasin, et kui ta mul juba nii lähedal on, siis ma lähen temaga kokku saama. Pakkisin siis omad asjad ja kimasin lennule, päris istekohta ma ei saanud, kuid sain oma tuttava töötaja klapptooli tagumises köögis ;)

Anneli tuli mulle lennujaama vastu ja me kimasime trammiga linna poole - ma olin juba ammu tahtnud trammiga sõita, kuna see tundus väga suursugune ning ilus kui seda linna vahel nägin, ja nüüd ma lõpuks saingi sellega linna poole kimada. Anneli oli juba suht unine, seega veidike jutustasime ja siis hakkasime magamisega tegelema. Hommikut alustasime hommikusöögiga, siis ma saatsin Anneli tähtsat Euroopa tööd tegma ja ise suundusin oma kulme ilusaks tegema. Kulmud tehtud, kimasin Primarki, kuhu mul oli Annelilt nimekiri kaasas, et erinevaid tooteid Norale soetada. Kuna ma aga lähenesin poele valelt poolt, siis ei leidnud seda õiget osakonda kohe üles, tuiasin seal õnnetult ringi ja olin juba lootust kaotamas kui enne loobumist leidsin end õiges t-särkide osakonnas ja hakkasin ostlema. Peale seda rasket ülesannet tundsin, et pean nüüd väikese puhkuse tegema ning istusin kohvikusse inimesi vaatlema. Miski tädi aga vaatles mind ja kui ta minekule sättis, ütles, et mul on ilusad kulmud! Järelikult oli kulmuinvesteering asja ette läinud.

Peale veidikest puhkust oli juba aeg nii kaugel, et kimasin Annelile vastu, et siis kultuurituurile minna. Paraku oli terve linn kattunud paksu uduga, nii et muidu suurepärased vaated nii lossile kui ka muudele vaadetele olid suhteliselt puudulikud. Aga seda enam sain ma Annelile iga nurga peal öelda, et siin peaks muidu vaade olema ja siin samuti ;) Aga tuur oli tore vaatamata puuduvatele vaadetele. Peale kultuuri, arvasime, et nüüd peame tutvuma ka toidukultuuriga, suundusime juba restorani poole mille me olime välja valinud kuid siis jäi meile tee peale ette uuesti Primark, mis oli veel avatud ning me suundusime sinna korraks sisse. Väljusime suht mitme ostuga ;) Ning siis selgus, et meie restos ei ole ka vaba lauda! Astusime siis sisse järgmisesse, mis samuti pakkus sinimere karpe - sest olime juba oma maitsemeeled nendele suunanud. Ja teod olid superluks, samuti oli väga hea pasteet mille eelroaks tarbisime ja ka Eton mess, mida magustoiduks võtsime. Ja eriti hea oli Sancerre vein, mille ma omalegi üllatuseks veininimekirjast leidsin!

Õhtu lõppes minu jaoks poolelt sõnalt, sest kui uni on peal siis tuleb magama jääda, isegi kui jutt pooleli on, onju!

Järgmine hommik algas traditsiooniliselt - hommikusöök, siis saatsin Anneli tööd tegema, koos kõigi tema asjadega, ise kimasin tagasi hotelli ja kolisin samuti välja. Suundusin lennujaama, et lennata tagasi Londonisse ja kimada prantsuse keelde. Lend oli küll täis, kuid sain juba tuttava koha tagumises köögis :)

Enne prantsuse keele tundi kohtusin grupikaaslase Johniga, kellega veel kordasime tegusõnu ja nende pööramist. Tänu sellele väikesele dopingule, läheb tund kuidagi kergemini ja mulle enam ei tundugi iga neljapäeva õhtul, et ma olen tohutu luuser! Ainult pool luuserit :)

Järgmisel päeval ootas mind aga Lyon, ja seda jällegi kaheks ööks, mille vahel on siis terve vaba päev. Seekord oli see pühapäev, ehk et eriti palju Lyoni vahel ei toimu, lisaks sadas veel vihma. Otsustasin hoopis ümbrust uurida, istusin rongile ja sõitsin sellisesse kohta nagu Vienne. Koht kuulus siis oma Rooma aegsete varemete poolest. Olin omale telefoni alla laadinud sellise huvitava äpi nagu Izi.travel, ning selle juhendamisel ma nüüd Vienne linnakesega tutvusin. Äpp annab siis linna kaardi koos kohustuslike vaatamisväärsustega, ning iga vaatamisväärsuse juures veel räägib sellest ka loo :) Nii et suurepärane kaaslane! Ning linn ise oli ilus isegi vihmaga :)

Peale jalutuskäiku üritasin veidike keha kinnitada kuid nagu vanale heale Prantsusmaale kohane, osutus see väga keeruliseks ülesandeks. Peale umbes 5 söögikoha läbiküsitlemist, jalutasin bensiinijaama ja soetasin sealt omale võileiva ja mugisin seda rongijaama pingil, rongi oodates ;)

Peale seda Lyoni, tekkis mul miski suuremat sorti unevaegus, ehk et hommikuti ma pigem suutsin end voodist välja ajada kümme minutit hiljem mitte kümme minutit varem. Sel hommikul kui mul oli eriti tähtis, et ma õigel ajal kohal oleksin, jäin hoopis lausa 6 minutit hiljaks! Aga, kuna meie lennul ei olnud ka kohale tulnud purserit ning ka sel kellaajal ei olnud ühtegi purserit valves, siis ootasid kolleegid nii mind ja siis me asusime koos purserit ootama :) Seega mul hirmsasti vedas ja minu hilinemine ei läinud kuhugi kirja ja jäi täitsa tähelepanuta. Lennuks oli meil sel päeval Chania, ehk siis Kreeka väikesaar Kreeta. See on igavesti kaugel! Mul oli aga peale lendu plaanis kodumaa tee ette võtta, ehk siis mulle oli tähtis et me õigel ajal tagasi saabume. Aga kui midagi plaanida siis nii see ei lähe ;) Nimelt vajas meie lennuk veidike parandamist Kreetal, mehhaanik Stavros tuli ja ajas asja kiirelt korda kuid Stavros puudus koolist sel päeval kui kirjutamisoskust jagati. Seega läks paberite vormistamisega veidike aega - lennunduses nimelt tuleb kõik parandustööd korralikult dokumenteerida - ja nii me siis ootasime kuni Stavros kellegagi telefoni teel kirjaoskust omandas ;) Kogu see sekeldus võttis aega 2 tundi, mis tähendas, et mina olin oma kodulennust maha jäänud.

Helsingisse ma küll jõudsin kuid pidin seal ööbima, Anneli kimas mulle aga vastu ja me asusime tagasiteele Porvoosse, et siis mõned tunnid magada ja tagasi kimada lennujaama. Hommikul ärkasime aga sel hetkel kui oleksime pidanud juba lennujaamas olema, ning sellest aru saades seadsime uue äratuse ning magasime edasi. Peagi saabus meie uksele Nora, kes oli ärganud, et kooli minna ning oli solvunud, et me teda hommikul ei äratanud, et tere-head aega öelda, ning siis avastas, et meie toas tuli põles ja tuli seda kustutama, ning avastas meid sealt eest. Tal oli muidugi super hea meel! Tõusime siis nüüd juba kõik üles ning alustasime oma päeva ühise hommikusöögiga. Siis tegi Nora mulle patsid ning me jooksime uksest välja, sest kogu selle ühise hommikuveetmise käigus hakkas Nora nüüd kooli hiljaks jääma. Õnneks õpetaja ei olnud seda tähele pannud ja Nora sai vaikselt omale kohale hiilida :)

Mina sain lennule ja Anneli jõudis tööle. Tallinnas maandudes seisis meie kõrval ilus kodumaise lennufirma lennuk - see oli nii, nii ilus, säras oma sini-must-valguses seal ;)

Kuna ma plaanitust palju hiljem kodumaale jõudsin, siis oma ainsa kokkulepitud asja ehk arsti visiidi olin sunnitud ära tühistama ja selle asemel läksin hoopis juuksurisse - juuksuril ei olnud küll tööpäev kuid kuna ma helistasin ja tal oli võimalus kasutada vaba lauda, siis ta lubas mind vahele võtta. Ja nii ma siis astusin uksest sisse kahe punupatsiga ning peale paari tundi väljusin .... poisipeaga! Ise loomulikult üliõnnejunnis! Ja ka staarjuuksur Lauri Pedaja kiitis mu uue soengu suurepäraseks valikuks :)

Siis kimasime Andrusega ema Estri juurde, kes oli teinud terve suure kausitäie kartulisalatit, nii maitsev! Ning õhtul oli meil pikk reisiarutelu Reeda ja Külliga - meil nimelt plaan pikem reis ette võtta suure lombi taha. Ning nagu sellised asjad ikka, need vajavad detailset planeerimist, et siis hiljem teha ikka nii nagu koha peal parem tundub ;) Aga arutelu on ikka tore, sest saab teada terve rea vajalikke asju mida enne ei teadnud. Ja muidu on ju ka tore sõpradega tore kokku saada :) Kuid ühel hetkel hakkas haigutamine meie arutelu segama ja me saime aru, et peame nüüd siiski igaüks koju magama minema.

Järgmisel hommikul magasime Andrusega seni kuni Cara Mi meile helistas ja meid üles ajas - kell näitas juba pool kümme ;) Tegelesime siis veidike ärkamisega ning suundusime siis kinno, eesti filmi vaatama Ameerika suvest. Oli selline tore jant, aga õppisin seda et kui Ameerikas politsei juhilube kontrollib, siis on hea öelda, et eesnimi on mul Eesti ja perenimi Vabariik ;)

Siis kimasime läbi pea kõik pealinna kaubanduskeskused kuni viimasest sain omale olümpialaste lühkarid. Tegime ka kiire kehakinnituse, seda Da Vinci nimelises söögikohas, soovitan soojalt! Väga hea teenindus, maitsev söök ning hinnatase oli ka suurepärane. Edasi suundusime aga Reeda ja lastega ning vanaema Estriga Pirita metsa, matkarajale. Ja nagu ikka metsas, kohtusime kohe esimese nurga peal Malloriga! Mallor oli muidugi ehmatanud, et inglis tema kesapõllule lahti lastud olid, samuti meie...nalja nabani igal juhul.

Jalutuskäik oli muidugi mõnus, lõpus hakkasime muidugi oma meelest otse minema kuid tegelikkuses selgus, et sildu mis üle jõe meid viiksid oli vähem kui lootsime ning seega meie lõikustee osutus veidike valeks. Kuid lõpetasime oma matka siiski alguspunktis, koos Muhu pagarite leiva ning võiga, mida me nüüd Reeda juurde mugima kimasime. Ja, ai kui hea see leib oli!

Järgmisel hommikul oli jube tähtis kokkusaamine, maailma tähtsaim, ja kokkusaajaks oli Itik! Paraku avastasin ma vahetult enne Itiku saabumist, et lend millega ma kodumaalt lahkuma pidin oli pungil täis, ning sellele ma kohe kindlasti peale ei saaks. Seega hakkasin kiirelt oma reisiplaane ümber tegema ning uut piletit soetama. Itik õnneks pani mulle mõistuse pähe ning tuletas meelde, et ma olen siiski vaid väga väike mutter suures masinavärgis ning keegi ei tule mulle kohusetundlikkuse eest kättpidi aitäh ütlema. Seega tegin omad plaanid niimoodi, et lahkusin kodumaalt tunni võrra hiljem kui algselt pidin ningnolin valmis oma graafikujärgsest lennust ilma jääma ;)

Itikuga istusime algul ühes kohvikus, kus aga oli tööl selline teenindustalent, et meil mõlemil tekkis hirm, ning me arvasime paremaks sealt kohvikust lahkuda pigem varem kui hiljem :) Magustoiduks leidsime teise kohviku, ning peale seda tegime tiiru Jaama turul, kus oli väga tore õunamüüja, ning sealt suundusime Telliskivi linnaku ostukeskusesse, kus mina tegin erinevaid kodumaiseid oste ;)

Itikuga on väga tore aega veeta, juttu jätkub alati pikemalt, ning eraldi oldud aega justkui ei olegi olnud ;)

Viimane kodumaine õhtu läks ema Estri juures arbuusi süües.

Hommikul ärkasin tund aega enne äratust :) Ning loomulikult kõik jooksis nagu valatulu ja ma jõudsin ning sain peale kõigile lendude ja jõudsin oma pikale tööpäevale ;)

Edasi lendasin üsna mitut lendu edasi tagasi, kuna und nappis siis eriti ei mäleta muud, kui et üks ameerika proua ühel lennul küsis, et kui tema on alg-punktis oma kohvri ära andis siis öeldi talle, et see läheb otse lõppsihtpunkti, aga kuna tema lend oli jätkulennuga, et kas siis tema kohver on sama lennuki peal kus tema või läks see kuidagi otse Lyoni?

Minu pikk töönädal lõppes aga väga väärikalt, nimelt oli seal kirjas Veneetsia ööpeatus ehk siis seekord lausa terve päev Veneetsias! Natuke kartsin, et mu eelmise päeva valve võib mu Veneetsia plaani ära muuta, kuid seekord läks kõik suurepäraselt ning Venetsias maandusime juba kell 11 hommikul. Kiire riietevahetus ja kimasime poistega linna peale - britt/kreeklane ja hispaanlane - mõlemad väga toredad! Algus sõitsime bussiga kesklinna saarele, siis kimasime kesklinna paadiga ning peale seda kulgesime mööda väikeseid tänavaid tagasi, vahepeal loomulikult vajalikke peatusi tehes.

Veneetsia oli väga tore, eriti mulle meeldisid erinevateks otstarveteks paadid - nt. on olemas kiirabi paat, tuletõrje paat, politsei, prügikoristus paat, jne. Kohalikke eriti eimkohanud, enamus inimesed kes ringi tuiasid olis siiski turistad, ning enamuse restoranides oli teenindav personal hiinlased ;) Aga muidu oli väga tore koht, kindlasti üritan sinna veel sattuda.

Tagasi Londonisse jõudes, ootas mind ees prantsuse keele grupiga õhtusöök - me oleme omale nüüd moodustanud sellise raamatuklubi, lisaks tundidele, käime koos kord kuus õhtust söömas ja arutame veidike maailma asju ja tegeleme ka prantsuse keele verbidega. Nii et selline tore ajaveetmine ja kasulik ka.

Ning siis saabus minu kauaoodatud üks vaba päev, mille ma veetsin voodis kuna mu kael oli nii kange, et igasugune liigutamine oli liiast :)

Siis oli eriit kiire Brüsseli ööpeatus, ning peale seda vana tuttav Amman.

Hommik Ammanis möödus basseini ääres, ilm oli just paras bassu ääres vedelemiseks. Kuid poolest päevast pakkisin oma pävkad kokku ja kimasin jalutades linna peale. Meie hotell on vanalinnas suht kaugel ning jalutustee sinnani on umbes tunni aja pikkune, just paras! Ja selle tee ma ka ette võtsin. Kotis oli mul kaasas väike punane karastusjook, ning vesi. Kui linna jõudsin ning alkoholivabasse kohvikusse istusin, olin suhteliselt purjus :) Kuna ma olin aga ainuke valge inimene seal, siis ei saanud sellestbkeegi aru peale minu, arvati, et ma niisama imelik. Istusin ja kainenesin seal siis veidi :)

Amman oli väga tore, ja kogu see pikk jalutuskäik kõigi oma häälte ning lõhnadega oli väga huvitav.

Eile oli ka prantsuse keele tund, seekord täitsa edukas. Ning nüüd on mul kott pakitud ja nina suunatud üle suure lombi Ameerika poole. Kohe saabuvad Külli ja Reet ning me alustame oma Ameerika avastamist. Marsruut  on siis Las Vegas, Suur Kanjon koos mõne väiksema kanjoniga seal läheduses, Surmaorg, Yosemite, Napa org, San Fransisco. Tagasi peaksime saabuma 23 oktoober. Aga nagu te teate, kõik sõltub vabade kohtade olemasoleust, nii, et pöidlad pihku!