Lend Münchenisse, oli täitsa tavaline. Kimasin ruttu oma lemmik
tualett-tarvete poodi, kuna mul oli lausa nimekir asjadest mis mul kodus
puudusid. Nimelt olid Saksamaa ööpeatused kuidagi puudunud minu graafikutest
viimastel kuudel. Ostunimekiri täidetud, suundusin täiesti sihitult linna
peale. Tuiasin veidike niisama, siis istusin miskis kohvikus ning vaatasin
inimesi, siis üritasin leida metroopeatust, et sellega tagasi hotellini minna.
See osutus veidi raskemaks kui ma ootasin ning seega suundusin hotelli tagasi
jalgsi.
Järgmine päev viis meid Nizzasse, mis oli täielikus jalgpalli
hulluses. Oli EMi algus ning samal päeval toimus mäng Põhja-Iirimaa ja Poola
vahel. Juba lennujaam oli fänne täis, seal olid peamiselt poola fännid, hiljem
linna poole liikudes kohtasime ka rohelistes särkides Põhja Iirimaa toetajaid.
Kuna fännitsoon asus kohe meie hotelli kõrval ning ka bussid staadionile
väljausid sealt, siis oli muu liiklus tavainimestele seal kandis suletud ja me
olime sunnitud paar kvartalit jalutama kogu meeskonnaga oma hotelli poole.
Õnneks me sulandusime oma vormireetuses tänavapilti hästi, sest ka mõlema
meeskonna fännid olid oma erinevates vormiriietes. Loomulikult pälvisime mõne
julgema grupi tähelepanu ja saime ka erinevaid sõbralikke kommentaare :)
Meie lenduritel oli aga kindel plaan minna jalkat vaatama -
pileteid neil küll ei olnud, kuid koheselt kui olime end hotelli sisse
registreerimud, leidsid nad iirlaste fännipundi ning küsisid neilt, et ega
kellelgi pileteid üle ei ole. Ja triibud õlgadel ning mütsid peas tegid oma
töö, fännid sebisid veidi ja leidsid meie pilootidele piletid! Mul oli nii hea
meel selle üle! Pärast mõtlesin ise ka, et tegelikult oleksin pidanud ka minema
- ma pole kunagi jalkat vaadanud, seega oleks see olnud suhteliselt huvitav
kogemus. Poisid olid hommikul igal juhul väga rahul oma ajaveetmisega, näitasid
meile oma filmitud mänguhetki ning meeleolu bussisõidust staadionile.
Úlejäänud meeskonnaga suundusime me aga varajasele õhtusöögile,
mis oli väga tore! Juttu jätkus kauemaks ja seda igasugustel teemadel.
Järgmiseks lennuks oli mul Gibraltar - see on siskene keeruline
koht kus on suhteliselt lühike lennurada, väga halvad ning ootamatud tuuled,
sõidutee, mis suundub üle lennuraja ning selle kõige krooniks on veel raja
lõpus suur kalju ;) Nii, et palju erinevaid pisikesi nüansse mida oodata.
Lisaks on reisijateks palju juudi päritolu inimesi, ning seega meie tavaline
võileivakate ehk peekon ei lähe eriti kaubaks. Samal päeval olid otsustanud
streikima hakata prantsuse lennujuhid ning paraku kui nemad streigivad, siis
meie graafik on suht sassis. Meie väljalennule Londonist anti 3 tunnine ooteaeg
- kuna meie piloodid aga olid ülitoredad, ning andsid kogu aeg reisijatele
infot, siis olid reisijad suhteliselt rahulikult. Lend möödus ka ilma eriliste
vahejuhtumiteta ning me jõudsime
Gibraltarile umbes 2.5 tunnise hilinemisega. Kiirelt need reiisjad maha
ja teised peale ning oma tahasilendu alustasime juba graafikus. Kaugele me aga ei
jõudnud kuna koheselt kui piloodid alustasid kiirendamist keeldus üks
mootoritest töötamast ning me suundusime tagasi oma parkimispositsioonile seda
kontrollima. Tegelikult see muidugi nii kuivalt ning must-valgelt ei läinud.
Mina suutsin kogu evakuatsiooni protseduuri peas läbi mängida ning selle
kiirelt ka kõrval istuva kolleegiga läbi arutada ning seda veel enne kui kapten
meile teatas, et "Cabin crew, stand by for further instructions"
(salongipersonal, oodake edasisi instruktsioone). Sellest hullem lause saab
olla vaid, et "Evakueerige!". Õnneks seda käsku ei järgnenud, selle
asemel avasime uuesti uksed, pardale tuli hunnik erinevaid ametimehi, siis
saadeti reisijad uuesti terminali, ning siis sai üsna ruttu selgeks, et selle
lennukiga me enam edasi ei lenda. Reisijad, kes olid istunud akna juures, kus
veidi haige mootor asus, jutustasid meile kuidas nad nägid mootorist väljumas
sähvatusi ja leeke. See võis üsna huvitav kogemus olla!
Meie õnneks oli Gibraltaril üks teine meie lennuk, mis oli nädal
varem üle elanud linnuparvest läbilennu ja vajas seetõttu veidi tõhusmat
hooldust, kuid just samal päeval oli see lennuk kuulutatud lennukõlblikuks ning
kaks pilooti pidid tulema õhtuse lennuga sellele lennukile järele. Meie kapten
ajas veidi asja ning me saime loa kasutada seda lennukit oma lennuks. Kuna
"linnu"lennuk oli seisnud nädal aega koos vanade toitudega kuuma
päikese käes, siis läksime esilagu luurele, et kas me ikka saame sellega ka
reisijad kaasa võtta. Olukord ei olnud õnneks väga hull, ning maapealse
teeninduse suure abiga saime tõstetud kõik kärud ümber ühest lennukist teise,
et siis vana jama jätsime endiselt Gibraltarile ning meie oma võikud ja joogid
saime parandatud lennukisse kaasa. See kõik toimus suurepärase meeskonnatöö
tulemusena, kus nii piloodid kui maapealne teenistus olid lausa
superkangelased!
Ning peale kogu seda sebimist alustasime umbes 4 tunnise
hilinemisega oma tagasiteed. Reisijad olid kohu selle seikluse juures väga
rahulikud ning naeratavad, kõik käisid meiega rääkimas oma kogemustest ning
erinevatest juhtumistest. Ühesõnaga, oli üks äärmiselt huvitav päev meie
kontoris. Sama päeva õhtul pidin minema Zaida sünnipäevale, kuid paraku jäime
me nii palju hiljaks, et muusikalietendus millega Zaida sünnipäevapidu hoo
sisse sai, oli minu maandumise ajaks juba alanud. Seega suundusin hoopis koju,
ning jõin ühe kangema gin&toonikuga ja siis suundusin magama.
Seda GIBi jääb meenutama selline "lind", mis oli
pargitud meie kõrval:
Sünnipäevad aga jätkusid, peale prantsuse keele tundi, suundusin
Elena sünnipäevale. Prantsuse keeles olin ma seekord eriline priimus, nimelt
rääkisime õigussüsteemist, kodanike õigustest ning kohustustest, ning ma
miskipärast olin sellest teemast ennegi midagi kuulnud ;)
Elena sünna möödus jalgpalli tähe all - Elena on nimelt suur
jalkafänn, ning samal päeval oli Saksamaa mäng, ning seda me siis kõik koos
vaatasime.
Ning mul oli veel üks vaba päev, mille otsustasin veeta Windsori
külastusega. Ronisin aga bussi, millel oli ees number 71 ning bussijuht ei
vaielnud vastu kui soetasin pilti Windsorisse. Kui buss aga sõitma hakkas, siis
oli teekond täiesti mitte nr. 71 oma. Isegi peatustes kus ta peatus ei olnud 71
kirjas. Mina veel mõtlesin omaette, et huvitav mis toimub, et kas selle bussi
marsruuti on muudetud ja veel ei ole isegi märgitud, et see nüüd siin sõidab.
Kuid siis ühes peatuses, jättis juht bussi seisma, ning tuli minu juurde ja
ütles, et ta tegi väikese vea ning ma pean nüüd kõrval seisvasse bussi ümber
istuma ning see viib mu tegelikult Windsorisse. Ning siis ma sain aru, et buss
ei sõitnud mitte liini 71 vaid hoopis 78. Arusaamatu on aga, et miks ta siis
oma teekonda alustades number 71 näitas. Õnneks ma ajas kaotasin nii 10 minutit
ehk, nii et ei midagi hullu. Windsoris sain kokku Carolinega, kes oli sinna
tulnud rattaga ning koos ühe oma rattasõidukaaslasega. Sõime koos lõunat ning
siis nad suundusid rongi peale ning mina kimasin linna peale laiama.
Edasi oli mul graafikus järjest miskeid tšarterlende - need on
siis lennud mis ei ole just meie lemmikud, kuna lendajateks on reisijad kes
lendamisest midagi ei tea, samas ei ole nendel lendudel edasilende ega ka
erilisi kaardistaatusi, ehk et lennud on selles suhtes veidi lihtsamad. Nii et
veidi kergem kuid veidi raskem. Seekordsed lennud läksid hästi, ei mingit
hilinemist, reisijad oli toredad ning meeskonnad koostöövalmid.
Sama ei saa öelda aga minu muudest lendudest eelmisel nädalal.
Loomulikult oli siinseks põhiteemaks enne Brexiti hääletust rahvareferendum ja
ka nüüd räägitakse põhiliselt referendumist ja, et mis asi on úldse EL millest
just äsja välja hääletati ;) No tule taevas appi - ütleksin selle peale mina!
Ma saan küll aru, et ma käisin aastaid ülikoolis et omandada see eriti peen
lugemisoskus, ehk siis oskus lugeda erinevaid juriidilisi dokumente kuid samas
oli mul ikka omandatud ka miski maailma tunnetuse oskus tava-haridusega ehk
siis keskkoolis. Samas ma ei saa võtta kõiki enda ümber asuvaid inimesi
samamoodi nagu iseennast, ehk siis, mis on minu jaoks "tavateadmine"
võib teiste jaoks olla suht spetiifiline ning erialane arusaamine. Seda
huvitavam on asjaolu, et mismoodi siinsed inimesed on oma valikuid teinud
valimiskasti juures. Ning eriti huvitav on see, et nüüd nõutakse uut hääletust.
Ma väga vabandan, aga kui te ise tahate viia demoktaatiat "kolmanda
maailma" riikidesse, siis miks te ei aktsepteeri omaenda demokraatlikult
korraldatud referendumit? See, et inimesed ei saanud aru, mida ja miks nad
hääletavad - see on juba kivi erinevate parteide kapsaaeda, sest selgitustöö
nende poolt oli suhteliselt nõrk ning ega siinsed inimesed ei ole eriti aru
saanud mille vastu või mille poolt nad hääletasid. Paraku on nüüdseks paljud
välismaalased suhteliselt ebakindlad oma tuleviku suhtes, ning sellega seoses
omandanud ka suhteliselt vihase hoiaku kohalike suunas. Eile hommikul olin
lennul, kus meie meeskond jagunes suhteliselt võrdsetes osades nii kohalikeks
kui välismaalasteks. Välismaalased on omandanud väga tugeva hoiaku, et
"meid ei taheta, kuid samas ei saada ka ilma meieta hakkama" - nii et
tulevik on suhteliselt tume kuid huvitav! Kuna keegi täpselt ei tea mis meid
ees ootab, siis võtan mina igat päeva kui viimast ;) Mis on muidugi eriti hea
meie reisijate suhtes kuna see on võib-olla ainus kord mil ma nendega kohtun :)
Igatahes, olen järgmisel nädalal kodus, kuna mu ema, ehk siis ema Ester saab
70! Palju, palju õnne talle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar