USA

Selle aastane pikk reis algas Ruthi hilinemisega lennujaama. Õnneks olid reisisellid Reet ja Külli suht iseseisvad ja istusid rahulikult pingi peal ja vaatasid imelisi inimesi, keda lennujaamas jagub alati. Kui ma kohale jõudsin, registreerisime end lennule ja erilist pealesaamise lootust mitte omades suundusime hommikusöögile. Tagasi registreerimisleti juurde tulles saime aga pardakaardid ning nüüd juba jooksime oma lennule. Kohad saime küll erinevatesse nurkadesse kuid me olime lennu peal!

Lend ise möödus suhteliselt kiirelt, ning peagi avastasime end juba Ameerikamaalt. Isegi passikontroll möödus ilma viperusteta, ainult minu ja Külli kotid ei saabunud koos meiega ;) Õnneks lubati need järgmise lennuga meile järgi saata ja öösel need meile ka hotelli saabusid.

Peale passikontrolli suundusime oma värskelt bronnitud auto järgi. See oli nagu miski autorenditööstus! Kõik võimalikud autorendifirmade letid olid koondatud kokku ühte majja, kuhu lennujaama terminalist viis buss. Leidsime oma leti, andsin paar allkirja ja siis paluti mul minna korrus kõrgemale, kus pidin auto saama. Korrus kõrgemal oli siis parkimismaja, suurus umbes 3 Kristiine keskuse parklat, kus erinevatel ridades asusid erinevate klasside autod, ning onu ukse juures suunas meid meie klassi rea juurde ja palus sealt valida auto mis meile meeldib. Kõikidel autodel olid võtmed ees ja need olid valmis sõiduks. Valisime siis punase auto, perenimega Jeep ja eesnimega Patriot, lootes et meie nupsu punane värvus paistab teistele liiklejatele hästi välja. Meil oli ju tohutu plaan minna Las Vegasesse linna peale, kuid 10 lennutundi ning väga väike magamisaeg lennu ajal, ning ajavahe olid teinud oma töö ning see suursugune plaan muutus varaseks magamiseks ning varaseks hommikuseks ärkamiseks. Ärkasimegi kell 4, Ruth käis hotelli vastuvõtus meie kottide järgi ning kell 6 olime juba uksest väljas, suundumas Hooveri Tammi vaatama.

Tamm oli grandioosne, eriti tore oli see, et me olime suhteliselt ainsad külastajad, kes sellisel varajasel tunnil olid kohale saanud tulla. Kui me vaatamisväärsuse juurest lahkusime, hakkas juba veidi rahvast juurde tulema kuid meie suundusime siis juba uutele väljakutsetele. Meie tee viis meid route 66 vanale teele, nii paljukesele kui seda veel alles oli. Vana sirge tee asemele on nimelt ehitatud uus suurem route 66, mis paraku ei ole nii huvitav. Otsisime tee ääres sellist ehedat söögimaja kuid me kuidagi sellist filmidest nähtut ei kohanudki.

Ühes peatuspaigas leidsime küll vana muuseum-bensuka ehk siis kellegi eramaja, kes oli kokku kogunud igasuguseid huvitavaid vanu ja teistele mitte vajalikke asju, et siis nendest endale ilus turistilõks teha. Astusime meiegi sisse ja tegime poes paar karastavat jooki kuid suuremaks suveniiride ostuks ei läinud.

Veidi maad edasi leidsime ühe toreda õlleka - kus ka õlut müüdi :) Õllekas/pood oli nii suurepärase muusika valikuga, et me üritasime lausa selle playlisti plaati osta kuid prouad poemüüjad pidid meid kurvastama, et see on nende isiklik valik ning paraku ei kuulu jagamisele :)

Õhtu tervitas meid sellises toredas kohas nagu Williams, kus hotelli administraatori soovitusel ja LP juhendamisel, leidsime kohaliku veinitootaja veinitoa, milles loomulikult meeldivalt aega veetsime. Õhtune temperatuur oli aga nii külm, et korraks tundus, et tuleb kõik kaasavõetud riided selga panna. Hommikuks oli temperatuur jällegi parem ning me kimasime Suure Kanjoni poole.

Esimene peatus oli aga lennuväljal, kuna Reet ja Ruth soovisid kõigepealt maailmaimet vaadata veidi kõrgemalt. Meid kaaluti, pandi meie nimed kirja ning anti lootust, et mõnele lennule ikka peale saame. Istusime seal veidike ja jälgisime seda rahva hulka, kes muudkui uksest sisse astus ja oma helikopteri tuurile läksid. Miskil hetkel otsustasime minna aga matkama kanjoni äärde ning tulla tagasi hiljem, et ehk siis on veidi vähem rahvast ja meiesugused hääletajad saavad ka peale.

Matkatee algas kõigepealt bussisõiduga kanjoni matkatee tagumisse otsa, et siis sealt tagasi jalutada. Buss, oli aga eriti tähelepanuväärne - kohutavalt külm! Ning bussijuhil oli tohutu jutustamisvajadus, rääkides tervele bussitäiele inimestele oma tütre koerast, kes oli ära söönud 1500 dollarit rahatähti ning siis andis sellest tagasi vaid 200 pisikestes tükkides. Oli väga õpetlik ja huvitav lugu, kuid kindlasti oleksime me ka ilma selle loota saanud edasi elada. Vahest on ikka jube hea reisida riikides, kus ei saa kohalikust kellest aru, onju?

Peale seda külmakambri bussi, valisime oma matkarada tükk aega vaid päikese järgi, et veidikenegi oma kontidesse sooja saada.

Kuid nagu piltidelt näha siis suhteliselt kiiresti saime soojendusdressid maha, ning Reeda mahitusel ronisime ikka nii ühe kui teise tipu otsa, et veidike paremaid vaateid saada üle kanjoni serva. Kanjon oli väga tore, avades iga nurga tagant aina uusi ja kauneimaid vaateid kui enne.

Peagi oli aeg käes, et me pidime tagasi kimama koterite juurde, sest me ikka väga soovisime ka sellega lennata ja ülemist vaadet uurida. Läksime tagasi lennuväljale, andsime registreerimislauas teada, et me oleme jälle kohal ja tütarlaps andis meile jällegi lootust kuid palus istet võtta. Ja nii me jällegi ootasime seal, ja vaatasime kuidas inimesed uksest sisse astusid ja ostsid omale ja oma sõpradele piletid tuurile ja lendasid minema. Mina hakkasin juba lootust kaotama, et me sellele atraktsioonile oma hääletuspiletitega peale saame, Reet oli veel optimistlik ning Külli ka ikka lootis, et ta saab meile lehvitada. Ja siis, ja siis, kutsuti meid, anti meile päästevestid ja pardakaardid. Me saime isegi ühele kopterile ning saime isegi üksteise vastas istuda ;)

Kopterituur oli tore, veidi lühike ning ma natukene lootsin, et piloot teeb ka paar veidi järsemat liigutust, kuid kõik oli ülirahulik ning turvaline. Vaade üle kanjoni oli veidi suht madalale langenud päikesest varjuline, kuid meie saime oma elamuse kätte!

Järgmine vaatamisväärsus oli meie teel päikese loojang ja seda pidi ometigi vaatama kanjoni serval. Koos meiega oli seda vaatama tulnud veel paar tuhat inimest, kuid ega loojang sellest viletsamaks ei läinud.

Siis ootas meid ees paar tundi autosõitu, suhtelises pimeduses. Kohati oli veidike väga pime, kuid kui eemalt hakkas paistma valguse saareke, saime aru, et meie selle öö kodulinn Page on ootamatult kätte jõudnud. Registreerisime end hotelli ja suundusime õhtusöögi otsingule. Linnake oli huvitavalt jagatud erinevateks rajoonideks: koolide ja staadionite rajoon, hotellide rajoon, ostlemise rajoon, bensiinijaamade rajoon, kirikute ja muude pühakodade rajoon, ning restoranide rajoon - elurajoonini me ei jõudnudki :)

Leidsime omale sobiva söögikoha ning peale mõnda lauavahetust - võitlesime jällegi konditsiooneriga - saime ka söögid :)

Veel üks tore lugu sellest linnakesest, meie hotellituba oli selline, et kui ukse avasid, siis esimene tohutu suur ruum (sama suur kui eelmise öö tuba) oli lihtsalt tühi tuba, ning selle tühja ruumi tagumises nurgas oli uks magamistuppa ;) Alguses arvasime, et me oleme miskisse valesse tuppa sattunud või, et unustasime peenikest kirja lugeda, et siin hotellis tuleb ka oma voodi kaasa võtta. Kui aga juba tuppa saime siis oli kõik superluks, voodid-tekid-padjad ja isegi rätikud olid olemas :)

Hommik algas nagu ikka varajaselt, seekord kimasime Antelope kanjoni suunas, mille väravas plaanisime kohalike indiaanlaste korraldatud tuuri võtta kanjonisse. Kohtasime seal aga indiaanitädi, kelle nimi oli Hooaja Ootel Füsioterapeut-Kohaliku-Kossu ja Võrgu-Naiskonna Juures, ning see tädi rääkis meid pehmeks, et me peame hoopis 3 kanjonit külastama. Ja kuna meil aega jagus, siis nii me end tripile kirja panimegi. Tädi oli tohutu entusiast ning rääkis meile erinevaid huvitavaid lugusid kanjonitest, loomadest kes seal elutsevad, õpetas kuida meie pildistamisvahenditega paremaid pilte teha, ning näitas ka parimad pildistamiskohad ära. Külastasime siis Owl ehk Öökulli kanjonit, Rattle Snake ehk Lõgismao kanjonit ja viimasena siis Antiloobi kanjonit. Esimeses kahes olime me omaette, kolmandas kanjonis oli lisaks meile veel nii tuhat inimest :) Ning nii nagu tädi meile alguses ütles, meeldis meile kõige enam Rattle Snake kanjon.

Viimasel pildil on Ruth oma prantsuse keele verbidega, kuna koolikaaslane John käskis need kaasa võtta ja reisil ikka veidi õppida ka, siis ma vähemalt tegin verbidega vaatamisväärsuse juures pilti ;)

Peale neid erinevaid kanjoneid oli kõht tühi ning me suundusime ribisid mugima - eriti ehedalt serveeriti neid meile plastik nõudelt ning arve esitamisel oli jootraha andmise juhisele ring ümber tõmmatud :) Me muidugi ei lasknud ennast sellest segada. See eest leidsime söögikoha kaunistanud lipureast ka sini-must-valge ;)

Meie tore giiditädi soovitas meil veel vaatama minna tee peale jäävat Toedstool nimelist kohta. Meil oli küll alguses plaan kimada maha miski 600 kilomeetrine edasi tagasi ring, et veel ühte kanjonit külastada kuid peale veidikest arutamist otsustasime sellele plaanile kriipsu peale tõmmata. Ja suundusime hoopis Toedstooli nimelist kohta otsima. Tädi ei olnud päris kindel kas suure tee ääres silt on, ning samuti ei olnud ta kindel kui kaugel see koht on. 

Kuid kõigepealt vaatasime üle Horseshoe - ehk siis koha kus Colorado jõgi teeb hobuseraua kujulise pöörde.

Me algul keerasime ikka paarile väiksemale teele, ning üsna pea saime aru, et need teed ei vii sinna kuhu meil vaja. Miskil hetkel loobusime otsimisest ning arvasime, et ju me oleme mööda kimanud ja suundume siis hoopis oma ööbimispaika Cedar Citysse, kuid siis avastasime sildi, millelt lugesime meid huvitava nime :) Parkisime auto ning suhtlesime kahe austraalia paariga, kes olid sellest kohast vaimustuses ning siis sattusid nad vaimustusse, et keegi oli Eestist tulnud seda vaatama ;) Nii tore, kui nii lihtsalt saad inimesi vaimustada. Pakkisime siis oma vajalikud asjad kokku ning sammusime kivi-seeni vaatama. Ning see koht ei petnud meid! Need olid tõetsi ilusad ja erilised ning kindlasti väärisid uurimist ;) Me jalutasime seal üsna pikalt ning vaatasime ka päikeseloojangu koos korraliku päikeseloojangu joogiga :)

Vaatamisväärsus uudistatud, suundusime edasi oma kodu suunas kuhu oli meil veel paarsada kilomeetrit sõita ning peale päikeseloojangut olid ka kõik kohalikud kitsed teed ja autosid uudistama tulnud. Surnuid kitsi nägime nii paarikümne ringis, hiljem kohtasime ka oma 5 elavat kitse. Külli tegi ettepaneku, et kitsedele tuleks helkurvestid selga panna kohustuslikus korras, et autojuhid neid juba kaugelt näeksid, ning ka jahimeestele peaks nad niimoodi rohkem silma hakkama. Lisaks oli meil veel vaja ühest mäest üles saada ja siis teiselt poolt alla. Õnneks jäime kitsedega võitluses seekord võitjaks nii meie kui ka kitsed, ehk et meist jäid kõik kitsed puutumata.

Järgmine hommik panime ilusad riided selga ja keerasime auto nina Las Vegase poole. Tee peal küll keerasime erinevate pruunide siltide poole ja sattusime ühte toredasse kohvikusse, lisaks leidsime omale maja, mille soetame omale, et seal pensionipõlve pidada.

Küla või siis linna nimi oli Torqueville, ning ühe maja hoovis peeti koduloomadena laamasid. Me olime sellest vaatepildist aga nii ehmatanud, et ei märganud isegi pilti teha. Igal juhul oli úks tore küla ja väga vaikne. Mida aga ei saa öelda meie sihtkoha Las Vegase kohta. Sõiduteed olid juba üsna huvitavad, kuid kogu selles rägastikus leidsime oma hotelli suht valutult. Circus Circus oli väga tulederohke ning roosa. Toad olid suht vanad ning väsinud kuid üheks ööks sobis see meile suurepäraselt. Tegime kiire riidevahetsue ja kimasime basseini äärde. Pidime veidike vetelpääste onuga vaidlema, et kus me täpselt pikali heita tohime sest turvanõuded ju ikka eelkõige....kuid lõpuks saime kohad päikese käes, seda külla mitte väga pikaks ajaks, sest päike kimas juba magama. Ning meie pidime ju stripi peale laiama minema. Panime oma olümpia kleidid selga, värvisime isegi silmad ära, ning ka kõrvarõngad pandi kõrva ning suundusime linna peale. Vaatasime kõigepealt oma hotellis tsirkuse show - see erilist vaimustust ei tekitanud - üks ilus vene iluvõimleja, kes hooaja lõppedes oli haltuurat tegema tulnud, veeretas rõngaid. Oli tore, kuid teiseks etteasteks me enam ei jäänud. Suundusime tänavale, ning kimasime miski tohutu maa maha kuni saime aru, et suundume valele poole. Õnneks saime vaadatud Stratosfääri torni, mille kõrgeimal korrusel asus karussel. Seda asja alt vaadates hakkas juba üsna kõhe. See asi uuritud, vaatasime kaarti ja saime aru, et me oleme väga valele poole tulnud ning keerasime otsa ringi ja hakkasime õigele poole minema. Siis aga nägime bussipeatust ning arvasime, et sõidame hoopis bussiga stripi teise otsa ja hakkame siis tagasi jalutama. Oohhooo, see buss alles oli külm! Aga kuidagi kannatasime selle asja ära. Väljusime Cheopsi püramiidi ning Sfinksi juures, siis uudistasime Disney hotelli, New Yorki, jne, jne. Kitshi oli rohkem kui rubla eest, mõni koht veidi paremini tehtud kui teine. Meie vaieldamatuks lemmikuks sai aga Bellagio ees olev purskkaev, mis tgei iga 15 minuti järel uue show. Paraku ei kohanud ei Brad Pitti ega ka George Clooney't - ju neil oli Ocean 11st vaba päev ;)

Leidsime ka sellise toreda nimega söögikoha:

Hommikut üritasime alustada varajaselt, kuid nagu ikka vahest aeg kulub käest. Seekord õnneks ei kulunud seda väga palju ja me olime ikka graafikus kuid erinevad hommikused toimetused võtsid kuidagi rohkem aega kui olime arvanud. Sõime hommikust Denny's dineris - see on superluks koht, soovitame ka teile, aga siis eriti rohkem päeva jooksul süüa pole vaja;)

Ühel hetkel suutsime end siiski autosse pakkida ja suunduda Death Valley ehk siis Surmaoru suunas. Tee oli suht pikk ning midagi erilist sellest meelde ei jäämudki, kuid org ise oli väga meeldejääv.

Esimesena uudistasime vaadet tervele orule, sealt mäe otast leidsime ka ühe toreda ämbliku, kes oli väga kuri kui Ruth teda väikese puutükiga togis, et näha kuidas ämblik jookseb, siis kohtasime miskit orava ja suure hiire segalooma, kes meie autot vastu suurt huvi tundis. Ning loomulikult vaatasime vaadet alla orule ja peaaegu kuivanud soolajärvele.

Järgmine vaatamisväärsus oli Kuradi golfiväljak - ohh kui kuum seal oli! Ja kui seal vaikselt istusid siis kuulsid soola praksumist. Me kükitasime seal ikka üsna tükk aega ning kuulasime neid looduse hääli.

Siis uudistasime soolajärve ennast, kuid see miskit erilist elamust meile ei pakkunud.

Tegime ka kiire käigu külastuskeskusesse, et uurida kus on liikuvad kivid kuid selgus, et nende vaatamiseks on vaja vähemalt tervet päeva kuna tee sinna on suhteliselt olematu ning lisaks saub see teises pargi otsas. Seega see atraktsioon jääb järgmiseks korraks.

Kiirelt vaatasime úle ka liivadüünid, mis olid nagu kohale toodus ning istutatud sinna kekskkonda. Kuna sellele kohale lähenes bussitäis hiinlasi, siis eriti pikalt me seal ei peatunud.

Uudistasime ka bensu hinda ning paraku olime sunnitud väheke seda kallihinnalist kütust ka tarbima. Ning tarbisime ka kohaliku poe juures kütust endale, sellist mis veidike B vitamiini sisaldab. Ja edasi asusime orust väljasõiduteele, kohates veel koiotti, kes ilmselgelt nägi esimest korda eestlasi ja uudistas meid suurema huviga kui meie teda.

Surmaorg oli väga tore ning hea meelega oleksin ma seal ka ööbinud, et uudistada ka sealset öist taevast, kuid ka see atraktsioon jääb järgmist kohtumist ootama.

Peale järjekordset suurejoonelist päikeseloojangut suundusime nüüd oma selle õhtu kodu otsima, mis asus Ridgecrestis, kuid milleni oli meil veel paarsada kilomeetrit sõita. Tee peal nägime veel kummituskülasid, ehk siis Surmaorus enne olnud külasid kust aga nüüdseks on inimesed kolinud parematesse kohtadesse ning seega on need külad tühjaks jäänud.

Sõitsime ka läbi miskist keemiatehase linnast, mille vaatamisväärsus oligi suur tehas mis asus üsna suurel maa-alal ning erinevates hoonetes ning mis oli väga uhkelt valgustatud. Samas küla elanike majad olid aga karavan autodest ümber ehitatud konkud. Tegime kohalikus bensukas ka kütusevõtu peatuse kuid kimasime sealt kohe eriti kiirelt minema.

Kodu, selleks ööks tervitas meid Ridgecrestis, ja seal leidsime omale "all you can eat" ehk siis söö palju jaksad, hiinaka ning seal me oma kõhud täis mugisime. Paraku ei pakutud seal alkoholi tilkagi, seega otsisime eraldi poe mis meile seda pakkus, ning siis veetsime meeldivalt aega toas.

Järgmine hommik kimasime suurte puude parki ehk siis Seqoia Parki. Tee pargini oli juba väga paljutõotav:

Ohhooo, need puud olid tõesti suured! Osadest sai lausa autoga läbi sõita ja mõndade ümber oli tee kurvidega mööda suunatud. Kuid eriti suurte isendite vahele olimtehtud pisike matkarada, et kõik suurimad puud eriti lähedalt üle vaadata. Ja nii me siis sellele matkarajale asusimegi.

Nende puudega oli selline lugu, et kord elus saime aru, et lausa vajalik on kui keegi inimene on pildil kuna siis saab puude grandioosusest aru ;) Ja nii me siis muudkui poseerisime.

Pargist välja sõites nägime ka tulekahju - olime väga kurvad, kuid järgmisel päeval saime teada, et osad tulekahjud on nn. kontrollitud tulekahjud, et metsa noorena hoida. Usume, et seegi oli üks nendest.

Öö veetsime Fresno nimelises linnas, kus oli hotelli uksel eriti huvitav silt:

Järgmine hommik suundusime Yosemite Valleysse. Alustuseks vaatasime "tunneli vaadet" - eriti ei saanud sellest aru, pigem oli see tere tulemast külmale maale, sest õhk oli väga jahedaks kiskunud ning järgmiseks peatuseks oli isegi Ruth ennast riidesse pannud!

Tegime kiire jalutusringi miski veejoani, oli ilus! Siis vaatasime üle külastuskeskuse ja selle juures asuva postkontori - onu postitöötaja oli väga tore. Ning siis tegime veel kiire matka ümber Peegel järve, mis tegelikult oli vaid liivaväli ning pidi vaid päikesepaistelise ilmaga veega täidetud järve moodi olema. Meie aga sobitasime sõprust paari hirve, mõne orava ja ühe islandi mürsikutest kubiseva perekonnaga.

Peagi hakkas aga pimenema ning me olime sunnitud oma öömaja otsima. Enne kottpimeduse saabumist leidsime ka selle, kolisime sisse ning suundusime kohalikku pubisse aega veetma. Lootsime eest leida toredaid matkaselle, kuid .... matkasellid olid vist hoopis parki kämpingutesse jäänud.

Hommikul tegime ühe tugeva hommikusöögi, millest osa pakkisime ka omale matkale kaasa ;) Ning siis suundusime pikale matkale. Kuna meie hommikused tegevused võtsid veidi rohkem aega kui plaanitud ja me ei tahtnud pimeda peale oma edasise sõiduga jääda, siis tegime matkaringi veidi lühema kui algselt plaanitud. Siiski olid vaated ilusad, mäkketõuse omajagu, ning teisi matkajaid väga vähe.

Viimasel pildil on miskid huvitavad seened, mille me leidsime - ehk Reet Reili oskab öelda kas on tegu ka söögiisenditega?
Ning pilt ka väsinud matkasellist:

Nagu näete, siis veiniklaas on käes korralikult püstiasendis isegi kui endal silmad kinni ja nina nohisemas :)
Saime valges autosse ning kohe hakkas ka väga kerge lumesadu, mis õnneks ei kestnud kaua. Yosemitest lahkusime veel valges kuid peagi hakkas väga kiirelt pimenema. Oma selleöise kodu, Mariposas, leidsime juba täielikus pimeduses. Ja kuna ameerikas on kohane kõiki asju teha autoga, siis suundusime ka restorani autoga. Restoran oli nii popp, et pidime 40 minutit järjekorras ootama, et omale laud saada. Söök just erilist vaimustust ei pakkunud, vein oli oluliselt parem kui söök. Ja kuna vahepeal oli saabunud eriti uhke vihmasadu, siis olime nüüd väga rõõmsad, et olime autoga tulnud.

Järgmise päeva nimi oli pikk autosõit - suundusime Napa orgu, et kohaliku veinitööstusega tutvuda, kuid sõit sinna oli kohe eriti pikk.

Me lootsime, et saame Napa oru kõrvalorus, Sonomas, jalgrattaga järgmisel päeval paar tiiru teha ning siis uudistada veinikeldreid, kuid rattatee oli suure sõidutee ääres ja see ei olnud just eriti kutsuv. Seega vaatasime üle Napa oru - erinevad veinikeldrid olid nii uhked, et me isegi ei julenud sinna sisse vaadata. Paari siiski pistsime nina ukse vahelt sisse, kuid üks neist tuure ei teinud, ning teises oli viimane tuur just alustanud. Seega miskit tuuritamist me ei teinud. Suundusime hoopis Sonoma poodi - ohhoo, vaat kus olid alles hinnad selles poes! Meie Stockmann korda 3 ;) Aga see-eest oli väga huvitav valik,  nii veinidel kui näiteks juustudel.

Ööseks suundusime linnakesse nimega Petaluma, ning järgmisel hommikul kimasime kohalikku outlet ostukeskusesse ostlema. Meie eesmärk oli leida Rheale naelkingad....paraku väljusime poodidest erinevate toodetega ja ükski neist ei olnud naelking.

Siis uudistasime Sonoma linnakest, ning kuna see ei olnud eriti rohke oma vaatamisväärsustega, siis suundusime ka Napa linna. Seal seadsime omale eesmärgiks leida Napa vanim maja - see oli siis 1852 ehitatud elumaja. Leides selle, olime veidi pettunud - mõni teime maja seal kõrval paistis veidi rohkem ajast räsitud kui see. Ilusat arhitektuuri küll oli kuid seda suhteliselt piiratud koguses. Isegi turismiinfo tädi ütles, et kui te just ei taha külastada erinevaid veinikeldreid, siis suurt muid vaatamisväärsusi nende linn ei sisalda. Jalutasime siis linnakese risti põiki läbi ja suundusime tagasi oma Petalumasse, kus me ööbisime ka sel ööl.

Hommik viis meid ookeani äärde, kus me leidisme miskist bensukast turismiinfo, ning suundusime sinna uurima, et kas kuskil on ka selline rand kus ujuda saaks. Muidu üsna viisakas turismiinfo tädi hakkas selle peale naerma ja oli natukene õnnetu, et ta peab tööl olema, et muidu tuleks ta seda kohe ise vaatama, et kuidas need 3 hullu põhjamaalast SIIN ujuvad. Ta soovitas meile paari kohta kuid arvas, et ega me vaevalt vette lähme :) Uuris kust me pärit oleme ja rääkis pika loo kuidas talle meeldivad Soome vormel 1 sõitjad ja kuidas ta Rootsist tegi koolis referaadi ;) Me muudkui naeratasime ja tänasime teda info eest.

Suundudes ookeani äärde saine aga aru, et ega me vist vette ei lähe!

Vaatasime üle kõik rannikuäärsed vaatamisväärsused, mis peamiselt koosnesid erinevatest kaljudest ookeanis, siis uudistasime kohalike pensionäride maalilaagri tulemusi, ning viimaks võtsime ennast ühe golfiväljaku taga asuval rannaribal ka bikiniide väele. Kohalikud koerajalutajad olid küll sulejopedes ja suusapükstes, kuid meid see ei seganud. Vahemärkusena ütlen siiski, et vette me ei läinud, isegi varbaga ei katsunud vett ;)

Hilise lõuna, varajase õhtusöögi tegime kohalikus kalarestos - neil oli suurepärane pakkumine, et teisipäeviti pudel veini poole hinnaga! See meile sobis! Kalaroad, mis tellisime, olid suurepärased, samuti vein. Ning edasi ootas meid miski eriti kurviline tee, mis viis veel mäkke.

Enne sellele pikale teele asumist avastasime, et meil on vaja kütust võtta. Paraku oli see keeruline ja tundus, et miskit tsivilisatsiooni meil nii pea ees ei ole. Ühe kúla, mille leidsime, selles oli bensukas aga kinni. Seega suundusime kohalikku pubisse, et sealt infot saada. Baarmenid ei teadnud asjast midagi, nad ei teadnud isegi järgmise küla nime ;) Kuid, leidsime pubikülastajad, kes olid pärit järgmisest külast ja ütlesid, et seal on bensukas lahti. Suundusime siis julgelt sinna. Bensukas oli automaat, mis tõesti on 24 tundi ööpäevas lahti, kuid paraku see ei tunnista meie välismaiseid pangakaarte. Koputasime siis bensuka uksele, kus miski poolakas pesi põrnadat. Onu ütles, et ta aitaks hea meelega kuid tal ei ole oma pangakaarti kaasas, ning soovitas meil minna lähedal asuvasse pubisse, et sealt keegi õnge püüda, et me siis saaksime maksta sularahas talle ning see inimene meile oma kaardiga bensu võtaks. Enne veel kui ennast minema asutasime, tuli miskist kõrvaltuksest miski kummikutega onu välja ning ütles, et ta ongi bensuka onu ja annab meile ka sularaha eest bensu. Bens jooksmas meie auto paaki, uuris onu, et kuhu me teel oleme. Ning kui teatasime, et San Fransiscosse, siis ta ainult vangutas pead ja uuris, et kas me ikka oleme mägedega harjunud. Me olime optimistlikud ja suundusime ikka sellele teele, mis oli oluliselt lühem kuid väga kurviline :) Veidike keerutasime, siis veel veidike ja peagi hakkasid miskid tuled paistma ning peagi saimegi aru, et see on San Fran! Kimasime üle Golfen Gate sillast ja olimegi tohutus liiklusvoos, keset San Fransiscot. Õnneks oli meie hotell suht koht sama tee ääres, mida mööda olime sisse sõitnud, seega pikalt ei pidanud tiirutama, siiski tegime ümber kvartali väikese ringi, et asjast paremini aru saada. Ning olimegi kohal! See ööbimiskoht oli muidugi kõige peldikum, mida me sel reisil kohanud olime. Toas oli miski huvitav lõhn, voodipesui olnud just puhtamate killast ning trepp, mis viis üles korrusele oli väga kiivas. Kuid, palju meil siis oli plaanis aega selles kaunis hotellis veeta? Pakkisime asjad lahti ja suundusime koheselt ümbrusega tutvuma. Eriti palju just ei juhtunud... väga vaikne oli enamus kohtades. Lõpuks maabusime miski piano baaris, kus jõime paar huvitavat kokteili ja siis suundusime magama.

Hommikul oli Ruthil kulmude ilusaks tegemise sessioon, Reet ja Külli aga suundusid jällegi naelikute jahile.

Peagi olid Ruthil uued kulmud, kuid naelikute jaht oli keerulisem. See oli justkui maastikumäng, kus igas poes, kuhu me sisse astusime soovitati meile miskit järgmist poodi, kus loodetavasti on naelikuid. Vahepeal oli selle maastikumängu üks osa ka "välet" parkimine, ehk siis et keset tänavat, poe ees astusid auto uksest välja Reet ja Külli, ning Ruth suundus hoopis parkimiskohta otsima. Valet parking teenus missugune!

Kogu selle maastikumängu tulemus oli aga, et me tutvusime pea-aegu kõigi San Fransisco spordi poodidega kuid mida me sealt ei leidnud, olid naelikud ;)

Miskil hetkel lõpetasime selle maastikumängu ja suundusime hoopis uuele suunale - ehk siis 49 miili maaliliste vaadete ringsõidule läbi San Fransisco. Reet, tubli inimene, avastas, et linnaga on võimalik tutvuda mitte bussisõidul vaid, et terve linn on võimalik üle vaadata ka järgides kajakate pilte ning ka kaarti. Ning kõik vaatamisväärsused jäävad selle tee äärde. Nii me siis linnaga tutvusime.

Järgmine hommik oli meil autovaba, sirutasime jalad välja ja kimasime sadamakai number 33 juurde, kus ootas meid laev, mis viis meid ja veel umbes 200 inimest Alcatrazi vanglasse. Teel sadamasse jõudsime vaadata ilusas uduvines Golden Gate silda, tohututes kogustes hommikujooksijaid ning ookeanis kohtasime ka kolme hüljest ning paari ujujat, kes üksteise võidu hommikuujumisega tegelesid. 

Seda küll vaid uudishimu rahuldamiseks, kõik see rahvamass tuli vabatahtlikult sealt ka tagasi.

Vangla saar oli tore, ning vaade suurlinnale oli sealt suurepärane. Minu jaoks on ikkagi üllatav, et sealt vanglast keegi omal ajal põgenema ei saanud ;)

Peale vanglat, suundusime randa, kus leidsime oma väikese nurga ning jälgisime sealt vaikselt ujujate liikumisi. Ujujaid, kalipsodes ning ujumismütsidega varustatud, oli päris tihedalt. Niisama suplejaid ei olnud ühtegi. Ruth seekord isegi katsus vett ja oli pea-aegu nõus sisse kalpsama kuid kuna meil olid veel tohutult palju plaane linna peal ajada ning minu rannarätik oli ühtlasi minu öiseks tekiks, siis jäi see eneseületus järgmist korda ootama :)

Kõik päike võetud, suundusime väikesele mereandide lõunale, ning kergele shopingutuurile. Ning õhtu lõpetasime Bluusiklubis. Kuulajaid kontserdil ei olnud just eriti palju, ning seega said muusikud kõikide kuulajatega suhelda ning popid Eesti tüdrukud olid muidugi kõige popimad. Ka teised kontserdikuulajad tulid pausi ajal meiega suhtlema ning oma teadmisi meie kodumaast jagama ;) Üks proua oli lausa käinud kruiisil ning meie regioonis külastatud riikidest meeldis Eesti talle enim.

Hommik algas meil jällegi varakult, sest me olime välja peilinud, et selleks, et teha sõit San Fransisco sümboli, ehk puutrammiga ilma järjekorras seismata, tuleb seda teha hommikul varakult. Ja nii me trammile suundusime hommikul kell 7.

Uudistasime enne veel Golden Gate silda uduloori mähituna, siis lugesime üle jooksjad pargis - osad olid meile juba eilsest tuttavad, osad olid aga uued tegijad, ning siis astusime ilma mingisuguste järjekorrata trammile. Trammisõit oli tore, trammijuht veelgi toredam ;)

Trammiga kimasime linna peale, kus külastasime tuntud kaubamaju, mitte midagi ostes, siis tegime kerge magusasöögi Cheesecake Factory nimelises kohvikus - meile see just erilist muljet ei avaldanud, kuid see on nüüd tehtud, ning siis tutvusime kohaliku ühistranspordiga ehk suundusime kesklinnast hotelli liinibussiga. See oli ka huvitav kogemus, sest esimene buss mille peale istusime teatas poolel teel, et tema küll kaugemale ei sõida, ning me saime aru, et sama numbriga on erinevad bussid ja nende marsruudi erinevus sõltub bussi suurusest - et kui on lõõtsaga buss siis sõidab lühemat ringi ja kui on lühike buss siis pikemat ringi :) Me saime igal juhul hotelli, tegime kiire riietevahetuse ja kimasime Oaklandi, kus külastasime Golden State Warriorsi mängu.

Mänguhalli juurde saabusime suht varakult aga õnneks enamus sellest ülejäävast ajast saime seista sissepääsu järjekorras. Ühtlasi saime ülevaate nimedest, keda me väljakule oodata võisime. Sest enamus inimesed, kes mängule suundusid kandsid mängumeeste nimedega särke.

Uksest sisse saades, anti kõigile külastajatele ühe staari kujuke, mille pea rõõmsasti liikus. Mina küll alguses keeldusin seda vastu võtmast aga Reet ja Külli keelitasid, et võta ikka, et siis jääb neile rohkem ;)

Siis soetasime omale kallihinnalise Korea barbeque - segu miskitest erinevatest toitudest - see maitses väga hästi! Joogi soetasime vaid ühe kamba peale kuna jookide hinnad olid spordihallis kohe eriti huvitavad! Ning siis hakkasime oma kohti otsima - ise me ju arvasime, et meil on istekohad....ehhhee, tegelikult olid need nummerdatud seisukohad :) Meie sektori korrapidajaks oli selline veidrik, keda me oleme erinevatest filmidest näinud, huvitub millestki väga spetsifiilisest,  ning elab emaga, kuigi on juba 45 aastat vana, ning vabal ajal mõrvab naisi, et nende südametest kaelakeesid teha - teate ju küll selliseid tüüpe? Igal juhul oli tema meie osakonna kohanäitaja, ning peale umbes tuhande foto tegemist meist kossuväljaku taustal, küsisime, et kas meil oleks mõni võimalus kuskile istekoht saada. Onu Werner lubas meid kohe mõne koha vabanedes istuma sättida. Loomulikult tuli jutuks meie päritolu ja onu oli külastanud miskit meile lähedal asuvat riiki, ma isegi ei mäleta mis riik see oli.

Terve esimese veerandaja seisis onu meie kõrval ja muudkui rääkis midagi, segades meie kossu vaatamist. Siis aga leidis ta omale uued ohvrid, miski latiino perekonna, kes olid imikuga tulnud kossu vaatama, ning loomulikult oli imikust vaja ka ju mõni tuhat pilti teha - Werner asus kohe sellega tegelema. Ja meie olime rõõmsad, et saime rahulikult kossu vaadata ;) Ah jaa, neist tuhandest pildist paraku ei ole vaatamisväärne mitte ükski, enamus neist on siiski väga udused...

Kossuelamusest veel, et - hümni laulmine toimus nii vaikselt, et lausa piinlik oli, ning tantsutüdrukutel oleks omaaegsetelt Tartu Rocki omadelt väga palju õppida! Aga koss oli tore!

Ning oligi märkamatult saabunud meie lahkumise päev. Me justkui midagi tegime ja kuhugi veel plaanisime minna, kuid lõpuks kui olime randa jõudnud, ning sobivat päevitusplatsi ei leidnud, siis otsustasime minna hoopis lennujaama ja seal hängida. Enne veel pidime auto ära andma - see oli ka selline huvitav kogemus - sõitsime parkimismajja, seal miski onu peatas meid, ning skännis autonumbri miskisse masinasse ning siis andis meile selle väljaprindi, me võtsime oma asjad ja suundusime lennujaama. Ei miskit auto ülevaatust taskulambi valgel ega lepingute allkirjastamist. Meie veel kiirelt kirjutasime úles oma läbitud vahemaa, kuid hiljem avastasime, et ka see tähtis info on meile antud paberitükil kirjas: ja me olime läbinud 2223 miili ehk 3577 kilomeetrit :) Päris suur number.

Lend oli loomulikult pungil täis, kuid miski ime läbi saime jällegi kohad, kaks kohta lausa kõrvuti ning kolmas ei olnud ka väga kaugel. Londonisse jõudsime suht varakult, ning ma utsitasin Reeta ja Küllit kimama Helsingi lennu peale, kuid paraku maapealne teenindus ei olnud just maailma abivalmim ning nad jäeti lennust maha. Korjasin nad uuesti kolmandast terminalist peale ja me läksime minu juurde, kus ma pakkisin oma kohvri lahti, Reet tegi väikese une ning siis suundusime kohalikku India restorani. Paraku oli see päeval suletud aga miski heatahtlik omu soovitas meile Zam-Zam söögikohta, mis asus ümber nurga ning mille söök pidi olema parem kui restoranis. Kimasime siis sinna ja pidime lausa järjekorras ootama, et omale söök saada. Kana birijani - see oli úli-super vürtsikas kuid hea. Ning eriti huvitav oli muidugi selle söögikoha asukoht, interjöör ja atmosfäär! Mitte ükski hetk sellest ei meenutanud meile, et me oleksime vana euroopa südames või siis mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis...Nii et meie reisielamused tuhmusid hetkeks kogu selle kogemuse kõrval. Tore oli ka meie söögikorra hind - kokku koos joogiga, 9 naela ;) Seda siis ikka kolme peale kokku!

Ning siis saatsid reisisellid uuesti kolmandasse terminali ja nad suundusid Helsingi poole - üks nest  tõsteti business klassi ning üks paraku istus tagumises köögis, aga kodule lähemale nad jõudsid. Ameerika reisi kokkuvõtteks võiks öelda, et see on ikka üks nii suur maa, et hirmuäratav kohe. Paljud inimesed olid täitsa toredad keda me kohtasime, kuid kogu teenindussektori jootraha küsimine oli suhteliselt tüütav. Loodus oli loomulikult kõige meeldejäävam, kahju et kohalikud neid paiku harva külastavad, kuid seda parem muidugi meile kõigile :) Kokkuvõttes oli üks tore reis ning huvitav maa :)
Viimased pildid veel ka leiust ühes paljudest toidupoodidest: