Kõik teed viivad Rooma

Peale neid erinevaid lende, kimasin ma aga Pariisi, et seal istuda kiirrongi peale mille lõppsihtkoht oli Strasbourg. Kuna mul oli paar vaba päeva ja ma olin juba ammu lubanud minna oma Strasbourgi tuttavaid vaatama, siis seda ma nüüd ka tegin. Pariisis passikontrolli järjekorras seistes, järjekorras oli nii 150 inimest, avastasin, et olen ainus ilma pearätikuta naisterahvas seal. Kohati tundus, et olen saabunud valesse sihtkohta. Kuid kohe kui terminali sain, sain siiski aru et olen Pariisis. Nimelt on sealne lennujaam minu jaoks üks segasemaid ehitisi. Siiski leidsin üsna pea endale vajaliku rongijaama - ainuke inimene kes kutsuti juhuslikku käekoti sisu kontrolli, olin loomulikult mina, see peakatteta naisterahvas. Õnneks ei leidnud üsna tülpinud olekuga turvamees minu kotist midagi huvitavat, ning mind lubati teekonda jätkata. Esmakordselt sõitsin kiirrongiga, TGV selle nimeks siis Prantsusmaal. Kui seal istusin, siis eriti aru ei saanud, et me väga kiirelt kimasime aga pea 500 kilomeetrit läbisime kahe tunniga, nii et tegelikult kimasime ikka vahepeal eriti kiirelt.

Sihtjaamas oli Ivi Triin mul juba vastas, ning me suundusime kiirelt kohalikku pizzat ehk Tarte Flambe'd sööma. Juttu jätkus muidugi pikemaks, mina eriti rääkida ei saanud aga see on Iviga kokku saades suht tavaline ;) Peagi saabus Maaja, kes tuli kodumaalt puhkuselt, käisime ka tal bussi vastas ning siis oli aeg koju suunduda. Ma olin suht väsinud selleks ajaks ning minu hommikul alanud kurguvalu oli tuure vaid üles keeranud. Lootsin vaikselt, et uni aitab seda leevendada.

Hommik algas luksusliku hommikusöögiga terrassil - vaated olid kaunid nii laual kui lauast eemal. 

Hommikusöök venis loomulikult tundidepikkuseks, miskil hetkel saabus Ülle, kes oli juba lõunaks valmis ning seega me jõime klaasikese veini taaskohtumise tähistamiseks.

Ivil on ka kaks väga peenest soost kassi, üks lausa selline mis on allrgia vaba. Mõlemad olid nad kaunid ning suht isepäised ning iseseisvad, kuid mul siiski õnnestus nad pildile saada:

Siis suundusime Iviga veiniteele ;) See siis selline maaliliste vaadetega külatee, mis kulgeb läbi veinikeldrist veinikeldrini, ning see kõik on viinamarjapõldude vahel. Paaril korral pidime tagurdama, kuna kuskil külavahel tuli vastu nii lai traktor, et kahekesi me sinna ära ei mahtunud, ning nii andiski väiksem järgi ja tagurdas veidi laiema kohani, et traktor oma teed jätkata saaks.

Meie sihtpunktiks oli Colmar, kus ma polnud käinud pea kümme aastat ja seega oli taaskohtumine väga ilus. Vaatasime kõik tuttavad majad üle ja suundusime jällegi Tarte Flambe'd mugima ning Panache'd jooma - see siis selline minu maitse õlu, ehk et õlu segatud spritega ;) Limunaad!

Ivi leidis ka mulle uue pere, kellega ta suutis mind ka ühe pildi peale jäädvustada:

Tagasitee kimasime mööda kiirteed ning koju jõudes oli meile külla tulnud Maaja. Istusime lihtsalt terrassil ja jutustasime, ja nii mõnus oli!

Järgmisel hommikul ärkasin ikka korraliku lihasevaluga, mu kehas ei olnud kohta mis ei oleks valutanud! Päris jube oli olla. Palavikku õnneks ei olnud, samuti ei olmud miskit nohu, isegi kurguvalu oli taandunud, kuid valu mis mind igalt poolt ründas oli päris hirmutav. Vedelesin siis niisama ühelt diivanilt teisele, siis võtsin end ikka kokku ja tegime Iviga väikese jalutuskäigu koduküla ehk siis Wantzenau talupoodi, tagasi jõudes tegin lausa lõunauinaku, olin nii läbi omadega.

Õhtuks tulid aga külla Maaja ja Úlle, ning Ivi sõber, kelle nime ma olen juba unustanud, nimetame teda Patrickuks. Patrick on suurepärane kokk, ning kui ta kuulis, et Ivil on plaanis eestlaste kokkutulek, siis pakkus ta end kohe kokkama, et siis eesti naistega kokku saades kuidagi ennast kasulikuna näidata. Õhtusöök oli väga maitsev, jututeemad huvitavad, ning aeg lendas väga ruttu. Peagi läks Maaja koju, mina suundusin magama, kuna mu kehas iga rakk endiselt valutas, ning Ülle, Ivi ja nn. Patrick jäid terrassile jutustama.

Hommik oli mul veidike selgem, jõin isegi väikese kohvi ning siis oligi aeg suunduda uuesti oma TGV peale, et siis oma tuldud teed tagasi Londonisse minna.

Koheselt tagasi jõudes suundusin oma töölennule üllatus-üllatus, sihtkohaks Rooma! Purser oli miski mõttetu onu, kes oli väga imeliku huumorimeelega, ehk et tal see lihtsalt puudus aga ta muudkui naeris eriti valju häälega kõikide naljade peale mida ta ise tegi. Samuti ei suutnud ta kuidagi oma tööd organiseerida niimoodi, et see õigeaegselt tehtud saaks. Aga õnneks oli lennuki tagaosas minuga koos väga tore iiri noormees Jarlath. Me leidsime väga ruttu ühise keele, seda nii tööalaselt kui ka muudes asjades.

Järgmisel hommikul oli meil Elenaga kokku lepitud hommikusöök hotellis, kuna me sattusime ühiselt samasse sihtkohta. Ja kuna Elena lahkub meie fleet'ist ehk siis suundub Mixed fleeti pardateeninduse manageriks, siis arvasime seda tähtsat ametikõrgendust vajalikuks tähistada eriti hinnalise hommikusöögiga meie Rooma hotellis. Eriti hinnalisega kuna selle hommikusöögi letihind on 35 EURi, me küll saame sellest hinnast märkimisväärset hinnaalandust kuid ette rutates võin öelda, et isegi koos selle hinnalandusega ei vääri see mäng küünlaid. Vaade oli muidugi kaunis, sest lauad on kaetud hotelli katusele asuvasse baari, ning kui arvestada, et hotell asub Pantheoni kõrval siis võite isegi ette kujutada kui hea vaade oli.

Järgmisel õhtul ootas mind uuesti Rooma, ning peale seda öö kodus ja siis lennujaama valve. Valvesse jõudes olin aru saanud, et mul puudub üks igavesti vajalik asi on töös ja see nimelt oli minu hääl. Sain kuidagi köhatatud ja räägitud valve leti,taga istuvale prouale oma nime ja töötaja numbri, ilma et ta midagi aru oleks saanud, sain oma telefoni ja sulgusin lennujaama kaugeimasse nurka, lootes et mind lendu ei kutsuta. Ja õnneks nii läkski. Järgmisel hommikul olimolukord veidike parem, ning kuna ma teadsin purserit kellega sel päeval lendasin, siis sättisin end julgelt lendu. Lennueelsel briifingul purser küll palus mul kinnitada, et ma ohuolukorras olen suuteline karjuma erinevaid käsklusi, ning minu vastavasisulise kinnituse peale suundusime lennukisse. Õnneks läks kõik hästi ning keegi midagi karjuma ei pidanud :)

Aga hääl oli mul kadunud jällegi nädal aega!

Ühel hommikul, kui me jällegi Roomast lahkuma valmistusime, siis avanes välismeeskondade turvakontrolli ukse ees selline vaatepilt:

Loomulikult oli elevust palju ja kõik meeskonnad, kes seal oma bussi ootasid muudkui pildistasid. Esimene ohvitser SAS'i lennukis lehvitas meile hoogsalt ja naeratas. Ei teagi kuidas see juhtus, meie meeskonna versioon oli, et ju koristajad tegid ukse lahti, kuid miks uks vales asendis oli ja miks seda ei olnud märganud purser ega ka lendurid, need küsimused jäid meil paraku vastusteta. Loodetavasti endal midagi sellist ei juhtu!

Ühel ilusal reedel suundusin aga Frankfurdi ööpeatusesse, seal oleme me vahetanud külakest kus me peatume, nüüd on selleks Mainz. Mina aga Mainziga ei tutvunud vaid istusin hoopis rongi peale ja suundusin Mannheimi, kus elab Elena, et kord ka talle külla minna :) Elenal on väike kuid väga armas korter! Kuna Elenal oli ees nädalavahetusel pulma minek, siis tegelesime talle garderoobi valimisega. Ohh kui keeruline see oli aga me saime hakkama. Siis sõime Elena kodu Tai restos - see asus nimelt kõrvalmajas - lõunat, tegime kiire tiiru paaris poes ning vaatasime paar tähtsat vaadet ja siis oligi aeg minul tagasi suunduda Mainzi.

Järgmine päev tervitas mind aga Roomas - seekord väga toreda meeskonnaga - purser Claire ning lennuki tagaosas minuga koos oli saiajagaja John, kes oli samuti väga tore. Meil olid juhised ühelt kohalikult, et millisesse restosse me peaksime kindlasti minema ja nii me selle plaani võtsimegi. Mul oli enne veel ülesanne päästa üks kaisukaru meie hotelli lähedal asuvast hotellist. Nimelt oli minu ühe töökaaslase tuttava laps oma kaisukaru nende hiljutisel Rooma reisil hotelli unustanud, hotell küll kinnitas et nad on karu leidnud kuid miskipärast osutus absoluutselt võimatuks nende poolt selle postitamine Inglismaale, ju nad olid ehmunud Brexitist ;) Igal juhul palus kolleeg mul karu ära tuua ja nagunte teate siis mulle ju meeldivad sellised ülesanded, ning nii ma suundusingi karu päästeoperatsioonile. Hotelli leidsin kiirelt, noormees letis oli küll veidi kimbatuses kui ma talle seletasin, et miks ja mida ma seal olen aga peale minu kolmandat seletuskorda tärgatas tema silmis tuluke ning ta ütles, et jajah, ning hakkas hoogsalt telefoniga helistama. Peale viinedat telefonikõnet tõusis ta laua tagant ning kadus kuhugi. Ma olin veidike kimbatuses ega teadnud, et kas ma peaksin ootama või mis nüüd edasi saab. Kuid peale 10 minutit tuli noormees tagasi koos karuga! Ma olin õnnejunnis, tänasin ning suundusin ruttu karu oma hotelli voodisse viima.

Siin veel pilt karust mille kolleegile Proof of Life'iks (elu tõestuseks) saatsin:

Ning siis suundusime kõigepealt väikesele joogile Claire ning Johniga ning siis õhtusöögile. Väikese joogi tellimisel tuli ettekandja hoiatama, et vein mille mina tellisin on pool pudelit veini, et seda on suht palju, ma vaatasin teda kurva pilguga ja arvasin, et küll ma selle ära tarbin, õhtu alles noor ;) Loomulikult suutsin ma, Claire küll aitas veidi, pudelile päkad silma ajada. John ja Claire ise olid rohkem õlle peal :)

Siis suundusime õhtusöögile. Restoran, mida meile oli soovitatud olid väga autente, selline kodune. Toidud olid suurepärased, ning interjöör mõnus. Erilist rõõmu valmistas meile muidugi tohutu suur kuke kuju aknalaual!

Igal juhul oli õhtu väga tore, lennud veel toredamad ja nii hea on teada, et Sul on kolleege, kes vaatamata kõigele, mis nemde elus toimub, suudavad olla naeratavad ja sõbralikud nii reisijate kui ka kolleegide vastu! Ja selle ilusa mõttega on vist hea tänaseks lõpetada ;)