Maikuu

Maikuu algas üksiku vaba päevaga, tavaliselt on mul vaburid siiski paarikaupa kuid kuna järgmisel päeval oli mul graafikus koolitus ja enne seda peab meil olema vaba päev, siis oligi mu nädal selline veidi katkine. Ilmaennustus oli ka suht vilets, kuid nagu meil juhtub suhteliselt tihti, siis ennustus ei lähe tegelikkusega kokku. Õnneks oli nii ka seekord. Olime kokku leppinud Zaidaga, et teeme omale ühe Londoni päeva, ja me suundusime päikesepaiste saatel jõetaksoga Londoni idaossa, kus siis tegime tuuri Emiratesi köisraudteel. Ühtlasi külastasime ka väikest lennukeskust mis seal kõrval oli, ning saime kätt proovida, kuidas on lennukile laadida pagasit, seda koristada, kütust tankida, ruleerimisrajale juhtida ning õhku tõusta, seda kõike siiski arvutimängu raames. Aga tore oli ikkagi.

Minu koolitus möödus suht haigutustega võideldes, sest meile muudkui räägiti kui tore on meie lennufirma ja samas, et kuidas meie oleme nii üle makstud ja meie reisijate hinded meile on ka suhteliselt viletsad võrreldes teiste meeskonna kooslustega. Kuid muidu on meil suurepärane lennufirma. Ja seda juttu suudeti meile 8 tundi järjest rääkida. Koju jõudsin tohutu peavaluga, mida ravisin kiirelt ühe viskiga ;) Ning pika telefonivestlusega Itikuga, mille lõppedes saime aru, et oleme ikka ise ilusad ja toredad ja ehk siis meid tööle võtnud lennufirmad jõuavad ka järgi ;)

Järgmisel päeval oli mul graafikus "dirty double" ehk siis neli lennuotsa või siis kaks edasi-tagasi otsa. Ning järgmisel hommikul pidin lendama Helsingisse Annelile ja Nora külla, Markkule ja Clarale ka. Miskipärast aga pakkisin igaks juhuks oma kohvri ja võtsin selle juba oma nelja lennu päevale kaasa - mulle miskipärast tundus, et teine osa sellest jääb ilma minuta.

Algas kõik nagu tavaliselt, lendasime Newcastlesse ja kõik oli tore. Londonis oli küll veidi madal pilvisus kuid mitte midagi väga erilist. Newcastlesse jõudes aga saime omale väljalennupiirangu, nii umbes tunni aja võrra, mis muidugi meile tähendas vaid rõõmu, kuna teist lennupaari me enam teha ei saanud. Reisijate ees pidime aga väga kaastundlikke nägusid tegema, sest loomulikult on ju enamustel Newcastlest tulijatel edasi lennud ning tund aega hilinemsit tähendab nende jaoks oma jätkulendudest maha jäämist. Asjale lisas loomulikult vürtsi see, et purser istus oma klapp-toolile ja hakkas lehte lugema! Samuti ei töötanud tema Ipad. Mis tähendas, et Ruth jooksis ringi esimese ohvitseri Ipadiga, et sealt infot ammutada, vahepeal seda kapteniga kontrollides. Ja purser ei tõusnud kordagi oma ajalehe tagant. Lisaks oli meil viis reisijat, kes vajasid Londoni jõudes ratastooli, ning seega veelgi enam seletamist, et mis neist edasi saab. Aga miskil hetkel me ikkagi tõusime õhku ja maanusime ka Londonis, seda küll veel hiljem kui tunnike hilinemist, ning meie olime oma edasilennust vabad ;) Ja seega minu suure kohvri kaasa tassimine tasus ennast ära, suundusin jooksuga Helsingi lennule. Ning seal oli mul vastas Anneli, koheselt soetasime minu lemmik-kartulikrõpsud ning suundusime koju. Anneli kimas hommikul tööle, mina aga viisin Nora kooli, siis jalutasin koeraga, siis keetsin kartuleid, siis panin pesu kuivama, leidsin nõudepesu masinas olevatele nõudele uued paigutuskohad, siis oli mul väike vaba aeg ning siis suundusin Norale kooli järgi. Mul oli veel üks väike ülesanne, kaasa võtta 2 seelikut, mis asusid trepi peal, minu koti kõrval, et ma neid maha ei unustaks, kuna nende seelikute peale pidime me Noraga soetama uue ülemise otsa, et ta saaks õhtul laulukooriga esineda. Ülemine ots pidi siis olema värviline, et see sobiks kokku kas musta või siis teise samuti tumeda lillelise seelikuga. Lisaks oli meil veel ülesanne soetada mulle hügieeniline huulepulk firmalt Sebamed ning ka lennukingad, mille jahil ma olin juba ebaõnnestunult kodumaal käinud.

Jõudsin Norale vastu, kõik oli tore, hakkasime suunduma siis poodidesse ja Nora õnneks küsis, et kas ma ka seelikud kaasa võtsin, ja mis te arvate mis vastus oli, loomulikult olin need unustanud sinnasamasse trepile. Kimasime siis koju tagasi ja alustasime uuesti. Esimesena jõudsime kingapoodi, nii kolme või nelja neist...ja mis te arvate, et ma sealt mõne uue paariga väljusin, loomulikult mitte. Esimeses keskuses oli ka minu kodune M&S, millest me suure kaarega möödusime, kuna ma arvasin, et siis ma võiks ju kingi kodusest Londonist otsida enne kui ma juba sinna sisse lähen. Kuid peale teistele kingapoodidele tiiru peale tegemist suundusime sinna siiski tagasi, kuna auto oli meil nagunii pargitud sama maja alla, ning tegime ka kiire tiiru kingaosakonnas. Ning loomulikult leidsin ma sealt omale kingad. Eelnevalt olime ka apteegist leidnud mu huulepulga ning avastanud, et isegi Carmolise kurgukommid on Porvoo vanas apteegis odavamad kui Eestis!

Edasi suundusime siis Nora lemmikpoodidesse, mis asuvad veidi kesklinnast eemal ning kus oli väga palju värvilis asju, millest mina kui kuri tädi enamus muidugi välja praakisin. Siiski osad jäid sõelale ning siis selgus, et need ükski ei sobi nende meie kaasavõetud seelikutega. Kus aga häda kõige suurem, seal abi suht lähedal. Stiilikunn "Zenja", kohalikus keeles Ruth, tormas riiulite vahele ning tõin sealt Norale mustad teksad, mis sobisid nii hästi, et neid pole ta tänaseni jalast võtnud. Nora küll hakkas kartma, et emme ehk siis Anneli saab pahaseks kui Nora oma ostudele nii palju raha on kulutanud - leppisime kokku, et teksad soetan mina ja me Annelile ei räägi sellest ja vaatame, kas ta üldse märkab, et lapsel uued püksid on. Ja et kui ta märkab, et siis vaatame mismoodi me sellest välja tuleme. Võin juba etteruttavalt öelda, et siiani ei ole Anneli märganud, et lapsel on uued teksad :) Aga annan teile antud asja arengutest teada edaspidistes postitustes.

Selle suure skeemitamise ja shoppamisega unustasime me muidugi kella vaadata aga õnneks helistas meile kuri Anneli, kes küsis, et kus me oleme ja kas me juba ei peaks kontserdipaiga poole liikuma hakkama. Tulime siis kiirelt maa peale tagasi ja asutasime end teele.

Kontsert oli väga tore, lapsed laulsid küll veidike kohustunult...ehk et ei tundunud, et nad ise oleksid oma tegevust väga nautinud, kuid ilus oli ikka. Laulud olid kõik rocki klassika, ehk et isegi mina teadsin kõiki laule.

Peale kontserti kimasime koju, et seal siis juba Eurovisiooni teist eelvooru vaadata - hakkasime ka koheselt ise punkte jagama, tegelikult andsime lauludele kas plusse või miinuseid, et ehk kas nad saavad edasi finaali või mitte. Ning unega võideldes saime pika kontserdi lõpuks teada, et olime vaid kahe lauluga eksinud - päris hea saavutus :)

Järgmisel hommikul üritas Anneli mind äratada, et ma Nora kooli viiksin, kuid ma olin vaid külge keeranud, siis suure kärtsuga peeretanud ja ning edasi maganud :) Seega viis Anneli ise lapse kooli. Ning kui ta tagasi tuli ja üritas veel veidike magada, siis hakkasin mina ärkama ning viisin talle kohvi voodisse. Meil oli, see oli siis Annelil peas, miski pikk nimekiri asjadest mida me kõik sellel ilusal reedesel päeval tegema pidime, kuid kuna õues oli meie kohal sinine ning täiesti pilvitu taevas ja päike paistis, siis tassisime õue hoopis madratsi ja panine pävkad selga ja tegelesime enda pruunistamisega :) 

Ja varsti oligi aeg, et minna Norale kooli vastu, siis istusime jõe ääres ja tegime ühe mõnusa lõunasöögi ning siis oli aeg minul lennujaama suunduda.

Järgmisel päeval oli mul jällegi pikk Istanbuli lend, ning õhtuks oli mul kokku lepitud Caroline külastus. Nimelt oli tal külas ka meie kolleeg Shaun (mitte see lammas, vaid ikka inimene) ning meil oli au moodustada jällegi Eurovisiooni zhürii, ning anda punkte. Paraku seekord meie punktide andmine ei olnud nii edukas kui see oli olnud Porvoos - ühesõnaga meie esikolmi, isegi mitte esikümme ei klappinud ülejäänud Euroopa arvamusega. Aga me ei lasknud ennast sellest segada, meil oli ikka tore õhtu.

Ning siis saabus minu kaua oodatud Stockholmi lend, mis oli mul seekord lausa kaheöine :) Hommikul kimasin koheselt Uppsalast rongi peale ning peagi leidsin end juba Skansen muuseumist. See oli täitsa tore koht, ilm oli küll veidi külmavõitu, kuid ega see mind seganud. Kuna oli teisipäev, siis olid ka paljud koolid otsustanud oma klassiekskursioonidega just Skansenisse tulla. Seega olid enamus loomad, kes Skanseni väikeses loomaaias oma igapäevast leiba teenivad, peitnud end oma puuride tagumistesse nurkadesse ning põrnitsesid nüüd seal üsna pahaste nägudega seda sahmerdamist aia taga. Veidike aega küll üritasin põdraonuga tõtt vaadata kuid sain aru, et ega põdraonu miskeid trikke tegema ei hakka ja külge ka ei keera, ning seega jalutasin hoopis rootsimaa erinevate regioonide talumaju uudistama. Suht kodune vaatepilt oli :)

Siis hakkasin vaikselt linna poole tagasi jalutama, ning leidsin ühe toreda burgeri restorani, kuhu ka sisse astusin. Ning kohe kui ma olin omale tellitud punasest veinist lonksu võtnud, tuli ka päike välja ning algas suvi.

Mugisin oma burgeri ära, jõin veini peale ning suundusin miskile väljakule, kus oli suure avara trepiga maja kus juba istusid mitmed pagulased ja arutasid erinevates aafrika keeltes omi asju. Soetasin omale araabia päritolu pagulaselt maasikad ja istusin samuti trepile - erinevalt pagulastest istusin mina muidugi päikese kätte. Väga mõnus oli seal inimesi vaadelda ja maasikaid mugida! Elu on ikka lill, kui Sul on nii tore töö, mis võimaldab Sul istuda keset teisipäeva ühe Euroopa riigi  pealinnas, miskil suvalisel trepil, ning lasta end päikesel paitada.

Järgmisel päeval ootas mind ees lend tagasi Londonisse, ning siis kimasin uuesti kodumaale, kuna minu Viljandi korterile oli leidunud ostja. Kuna maakler arvas, et mida kiiremini me tehingu vormistame, seda parem on, et muidu ostuhuviline võib mujale vaatama hakata ja kuna mul oli sobivasti sel nädalal 3 vaba päeva, siis kimasin muidugi kiirelt koju, et notarisse minna.

Järgmine hommik algas iluprotseduuridega, ehk siis maniküür, siis vormiriietus keemilisse ning siis oligi aeg suunduda notarisse. Mina oma maakleriga jõudsin suht varakult, ning kui ostjat ei olnud kohal 5 minutit enne kokkulepitud aega, siis hakkasin ma juba murelikuks muutuma...kuid kohe saabus ka ostja. Kõik dokumendid korras, erinevatele paberitele allkirjad antud ning tasud makstud, sai see tehing sõlmitud umbes poole tunniga. Notarikontorist väljudes küsis uus omanik kapi kohta mis oli seal korteris esikus - selline ilus peegliga kapp, vanaaegne. Mina juba hakkasin kartma, et nüüd tahab ta seda kindlasti korteriga kaasa, kuna Kris oli sellest kapist väga huvitatud ja et kuidas ma nüüd sellest situatsioonist välja tulen. Kuid...uus omanik jätkas oma lauset, et tema prouale üldse ei meeldinud see kapp kuna seal on sees pahad vaimud ja kas on kuidagi võimalik, et ma selle kapi sealt minema viiks. Minul langes kohe kivi südamelt ning teatasin rõõmsalt, et selle ma tahtsingi ainsa asjana veel ära viia :) Nii tore, kuidas asjad vahest lahenevad. Surusime kätt ja soovisime õnne, ning leppisime kokku, et härra saab oma uue korteri võtmed järgmisel nädalal maakleri käest.

Ning nüüd kimasime emaga ja tädi Zeldaga ostu-müügi tehingut tähistama, Umami restosse. See oli väga tore koht, kes veel ei ole seal käinud, siis soovitan! Toidud olid väga head, teenindus suurepärane, hinnatase mõnus, ning joogid jahedad ;)

Reede hommikul kimasime emaga Viljandisse, et seal veel miskid isiklikud asjad ära sorteerida ja viimane pilk veel korterile peale heita. Tegime ka tee peal tuntumates kohtades peatusi, et lapsepõlvemälestusi jäädvustada:

Kris ja Co tulid ka, et neile lubatud kapp ja suure toa lamp kaasa pakkida. Kris muidugi hakkas suures tuhinas igasuguseid asju omale kaasa pakkima, kuni ühel hetkel Axel teatas, et auto on neil juba päris täis ja, et ise nad küll enam sinna ei mahu. Nii juhtuski, et mõned hädavajalikud asjad jättis Kris siis naabrinaise juurde, et neil siis millaski hiljem veel järgi minna. Nii see päevake seal möödus - inimestel kohuneb ikka igasuguseid "vajalikke" asju eluaja jooksul, mis siis hiljem järgmistele põlvkondadele enam nii vajalikud ei tundu. Aga me saime nendest asjadest läbi näritud, ning suutsime korteri uutele omanikele veidike vastuvõtlikumaks muuta ning viimased vaated veel ning läinud ta oligi.

Õhtu lõpuks suundusime Fellini kohvikusse, ning seal selgus, et Viljandis on terves linnas tasuta parkimine! Ma olin sellest nii positiivselt üllatunud, et lubasin kohe Viljandisse kolida ;)

See kohvik oli ka väga tore ja suurepärase teenindusega. Pilt meie meeleolukast istumisest on siin:

Laupäeva hommikul kimas ema tööle, ning mina pikutasin niisama koduses Haabneemes, muudkui teades, et mul aega laialt kuni lennuni. Miskil hetkel ikka suundusin juba keemilisse oma vormile järgi, siis tegin tiiru ema poes, proovisin pea kõiki asju selga ja ei ostnud midagi, ja ühel hetkel avastasin, et nüüd hakkan ma juba hiljaks jääma. Kimasin siis ruttu lennujaama, parkisin auto - kasutasin Ita autot, mille sain siis lennujaama parklasse jätta - ning siis parklast jooksin terminali ja juba jõudsingi 5 minutit enne check-ini lõppu laua äärde! Kohutav kuidas võib aeg niimoodi lihtsalt käest kaduda. Igal juhul jõudsin ma lennule, mõlemile lennule said kohe ka kohad ja isegi mu kohver sai ära antud. Londonisse jõudsin väikese hilinemisega, mis aga tähendas järjekordset jooksumaratoni kuna mulle tulid tol õhtul külla Anu ja Lauri koos oma tütre Anniga. Nad nimelt olid tulnud kaheks päevaks Londonit vaatama, ning ööbisid minu juures. Jõime mullidega jooke ja arutasime maailma asju. Oli väga tore!

Paar päeva hiljem olin lennujaama valves ning sattusin sealt Istanbuli, ja seekord kaheks ööks, ehk et mul oli seal terve vaba päev. Sisustasin seda linna peale minekuga, mida meil küll ametlikult teha ei ole lubatud aga kapten ütles, et kui ma mõistlikult käitun siis võin minna küll. Tegelikult arutasime temaga, et kui aus olla siis on Londoni turvariski tase täpselt sama mis Istanbuli, ehk et kõrgem aste. Ja kuna Londonis ta minu eest vastutama ei pea, siis uskus ta, et ma saan ka Istanbulis ise hakkama.

Alustasin oma linnatuuri suure turuga ehk siis bazaariga. Seekord oli sellel väga lihtne põhjus - suure reisimiseg viimastel nädalatel oli käekott mu kohvrist jalga lasknud ja seega olin ma tulnud linna peale vajalikud asjad kilekotis. Seega arvasingi, et lähen kiirelt ja soetan omale ühe kõige lihtsama Longchamp koti. Ehhee, kui sinisilmne ma ikka olen! Mul läks tund aega enne kui jõudsin sellise kotipoeni millesse ma juba sisse astusin ja millest leidsin miski koti mis mulle enam vähem meeldis ja mille hind oli kvaliteedi (või siis pigem selle puudumisega) omavahelises seoses. Pakkisin oma kilekoti sisu ümber oma uud kotti ning suundusin vaatamisväärsusi otsima. 

Ma pean ütlema, et rahvast oli linna peal väga vähe, märgatavalt olid puudu valgenahalised turistid ehk et enamus ostlejaid olid kohalikud. Nii et turismisektor on väga kõvasti kannatada saanud selles riigis. Ka meie Istanbuli lennud on väga tühjad, eelmistel aastatel olid need tavaliselt üle bronnitud ning tahtjaid oli rohkem kui meie neid sinna lennutada suutsime. Kuid ehk muutub veel maailm ühel päeval endiseks või siis hoopis millekski muuks. Mind see rahva vähesus ei vaevanud, ning ma jätkasin oma teekonda. Üsna peagi leidsin Sinise Moshee, kuhu seekord õnnestus mul ka sisse minna. See oli täitsa ilus.

Ma tegelikult oleksin tahtnud külastada Hagia Sofia mosheed, kuid paraku oli see just teisipäeviti suletud. Seega peab see ikkagi järgmist korda ootama jääma.

Selle asemel sattus mulle tee peale ette Basiilika Tsistern, ning kuna mul oli aega laialt käes, siis astusingi sisse. Koht on jäädvustatud ka James Bondi saagasse, filmis Armastusega Venemaalt. Tegelikult on siis tegu tsisterne sisaldava koopaga, milles omal ajal hoiti kogu Konstantinoopoli veevaru. Koht oli igati vaatamist väärt.

Siis jalutasin veel sihitult mööda väikeseid tänavaid. Ühel tänavanurgal istus üks onu kurvalt oma poe ees ja nähes valget inimest lähenemas, hakkas juba kaugelt mind rõõmsalt tervitama ning küsis siis, et kas ta saaks mulle müüa midagi mida mul vaja ei ole ;) See oli nii hästi öeldud, et ma lausa kiitsin teda. Pärast mõtlesin, et oleks ikka pidanud selle afääri kaasa tegema ja vaatama millega see oleks lõppenud.

Peagi leidsin omale kohviku, kus väike karastusjook tarbida ning siis oligi aeg suunduda tagasi hotelli. Seal jõudsin veel basseini ääres veidike päevitada ning väikese ujumisotsa teha. Nii mõnus!

Lend tagasi möödus ilma vahejuhtumiteta, ning järgmisel päeval oli mul vaba päev, mille veetsin iluprotseduure tehes - kulmud, maniküür, pediküür. Ja loomulikult käib sellega kaasas ka väike ostlemine - igal juhul on mul nüüd ilus uus roheline aluspesu, olen sellega nagu väike ümmargune hernes ;) Ning õhtul oli ka prantsuse keele tund, seekord läks see täitsa hästi.

Ning siis saabus reede ja minu sihtkoht oli Stockholm. Seekord oli aega veidike napilt, ning ma jäin paigale meie kodusesse Uppsalasse. Tegin jalutuskäigu, kuid kuna vihma sadas siis sattusin ikkagi ühel hetkel poodi ja soetasin omale sealt vihmamantli. Peale seda jalutasin juba julgelt mööda linna, ilma et oleksin vihma pärast muretsenud. Ikkagi sattusin Waynes'i kohvikusse, kus pakuti Daim'i kooki, mis oli meie osakonna lemmik Strasbourgis kohtud töötades. Vanade aegade meenutuseks tellisin omale seekord tükikese, oli hea kook küll!

Õhtusöök oli meil seekord lausa terve meeskonnaga, täitsa tore oli vahelduseks kõik koos välja minna ja maailma asju arutada.

Ning järgmisel päeval oli meie sihtkoht Glasgow - tegin ka seal kiire jalutustuuri ning jällegi suundusime terve meeskonnaga (salongipersonal sama, kuid uued lendurid) väikesele joogile ja siis õhtusöögile. Oli väga meeleolukas laupäeva õhtu.

Kui ma pühapäeval kell 11 hommikul koju saabusin, siis sahmisin veidi oma asjadega (need kes mind tunnevad need teavad millest ma räägin) ja siis mõtlesin, et teen väikese une. Ehk et uuesti avasin silmad kell 8 õhtul ja siis kolisin diivanilt magamistuppa ja läksin päriselt magama. Nii raske nädalavahetus oli!

Ning mai lõpus rohkem midagi huvitavat ei juhtunudki. Seega vaatab mis juunis juhtuma hakkab ;)

Lõpetuseks veel minu uued triibulised ning maailma parimad kartulikrõpsud, mida mina omale Uppsalast ostmas käin.