ABBA ja rotid ;)

Prantsuse keelde ma järgmisel päeval ei jõudnudki. Kui ma kolmapäeval vedelesin niisama kodus ja tegelesin külmetuse ennetusega siis neljapäeval ma lihtsalt magasin terve päeva - ju siis miski vimm mu sees oli minust ikka võitu saanud. Ma isegi ei ärganud selleks ajaks üles kui oli aeg prantsuse keele tundi minna ja seega tegin lihtsalt poppi.

Reede hommikul ärkasin üles ja tundsin ennast juba paremini, panin kiirelt riidesse ja kimasin kosmeetikusse, et omale teha uued kulmud ja värskendav näohooldus. Kulmud, mis see tore hindu tädi mulle tegi, olid nii võõrad, et paar päeva peeglisse vaadates ehmatasin ikka hoogsalt. Õnneks mul seda karvakasvu jagub ja nüüdseks on juba eelmine olukord peaaegu taastunud. Edaspidi katsun oma kulmudega siiski tuttavatesse kohtadesse hooldusesse minna ;)

Käisin ka kinos, Leonardo ja karuga filmi vaatamas - kui aus olla, siis mul oli selle filmi ajal igav! Ja üleüldse ei saa ma aru miks Leonardo selle filmi eestbpeaks Oscari saama (mille ta ka sai). Ma oleksin kuldmehikese hoopis karule või siis ühele hobusele andnud. Karu pli aga naissoost, sellele ei saanud siis meesartisti oma anda... Aga osad loodusvaated olid väga ilusad.

Siis lendasin Stockholmi, ning seekord veetsin seal lausa kaks ööd ning ühe terve päeva. Ma olin küll ainuke kes seal nii pikalt aega veetis, kuid ega see mind ju ei sega. Hommikul sõime pea terve meeskonnaga hommikust, siis hakkasid nemad tagasi lendama ning mina kimasin rongi peale, et Stockholmi minna. Meie ööbimine on nimelt Uppsala linnas ja sealt on nii 40 mintsa rongisõitu, et pealinna saada. Seekord oli mul väga konkreetne eesmärk - külastada ABBA muusemi. See oli üks tore koht! Kahju, et ma seal üksinda olin, sest seal oli palju erinevaid võimalusi ennast lõdvaks lasta ja lolli mängida, paraku ei ole see just eriti huvitav kui Sa üksi oled - sest siis ei saa ju keegi Sinu üle naerda. Seega jätsin need atraktsioonid seekord tegemata, kuid ehk saatus viib mind sinna veel tagasi mõne toreda kaaslasega, kellega siis lolli mängida.

Siin veel Benny Anderssoni klaver, mis on ühendatud tema klaveriga koduses stuudios, ehk et kui ta istub kodus klaveri taha ja midagi mängib, siis hakkab ka see klaver sama viisijuppu mängima muuseumis. Seisin seal klaveri ees oma 20 minutit kuid paraku oli vist hr. Andersson koeraga jalutamas ;)

Muuseumist väljudes ning pargis jalutades, leidsin viida, mis näitas suunda Estonia memoriaali poole. Suunasin siis sammud sinna. See oli väga ilus memoriaal, kuhu olid kõikide hukkunute nimed kirjutatud. Märkasin ka, et vahepeal on nimekirjas miskid augud. Uurisin koheselt google'st, et milles asi. Selgus, et 17 hukkunu omaksed ei olnud nõus, et nende lähedaste nimed sinna memoriaalile kirja pannakse ja nii ongi nendes kohtades nimekirjas augud.

Edasi lendasin väga kiiret Leeds Bradtfordi, mis on umbes 40 minutiline lend ning sellest on siis umbes 25 minutit aega teeninduseks. Pakume sellel hommikusöögi ajasel lennul, soojendatud peekoni-juustu saia või vegetaarlastele shokolaadi croissanti ja jogurtit, loomulikult on ka tee-koh, mahlad, vesi ja muud joogid. Lisaks peame jõudma selle kõik ka ära koristama ning seda kõike siis umbes 170le reisijale. Asusime siis kiirelt tegutsema, jõudes ühe huvitava meesterahva juurde, pakun siis mina rõõmsalt peekoni-juusti saia, tema vaatab mind kui kits pühapäeva, mille peale mina kiirelt, et mitte aega raisata pakun kohe, et kas te soovite vegetaarlaste valikut, milleks on shokolaadi croissant ja jogurt. Tema vastab selle peale, et tema tahab juustu-saia. Ma selgitan, et peekon ja juust on ühes saias. Tema siis, et mis seal vegetaarlaste valikus on, mina seletan uuesti, et mida see sisaldab, ise näen, et ümberringi umbes kolm rida reisijaid juba jälgib situatsiooni. Onu küsib siis, et kas need kaks valikut on tõesti kõik mis meil pakkuda on (seda lauset peab lugema etteheitvas kõneviisis, sest täpselt nii oli see öeldud). Mille peale mina ütlen, et härra aga kui aus olla siis see on tõesti vaid pooletunnine lend ja jah, need kaks valikut on kõik mis meil pakkuda on. Kõik kolm rida reisijaid naersid selle peale ja onu tundis vist veidi piinlikust ning peale seda 5 minutilist valimist valis siiski vegetaarlaste valiku ;)

Toredad on need reiisijad, kes eriti ei adu, et lennuk on siiski limiteeritud ruumiga transpordi vahend ;) Väga tihti juhtub näiteks Pariisi lennul, et reisijad ütlevad, et nad kohvi võtavad hiljem. Pariisi lennul on umbes 25 minutit teeninduseks aega, seega kohv on kas kohe või siis hiljem juba lennujaama terminalis.

Öö veetsin sel toredal teisipäeval Brüsselis ning õhtul jõudsin ka kiired sinikarbid süüa. Mõnus!

Järgmisel päeval tegime veel peale Brüsselist tagasitulekut kiire sutsaka Berliini ja tagasi. See Berliini lend on üks imelik lend, sest Berliini poole lähevad väga toredad reisijad aga need kes sealt tagasi Londoni poole tulevad, need on alati vingus nägudega, neile kunagi midagi ei sobi, nad ei suuda oma istekohti leida, nad ei suuda pagasiriiulite uksi avada, et kohvreid sinna panna, neile ei sobi nende istekoht, neile ei meeldi lennukis olev temperatuur, jne. Ma ei tea mis nende toredate reisijatega tehakse seal Berliinis, kelle me sinna viime, et nad tagasi tulles on totaalse muutumise läbi teinud. Ükskord kui mul sellele lennul rohkem aega on, siis ma katsun mõnelt reisijalt seda asja uurida, eks vaatame kas ma ka miski vastuse saan.

Järgmisel päev oli prantsuse keele päev, seega küpsetasin kodus juustuküpsised ja kimasin aga tundi. Seekord sain isegi osadest asjadest aru ja suutsin ise ka suu lahti teha.

Reedel tegin igavesti pika jalutuskäigu, jalutasin kokku miski 2.5 tundi ning minu meelest oli õhus juba veidi kevadet tunda. Isegi magnoolia puul olid juba pea-aegu pungad.

Edasi tuli mul üks eriti huvitav lend, tsharter lend Friedrichshafen'isse. Sinna ots oli tühi lennuk, ehk siis reisijaid ei olnud, tagasi tulles ei olnud see-eest tühje kohti. Lend oli lühike, veidi üle tunni aja ja selle aja sees pakkusime reisijatele sooja toitu, jooke baarist, teed ja kohvi ning siis pidime selle kõik ka kokku koristama. Saime selle kõigega hakkama kuid higipull oli küll otsa ees ;)

Järgmisel päeval lendasin Barcelonat - appi, kui imelik meeskond! No kohe mitte kuidagi ei klikkinud nendega! Lennuki tagumises otsas olid küll toredad inimesed, kuid ees olnud kaks saiajagajat olid väga imelikud ja piloodid olid ka väga teiselt planeedilt! Õnneks olid reisijad väga toredad, vähemalt minuga, nii et igas lennus on mõni suhkrutükk ;)

Järgmisel hommikul istusin lennujaama valves ja ega ma seal kaua olla ei saanudki, kui mind saadeti Amsterdami ning oh mis tore lugu, leidsin pardalt eestlased!! Proua ja härra olid teel Hawaile, ja et seda teekonda tähistada viisin neile shampused ja neil oli selle üle nii hea meel. Paraku on Amsterdami ots nii lühike, et eriti palju me lobiseda ei jõudnud, kuid minu rõõm kaasmaalasi kohata oli täiesti piiritu :)

Kohtusin ka ühel päeval Carolinega, kes saabus värskelt juuksurist, kus talle oli tehtud täiesti uus imago, mille hinnaks oli 146 naela. Ma pidin pea-aegu, et prillidega uurima seda asja, sest miskit erilist muutust ma ei suutnud tuvastada. Kui Caroline koju jõudis ja peeglist ennast uuris, siis oli ta ise ka segaduses, et miskit suurt muutust küll näha ei olnud. Aga meil oli koos tore, ning nagu ikka juua jagus ojadena. Järgmisel hommikul tundsin, et unetunde oli veidike väheseks jäänud, kuid kiirelt panin vormi selga ja tegin silmad pähe ning kimasin vastu eriti pikale lennule, Istanbuli. Ja meil oli nii tore meeskond, isegi piloodid olid väga toredad! Mul on ikka maailma parim töö, et ma ei pea päevast päeva kontorit jagama inimestega kellega kuidagi kokku ei sobi ;)

Istanbuli lennud on viimasel ajal suhteliselt reisijatevaesed, need kes muidu sinna lähevad puhkusele on omad reisiplaanid ümber teinud ning seega on reisijateks alles jäänud vaid need, kellel on sinna hädavajalik minna töö pärast. Nii oli ka seekord, 260 istekohast lennukis olid täidetud vaid 67, ning lennuaega oli 3 tundi ja 40 minutit ja salongipersonali 8. Ehk siis meil oli aega laialt käes, et igale reisijale individuaalselt läheneda, nendega suhelda ning kuulata nende soove ja mõtteid. Mina sattusin tööle äriklassi, ehk siis Club'i ning meil oli seal reisijaid 12 ning meid oli seal töötamas 2 - mina ja purser. Londonist väljaminek meil veidike viibis ning ma tegin reisijatele kiire joogiringi, mille käigus vahetasin paar pikemat lauset härraga istekohal 2B. Kui ma seisin tema kõrvale vahekäiku, et teostada ohutusreeglite ja vahendite demonstratsiooni, siis see härra ei vaadanud kordagi ekraanile, kus demonstratsioonifilm jooksis, vaid vaatas ainiti mind ja seda kõik need 4 minutit ja 37 sekundit. Väga huvitav ja uus kogemus kui keegi Sind niimoodi vaatab. Ka mu kolleeg Anna, teisest köögist, märkas seda ja küsis, et mis toimub :) Ka purseril ei jäänud see märkamata, et miskit on teoksil ning kui me alustasime teenindust, siis vahetasime purseriga vahekäigud ära, nii et mina sain teenindada reisijaid kes istusid kohradel A, B ja D ning purser sai minu vahekäigu F, K ja J. Nii, et lend algas huvitavalt ning oli ka edasi väga huvitav. Ja kuna aega jagus laialt siis sai juttu räägitud pikalt ja seda nii selle reisijaga kui ka teistega. Ja see oli üks väga tore lend! Eriti meeldis mulle see, et härra 2B ei andnud mulle isegi oma visiitkaarti, ega küsinud ka minu numbrit. Ehk, et ei olnud selline tavaline libekeel vaid pigem rafineeritud ning huvitav. Purser oli küll pärast pahane härra peale, et see mind vähemalt õhtusöögile ei kutsunud :) Mina küll ei olnud, mul oli hea meel, et igaüks ei astu samasse ämbrisse ja osad suudavad olla lihtsalt toredad ja huvitavad vestluskaaslased selles ajas ja ruumis, mis meile antud on.

Ja see tore lend oli meie kauni kodumaa sünnipäeval! Sel aastal ma tundsin ennast sel päeval väga kodumaiselt ja patriootlikult, hommikul kuulasin isegi hümni!

Ja peale seda segast töönädalat oli jällegi neljapäev ja seega prantsuse keele päev. Seekord küpsetasin peedi ja sinihallitusjuustu rulle, väga head said! Keeletund läks ka veidi paremini kui eelmine kord.

Reede õhtu tervitas mind Hannoveris, ning seda jällegi kaheks ööks. Alan oli mulle andnud soovituse külastada Hameln nimelist linnakest ja nii ma sinna laupäeva hommikul suundusingi. Linnake on siis kuulus selle poolest, et legendi järgi, mis hiljem on ka vormistatud vendade Grimmide poolt muinasjutuks, ehk siis "Pied the Piper" - mul ei ole õrna aimugi kuidas see eesti keeles kõlab, kuid see hea mees viis linnast välja rotid, kes linnarahvast kimbutasid. Paraku oli linnas ka keegi halb nõid, kes siis juhatas linnast välja ka kõik lapsed ning sellest ajast saadik pidi ümberkaudsetes metsades kuulma laste hõikeid, kuna nad väga tahaksid kodudesse tagasi tulla. Vot selline huvitav lugu. Kuid linnake ise oli väga armas, ning rotte oli linnapildis näha igal pool, need oli kuldselt istumas sillal, nad olid tänavasillutises, neid oli valatud shokolaadi ning ka kohvikutes olid saiakesed rotid ;)

Uitasin mööda väikeseid tänavaid ja järsku märkasin selliseid tuttavaid torne:

Ning siis kohtasin ka sellist toredat tänavanime:

Alan küll hiljem kommenteeris, et ta palus ekstra, et üks tänav selleks päikesepaisteliseks päevaks ümber nimetataks...

Tagasilend Hannoverist oli ka huvitav, kuna meie lennukil oli väike konditsioneeri rike, nimelt oli terve lennu ajal lennukis temperatuur 16 kraadi. Õnneks oli lend suhteliselt lühike, kuid me olime kõik sinised selleks ajaks kui Londonisse jõudsime. Loodan, et see lennuk parandatakse kiirelt!

Ja sama päeva õhtul sain kokku Alaniga, kellega käisime kohalikus pubis õhtusöögil, ning nagu ikka juttu jätkus pikemaks ning kokkuvõttes oli üks igavesti tore päev!

Järgmisel hommikul lendasin Stockholmi ja tagasi tulles olid pardal jällegi eestlased, seekord läksid nad Las Vegasesse. Tütarlapsed olid väga toredad ja me suhtlesime nendega pikalt, loomulikult tervitasin neid väikese shampusega ;)

Üleeile lendasin jällegi ühte meie pikimat lendu, ehk siis Ateena edasi-tagasi. Meeskond oli ülitore, eriti see et kapten oli segamini ajanud lennuaja ja ilmus kohale tund aega peale seda kui oleks pidanud, ning esimene ohvitser arvas, et sellesse väravasse viib meid buss ja ootas seda, kuni avastas, et see on siiski läbi terminali mineku värav, ning siis ilmus ka tema veidike enne reisijaid ;) Önneks reisijad eriti ei pannud tähele neid meie segadusi, ning me ka ei hilinenud sellest põhjustatuna.

Reisijad olid toredad, ning meeskond oli eriti tore. Purser oli väga mõistlik naisterahvas, kellele meeldib see töö, ning kes oli suurepärane reisijatega, ning samas juhtis ka meie väikest tiimi edukalt.

Ning nüüd saabus mulle kaks vaba päeva. Üritan oma magamist korda saada, kuna ma olen lennanud pikema aja vältel vaid väga varajasi lende ehk siis äratus on nii umbes 2.30 ajal, siis kipub mulle uni peale õhtul kella 5-6 ajal, ning seega olen ma ärkvel nagu öökull kell 3.

Siis on mul miski jama varvastega, ise süüdistan kingi, millega ma olen küll juba paar kuud käinud kuid nüüd miskipärast ei mahu varbad enam neisse ära ning päkad valutavad kohutavalt õhtuti. Kui ma aga tsiviiljalanõudega käin, siis on kõik korras. Proovin nüüd siis teisi kingi ja vaatan mis edasi saab. Eile vedelesin oma terve vaba päeva kodus, õnneks sadas ka vihma, seega ei pidanud end eriti süüdi tundma, et väljas ei käinud. Ja täna on ju prantsuse keele päev - juustuküpsised on juba valmis ja harjutused ka tehtud. Ning lisaks tuleb täna külla endine kolleeg kodumaisest lennufirmast, kes tuleb siia minu praegusesse lennufirmasse intervjuule. See on tal homme hommikul, nii et palun kõigil pöidlad pihku, ning ehk ma ei olegi varsti ainuke eestlane siin ;)