Viimane õhtusöömaaeg ja kodumaa visiit ;)

Juba mõned nädalad tagasi broneerisin ma omale Milaano linnaekskursiooni, mille sisse kuulus ka viimase õhtusöömaaja külastus. Ja nüüd siis oli see hetk käes kui see lend saabus. Lend möödus rahulikult, meil oli seekord kaks purserit ja üks nendest, Anita, oli väga tore. Anita, kuuldes minu plaanidest, hakkas kohe uurima, et ehk saab ta ka kuidagi omale pileti, et kuulsat joonistust näha. Paraku oli see vaatamisväärsus siiski välja müüdud kuid Anita tuli minuga kaasa, mõlemad me lootsime, et ehk keegi ei ilmu kohale oma broneeritud ekskursioonile. Giid ütles kohe, et tavaliselt tulevad kõik kohale kuna seda asja tuleb nii varakult bronnida, siis eriti keegi ei loobu. Kohtumispaigale ei ilmunud kaks inimest kuid nad olid kohal nagu 5 kopikat kiriku juures. Seega Anita jäi seal ukse taha kuid tal lubati meiega kaasa teha ülejäänud ekskursioon. Ma võtsin kaasa ka tema telefoni, nii et pildid esimesest reast viimase õhtusöömaaja lauale on tal olemas.

Joonistus - meie giid seletas meile korduvalt, et tegu ei ole maaliga, miks, seda ma muidugi ei mäleta, vist et maal on lõuendil kuid see pilt on joonistatud kohe Santa Maria della Grazie kiriku söögisaali seinale - oli muidugi uhke. Ja ei, Jeesuse kõrval ei ole naisterahvast kujutatud J Eriti huvitav oli aga see kuidas oli korraldatud sisenemine, et üldse seda vaatamisväärsust uurida. Tuli läbida mitmeid uksi ja ikka nii, et enne uus uks ei avane kui eelmine Su selja taga on sulgunud. Ja nii tuli läbida mitu koridori kuni lõpuks oli maailmaime meie ees. Ka selles ruumis saime viibida vaid loetud 15 minutit, mille lõppedes teatas meeshääl kaugusest, et nüüd on aeg hakata lõpetama ning suunduma väljapääsu poole. Nii, et väga huvitav kogemus.

Kuna ilm oli ilus, siis suundusime Anitaga loomulikult pardasaatjate lemmiktegevuse poole, ehk siis istud maha suvalises kohvikus (suvalises linnas ;) ja vaatad kuidas maailm Sinust möödub ;) Leidsime omale restorani, kus pakuti eriti suurtest klaasidest õlut - me küll kumbki õlut ei joo kuid siiski meeldis meile see vaatepilt ja seega me ka sellesse restosse maandusime. Lisaks toodi antud kohas koos arvega ka kõigile väike majanaps, ehk siis klaasike Limoncellot. Seega, oli mida oodata. Kuid enne tellisime omale punase veini ning liha ja salativaliku ;) Juttu jätkus muidugi pikemaks! Ning kui oli aeg arvet saada, siis meile toodi hoopis jäätist. Me muidugi mugisime selle ära ja siis küsisime, et see on küll tore kuid kus meie Limoncello on ;) Kelner vabandas ja jooksis naerusui koheselt oma viga parandama. Enne kui me restoranist päriselt lahkusime, nuiasime omale veel ühed Limoncellod välja ;) Selleks hetkeks oli juba väga mitu kelnerit meid naerdes jälgimas :) Hotelli otsustasime nüüd suunduda juba metrooga...sest jala oleks see meil väga kaua aega võtnud.

Järgmisel hommikul oli äratus varajane, lennujaama viis meid väga pikk bussiretk, mis möödus vahejuhtumiteta ning isegi lend algas nagu tavaliselt. Reisijaid oli meil 170 ringis, kellest umbes 120 pidid oma teekonda jätkama Londonist Miamisse. Enamus nendest pidid küll juba eelmisel päeval Milaanost otse Miamisse lendama, seda siis ühe ameerika lennufirmaga, kuid paraku oli antud lennule määratud lennumasin katki ning seega see lend oli tühistatud. Reisijad olid ümber suunatud meie lennule ja Londonist edasi sellesama ameerika lennufirma Miami lennule. Nii, et selline väike lisaboonus reisijate osas.

Teeninduse ajal avastas aga Anita, et üks meie reisijatest ei ole kontaktne. Proua oli suht hallikas-kollaka värvusega ning oli justkui kontaktne kuid kohe nagu ei olnud ka. Jooksime siis kiirelt hapniku järgi, samal ajal kiirelt uurides proua abikaasalt, et kas on miskeid meditsiinilisi probleeme või ehk proua põeb miskit haigust või tarvitab ravimeid. Abikaasa ütles, et proua tarvitab vererõhutablette kuid, et midagi ei juhtu kui ta neid vahest ei võta ;) Päris tore seletus, onju?! Samuti ei saanud me vastust küsimusele, et kas samal hommikul oli neid rohtusid tarvitatud või mitte. Proua ei tahtnud ka eriti hingata meie poolt pakutavat hapnikku, mis on lennukis justkui imerohi, misiganes meditsiiniline probleem reisijal-patsiendil on, hapnikust saab alati abi. Prouale aga ei meeldinud see mask, sest tal oli tunne, et ta hakkab kohe oksendama. Oksendamisf loomulikult ei toimunud ning ma siiski surusin talle hapnikumaski näkku. Miskit paranemist sellest aga ei tulnud. Proua oli endiselt korraks kontaktne, siis oli jälle täitsa mitte-kontaktne, õnneks ta siiski kogu aeg hingas...kuigi vahepeal oli meil Anitaga tükk tegu, et proua pulss üles leida. Purser ning kapten uurisid situatsiooni ning kapten küsis, et kas me tahame proua viia Londonisse, kuhu oli veel tund aega lendu või suundume Pariisi ja maandume seal 20 minuti pärast. Me Anitaga vaatasime üksteisele otsa ja arvasime, et Pariis on siiski õigem otsus, kuna me ei suutnud aru saada mis proual viga on ning mõte sellest, et peaks hakkama kellelegi kunstlikku hingamist tegema ei tundunud meile väga tore. Vahepeal oli meiega liitunud üks reisija, tagumisest reast, kes oli üldarst, ning ka tema ei suutnud miskit mõistlikku seletust kontaktsuse ja mittekontaktsuse kohta anda ning arvas samuti, et vahemaandumine on mõistlik otsus. Me olime küll Ataga välistanud insuldi, kuna hetkedel kui proua oli kontaktne, suutsime me tuvastada, et tema mõlemis käes on tal jõudu ning miskit valu ega ebamugavustunnet ta samuti ei kurtnud. Arstitädi mõõtis proua vererõhku, mille tulemust ma isegi ei tea, ning kuna me kõik kahtlustasime siiski diabeeti, siis surusime prouale sisse ühe glükoosilahuse. Me ei tea kas see proua seisukorras midagi muutis, sest siis me juba maandusime ning kiirabi tuli ja tõstis proua maha, seda siis loomulikult koos abikaasaga. Kogu see vahejuhtum, muutis aga nende 118 (ka mahatõstetud paar oli edasi lendamas Miamisse) reisija edasilennule jõudmise suure kahtluse alla. Paraku ei saa aga antud sitatsioonis midagi muud teha... Rahustasime reisijaid kuidas jaksasime, sest kuna oli varajane hommik, siis oli Miami lende veel üsna mitu tükki väljumas. Samas teab ju maapealne teenindus, et meie lennult tuleb nii palju reisijad sellele lennule ja nad ju ka näevad, et miks need reisijad ei ole õigeaegselt kohal. Situatsioon on muidugi raske kuid paraku kui oled juba pardal siis ei saa midagi muuta - lennukit ju tagant lükata ei saa, et ta kiiremini edasi liiguks. Vahest on lihtsalt selline asjade kokkusattumine. Maandumise sattusin juttu ajama minu kõrval istuva paariga - ka nemad olid Miamisse suundujad - ma siis julgesin küsida, et kuna asjad on nii läinud nagu nad olid, et kas nad on ikka kindlad, et nad peavad ja tahavad minna Miamisse, et ehk on asjade senine käik selge märk sellest, et pole vaja minna nii kaugele. Nad mõlemad naersid ja härra ütles, et ta mõtles just seda sama ;)  Londonis maandudes tuli maapealselt teenindusest korraldus, et kõik Miami reisijad lahkuksid lennukist viimasena kuna neile on eraldi buss, mis neid siis toimetab edasi nende jätkulennule. Paraku, meie muidugi ei tea kas nad jõudsid oma originaallennule, või pidid ooatama järgmist, samuti ei tea me, et mis sai prouast, kelle me parameedikute hoole alla andsime Pariisis. Nii et kui keegi mu lugejaist nende lugude õnnelikke lõppe teab, siis palun andke mulle ka teada :)

Minu päev aga jätkus kojuminekuga, me küll pidime veel lendama ühe väikese lennu kuid meie vahemaandumisega olime me nii palju hilinenud, et meie lend oli juba täidetud teise meeskonnaga. Ning seega, suundusime meie nüüd koduteele. Mina olin eriti rõõmus, sest mul oli ees tee kodumaale ning varasemad Helsingisse suunduvad lennud olid veidike parema seisuga kui see hilisem millega ma minema pidin. Kuid-kuid, ohh kui valed olid minu lennuseisu andmed...ühesõnaga, sain ma seekord koha alles NELJANDALE lennule ja seega jäin muidugi maha (hilise aja tõttu) Tallinna lennust. Kuid, kuna Anneli oli mul juba koheselt valvesse pandud, siis suundus ta nüüd mulle vastu ja me läksime tema juurde magama....kui seda just magamiseks sai nimetada, sest kui ma hakkasin omale hommikuks äratust panema siis telefon teatas, et äratus on 2 tunni ja 47 minuti pärast. Nii, et selline lühike öö. Järgmisel hommikul oli ka kohtadega veidike kitsas....kuid koha ma sain ja kodumaal maandusin juba enne kella kaheksat hommikul ;)

Taksojuht suundus Haabneeme Vesivärava kohviku eest läbi sõites, ning loomulikult pidi seal ju peatuse tegema. Soetasin siis emale ja omale hommikukohvi kõrvast ning ka väikese altkäemaksu taksojuhile ;)

Kodus tegin veel väikese une ning peale lõunat suundusime emaga Zeldale külla, kuna tal oli olnud vahepeal suur juubel, ta nimelt sai meil 70 aastaseks ;) Palju õnne,  Zeldke! Ja nii kõrge eas peab muidugi soovima tugevat tervist! Jõime mullidega jooke ja seda muidugi parimatest kristallpokaalidest mida vaid Zelda kappides leida võib :)

Ilm, akna taga, aga oli kohutav - vihma sadas ja seda mitte niimoodi õrnalt paitades vaid ikka tuli hooga. Mustamäele jõudes oli mul jope ja püksid suht märjad, panin need kuivama kuid nelja tunni jooksul need erilist kuivamise märki ei andnud ja seega panin samad märjad riided uuesti selga. Loomulikult hakkas mul suhteliselt külm ning järgmiseks hommikuks olin omale pähe suutnud saada miski tati. Tatt oli visa väljuma, ehk siis nina mul kinni ei olnud kuid pead allapoole suunates oli väga raske. Suundusin siis apteeki, kus apteekri-tädi soovitas erinevaid preparaate, mida ma koheselt hakkasin tarbima. Samas kaubanduskeskuses tegin ka tiiru kinga poodides, kuna mul oli vaja uusi lendamise kingi, mis meil peavad siis jalas olema lennu ajal. Need on suhteliselt lihtsad mustad või tumesinised kingad, mis on väga igava ning tavalise väljanägemisega kuid kuna need siiski peavad vastama erinevatele nõuetele, siis on nende leidmine suhteliselt keeruline. Tegin Tallinna ühes suuremas ostukeskuses tiiru peale kõikidele kingapoodidele ja mulle jäid silma 2 paari kingi, milledest kumbki ei vastanud kõikidele reeglitele kuid mille puhul ma oleksin ehk silma kinni pigistanud. Kuid nüüd tuleb siis see osa miks ma neid ei soetanud - ühtesid ma proovisin isegi jalga - selle paari hind, mida ma ka jalga proovisin oli 59 EURi ning teise paari hind oli 109 EURi! Ma saan aru, et Teie, mu kallid lugejad olete selliste hindadega harjunud, kuid MINA soetan oma lennukingi tavaliselt ebayst ning seda siis hinna ülempiiriga 10 naela, ja selle sees on ka postitus! Ja seda väga lihtsalt põhjusel, et need lennukingad kuluvad meil väga ruttu läbi. Ühesõnaga, ma olen täitsa ehmatanud nendest hindadest, mis kodumaal valitsevad. Otsustasin oma vanade ja väga kulunud kingadega edasi lennata ja miskeid paremaid kingapakkumisi ootama jääda.

Peagi oli aeg sealmaal, et sain kokku Mia Carla ja Cara Mi'ga ja ema Estriga, ning me suundusime punase, kahekordse, bussiga sõitma. Nimelt, tegid lapsed koolist veidike poppi, sest neile oli ju külla lennanud tädi välismaalt ja sellele välismaa tädile, ehk siis minule, tuleb ju ometigi meie riigi pealinna tutvustada. Kuna mina aga puudusin oma prantsuse keele tunnist, siis ma kuulasin ekskursiooni prantsuse keeles, eriti huvitav oli see osa kus räägiti korterite erastamisest EVPde eest ;) Lastele meeldis kahekordse bussiga sõit väga, ning kumbki neist ei jäänud iseg magama - mina küll vahepeal tegin väikese tukastuse ;)

Siis suundusin mina juuksurisse ja lapsed läksid vanaema Estriga Kassikohvikusse - lastele see muidugi väga meeldis! Ning õhtul läksime Reedale ja tema lastele külla - kas see oli üks tore üritus, mina muidugi pikutasin, sest ma olin oma nohuga saavutanud üldise väsimuse seisundi. Aga tore on olla sõpradel külas ja pikutada!! Peagi saabus ka Külli, ning me jagasime Reedaga oma Walesi reisi muljeid. Ning kuna meil on ees sügisene reis, kus me peame esindama kodumaad, siis otsustasime omale soetada Eesti Olümpiakoondise vormi, sest milline riietus oleks veel parem kodumaad esindama :)

Järgmisel hommikul ma magasin väga kaua...ehk siis ärkasin alles 10.20, nohu aga oli endiselt minu sees alles. Olemine oli aga suht OK ning nii ma suundusin Cara Mi'ga hambaarstile, paraku pidin sealt küll kiirelt lahkuma, sest suundusime Reeda ja Külliga kleidiostule. Ohhoo, seal sai nalja palju ja meie rahakott oli lahkudes suht õhuke, kuid kleidid ja särgid on ilusad!

Siis sain uuesti kokku hambaarsti juures viibinutega ehk siis Mia, Cara Mi ja ema Estriga ning me suundusime järjekordsesse kaubanduskeskusesse, kuna Miale oli võimlemiseks vaja musti tenniseid. Kuna meil oli sada kotti ning kaubanduskeskuses oli palav, siis tegime omale ühte bistroosse pesa, jätsime üleliigsed üleriided ning kotid koos vanaemaga sinna ja suundusime lastega tenniste jahile. Leidsimegi tennised, soetasime need ja siis suundusime tagasi bistroosse. Edasi vedelesime veel ühest kohvikust teise ning saime kokku mamma Leaga, kes viis tüdrukud koju suunduva bussi peale ja mina emaga läksin restosse Linnuküla, kokku saama Emad-Tütred pundiga. See oli üks igavesti tore söögikoht, teenindus suurepärane, toit väga maitsev, joogid head, üks magustoitudest oli lausa suurepärane. Ja loomulikult jätkus juttu kauemaks!

Järgmisel hommikul tulid meile aga külla Ita ja Siim ja ka Bianca, ema tegi pirukaid ja päike paistis. Ma olin küll suhteliselt nohune kuid tunnistasin end siiski lennukõlbulikuks. Ja nii see kiire puhkus mööduski, sest õntul olin juba koduses Londonis.

Järgmiseks hommikuks panin omale äratuse kella kuueks, ning kohe kui telefon helises siis sain aru, et aga ma ju ei muutnud aega, ehk et mul oli veel kaks tundi aega magada. Muutsin aja ja suundusin kiirelt tagasi magama! Need viimased kaks tundi oli kohe eriti hea uni!

Lennuks oli mul vana hea tuttav Istanbul, seda siis ikka edasi-tagasi, see on küll pikk päev kuid lend oli tore ja meeskond veelgi toredam. Järgmisel päeval lendasin meie uut sihtkohta Malagat, mis oli ka väga toredaid reisijaid pungil täis.

Ning veel paar lendu ja saabusid jällegi vabad päevad, nendega koos ka prantsuse keele tund- kuna mul oli olnud kuidagi eriti pikk koolivaheaeg, siis seekord läks mul tunnis kohe väga halvasti! Aga mis teha, osad vanainimesed lihtsalt saavad muudkui õppida ja mitte midagi omandada :)

Ning järgneval nädalavahetusel viibisin Barcelonas, kus sadas vihma! Saate aru, VIHMA! Kui ma ilmateadet nägin, siis ma arvasin, et no veidike tuleb vihma ja siis on jälle päike....kuid tegelikkuses oli ikka valgel ajal vaid seenevihm mis ööseks järgi jäi. Aga ma ei lasknud ennast segada ja tegin ikka väikese jalutuskäigu mõlemil päeval.

Reede õhtul oli meil miski kohutav kapten, kes sellest tunnist kui räägiti viisakusest ja sellest kuidas inimestega suhelda, oli loomulikult puudunud. Igal juhul avastas ta enne hotelli jõudmist, et mul ei ole vormipintsakut seljas ja suhteliselt ebaviisakalt käskis mul selle selga panna. Ma muudkui naeratasin ja täitsin käsu. Siis õpetas ta meid kõiki kuidas me end hotelli peame sisse registreerima - meile jäi mulje, et ega me ei ole ju enne ühtegi paberit täitnud oma elus. Ning järgmisel hommikul, mis oli laupäev ja millal sadas vihma ning võttes arvesse, et me olime Hispaanias, kus keegi kella ei tunne, ning teades, et meie lend on hilineb 10 minutit, korraldas ta kohutava skandaali meie bussijuhile, kes oli 3 minutit hilinenud. Me istusime kõik häbenedes bussis kui ta bussijuhiga asju "arutas". Bussijuht muidugi ei lasknud ennast sellest häirida, ning seletas, et ta tegelikult on kohal 2 minutit varem. Selguski, et on väike erinevus bussifirma ja meie lennufirma kokkulepitud kellaaegades. Ikka juhtub, ja samuti ei jäänud me ju kuhugi hiljaks, lend nagunii hilines kuna meie lennuk saabus hiljem…aga osadel on ikka vaja esineda ja näidata oma nelja triipu õlal ;)

Lend ise läks hästi, ning Londonis ootas meid suurepärane suveilm – see vist oli esimest korda elus nii, et Londonis oli ilm parem kui kuskil mujal Euroopas.