Erinevad lennud

Peale perepuhkust saabus jällegi rõõmus tööaeg. Esmalt lendasin sellist toredat lendu nagu Korfu. Reisijad on seal ülitoredad, sest kõik nad suunduvad puhkusele ja on seega väga rõõmsad ning ootusärevad. Kuna meid oli pardal aga rohkem kui peab, siis saime maandumisel lendurite hea vaatega kontoris aega veeta. Leidsin omale ka kohe maandusraja ees asuva väikese saarekese, mille ma lotovõidu korral omale kindlasti soetan.

Siis saabus jällegi mu graafikusse valve ning kuna seekord sain eriti pika lennu, siis kogu mu ülejäänud nädal muutus. Mul ei ole selle vastu suurt midagi aga milleks siis on vaja üldse keset tööblokki valvet planeerida, või tehke siis graafik et valve ja sellele järgnevad "saadaval" päevad, millised nagunii täidetakse tööga eelmise päeva õhtul.

Oma vabal päeval kohtusin aga Caroline ja tema uues kaaslase, Lisiga. Nad olid väga toredad koos ning Caroline ootab juba pikisilmi millal ta saab tagasi lendama asuda. Tal oli nimelt veebruaris põskkoobaste operatsioon ning paranemine on läinud väga üle kivide ja kändude. Kuid nüüdseks on ta lõpuks terveks tunnistatud kuid peab veel ootama millal saab graafikusse "tagasi tööle" kursuse. See siis selleks, et uuesti meelde tuletada erinevad tööprotseduurid.

Siis oli mul veel paar Rooma ööpeatust - nagu te juba teate siis terve mu augustikuu oli Rooma-rohke ;) 

Siiski oli veel üks koht Roomas, mis oli mul üle vaatamata ja selleks oli Püha Uks. Seekord ma siis oma sammud sinna seadsin. Uks on siis Püha Peetruse katedraali uks, mis avatakse nii umbes kord 50 aasta jooksul kui arvatakse, et inimesed on nii patused, etbpeavad rohkem lunastust saama kui tava-aastatel. Uks hoitakse avatuna aasta aega ning peale seda pannakse uuesti kinni. Mina sain aru, et uks on kinnisel ajal lausa kinni müüritud, kuid tegelikult on ta vist siiski vaid kinni ning ühele poole on tehtud selline sümboolne müür, mida siis paavst saab väikese haamrikesega katki lüüa avamistseremoonia käigus. Uksel on loomulikult puidust graveeringud, mis kujutavad Jeesuse elu erinevaid etappe. Ust kolm korda läbides saab andeks kõik oma patud :) Käisin siis mina igaks juhuks vaid kaks korda läbi sellest uksest...sest mõni patt võiks alles jääda. Nii tore, et on selliseid sümboleid, millel on igavesti uhked seletused taga. Ja veel toredam on, et ma saan neid külastada ja seda nimetatakse tööks ;)

Järgmisel päeval ootas mind aga Dublin, lend oli nii täis, et polnud ühtegi vaba kohta. Kuna ka meeskonnaliikmeid oli lennul 7!, kuid kohti meie jaoks oli vaid 5, siis kaks stjuardessi pidid istuma õhkutõusul ja maandumisel lendurite juures. Õnneks oli seal kaks kohta üle, sest osadel meie lennukitel on pilootide juures vaid üks klapptool. Dublinis maandumine oli üks väga uhke pilvede vahel laveerimine, osad nendest pilvedest olid vägagi hirmuäratavad nii värvi kui suuruse poolest. Ning kui me bussiga hotelli juurde jõudsime, siis hakkaski hirmsat moodi vihma kallama ja seega Dublin jäi jällegi minu poolt nägemata. See-eest vaatasime kogu meeskonnaga hotelli baari seestpoolt väga hoolikalt ning mitme tunni vältel.

Tagasilend möödus viperusteta, seekord oli meid pardal veidike vähem, seega said kõik omadel kohtadel istuda :)

Järgmisel kahel päeval oli mu sihtkohaks vana hea tuttav Rooma, seekord edasi-tagasi. Esimesel lennul oli pardal kapteni lapsepõlvesõber koos perega. Kapten palus, et me viiksime neile paar shampust, mida me ka tegime. Kapten jalutas ka ise nende juurde lennu ajal ja rääkis paar sõna juttu. Samal ajal kui kapten seal seisis, jalutasin mina mööda salongi teises vahekäigus, ning mind peatas keegi vanem härra, kes istus paar rida kapteni sõpradest tagapool. Härra soovis minult shampust, ma ütlesin, et meil ei ole shampust siin klassis ja pakkusin talle kas valget, punast või roosat veini. Ta näitas selle peale kapteni sõprade peale ja ütles, et aga neile ju on. Ma ütlesin, et need on kapteni isiklikud sõbrad nagu ta isegi näeb ning paraku on kapten see, kelle korraldusel ning järelevaatamisel pardal kõik käib. Härra teatas selle peale, et aga temal on abikaasaga pulmaaastapäev. Ma sooviisn neil õnne ning pakkusin jällegi, et millist veini te soovite kas valget, punast või roosat. Härra endiselt loobus sellest valikust, ma küsisin, et kas ma saan midagi muud neil pakkuda. Selle peale ärkas proua, ning ütles, et nad ei soovi midagi, et kõik on hästi. Vot selline huvitav vahejuhtum.

Aga tõeline katsumus oli hoopis järgmisel päeval. Saiajagajad omavahel ikka klatshivad, et osad reisijad pakivad oma kombed ja viisaka käitumise tihti äraantavasse pagasisse, sellel lennul oli meil terve perekond kellel isegi ei olnud neid kombeid ega miskit kasvatust lastetoast kaasa antud. Tore kogu selle loo juures oli aga, et teised reisijad, kes samuti seda nägema pidid toetasid meid ning olid üllatunud, et inimesed suudavad niimoodi käituda ja esineda. Oli väga huvitav kogemus! Üks tavareisijatest kirjutas hiljem, et mulle tuleks anda olümpiamedal kogu selle maratoni väga eduka läbimise eest.