Kodumaised night-stop'id

Zaidaga õhtusöök oli väga tore, juttu rääkisime pikalt, ning õhtu lõpuks suundusime pubisse, kus John pidi oma bändiga esinema. John oli kohal küll ja tervitas meid rikkaliku joogilauaga kuid paraku oli esinejaid tol õhtul nii palju, et Johni lavale tulekut me ei jaksanudki ära oodata. Seega, ehk õnnestub see mõni järgmine kord.

Järgmine päev oli neljapäev, mis muidu peaks olema prantsuse keele päev kuid seekord oli meie õpetaja ära ja seega tundi ei toimunud. Usinad õpilased nagu me oleme, arvasime, et saame meie ikkagi kokku ja tähistame iirlaste suurt püha Püha Patriku päeva - meie grupi poisid John ja Norman on ju mõlemad iirlased :) Mina otsisin kapist välja kõik oma rohelised riided ja sättisin need ülestikku selga, loomulikult olin ma ainuke, kes oli omale midagi rohelist selga otsinud.

Kohtumispaigaks olime valinud prantsuse instituudi kõrval asuva restorani. Restoran oli väga hea, toit maitsev, vein veelgi parem, ning teenindus suurepärane ja loomulikult jätkus meil juttu kauemaks.

Lennusihtkohad sel nädalal olid mul väga kodumaised, ehk siis kõik siin samas saareriigis. Alustasin ilusa päikselise päevaga Edinburghis. Meie hotell asub seal kesklinnast suhteliselt kaugel, ning ma arvasin, et jalutan linna, et külastada Shoti muuseumi, ning siis vaatan mis edasi saab. Matk linna sisustas juba 1.5 tundi minu hommikust, enne muuseumi leidsin ilusa kohviku, kus tegin väikese vahepeatuse ning tarbisin kohvi ja tuunikalavõileiva. Ning siis astusin vastu muusemile. Rahvuslik Shoti Muuseum oli väga ilusas hoones ning väga põhjalik muuseum. Seekord ma keskendusinnvaid shotimaa osakonnale, mis jagunes omakorda kuuele korrusele ;) Lootsin ise targemaks saada ajaloo ja asukate kohta, kuid sain aru, et selle eeltöö oleks pidanud enne kodus ära tegema, et muuseum algas hetkest kui enamus ajaloost oli juba toimunud ja asukad juba ennast sealsel territooriumil tõestanud. Aga ikkagi oli muuseum väga tore.

Ja nagu peale igat muuseumi külastust, tuleb teha väike shopping - mul oli ostunimekiri, mille täitmiseks suundusin Primarki. Kõik vajalik sealt olemas, suundusin esimest ettejuhtuvat pubi otsima. Ja ei läinud kaua kui selle ka leidsin. Istusin maha, tellisin joogi ja söögi ning hakkasin uurima, et kas suunduda tagasi hotelli bussiga või trammiga. Aga kuna päike oli endiselt kõrgel, siis arvasin, et lähen ka tagasi jala. Ning selline oligi minu päev Edinburghis, täis jalutamist.

Edist tagasi saabumise päev oli aprilli graafikute päev. Ootasin põnevusega, et kas saan omad vabad päevad, eriti vaba päeva oma tädi juubeli pidustuste tarbeks. Aga nagu me teame, siis mina olen vanemusjärjestuses viimasel pulgal ja seega on minu teeneid eriti vaja nädalavahetustel. Ja seega, Zelda juubel jääb sel aastal mul pidamata. Selle asemel tuleb aga mulle külla Reet koos lastega ja me suundume Walesi avastusretkele. Ning peale seda tulen ma paariks päevaks koju, aga see kõik juhtub aprillis ja sellest annan ma siis juba jooksvalt teada, kui aeg lähemale jõuab.

Minu järgmine kodumaine peatuspaik oli Newcastle, kus ma ei olnud eelnevalt käinud. Tegelikult olin ükskord varem olnud meie eelmises hotellis, suhteliselt lühikesel ööpeatusel, kuid siis ei lahkunud ma hotellist. Seekord oli mul aega laialat käes ja seega võtsin ette pika jalutuskäigu: jõe kaldapealse promenaad, jalkastaadion, miski kole linnarajoon, autoparanduste rajoon, ülikoolilinnak, tohutud sillad üle kiirteede, kesklinn, hiinalinn, miski hääldamatu nimega park, haigla,  tohutu suur ostukeskus, ning eriti elegantse arhitektuuriga tänav, suur ja uhke katedraal, ning lõpetuseks lossi säilinud osad. See on siis ühe lausega kõik mida ma sellest linnast nägin :) Tegelikult oli linn väga sildaderohke, ning arhitektuur oli väga kaunis. Mulle Newcastle meeldis väga, loodan, et satun sinna veelgi.

Järgmine pitl on vaade hotelliaknast, ka see on mu vaieldamatu lemmik, iseasi kui palju sellest vaatest siia pildile jäi :)

Ja tänase päeva olen veetnud kodus, hommikul käisin küll tiiru postkontoris ning poes, kuid kuna täna on metroos streik, siis ma kahjuks prantsuse keele tundi minna ei saanud ja seega olengi kodune. Ja homme ootab mind vana hea tuttav - Barcelona!!