Külalised

Praegusel hetkel jään ma siiski ainukeseks eestlaseks siin :) Kadri-Ann ise ei olnudki nii õnnetu kui mina. Kuid see kõik ei seganud meid ennast hästi tundmast ning veidi turistimas käia. Neljapäeval võtsime suuna Windsori, vaatasime kõik tähtsad kohad üle, ning sõime ja jõime ja kui aeg oli tagasi tulla, et mina saaksin oma prantsuse keele tundi minna, siis sattusime meie igapäevasesse ummikusse ning ma paraku ei jõudnud oma tundi. Jõudsime koju ajaks mil tund oli juba peaaegu läbi ja sõime õhtusöögiks juustuküpsiseid, mida ma olin tunniks küpsetanud :)

Järgmisel hommikul kimasin mina lendu ning Kadri Ann intervjuule, peale neid kohustusi saime kodus kokku ja suundusime oma pingeid maandama Kingstoni, vahepeatusega Hampton ,Court palee juures. Leidsime ka suure karja hirvi Bushy Parkist, kes ilusat õhtupäikest nautisid.

Osadel piltidel on raske hirvi leida, kuid tähelepanelik silm leiab siiski:

Loomulikult vaatasime üle ka Hampton Court palee, labürint oli küll kinni, kuid päike tegi paleele nii ilusaid värve, et ilma labürindita oli ka ilus!

Ning siis oli juba tavaline suund läbi saapapuu Kingstoni suunas. Kohale jõudes vaatasime kiirelt üle telefoniputkad, olid ikka alles ja siis suundusime Bill's restosse. Ja nagu ikka jätkus juttu pikemaks!

Hommikul kimasin mina lendu ja Kadri Ann asus teele linna vahele, aga kuna oli nädalavahetus siis osutus see teekond veidi põnevamaks kui tööpäevadel. Nimelt ei töötanud metroo, ning seega oli minu juurest linna peale saamine tõeline "tunne oma kodulinna" tuur. Õnneks oli Kadri Annil aega laialt käes ning avatud meelega nagu ta on, oli valmis vastu võtma kõik seiklused mis tema teele sattusid. Õhtuks saabus ta ikka koju, külmunud mis hirmus aga õnnelik. Ning siis asusime koos jälgima Eesti Laulu finaali. No küll oli huvitav üritus! Kohati tundus, et toimuvad Eesti Laulu Maailmameistrivõistlused või isegi Olümpiamängud, õhkkond oli nii pidulik ja pühalik. Eks ta tegelikult ju nii ongi, sest kuskil mujal Eesti Laulu ei korraldata, siis oligi see finaal ju võrdne Olümpiamängudega ;) Selle pühaliku võistlusega lõppes ka Kadri Anni visiit, ning mina suundusin lennujaama valvesse. Seekord istusin seal korralikult oma 6 tundi ära ning siis suundusin koju tagasi. Vaatasin selle aja sees kahte huvitavat filmi, ühte soovitan ka kõigile teile. Selle nimi on Force Majeure, Skandinaavia film rootsi perekonnast, kes Prantsuse alpides suusapuhkus veedab, ning satub kerge laviini sisse, kuid see laviin vallandab neis endis ning nende suhetes huvitavad plahvatused. Igal juhul oli väga huvitav film, ning soovitan kõigile!

Kiire ülevaade ka viimase aja lendudest. Rooma lennul kurtis üks reisija, et miks meil on selline erinevus pardateenindajate vahel, et kuidas me ei ole kõik ühel tasemel. Ma siis tahtsin täpsustada, et mida ta täpsemalt silmas peab. Ning härra arvas, et mina ja minu meeskolleeg, kes teda tegelikult teenindas erineme teineteisest kardinaalselt. Ma siis üritasin asja naljaks veeretada, et eks meil ole temaga veidi erinevusi küll, et mul on nimelt tissid, mida ei saa aga öelda minu kolleegi kohta. Kuna ma olin juba enne sama reisijaga nalja visanud, siis sai ta ka sellest naljast aru, ning mina mõistsin tema muret, kuna mu kolleeg on veidi rabistav ning kiirustaja. Antud lennul ei olnud selleks miskit vajadust, sest teeninduseks oli aega laialt ning samuti oli aega kõigile reisijatele pai tegemiseks. Kolleeg aga tegi kiiresti oma miinimumi ning suundus siis kööki purseriga jutustama. Eks ka see tähtis töö vajab tegemist, kuid ma pigem eelistaksin lennu ajal hoolitseda reisijate eest - kuid eks me kõik tee oma valikuid ise ;)

Loomulikult ei saa ka selles postituses mööda Istanbuli lennust, need on ju ikka sellised sündmusterohked. Seekordsel lennul tagasi Londonisse oli meil reisijaid kokku nii 50 ringis, kuid kapten andis meile teada, et lennule tuleb vastu politsei kuna neil on suurendatud huvi ühe meie reisija osas ning see reisija arreteeritakse lennukis. Kuna meil oli aega laialt käes, siis kapten ei öelnud meile millisest reisijast jutt on, vaid palus meil teha omad valikud - jah, me tõesti viskame nalja ka sellistes situatsioonides ;) Ning mitte keegi meist kaheksast, ei arvanud ära milline on see kurikael, kes ei pea öömaja eest muretsema. Ühesõnaga, kurikael võib olla meie seast kes tahes, tavaliselt aga see, kellest seda kõige vähem oodata on ;) Härra, kes kinni võeti ei osutanud miskit vastupanu, ning lahkus koos politseiga suht rahulikult lennukist.

Peale sellist "rasket" lendu sain kokku Carolinega, ja meie seekordne alkoholi kogus pani ka mind hommikul úllatuma. See on ikka imeline kui palju me suudame koos tarbida ja selle juures täiesti terved olla! Eks see on pika harjutamise vili ;)

Ja siis saabus see tore kolmapäev, kui mulle saabusid külalised: Revali Reet koos oma kahe lapse Maarja ja Sander'iga ning õe Riin'i ja tolle poja Robiga. Kuidagi suutsime ennast minu väikesesse koju ära mahutada, nalja sai palju ning aeg möödus kahjuks kiiremini kui oleks oodanud. Aga kõigest siis järjekorras. Esimene hommik algas inglise hommikusöögiga: munad, oad, peekon, vorstid, kohv ning osadele kakao. Kõik olid rahul, sest kokatädid arvestasid kõikide klientide erisoovidega. Nõud pestud, astusime uksest välja, suunaks Natural History Museum, kus meid ootasid dinosaurused. Ma ei olnud eriti vaimustatud sellest mõttest, kuid....ma eksisin väga! Dinokad olid väga lahedad, osad neist liigutasid ja olid väga ehedad. Mul ei ole vist vaja seda kohta kellelegi soovitada, sest kõik on sellest muuseumist nagunii vaimustuses, ma olin vast viimane suht külma suhtumisega klient, kuid ka see on nüüdseks muutunud. See oli üks väga tore muuseum ja kindlasti lähen sinna veel.

Siis suundusime Hamleyse mänguasjadepoodi, poistele meeldis see koht väga! Tehti ka erinevaid oste, ning kõik olid õnnelikud. Edasi liikusime hiinalinna, kuna väike Sander soovis seda näha ja seal hiina toitu süüa pulkadega. Leidsime ühe söögikoha, kus söök ei olnud teab mis gurmee, ja hiljem selgus, et ka pulki neil ei ole ;) Aga me olime ennast juba sisse seadnud ning keha vajas kinnitamist. Hiinalinna parim mälestus olid hoopis need ilusad koogid, mis olid meie restorani aknal, kuid neid me seekord veel ei proovinud.

Siis suundusime M&M poodi, sest see on ju vaatamisväärsus omaette. Ning sealt jalutasime läbi Covent Gardeni Briti Muuseumisse, kus oli meil vaja üle vaadata Egiptuse muumiad. Need olid endiselt omal kohal, rahvast oli palju ja seega tegime vahepeatuse muuseumi trepil, et oma edasisi plaane arutada.

Peale keskustelu sai võitu Primarki külastus, ning minul oli aeg suunduda prantsuse keele tundi. Tund läks seekord hästi, sain veidi rohkem aru asjadest kui mõnel eelmisel korral ;)

Ning peale keeletundi, korjasin oma külalised metroojaama pingilt kokku ja suundusime koju :)

Kodus jagus juttu veel kauemaks, osad said magama alles varajastel hommikutundidel. Järgmise hommiku hommikusöök oli veidi lihtsamat laadi, sest inglise oma oli meil ju juba proovitud. Seekord piirdusime võileibadega, ning lapsed krõbinatega. Siis suundusime pikale bussiretkele, et uurida Bushy pargis hirvi. Hirvesaak oli korralik, ning ka suuremad isendid olid eestlasi vaatama tulnud. Ning edasi toimus meil võistlus labürindis, et kes kiiremini leiab keskpunkti ja siis uuesti välja saab. Loomulikult võitsid poisid, tüdrukud tulid auväärsele teisele kohale ja Reet ning Ruth olid kohtunikena ukse juures. Ilm oli ilus, päike säras, nartsissid õitsesid - mis Sa hing veel tahta oskad.

Te juba kõik teate mis edasi tuleb - Hampton Court palee, laste mänguväljak, saapapuu, ning saabumine Kingstoni. Sinna jõudes olid lapsed suht väsinud, seega tegime väikese jäätise peatuse.

Siis vaatasime üle telefoniputkad, need olid ikka omal kohal. Ja siis tahtsin mina minna Primarki, kuna mul oli vajadus sellise särgi järele:

Nagu te aru saite, siis selline särk on mul nüüd olemas! Siis tegime kiire söögi ja astusime läbi toidupoest, et paar nipet näpet osta ning suundusime koju. Kodus tegid poisid meile shokolaadikoogi, mis maitses väga hea.

Edasi pakkisime kõik korda mööda kohvreid, sest hommikul suundusin mina lennujaama valvesse ning Reet koos poistega Harry Potteri stuudiosse, tüdrukud aga koos kohvritega linna peale laiama, õhtul said mad uuesti kõik kokku ja suundusid oma lennujaama lähistele hotelli, sest lennuk lahkus sealt kodumaa poole väga varajastel hommikutundidel.

Mina istusin aga pikalt oma valves kui lõpuks mu telefon helises ja mind saadeti ööseks Belfasti. Ilm oli ilus ning soe, ning kimasin siis linna peale. Jalutasin miski suvalise pika ringi ja maandusin siis Itaalia restorani. Söök oli väga hea, vein mitte nii hea ja arve anti mulle ka vale ;) Aga koos asjaliku administraatoriga saime kõik asjad lahendatud! Peale hommikust tagasilendu tegime veel kiire Genfi otsa, kus üks reisija ei pidanud paljuks purserile rääkida sellest, et tema kui meie firma kuldkaardi omanik ei ole ammu kohanud nii viisakat ning tähelepanelikku pardateenindajat kui ... mina. Punastasin siis mis hirmus ja tänasin härrat tagasiside eest.

Kuna mu graafik oli peale seda valvest kutsumist muutunud, siis sain ka pühapäevaks lennujaama valve. Istusin jällegi seal pea 5 tundi, enne kui telefon helises, mina lihtsameelne arvasin, et mind saadetakse koju, aga hoopis kutsuti lendu. Seekord vaid edasi-tagasi Frankfurt, väga toreda meeskonnaga. Tagasilennul oli pardal reisija, kes oli väga ühe noormehe moodi, kelle pärast kunagi olin hunniku pisaraid valanud. Ütlesin reisijale, et tal on teisik inimese näol, kes mulle suure südamevalu põhjustas. Reisija vabandas ette ja taha kuid oli ilmselgelt elevil sellest tähelepanust. Kolleegid mainisid, et noormehel on nüüd selline heasüdamlik maailmavallutaja naeratus näol. Maandudes Londonis, seisin mina lennuki ees ukse juures ning minu reisija oli end sihilikult reisijatevoolu viimaseks sättinud, kuigi tema istekoht oli vaad paar rida peale kardinat, ning vabandas veelkord oma teisiku pärast ja kinkis mulle suure kallistuse! Selle peale tormasid ka lendurid oma kabiinist välja, et uurida mis toimub. Ühesõnaga nalja oli rohkem kui rubla eest, kuid see oli nii, nii armas situatsioon!

Ning kõige selle graafikusegaduse tulemusena sain omale peale väikest õiguste tagaajamist eilseks vaba päeva, ning tähistasin seda kartuli-hakkliha-juustu vormiga, mille ma ise tegin ja mida pakkusin ka õhtul külla saabunud Alanile. Talle oli see väga meeltmööda, ning magustoiduks tarbisime veel Robi ja Sanderi tehtud shokolaadikooki ;) Ja juttu jätkus pikemaks kui meil aega oli ;)

Ja täna õhtul saan kokku Zaidaga (cabo verde verd portugali kolleeg), kellega lähme pubisse, kus esineb John, kellega ma käin koos prantsuse keeles ja kes igal kolmapäeval esineb oma bändiga. Seekord olen võtnud nõuks teda siis kuulama minna.

PS. Siia lõppu veel kaks pilti, üks hommikusöögihelveste karpidest, suuruse arusaamiseks on nende ette paigutatud tikutops:

Ning teine pilt on kingitusest, millised tõi mulle Kadri Ann - nimelt tema poeg on antud projektis tegev - kui keegi neid Spoonisid kuskil näeb, siis soovitan tungivalt seda projekti toetada!